kolmapäev, 8. aprill 2009

"Pariisis on puhas pesu ja vaba sõna kogu aeg!"

Olles nädalavahetusel saanud jälle hingata sooja Pariisi õhku ja iga rakuga mõistnud, miks näiteks eesti kunstnikudki 20. sajandi alguses Pariisi kippusid, rääkimata venelastest, veendusin täna õhtul lõplikult, kui oluline on vaadata mõnda etendust õigel ajal. Seetõttu olid kõik Pariisi-stseenid Draamateatri "Boulgakoffis" täna õhtul väga eredad. Niipalju siis minu kontekstist.

Mart Laar kirjutas 2008. aasta jaanuaris oma blogis "Boulgakoffi" kohta, et "... seda tükki võib edu oodata ka väljaspool Eestit. Nii et vastavad ministeeriumid ja fondid võiksid selle tüki mõnda suuremasse keelde - inglise ja vene keelde näiteks - tõlkimiseks juba ettevalmistusi hakata tegema." Huvitav, kas on hakatud? Mul käis täpselt sama mõte etenduse ajal peast läbi, sest näidendi teema oleks ka Lääne-Euroopas arusaadav ja kõnekas. Ja tekst on tõesti hea! Üldse, mul on kahel järjestikusel teatriõhtul väga vedanud, et olen saanud vaadata etendusi, mis räägivad sisuliselt samast teemast, küll veidi erinevate vaatenurkadega, aga mõtlemist jagub sellevõrra rohkem.

Selles lavastuses on üks parimaid teatrilaval nähtud armastusstseenidest. Nimelt Sidonija Sergejevna ja Faddejevi telefonikõne. Selle on talletanud väga ilusti ja täpselt Eliza Day. Ka Pariisi-unenägu balansseeris reaalsuse ja unenäo vahel, nagu ka Stalin. Vähemasti mulle tundub 20. sajandi kontekstis usutavam Boulgakoffi jutt, et üks inimene üksi ei saa juhtida sadu miljoneid inimesi nii, nagu tema tahab, vaid selleks on vaja ka paljusid teisi inimesi.

Peale selle kumab Margus Kasterpalu lavastusest kõige ehedamat vene hinge. Ma ei ole tükk aega seda eesti lavalaudadel enam näinud. Nüganeni lavastused Linnateatris ja näiteks "Onu Vanja" Ugalas olidki vist viimatised. Draamateatri suurepärane "kaardivägi" "Boulgakoffis" kõigele kaasa aitamas.

Jaan Unduskile omistati äsja märtsis teatriauhindade jagamisel näidendi "Boulgakoff" eest algupärase dramaturgia auhind (kõrge kirjakultuuriga näidend looja valikutest loomistungi, võimu ja vaikimise vahel), lisaks sellele võitis see näidend 2005. aasta näidendivõistlusel II preemia.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar