reede, 31. detsember 2010

"Augustikuu" Draamateatris

Mul on hea meel, et Draamateater mängib ka jõulude ja aastavahetuse ajal. Veel parem meel on aga selle üle, kui sellisel ajal on saal rahvast täis. Järelikult on neid, kes tahavad või saavad just nüüd teatrisse. "Augustikuu" suures saalis on esietendusest saadik publikut ligi meelitanud. Põhjuseid selleks on mitu: korralik peredraama, väga head näitlejad, peaosas Ita Ever.

Oma muljete puhul tuleb Everist alustada, sest Violeti roll "Augustikuu" lavastuses on tõesti vapustav õnnestumine. Draamateater hindas seda aasta lõpus vääriliselt, omistades talle naispeaosa Suure Antsu. Näis, mida arvavad need, kes kevadel teatriauhindu jagavad ... Ma ei mäleta etendust, kus üks näitleja teiste igati heade näitlejatööde kõrval kõik peaaegu varju jätab. Aga "Augustikuus" Ita Ever nii teeb.

Tracy Lettsi tekst on väga tugev. Miks ma muidu veel mitu päeva hiljem proovin leida pidepunkti, et laialilaotatud mitmekihilises loos mingi kord luua? Aga võib-olla proovin korda luua hoopis sellepärast, et Pedajase lavastuses oli siiski midagi puudu. Saalis olid mul mõlema vaatuse ajal üpris kahetised mõtted. Vahetult pärast etenduse vaatamist leidsin, et väga-väga head näitlejad tegid oma tööd ja mängisid tüki täpselt nii hästi ära, nagu nad teeksid seda mis tahes rollis. Sünnib küll tavapäraselt häid rollilahendusi, aga kui suur osa on selles lavastajal? Ainult kiidusõnu on väärt kindlasti valguskujundus.

Korda, mida ma luua püüan, selles loos tegelikult olla ei saa, sest muutujaid on liiga palju. Igaühel suures peres on oma taustsüsteem, kogemused, lootused. Beverly Westoni (Lembit Ulfsak) ootamatu kadumine augustis toob kogu pere kokku. Pere, mis ei ole koos olnud enam aastaid. Kolme tütre vanemate räämas häärberis on sellisel aastaajal talumatult palav, aga mida edasi, seda talumatumaks muutub ka üksteisega suhtlemine. Kõigil on oma luukered kapis, kuid ema tirib neid halastamatult lagedale, justkui andmaks mõista, et teie võite ju mind teravmeelsuse ja otsekohesuse pärast põlata, aga kuhu te ise oma eluga jõudnud olete.

Põlvnemine on üldse keeruline teema. Kas see kohustab millekski? Kas sellest sõltub midagi? Näidendi puhul on märgiline algusstseen, kus isa Beverly palkab majapidajannaks indiaanlase Johnna (Viire Valdma). Üks tingimus majapidajannale on, et see oleks selles kohas elanud. Johnna ei räägi peaaegu midagi, kuid kordab etenduse vältel pidevalt, et ta tahab seda tööd teha sellepärast, et tal on seda tööd vaja. Enda pärast. Ta on ilmselt sealt pärit ja see töö annab talle kui Ameerika põliselanikule võimaluse oma koju tagasi tulla. Tütred otsivad samal ajal võimalusi, kuidas kodust lõplikult lahkuda.

Õdesid mängivad Ülle Kaljuste, kelle Barbara on ainsana abielus, kellel on teismeline tütar, kuid kelle abielu on äsja karile jooksnud, Kaie Mihkelson, kes on end seni ohverdanud, et ema-isa eest hoolitseda, ja Kersti Heinloo, kelle Karen on naiivsevõitu, kuid kes lõpuks tundub olevat kõige sallivam, sest on mõistnud, et elu ei ole lihtsalt must-valge.

Väga head on ka Ain Lutsepp ja Tõnu Oja, kes mõjuvad ilmses naiste ülemvõimus kainestavalt, aga ka nagu lakmuspaberid, näitamaks, et mehed on tänapäeval lihtsalt kõrvale jäetud. Lõpuks ei ole ju vanapaari 35 aastat väldanud abielugi mingi saavutus, kui selle tulemuseks oli enesetapp. Tracy Lettsi näidendi inimesed on läbilõige (Ameerika) ühiskonnast, kus ikka veel üritatakse kinni hoida mingitest mudelitest, aga kus inimesed on üksteisest lahus, sest neil pole olnud võimalustki kokku kasvada. Kahetsusväärsel kombel suutsid nende keskealiste põlvkonda nende vanemad pere juures hoida, aga nemad oma lapsi enam ei suuda, sest juba 14-aastasel on ükskõik.

Ja ma ei rääkinud veel sõnagi alkoholi- ja narkosõltuvusest, mis on samuti läbiv teema. Iga vaataja leiab sellest lavastusest kindlasti need teemad, mis temaga kõige paremini kõnelema hakkavad. Sest kihte on tõesti palju. Põhjused, miks miski nii või teisiti läheb, ei pruugi pealegi olla üldse mitte perekonnas.

neljapäev, 30. detsember 2010

Polli päevikud - väga hea Saksa-Austria-Eesti film

Ootamatult hea filmielamuse sain paar päeva tagasi Artises "Polli päevikuid" (Poll) vaadates. See Saksa-Austria-Eesti film esilinastus septembris Toronto filmifestivalil ja pärjati Rooma filmifestivalil kahe auhinnaga: režissöör Chris Kraus sai žürii eripreemia ja helilooja Annette Focks sai auhinna parima filmimuusika eest. PÖFFil tunnustati samuti režissööritööd.

"Polli päevikud" on filmitud peamiselt Pärnumaal Varbla vallas. Meespeaosas on minu suur lemmik Tambet Tuisk. Nii et ootused olid kõrged ja tore oli avastada, et kui uuemad eesti filmid on seni olnud head enamasti väga hea kunstilise taseme tõttu, siis üle pika aja on eestlastel käpp filmis, millel on väga korralik ja tugev lineaarne lugu.

Üsna ruttu tekkis assotsiatsioon "Valge paelaga". Põhjus peitub tegevusajas ja sakslastes. "Valge paela" üks põhiidee oli lahata küsimusi, mis viis Saksamaa Esimese maailmasõjani, "Polli päevikud" on Saksamaa mõistes perifeerias elava baltisaksa perekonna lugu, mille aluseks olevat Põllula mõisapreili Oda päevikud. Põllula mõis kuulunud Chris Krausi perekonnale. Filmis saabub tüdruk mõisasse Berliinist ja ilmselgelt on tema maailmapilt 14-aastasena laiem kui mõnel täiskasvanul, kes peale selle mereäärse küla eriti muud maailma näinud pole. Tüdruku isa hirmuvalitsus on nagu mädapaise, mis hakkab kõvasti haiget tegema, kui majja kolivad venelased ja kui lootused Viini pääseda luhtuvad. Samal ajal hakkab Oda tohterdama ühte haavata saanud anarhisti, eestlast. Algul teeb ta seda ilmselt kaastundest, hiljem kättemaksust.

Paula Beer on Oda rollis selle filmi tõeline täht. Ta ei ole ega tohigi olla lihtsalt teismeline, vaid peab olema täiskasvanum kui nii mõnigi täiskasvanu seal. Ja Tambet Tuisk on eestlane, kes tõestab veenvalt vastupidist Oda isa väitele, et eestlased on anarhistid ja selleks nad ka jäävad või et ükski inimene ei muutu.

Kaadrid on üsna julmad ja jõhkrad. Ei taha detailidesse laskuda, muidu veel hirmutan kellegi enne vaatamist ära. Aga vaatamist väärt on see film päris kindlasti. Mõtlen praegu, et tahaksin endale millalgi ka DVD-d.

Megameel ehk kuhu on jõudnud 3D-filmid

Ma ei ole veel avastanud põhjust, miks on 3D-filmid paremad või mõjusamad kui tavalised ehk 2D-filmid. Enamasti on efektid sellised, et keegi lööb korra filmi jooksul kedagi niimoodi jalaga, et jalg tuleb ekraanist välja otse vaataja suunas, mõnel korral lendavad mingid linnud ringi ja ongi kõik. Ja nende paari asja pärast tuleb kogu filmi ajal istuda, prillid peas.

Praegu väidetavalt Eestis kinoedetabelid vallutanud "Megameel" (Megamind) on aga küll niisugune, kus 3D-efektidega võib rahul olla. Edetabelid vallutas see film esimesel nädalal aga arvatavasti hoopis sellepärast, et on koolivaheaeg. Sisult on film nii lahja, et ma ei jõudnud ära oodata, millal ükskord sealt kinosaalist minema saan. Kuna laps tundus nautivat (ja see on ju lastefilm, mis arvaja mina olen?!), siis kannatasin lihtsalt vapralt lõpuni.

Kogu aeg lendavad ringi ainult mingid megamehed ja üleloomulike võimetega metromehed. Lapsest saadik on neil ainult üks eesmärk: silma paista ja kõige tugevam olla. Terava mõistusega, aga kurja südamega Megameel pistetakse vanglasse, samas kogub tugev Metromees Metro Citys aina populaarsust. Metromees saab surma ja võim koguneb Megameele kätte. Kuna tal kellegagi enam võidelda pole, hakkab tal lihtsalt igav. Igavuse peletamiseks loob Megameel Titaani, kellega võidelda. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Üks hea mõte kogu filmi kohta. Nimelt see, et (inimesel) võiks olla võimalik mis tahes ajal loobuda, n-ö maha astuda. Tegelikult on aga nii, et kui inimesed usuvad sinusse, siis on väga raske öelda, et ma ei taha enam sellega tegelda.

Pühad saabusid linna

Iga-aastaseks tavaks saanud Tallinna Poistekoori kontserdile Niguliste kirikusse 26. detsembri lõuna ajal me tänavu "tehnilistel põhjustel" ehk lume tõttu ei jõudnud. Aga kuna poistekoor osales ka Ott Leplandi ja Lenna Kuurmaa kontserttuuril "Pühad on saabunud linna", siis sai neid samal õhtul kuulata koos Oti ja Lennaga Kaarli kirikus.

Ott on mulle superstaarisaatest saadik meeldinud, aga live'is polnud teda seni näinud, kuulnud. Nüüd üllatusin meeldivalt, sest ta on päriselt ka väga äge. Sellel kontserdil oli tema laule kõige rohkem. Lenna on armas. Kolm laulu kontserdi alguses laulis ta üksi ja ülejäänud lood juba koos Otiga. Hääled sobisid ja rahvast täis kirikusse sobituti kenasti.

Päris alguses oleks tahtnud muusikat maha keerata, et poistekoori hääl muusikast paremini üle kostaks. Aga heli saadi paika ja lauljatel jäi üle vaid üksteist toetada. Ilus 2. jõulupüha õhtu!

kolmapäev, 29. detsember 2010

"Gladiaator", üks ammune film

Üks õhtu näitas üks Eesti telekanal "Gladiaatorit". Istusin teleka ette ja otsustasin, et nüüd vaatan selle ära. Kümmekond aastat tagasi, kui film kinodes jooksis, jäi vaatamata, kuigi sellest räägiti väga palju. Russell Growe peaosas oli müügiargument küll, aga ega kõiki huvitavamaid Hollywoodi filme jõua niikuinii (kohe) näha.

"Gladiaatori" puhul on muidugi märkimisväärsed viis Oscarit, mille hulgas on parim meespeaosa, parim film, parim heli, parimad kostüümid, parimad eriefektid.

Mitte kõige uuemate Hollywoodi filmide vaatamisel on mul alati natuke kummaline tunne. Ükskõik kui hea film ka ei oleks, ikka on neil rahamaik küljes. Film on nagu üks suur projekt, millesse on investeeritud tohutu hulk raha. Didaktilist osa pole ära unustatud. Ja ajaloost on palju rääkida, pealegi saab teha ägedaid massistseene. Sama kehtib "Gladiaatorigi" kohta, mille sisu on lühidalt võimuvõitlus pärast keiser Marcus Aureliuse surma. Keisri viimane soov on anda Rooma valitseda suurele väejuhile, keda kehastab Russell Growe. Marcus Aureliuse poeg solvub sellise otsuse peale ja tapab isa, võttes niiviisi märkamatult võimu. Rahva armastuse võitmiseks otsustab ta hakata pakkuda rahvale enneolematult palju meelelahutust.

"Gladiaatori" muusika on ülihea. Tuleb tunnistada, et Russell Growe ei ole hea näitleja mitte ainult seetõttu, et ta on ilus mees, vaid ta tõesti ongi hea näitleja. Maximuse roll väärib loorbereid.

esmaspäev, 27. detsember 2010

Jumala Narride Vennaskond Põrgulaval

"Jumala Narride Vennaskond" on praegu lavakoolis Elmo Nüganeni juhendamisel 3. kursusel õppiva lennu esimene bakalaureuselavastus. Erakordne tükk kas või ainult sellepärast, et korraga 28 näitlejat ei näe draamalavastuses laval eriti sageli. Tudengite kõrval astuvad üles ka mitmed Linnateatri näitlejad. Kokku on lavastuses umbes 40 tegelast. Neljatunnise etenduse käigus saavad kõik rohkesti "lavaaega": osa noori tuleb väga edukalt toime kandvate rollidega ja need, kellele näidendis suuri osi ei jagu, võivad hiilata ümberkehastumisvõimega.

Peter Barnesi näidend ilmus 1985. aastal. Näidend on päris paks ja kuigi selle sisu ei ole esmapilgul üldse mitte kaasaegne (sest tegevus toimub 14. sajandi Prantsusmaal, keset kõige sügavamat katkuaega), on selles väga palju kihte. See olevat pealegi komöödia. Must surm võtab valimatult kõiki. Rikkad ja vaesed on ühel joonel. Võimumängud jäävad ajuti tagaplaanile. Need, kellel raha on, raiskavad seda odava meelelahutuse peale, meelelahutajad ei oska raha väärtust hinnata. Hingekarjased põgenevad, sest keegi neid niikuinii ei usuks. Selles lootusetuses ja masenduses otsustab munk Flote (Henrik Kalmet) koguda enda ümber näitetrupi, et naerutada masenduses inimesi; ta usub, et naer ja nali päästavad inimesed. Veenvalt usub!

Esimeses vaatuses lahatakse raske aja elu nii- ja naapidi. Tõtt-öelda oleks võinud teksti siinkohal veidi kärpida, sest vaatuse lõpp venis. Vaheajale minnes leidsin, et olulisim eesmärk on lavastajal olnud lasta tudengitel mängida ja end võimalikult erinevatest külgedest näidata. Teise vaatuse ajal korrigeerisin oma arvamust.

Pilt eri tüüpidest saab esimeses vaatuses selge ja sellest, et ma praegu Henrik Kalmeti kõrval peale Piret Krummi, Maiken Schmidt, vendade Piuside, Priit Strandbergi, Kaspar Velbergi, Pääru Oja ja Karl-Andreas Kalmeti teisi ei nimeta, ei tohi mingeid järeldusi teha. Nemad jäid lihtsalt kohe ja hästi eredalt silma. Ootuspäraselt olulised on ka lavastuses kaasa tegevad pärisnäitlejad.

Teise vaatuse ajaks saab naer ja nali otsa, sest kui elu on võidetud, on igaühel aeg minna tagasi oma liistude juurde. Ja oi kui kaasaegseks muutub lugu! Kellel on võim, sellel on raha, ja kellel on raha, sellel on võim. Isegi kui see näib ülekohtune, ebaõiglane või vale, on keeruline valida teist poolt. Naermine aitab vast ka absurdsuse vastu. Või siis loota, et küllap jumal karistab või ...

Pimeda teejuhtimisest ja Kellukese sõnatust rollist kujunevad lavastuse pidepunktid, mis lubavad tüki sisu üle järele mõeldes järeldada, et mõne etenduse mõistmiseks ja hindamiseks on vaja rohkem aega. "Jumala Narride Vennaskonna" jaoks on vaja kõigepealt aega süvenemiseks, seejärel settida laskmiseks. Millegipärast tundub, et teema ja tegevuskoht on siinmail mängimiseks natuke kauged. Paavst ja katoliku kirik ei ole vist nii kergesti samastatavad meie päevapoliitikaga ja Prantsusmaa geograafiline kaart on sootuks tundmatu asi, et mõista ühe või teise sündmuse mõju ulatust. Siit pisikesest nurgast vaadatuna võib mõni asi olla liiga must-valge kah.

laupäev, 25. detsember 2010

Lauri Sommeri "Kolm yksiklast"

Nii Postimehe kui ka Sirbi lugemisaastat kokku võtvas artiklis nenditakse üpris üksmeelselt, et lugemisaasta kukkus läbi. See muidugi ei tähenda, et kirjanikud poleks kirjutanud ja kirjastajad poleks kirjastanud. Mõlemas artiklis keskendutakse eesti uudiskirjandusele ja mainitakse enam kui paar korda ühe olulisema raamatuna Lauri Sommeri "Kolme yksiklast". See sisaldab kolme juttu kolmest üksildasest inimesest.

Esimene jutt on Seto külaravitsejast Darjast. Teksti on asjakohaselt seto keelde kohandanud Andreas Kalkun. Sommeri stiil laseb setolikkusel väga loomulikult lugejale pildistuda ja esialgu võib-olla pisut harjumatu liiga poeetiline keelekasutus teeb sellest jutust minu jaoks raamatu parima jutu. Darjas on kõik viimse detailini paigas.

Teine jutt on Nick Drake'ist, kellest ma varem midagi kuulnud polnud, kuid kelle elu võiks olla peaaegu iga muusiku elu. Kui Nick Drake'i nime poleks kordagi mainitud, oleksin ma vist lõpuni proovinud nuputada, kellest see jutt on, kahtlustades palju kuulsamaid Drake'i kaasaegseid.

Darja ja Nick Drake'i lugusid on lihtne lugeda, sest need voolavad ilusti. Setokeelne tekst jääb mõnes kohas arusaamatuks, aga mõttest arusaamist see siiski ei sega. Drake'i puhul on mul ilmselt taustsüsteem kõige rohkem paigas ja nii on Sommeri kirjutatu eriliselt ehe.

Kolmas jutt on Uku Masingust ehk mehest, keda Lauri Sommer on põhjalikult uurinud. Ja just see oli mu jaoks raamatu halvim osa. Kohati ajas vihale, siis muutus tüütuks. Sommer kirjeldab Masingu elus perioodi, kus viimane leiab endale noore armukese ja sellest tüdineb või temast tüdinetakse. Näiliselt ju väga tavaline asi, aga selles oli liiga palju niisugust, millele tahtnuksin kõvasti vastu vaielda. Arvatavasti oli autori soov just selles loos minna kõige sügavamale. Ometi jäi just selles loos puudu kohtadest, mida tahtnuks alla kriipsutada. Masingu naise Eha kõne oli ülepaisutatud ja Masing ise vist liiga keeruline tüüp, et ühte juttu kokku võtta. Finaaliga püüab autor luua kirjanduslikult tugevat kaanonit, aga selleks ajaks olin jõudnud ära tüdineda.

Kui Berk Vaher nimetab ülalviidatud Postimehe artiklis "Kolme yksiklast" pakiliseks tõenduseks, et "inimesed paberil ei pea jääma kahemõõtmeliseks, isegi kolmemõõtmeliseks, vaid küünivad õpetajaiks paberit vaatavatele inimestele, näitama olmeväliseid elumõõtmeid", siis nii võib ju olla, aga Sommeri proosateos on ometi raamat, mis ei meelita ühtki seni lugemiskauget inimest lugema, ja on seetõttu üpris tüüpiline eesti ilukirjanduse esindaja - natuke depressiivne ja elulisusest hoolimata elukauge. Palju on meie hulgas Darjasid, Nick Drake'e või lausa Uku Masinguid ja paljud meist unistavad sellised olemisest? Võib-olla rikkus minu üldmulje Masingu-jutt?

2010. aasta teatriaasta kokkuvõte Postimehes

http://www.postimees.ee/?id=361919

reede, 24. detsember 2010

Hollandi meremaalid Villa Vaubanis

Villa Vaubanis avati detsembri alguses uus näitus. See on igati loogiline järg nende avanäitusele, sest jätkuvalt on esindatud Hollandi kuldajastu kunst. Nüüd siis meremaalid.

Tore on, et muuseum on vahepealse aja jooksul jõudsasti arenenud. Meremaalide näitus on kujundatud minu meelest palju sisukamalt kui esimene kuldajastu kunsti näitus. Eraldi tuba on tehtud lastele. Ja see ei ole põnev mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele. Näiteks saab end kaptenivormis pildistada, idamaade vürtse nuusutada ja ära arvata, paberist laevu voltida jne. Kunstnike tutvustused ei ole seinal, vaid on pandud eri saalides keset tuba plaatidele, mida saab kätte võtta ja lugeda.

Näitusel on umbes 80 maali, mis pärinevad paarist Saksamaa muuseumi kogust, Greenwichi meremuuseumist ja erakogudest.

pühapäev, 19. detsember 2010

Põnev "Ingli mäng"

Carlos Ruiz Zafóni "Tuule vari" oli mul pikka aega öökapil lugemisootejärjekorras. Korra võtsin kättegi ja panin paarikümne lehekülje lugemise järel käest ära. Ei läinud, noh. Raamat pidi lausa riiulisse kolima, et teistele ruumi teha. Kui sügisel ilmus Eesti raamatupoodidesse müügile "Ingli mäng", tahtsin Zafoni lugemist uuesti proovida. Pealegi pidavat "Ingli mäng" olema "Tuule varju" eellugu. Igatahes oli selle raamatu lugemine alates esimesest leheküljest nii põnev protsess, et paremat kirjandust soojamaareisile kaasavõtmiseks ei oskagi tahta. Eriti kui soojaks maaks on kirjaniku päritolumaa Hispaania, ja eriti kui Barcelonas on käidud ja paljusid raamatus põhjalikult kirjeldatud kohti ka oma silmaga vaadatud. Sagrada Familia ei ole ju ikka veel valmis ja maailmanäituseks valminud köisraudtee on endiselt töökorras.

Raamatus kirjeldatud sündmused leiavad aset möödunud sajandi kahekümnendate aastate Barcelonas. Peategelane David Martin töötab alguses ajalehes küljetoimetajana, kuid tema katsetused kirjutada kriminaallugusid osutuvad väga populaarseks. Ümbritsevate inimeste kadeduse tulemusel kaotab David töö ja hakkab täiskohaga vabakutseliseks kirjanikuks. Innustust selleks annab ka ülisuurt tulu lubav leping salapärase Pariisi kirjastajaga.

Lugejal ei teki hetkekski kahtlust, et Corelli-nimelist Pariisi kirjastajat pole arvatavasti olemaski. Igatahes teeb Corelli "Ingli mängu" müstiliseks. Lugeda on kogu aeg väga põnev, sest tekst on ladus, sündmusi ja tegelasi on palju, raamat mõjub nagu film. Peategelase lapsepõlv on karm, ellu aitab teda naasta jõukast lugupeetud perekonnast pärit sõber. Loomulikult on sellel sõbralgi mitu külge, kuni lõplikult jooksutab nende vahelt musta kassi läbi noor naine, kellesse mõlemad armunud on.

Raamatu teises pooles on natuke paljuvõitu verd, aga ilma selleta muutuks lugu võib-olla hoopis läägeks. Lõpp on hollywoodilik. Seda põhjendab võib-olla tõsisasi, et Zafón elab alates 1993. aastast Los Angeleses ja peale raamatute kirjutamise on ta kirjutanud ka filmistsenaariume. Ta on tunnistanud, et kujutleb oma raamatute tegevust piltidena. "Ingli mäng" kinnitab neid sõnu väga ilmekalt.

Vanemuine Soomes ja Teater NO99 Hamburgis

"Puhastuse" külalisetendused Soomes

20. ja 21. jaanuaril 2011 saab Helsingis Soome Rahvusteatris vaadata kolmel korral Vanemuise teatri "Puhastust". Mänguajad on järgmised: 20. jaanuaril kell 19.00; 21. jaanuaril kell 14.00 ja 19.00.

Praeguseks on teada, et 27. ja 28. mail mängib Vanemuine "Puhastust" ka Oulu Linnateatris.

"Kuidas seletada pilte surnud jänesele" viimased etendused Eestis ja külalisetendused jaanuaris Hamburgis

10., 11. ja 12. jaanuaril 2011 saab viimast korda Eestis vaadata NO-teatri lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". 12. jaanuari etendusel on ingliskeelsed subtiitrid. Teater on öelnud, et seda lavastust saab näha kuni 2011. aasta sügiseni veel Euroopa eri riikides.

26. ja 27. jaanuaril 2011 kell 20.30 mängitakse "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" Hamburgis Thalia teatris.

kolmapäev, 15. detsember 2010

Harrastajate põhjalik "Jane Eyre'i" käsitlus

Minu teine kokkupuude Berliner Grundtheateriga oli detsembri alguses, kui nende peamiselt siinsetest näitlejatest kokku pandud trupp mängis Abbaye de Neumünsteris "Jane Eyre'i". Esimene kord oli paar aastat tagasi kevadel, kui nad mängisid samas kohas "Verdicti". Osa näitlejaid tulid tuttavad ette. Järelikult tegid esimesel korral nii hea rolli!

Kui Christie "Verdict" on juba algupäraselt näidend, siis "Jane Eyre'ist" kui väga paksust raamatust oli vaja teha kõigepealt dramatiseering. Sellega oli kõvasti vaeva nähtud, sest kokku tuli kahevaatuseline 3,5 tundi kestnud etendus. Siin, kus teatrietendused algavad tavaliselt kell 20.00 õhtul, osutus selline tükk lõpupoole tõsiseks katsumuseks. Ikkagi võõrkeeles ehk inglise keeles mängitud, pikk tööpäev seljataga ja sisu poolest teismeliste tütarlaste hulgas hinnatud teos. Selle viimase juures pean mainima, et ma ei ole päris kindlasti raamatut lugenud, aga arvatavasti olen näinud mingeid filme või sarju, sest sisu ma üldjoontes teadsin. Selline armutu dramatiseering, kus teadjamate arvates oli ilusti iga lehekülg ära lavastatud, sobis mulle hästi. Kostüümid olid ka ajastutruud. Kanuti Gildi saali meenutava saali lava on üsna väike ja seda enam hämmastas nutikas lavakujundus, kus hoolega seinu siia-sinnapoole nihutades muudeti ikka ja jälle tegevuspaika.

Kuna kogu raamat oli ilusti lavale seatud, oli ka tegelasi palju. See tähendas paarikümmet näitlejat, kellest osa mängisid mitut väiksemat rolli. Üldiselt olid kõik head, mõnega tuli pisut kauem harjuda. Etendus, kus neil mängida tuli, oli igal juhul paras väljakutse.

Kavalehel põhjendab adapteerija June Lowery veenvalt, miks "Jane Eyre" on 2010. aastal oluline. Alates sellest, et tegemist on klassikalise armastuslooga, mille peategelane on vaene, kuid sõltumatu noor naine, kes armub vanemasse rikkasse mehesse. Samasuguseid lugusid on kirjanduses tänapäevani, ja mitte ainult odavate naistekate hulgas. Lisaks nimetab June Lowery igavest küsimust "kas sa armastad mind igavesti?" ja et raamatus lahatav enesest lugupidamise teema on tänapäeval väga oluline. Oluline tähendus on usul ja multilingualismil. Multilingualism on ingliste puhul teravalt üles kerkinud, sest ühest küljest on inglise keel väga laia kasutajaskonna tõttu ohustatud ja teisest küljest ei õpita Inglismaal enam võõrkeeli. Statistika järgi ei õpi u 50% inglise keskkooliõpilastest ühtegi võõrkeelt. "Jane Eyre'is" on 19. sajandile omaselt keel nii kultuuri kui ka temperamendi kandja. Lavastuses ei olnud neil siinseid olusid arvestades keeruline ilusti ka prantsuse keeles mängida.

Muide, Brüsselis olevat Bronte klubi.

esmaspäev, 13. detsember 2010

Kõige ilusam kontserdimaja

Vaieldamatult ilusaim kontserdimaja, kus ma käinud olen, asub Valencias. See on Palau de les Arts Reina Sofia ehk kuninganna Sofia kunstipalee. Maja, mille arhitekt on Valenciast pärit maailmakuulus Santiago Calavatra, kuulub tegelikult suurde kunsti- ja teaduskeskuse kompleksi. Sealsamas kõrval on teaduskeskus, Euroopa suurim akvaarium, dinosauruste park jne.

Kui enne Valenciasse minemist olime otsustanud jätta õhtuveetmise variandid lahtiseks, olles tegelikult küll mõelnud, et kontserdile või teatrisse võiks minna, siis seda maja lähedalt nähes oli selge, et sinna sisse peame saama. Hotell asus üle tee ja nii saime maja igast küljest päeval uurida.

Õhtul pidi olema ühes saalis sarsuelakontsert, mis oli teine osa "Hispaania ööst". Mul polnud õrna aimugi, millised hispaania flamenko-ooperid välja näevad või kuidas need kõlavad, ka selle õhtu solistide nimed (Rocio Ignacio, Maria José Montiel, Jorge de Léon) ei öelnud kõige vähematki, aga esimesel "Hispaania ööl" olla kohal olnud Placido Domingo isiklikult.

Õhtul hakkas vihma tibutama. See andis veega ümbritsetud majale veel mingi erilise hõngu juurde. Ja kui selles suurepärase kõlaga saalis, mis mahutab arvatavast paartuhat inimest, aga pole kindlasti selle maja suurim saal, lõpuks tuled kustusid ja Valencia orkester mängima hakkas, sulandusin vaikselt hispaanlaste hulka, olles lummatud ja siiralt vaimustunud kõigest, mida lavalt pakuti. Lisalugusid tuli pärast teist "vaatust" vaat et rohkem kui vaatuse jagu. Jorge de Léon ei pidanud paljuks korraks isegi pilli kätte võtta.

Tänapäeva blackbox'idega harjununa kipub ununema, et teater algavat tegelikult garderoobist, aga just niisuguses sõna tõsises mõttes suursuguse hõnguga kohas, kus kaaslasteks on peentesse kasukatesse mähitud daamid ja nende väärikad saatjad, loksub miski nii paika, et meelerahu saadud elamusest püsib kõigutamatuna veel mitu-mitu päeva. Hoopis uskumatu oli aga, et õhtu päädis sealsamas teaduskeskuse kõrval õhku lastud ilutulestikuga, mis kestis vähemalt kümme minutit. Miks? Ei tea. Mulle meeldib uskuda, et see oli minu sünnipäeva puhul.

esmaspäev, 6. detsember 2010

Kehlmanni "Kuulsust" võiks ka Eestis lavastada

Teine etendus, mida Luxembourgi festivali Kehlmanni-nädala ajal vaatamas käisin, oli "Kuulsus". Olin raamatut lugenud ja teadsin seetõttu sisu hästi. Mõtlema pani vaid, et Die Festspiele Reichenau etendus pidi kodulehel oleva info põhjal kestma koos vaheajaga u kolm tundi. Romaan koosneb üheksast novellist ja on eestikeelses tõlkes pisut enam kui 100 lehekülje paksune raamatuke. Kavalehelt (mida siin jagatakse alati enne etendust tasuta!) selgus, et kõik üheksa pilti on lavastuses sees. Siiski ei kõlanud usutavalt, et seda raamatut annab nii pikaks etenduseks venitada.

Piletite ostmise ajal olid saalis kohad nummerdatud, aga saali minnes tabas paras üllatus, kui selgus, et hoopis vabad kohad on. Publik oli paigutatud ruudukujulise lava ümber kolme külge. Kuna lavaks kujundatud ruudul oli veel hulk eri kõrgusega kujundeid, oli hirmus keeruline otsustada, kus kõige parem vaadata oleks. Selge oli, et mitte ühestki kohast ei näe kõike. :S Justnagu Daniel Kehlmanni raamatu idee: eri külgedest ja eri inimesi jälgides on pilt alati natuke erinev, kaasa arvatud seegi, kes asjassepuutujad parasjagu üldse on. Eesti teatris nähtust on mööndustega võimalik siinkohal nimetada kunagist lavakate "Kirsiaia" lavastust NO-teatris, kus saal oli jagatud kardinatega neljaks ja vaataja pidi alguses valima "saali", milles ta etendust vaadata sai. Austerlaste "Kuulsuse" lavastuses on kogu lava küll näha, aga kõike laval toimuvat ei näe lihtsalt. Peale selle liiguvad näitlejad nii dünaamiliselt ringi, et keerulist pöördlava pole ka ehitada vaja. Neljas seinas oli ka videopilt, mis aeg-ajalt erines. Lava tagaküljes (selles, kus vaatajaid ei istunud) oli trepp, millel enamasti istus kirjanik, kes nagu raamatuski oma tegelasi jälgis, nendega aeg-ajalt vaidles, aga seda treppi kasutati ka näiteks lennureisi ajal. Kontseptuaalselt väga äge kujundus, mis mõjus muidu suurepärase lavastuse juures nagu kirss tordil.

Sisult oli tükk tekstitruu ja väga aktuaalne. Ka Eestis lavastamiseks, sest need inimesed ja käitumismudelid on tänapäeva Euroopa ühiskonnas kõikjal olemas. Olgu selleks siis ainult internetifoorumites elav arvutispetsialist või armukest pidav keskastmejuht. Kehlmannil on ka mõned sellised tegelased, keda me nii hästi ei mõista, sest need on ehk liiga saksapärased. Seevastu tundub, et Idast (olgu Venemaast või Türkmenistanist, sest ma ei tuvastanud ikka, mis riiki see nooruke kirjanik sattus ja jääma pidi) on meie pilt ehk paremgi kui vati sees elanud lääneeurooplasel.

Sellest etendusest sain igatahes jälle ühe suure-suure teatrielamuse. Veendumus, et õhukesesse raamatusse saab minna väga sügavale sisse, kui on mida seal lahti harutada ja näidata. Kehlmannil ei ole saksa kirjanikele omaseid pikki ja keerulisi lauseid, mistõttu mõjub näitlejate räägitav tekst nii-nii inimlikult.

pühapäev, 5. detsember 2010

Kehlmanni "Mina ja Kaminski" teatrilaval

Luxembourgi festivali ajal oli Grand Théatre'is Daniel Kehlmanni nädal. Mängukavas oli kolm lavastust ja ühel õhtul sai ka autoriga kohtuda. Valisin kolmest lavastusest vaatamiseks kaks. Üks neist oli "Mina ja Kaminski", mille aluseks on romaan, millega Daniel Kehlmann saavutas läbimurde ja rahvusvahelise tuntuse. Lugenud ma seda ei ole, ootan, millal saan Eestis raamatupoodi, et eestikeelne tõlge ära osta.

"Mina ja Kaminski" oli lavastanud Viini Salon5. Etendus algas tund aega varem "kunstinäituse avamisega". Teatri fuajee oli kenasti maalide ja fotodega ääristatud ja kui me puhvetist ostetud valget veini jõime, astus "kunstnik" juurde ja lubas lahkelt piltide kohta küsimusi küsida, kui meil neid peaks tekkima. Väga lõbusaks läks aga siis, kui etendus sealsamas fuajees algas. Sõna otseses mõttes korralik kümmekonna minuti pikkune performance oli. Seejärel lubati publik saali ja järgnes umbes paaritunnine ilma vaheajata etendus.

Näitlejaid oli kolm, kuid neil tuli olla mitmes rollis. Suurepärase rolli tegi ajakirjanikku mänginud Daniel Frantisek Kamen. Nii hea, et kui tihtipeale on võõrkeelsete lavastuste puhul detaile raske meeles pidada, siis tema puhul mäletan ma siiani osa stseene kuni pisidetailideni välja. Lavakujunduses kasutatud liivapõrand oli märgiline ja osa ümberkehastusviise samuti geniaalsed. Kuna ma raamatut lugenud ei ole, on stsenaristi tööd keeruline hinnata, aga lavastuse sõnum oli Anna Maria Krassniggi stsenaariumi põhjal selge küll: elus ei tule midagi lihtsalt, nooruse ja vanaduse vastandamisel võidab Kehlmannil viimane.

Sisu poolest peaks "Mina ja Kaminski" praegu Eestis igasugused piirid ületanud elulooraamatute avaldamise hullusega hästi haakuma. Nimelt loodab noor ajakirjanik Sebastian Zöllner vanast kunstnikust eluloo kirjutamisega kergesti rikastuda, sest üsna tõenäoliselt sureb kunstnik peagi ära ja just siis oleks paras aeg raamat avaldada. Kuid ... Ja samal ajal langevad uksed Zöllneri seljataga kinni.

Lavastuses kasutatakse ohtralt videomaterjali. Videopildis näidatud intervjuud avavad Zöllnerile vana kunstniku elust tahkusid, mis muudavad biograafia kirjutamise jälle keerulisemaks. Pealegi ei anta ajakirjanikule sugugi alati vastuseid, mida ta ootab.

Michael Clark Company

Esimene etendus, mida ma oktoobris-novembris olnud Luxembourgi festivali raames vaatamas käisin, oli alles 12. novembril. See oli Michael Clark Company tantsulavastus "Come, Been & Gone". Kui ma seda kevadel ilmunud festivalikavas nägin, teadsin, et seda pean ma nägema. "Müügiargumendiks" oli lubatud muusika - David Bowie, Kraftwerki ja Lou Reedi oma. Ma ostan üsna harva pileteid pool aastat ette, aga seekord tegin seda. Etenduse ajaks olid ootused hästi kõrgeks kruvitud.

Kohapeal selgus, et seesama trupp oli paar aastat tagasi esinenud samal festivalil ühe teise kavaga - "Mmm...". Nende esimesest gastrollist ma osa ei saanud, aga võimaluse korral järgmist enam maha ei maga.

"Come, Been & Gone" koosneb kolmest osast. Esimene ("Swamp") on teistest erinev. Oma osa on selles kostüümidel, sest need on teinud Bodymap, samas kui ülejäänud kahe kostüümid on teinud koreograaf Michael Clark koostöös Stevie Stewartiga, keda võib nimetada tema peamiseks partneriks. Esimese osa kostüümid olid igavad ja arusaamatud.

Pärast vaheaega läks lahti see, mille järele ma sellel õhtul olin läinud. Etendus kruvis ja kruvis, muidugi suurepäraste tantsijate ja suurepärase muusika abil. Kõik tulid, olid ja läksid. Video vahendusel tuli korraks suures pildis isegi David Bowie lavale. Ja jälle vaheaeg.

Etenduse viimases kolmandikus said tantsijad näidata tantsu, mis on arvatavasti inimvõimete piiril. Akrobaatilisuse pärast eelkõige, sest sammud ja liigutused muutuvad kohati nii kiireks, et tahes-tahtmata hakkasin jälle mõtlema nippidele, mille abil suudavad draamanäitlejad teksti meelde jätta. Milliseid nippe kasutavad aga tantsijad? Michael Clarkil on igatahes ideid ja julgust neid läbi suruda. Rokkmuusika sobib tema mõtete kajastamiseks ideaalselt ja arvatavasti just see meelitab publiku hulka üllatavalt rohkesti mehi.