pühapäev, 14. august 2011

"Läbi klaasi" - Meleski klaasivabriku lugu

"Keisri hullu" lugemine osutus ääretult täpselt ajastatuks, sest Võisiku mõis kuulus von Bockidele ja klaasi hakati sealsamas lähedal Viljandimaal puhuma umbes Timotheus von Bocki eluajal. Krossi romaanis on klaasivabrikutest ja vabrikutööliste näol uut tüüpi inimestest ka põgusalt juttu. Laupäeva õhtul nähtud "Läbi klaasi" etenduse ning sellele eelnenud ja järgnenud Ott Sandraku "ajalootunni" toel tõusis viimati loetud raamatu väärtus mu silmis veelgi. Ja etendus tuli raamatu toel omakorda palju lähemale.

Hannes Kaljujärv kommenteeris ühes hiljutises intervjuus ümbruse mõju näitlejale ja lavastajale: "Ümbrus hakkab väga palju kaasa mängima. Teatri mõttes on see kõik dekoratsioon, aga ta on päris. Näiteks Vargamäel aitas kaasa teadmine, et seal see kõik toimuski, et sinna oli see kirjanikul mõeldud, ja tundus kuidagi tähenduslik, et meie etendame samas paigas. Selles kohas Albu vallas on vägi sees." Meleskis oli igal hetkel tunda, et Mats Traadi näidend on kirjutatud just selles kohas etendamiseks. Olemuselt on näidendi tekst lihtne ajalooline jutustus Rõika ja Meleski vabrikute algusaegadest kuni tänapäevani välja.

Priit Pedajas lavastajana on õnnestunud valik. Kes siis veel peale eesti dramaturgia kogenud lavaleseadja oleks võinud Ugala trupiga Mats Traadi näidendi ette võtta? Esimeses vaatuses häiris siiski näitlejate ebaühtlane, kehvema poole kreeni mäng. Ei olnud eriti usutav klaasi valmistama tulnud (või toodud? või kutsutud?) sakslaste kirju seltskond. Nii mõnelgi ei õnnestunud rollist rolli hüppamine. Mõneti mõistetav, sest 18. sajandi lõpp ja 19. sajandi algus on 21. sajandi alguses juba nii vana aeg, et peensusteni täpset mängu lühikeste stseenide jooksul on keeruline tabada. Aga pikk etendus oli veel ees ja kasvamiseks jäi sellevõrra rohkem ruumi. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas juhtuma ja 20. sajand on märkides lihtsamini tajutav nii näitlejatele kui ka vaatajatele. Teine vaatus oli hoogne ja igati õnnestunud tagasipilk peaaegu kogu 20. sajandi tegemistele Meleski klaasivabrikus.

Näitlejatest rääkides ei saa üle ega ümber Aarne Sorost, kellel on kõige kandvam osa. Tema on meister, kes saabub 1790. aastate algul Saksamaalt. Meister oli, on ja jääb. Aarne Soro niisamuti. Ta räägib lugusid, kirjeldab olusid ja puhub klaasi. Teiste puhul olid meeldejäävamad kindlasti Kadri Lepa ja Meelis Rämmeldi häbelik armastajapaar, Triinu Meriste endine klaasivabriku tööline ja emakeeleõpetaja, Arvo Raimo direkori asetäitja Puškarjov ja muidugi Martin Mill igas rollis. Muidugi sellepärast, et Martin Milli ümberkehastumisvõime on lihtsalt imeline. Paljude tegelaste nimed on näidendis muutmata, see tähendab, et ajalooliselt on paljud selliste nimedega isikud ka päriselt olemas olnud.

Muusikalises kujunduses kasutatakse rahvaloomingut, mida esitab Kairi Leivo. Laupäevasel etendusel sai paari loitsu tema esituses kuulata veel ka pärast etendust klaasivabriku õue peal. Muidu seda võimalust vist ei ole?

Inspiratsiooni sai Ugala oma tänavuse suvelavastuse väljatoomisel fraasist "unustatud kohtade romantika". Mul on nii-nii hea meel, et me selle teekonna Võrtsjärve äärde ikkagi ette võtsime ja käisime kui mitte kohas, millel on vägi sees, siis vähemalt kohas, millele annaks kindlasti uut väge sisse puhuda. Poolel teel ehk umbes 5 km kaugusel Mäost Tartu poole on Põhjaka mõis. Seal käisime söömas. Selle koha kohta kiidusõnade jagamisel jään tummaks. Kõik oli nii hea. Ükskõik kui unustatud see koht olnud on, aga praegu on seal niisugune vägi sees, et jääb vaid üle soovitada ise järgi vaadata. Kindlasti tuleks laud eelnevalt broneerida!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar