neljapäev, 31. detsember 2009

Imelaps Estonia kammersaalis

Jõulude ja aastavahetuse vahel jõudsin vaadata veel ühte lastelavastust. Selleks oli tänaseks mängukavast maha läinud "Imelaps" Estonia kammersaalis.

Otsus lapsega teatrisse minna sündis seekord spontaanselt. Oli lihtsalt vaba pärastlõuna. Kassast piletid kätte saanud, suundusime Estonia maja paremas küljes asuva ukse juurde ja sealt siis liftiga üles kammersaali. Olen seal varem paar korda käinud ja ega mulle eriti see saal ei meeldi. Aga varem olen vaadanud draamalavastusi. Üllataval kombel oli saal peaaegu tühi. Järelikult siis päramine aeg lavastus ka mängukavast maha võtta.

"Imelapse" kavalehel oli kirjas, et muusika on salvestatud umbes aasta aega tagasi Estonia suures saalis, ilmselt sümfooniaorkestriga. Ma ei tea, kas see, aga miski häiris mind sellise professionaalsete muusikateatri näitlejatega ja orkestrimuusika saatel esitatud muusikali puhul seal väikses saalis väga. Ei sündinud teatriimet ega suutnud näitlejad, kellel oli ju võimalus peaaegu igale publiku hulgas istunud lapsele silma vaadata, panna imelapse loosse sisse elada. Kokkuvõtteks oli peaaegu hea meel, et ruttu läbi sai.

Leelo Tungla tekst on ju tavapäraselt tore ja Piret Ripsi muusika osaliselt tuttavgi. Kõige toredam ikka see viimane laul:

Jõuluaeg on imeline,
lapsepõlv on lahe aeg.
Iga laps on väike ime –
olgu tütar, olgu poeg!


Lavastus oli sõna otseses mõttes carmentaborlik. Carmen oligi selle lavastanud. Selline temale omane soojus ja turvalisus kumas kogu etendusest läbi. Ometi jäi mulje, et näitlejad teevad veel need viimased etendused ära ja siis võib selle kõik ära unustada. Enamikul tegelastel olid dublandid ja minu arvates mängiski nn teine koosseis. Lapsele meeldis küll, aga tema kommentaarid käisid millegipärast ainult asjade kohta, mis imelapsesse üldse ei puutunud.

2 kommentaari: