Reede, 31. detsember 2010

"Augustikuu" Draamateatris

Mul on hea meel, et Draamateater mängib ka jõulude ja aastavahetuse ajal. Veel parem meel on aga selle üle, kui sellisel ajal on saal rahvast täis. Järelikult on neid, kes tahavad või saavad just nüüd teatrisse. "Augustikuu" suures saalis on esietendusest saadik publikut ligi meelitanud. Põhjuseid selleks on mitu: korralik peredraama, väga head näitlejad, peaosas Ita Ever.

Oma muljete puhul tuleb Everist alustada, sest Violeti roll "Augustikuu" lavastuses on tõesti vapustav õnnestumine. Draamateater hindas seda aasta lõpus vääriliselt, omistades talle naispeaosa Suure Antsu. Näis, mida arvavad need, kes kevadel teatriauhindu jagavad ... Ma ei mäleta etendust, kus üks näitleja teiste igati heade näitlejatööde kõrval kõik peaaegu varju jätab. Aga "Augustikuus" Ita Ever nii teeb.

Tracy Lettsi tekst on väga tugev. Miks ma muidu veel mitu päeva hiljem proovin leida pidepunkti, et laialilaotatud mitmekihilises loos mingi kord luua? Aga võib-olla proovin korda luua hoopis sellepärast, et Pedajase lavastuses oli siiski midagi puudu. Saalis olid mul mõlema vaatuse ajal üpris kahetised mõtted. Vahetult pärast etenduse vaatamist leidsin, et väga-väga head näitlejad tegid oma tööd ja mängisid tüki täpselt nii hästi ära, nagu nad teeksid seda mis tahes rollis. Sünnib küll tavapäraselt häid rollilahendusi, aga kui suur osa on selles lavastajal? Ainult kiidusõnu on väärt kindlasti valguskujundus.

Korda, mida ma luua püüan, selles loos tegelikult olla ei saa, sest muutujaid on liiga palju. Igaühel suures peres on oma taustsüsteem, kogemused, lootused. Beverly Westoni (Lembit Ulfsak) ootamatu kadumine augustis toob kogu pere kokku. Pere, mis ei ole koos olnud enam aastaid. Kolme tütre vanemate räämas häärberis on sellisel aastaajal talumatult palav, aga mida edasi, seda talumatumaks muutub ka üksteisega suhtlemine. Kõigil on oma luukered kapis, kuid ema tirib neid halastamatult lagedale, justkui andmaks mõista, et teie võite ju mind teravmeelsuse ja otsekohesuse pärast põlata, aga kuhu te ise oma eluga jõudnud olete.

Põlvnemine on üldse keeruline teema. Kas see kohustab millekski? Kas sellest sõltub midagi? Näidendi puhul on märgiline algusstseen, kus isa Beverly palkab majapidajannaks indiaanlase Johnna (Viire Valdma). Üks tingimus majapidajannale on, et see oleks selles kohas elanud. Johnna ei räägi peaaegu midagi, kuid kordab etenduse vältel pidevalt, et ta tahab seda tööd teha sellepärast, et tal on seda tööd vaja. Enda pärast. Ta on ilmselt sealt pärit ja see töö annab talle kui Ameerika põliselanikule võimaluse oma koju tagasi tulla. Tütred otsivad samal ajal võimalusi, kuidas kodust lõplikult lahkuda.

Õdesid mängivad Ülle Kaljuste, kelle Barbara on ainsana abielus, kellel on teismeline tütar, kuid kelle abielu on äsja karile jooksnud, Kaie Mihkelson, kes on end seni ohverdanud, et ema-isa eest hoolitseda, ja Kersti Heinloo, kelle Karen on naiivsevõitu, kuid kes lõpuks tundub olevat kõige sallivam, sest on mõistnud, et elu ei ole lihtsalt must-valge.

Väga head on ka Ain Lutsepp ja Tõnu Oja, kes mõjuvad ilmses naiste ülemvõimus kainestavalt, aga ka nagu lakmuspaberid, näitamaks, et mehed on tänapäeval lihtsalt kõrvale jäetud. Lõpuks ei ole ju vanapaari 35 aastat väldanud abielugi mingi saavutus, kui selle tulemuseks oli enesetapp. Tracy Lettsi näidendi inimesed on läbilõige (Ameerika) ühiskonnast, kus ikka veel üritatakse kinni hoida mingitest mudelitest, aga kus inimesed on üksteisest lahus, sest neil pole olnud võimalustki kokku kasvada. Kahetsusväärsel kombel suutsid nende keskealiste põlvkonda nende vanemad pere juures hoida, aga nemad oma lapsi enam ei suuda, sest juba 14-aastasel on ükskõik.

Ja ma ei rääkinud veel sõnagi alkoholi- ja narkosõltuvusest, mis on samuti läbiv teema. Iga vaataja leiab sellest lavastusest kindlasti need teemad, mis temaga kõige paremini kõnelema hakkavad. Sest kihte on tõesti palju. Põhjused, miks miski nii või teisiti läheb, ei pruugi pealegi olla üldse mitte perekonnas.

Neljapäev, 30. detsember 2010

Polli päevikud - väga hea Saksa-Austria-Eesti film

Ootamatult hea filmielamuse sain paar päeva tagasi Artises "Polli päevikuid" (Poll) vaadates. See Saksa-Austria-Eesti film esilinastus septembris Toronto filmifestivalil ja pärjati Rooma filmifestivalil kahe auhinnaga: režissöör Chris Kraus sai žürii eripreemia ja helilooja Annette Focks sai auhinna parima filmimuusika eest. PÖFFil tunnustati samuti režissööritööd.

"Polli päevikud" on filmitud peamiselt Pärnumaal Varbla vallas. Meespeaosas on minu suur lemmik Tambet Tuisk. Nii et ootused olid kõrged ja tore oli avastada, et kui uuemad eesti filmid on seni olnud head enamasti väga hea kunstilise taseme tõttu, siis üle pika aja on eestlastel käpp filmis, millel on väga korralik ja tugev lineaarne lugu.

Üsna ruttu tekkis assotsiatsioon "Valge paelaga". Põhjus peitub tegevusajas ja sakslastes. "Valge paela" üks põhiidee oli lahata küsimusi, mis viis Saksamaa Esimese maailmasõjani, "Polli päevikud" on Saksamaa mõistes perifeerias elava baltisaksa perekonna lugu, mille aluseks olevat Põllula mõisapreili Oda päevikud. Põllula mõis kuulunud Chris Krausi perekonnale. Filmis saabub tüdruk mõisasse Berliinist ja ilmselgelt on tema maailmapilt 14-aastasena laiem kui mõnel täiskasvanul, kes peale selle mereäärse küla eriti muud maailma näinud pole. Tüdruku isa hirmuvalitsus on nagu mädapaise, mis hakkab kõvasti haiget tegema, kui majja kolivad venelased ja kui lootused Viini pääseda luhtuvad. Samal ajal hakkab Oda tohterdama ühte haavata saanud anarhisti, eestlast. Algul teeb ta seda ilmselt kaastundest, hiljem kättemaksust.

Paula Beer on Oda rollis selle filmi tõeline täht. Ta ei ole ega tohigi olla lihtsalt teismeline, vaid peab olema täiskasvanum kui nii mõnigi täiskasvanu seal. Ja Tambet Tuisk on eestlane, kes tõestab veenvalt vastupidist Oda isa väitele, et eestlased on anarhistid ja selleks nad ka jäävad või et ükski inimene ei muutu.

Kaadrid on üsna julmad ja jõhkrad. Ei taha detailidesse laskuda, muidu veel hirmutan kellegi enne vaatamist ära. Aga vaatamist väärt on see film päris kindlasti. Mõtlen praegu, et tahaksin endale millalgi ka DVD-d.

Megameel ehk kuhu on jõudnud 3D-filmid

Ma ei ole veel avastanud põhjust, miks on 3D-filmid paremad või mõjusamad kui tavalised ehk 2D-filmid. Enamasti on efektid sellised, et keegi lööb korra filmi jooksul kedagi niimoodi jalaga, et jalg tuleb ekraanist välja otse vaataja suunas, mõnel korral lendavad mingid linnud ringi ja ongi kõik. Ja nende paari asja pärast tuleb kogu filmi ajal istuda, prillid peas.

Praegu väidetavalt Eestis kinoedetabelid vallutanud "Megameel" (Megamind) on aga küll niisugune, kus 3D-efektidega võib rahul olla. Edetabelid vallutas see film esimesel nädalal aga arvatavasti hoopis sellepärast, et on koolivaheaeg. Sisult on film nii lahja, et ma ei jõudnud ära oodata, millal ükskord sealt kinosaalist minema saan. Kuna laps tundus nautivat (ja see on ju lastefilm, mis arvaja mina olen?!), siis kannatasin lihtsalt vapralt lõpuni.

Kogu aeg lendavad ringi ainult mingid megamehed ja üleloomulike võimetega metromehed. Lapsest saadik on neil ainult üks eesmärk: silma paista ja kõige tugevam olla. Terava mõistusega, aga kurja südamega Megameel pistetakse vanglasse, samas kogub tugev Metromees Metro Citys aina populaarsust. Metromees saab surma ja võim koguneb Megameele kätte. Kuna tal kellegagi enam võidelda pole, hakkab tal lihtsalt igav. Igavuse peletamiseks loob Megameel Titaani, kellega võidelda. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Üks hea mõte kogu filmi kohta. Nimelt see, et (inimesel) võiks olla võimalik mis tahes ajal loobuda, n-ö maha astuda. Tegelikult on aga nii, et kui inimesed usuvad sinusse, siis on väga raske öelda, et ma ei taha enam sellega tegelda.

Pühad saabusid linna

Iga-aastaseks tavaks saanud Tallinna Poistekoori kontserdile Niguliste kirikusse 26. detsembri lõuna ajal me tänavu "tehnilistel põhjustel" ehk lume tõttu ei jõudnud. Aga kuna poistekoor osales ka Ott Leplandi ja Lenna Kuurmaa kontserttuuril "Pühad on saabunud linna", siis sai neid samal õhtul kuulata koos Oti ja Lennaga Kaarli kirikus.

Ott on mulle superstaarisaatest saadik meeldinud, aga live'is polnud teda seni näinud, kuulnud. Nüüd üllatusin meeldivalt, sest ta on päriselt ka väga äge. Sellel kontserdil oli tema laule kõige rohkem. Lenna on armas. Kolm laulu kontserdi alguses laulis ta üksi ja ülejäänud lood juba koos Otiga. Hääled sobisid ja rahvast täis kirikusse sobituti kenasti.

Päris alguses oleks tahtnud muusikat maha keerata, et poistekoori hääl muusikast paremini üle kostaks. Aga heli saadi paika ja lauljatel jäi üle vaid üksteist toetada. Ilus 2. jõulupüha õhtu!

Kolmapäev, 29. detsember 2010

"Gladiaator", üks ammune film

Üks õhtu näitas üks Eesti telekanal "Gladiaatorit". Istusin teleka ette ja otsustasin, et nüüd vaatan selle ära. Kümmekond aastat tagasi, kui film kinodes jooksis, jäi vaatamata, kuigi sellest räägiti väga palju. Russell Growe peaosas oli müügiargument küll, aga ega kõiki huvitavamaid Hollywoodi filme jõua niikuinii (kohe) näha.

"Gladiaatori" puhul on muidugi märkimisväärsed viis Oscarit, mille hulgas on parim meespeaosa, parim film, parim heli, parimad kostüümid, parimad eriefektid.

Mitte kõige uuemate Hollywoodi filmide vaatamisel on mul alati natuke kummaline tunne. Ükskõik kui hea film ka ei oleks, ikka on neil rahamaik küljes. Film on nagu üks suur projekt, millesse on investeeritud tohutu hulk raha. Didaktilist osa pole ära unustatud. Ja ajaloost on palju rääkida, pealegi saab teha ägedaid massistseene. Sama kehtib "Gladiaatorigi" kohta, mille sisu on lühidalt võimuvõitlus pärast keiser Marcus Aureliuse surma. Keisri viimane soov on anda Rooma valitseda suurele väejuhile, keda kehastab Russell Growe. Marcus Aureliuse poeg solvub sellise otsuse peale ja tapab isa, võttes niiviisi märkamatult võimu. Rahva armastuse võitmiseks otsustab ta hakata pakkuda rahvale enneolematult palju meelelahutust.

"Gladiaatori" muusika on ülihea. Tuleb tunnistada, et Russell Growe ei ole hea näitleja mitte ainult seetõttu, et ta on ilus mees, vaid ta tõesti ongi hea näitleja. Maximuse roll väärib loorbereid.

Esmaspäev, 27. detsember 2010

Jumala Narride Vennaskond Põrgulaval

"Jumala Narride Vennaskond" on praegu lavakoolis Elmo Nüganeni juhendamisel 3. kursusel õppiva lennu esimene bakalaureuselavastus. Erakordne tükk kas või ainult sellepärast, et korraga 28 näitlejat ei näe draamalavastuses laval eriti sageli. Tudengite kõrval astuvad üles ka mitmed Linnateatri näitlejad. Kokku on lavastuses umbes 40 tegelast. Neljatunnise etenduse käigus saavad kõik rohkesti "lavaaega": osa noori tuleb väga edukalt toime kandvate rollidega ja need, kellele näidendis suuri osi ei jagu, võivad hiilata ümberkehastumisvõimega.

Peter Barnesi näidend ilmus 1985. aastal. Näidend on päris paks ja kuigi selle sisu ei ole esmapilgul üldse mitte kaasaegne (sest tegevus toimub 14. sajandi Prantsusmaal, keset kõige sügavamat katkuaega), on selles väga palju kihte. See olevat pealegi komöödia. Must surm võtab valimatult kõiki. Rikkad ja vaesed on ühel joonel. Võimumängud jäävad ajuti tagaplaanile. Need, kellel raha on, raiskavad seda odava meelelahutuse peale, meelelahutajad ei oska raha väärtust hinnata. Hingekarjased põgenevad, sest keegi neid niikuinii ei usuks. Selles lootusetuses ja masenduses otsustab munk Flote (Henrik Kalmet) koguda enda ümber näitetrupi, et naerutada masenduses inimesi; ta usub, et naer ja nali päästavad inimesed. Veenvalt usub!

Esimeses vaatuses lahatakse raske aja elu nii- ja naapidi. Tõtt-öelda oleks võinud teksti siinkohal veidi kärpida, sest vaatuse lõpp venis. Vaheajale minnes leidsin, et olulisim eesmärk on lavastajal olnud lasta tudengitel mängida ja end võimalikult erinevatest külgedest näidata. Teise vaatuse ajal korrigeerisin oma arvamust.

Pilt eri tüüpidest saab esimeses vaatuses selge ja sellest, et ma praegu Henrik Kalmeti kõrval peale Piret Krummi, Maiken Schmidt, vendade Piuside, Priit Strandbergi, Kaspar Velbergi, Pääru Oja ja Karl-Andreas Kalmeti teisi ei nimeta, ei tohi mingeid järeldusi teha. Nemad jäid lihtsalt kohe ja hästi eredalt silma. Ootuspäraselt olulised on ka lavastuses kaasa tegevad pärisnäitlejad.

Teise vaatuse ajaks saab naer ja nali otsa, sest kui elu on võidetud, on igaühel aeg minna tagasi oma liistude juurde. Ja oi kui kaasaegseks muutub lugu! Kellel on võim, sellel on raha, ja kellel on raha, sellel on võim. Isegi kui see näib ülekohtune, ebaõiglane või vale, on keeruline valida teist poolt. Naermine aitab vast ka absurdsuse vastu. Või siis loota, et küllap jumal karistab või ...

Pimeda teejuhtimisest ja Kellukese sõnatust rollist kujunevad lavastuse pidepunktid, mis lubavad tüki sisu üle järele mõeldes järeldada, et mõne etenduse mõistmiseks ja hindamiseks on vaja rohkem aega. "Jumala Narride Vennaskonna" jaoks on vaja kõigepealt aega süvenemiseks, seejärel settida laskmiseks. Millegipärast tundub, et teema ja tegevuskoht on siinmail mängimiseks natuke kauged. Paavst ja katoliku kirik ei ole vist nii kergesti samastatavad meie päevapoliitikaga ja Prantsusmaa geograafiline kaart on sootuks tundmatu asi, et mõista ühe või teise sündmuse mõju ulatust. Siit pisikesest nurgast vaadatuna võib mõni asi olla liiga must-valge kah.

Laupäev, 25. detsember 2010

Lauri Sommeri "Kolm yksiklast"

Nii Postimehe kui ka Sirbi lugemisaastat kokku võtvas artiklis nenditakse üpris üksmeelselt, et lugemisaasta kukkus läbi. See muidugi ei tähenda, et kirjanikud poleks kirjutanud ja kirjastajad poleks kirjastanud. Mõlemas artiklis keskendutakse eesti uudiskirjandusele ja mainitakse enam kui paar korda ühe olulisema raamatuna Lauri Sommeri "Kolme yksiklast". See sisaldab kolme juttu kolmest üksildasest inimesest.

Esimene jutt on Seto külaravitsejast Darjast. Teksti on asjakohaselt seto keelde kohandanud Andreas Kalkun. Sommeri stiil laseb setolikkusel väga loomulikult lugejale pildistuda ja esialgu võib-olla pisut harjumatu liiga poeetiline keelekasutus teeb sellest jutust minu jaoks raamatu parima jutu. Darjas on kõik viimse detailini paigas.

Teine jutt on Nick Drake'ist, kellest ma varem midagi kuulnud polnud, kuid kelle elu võiks olla peaaegu iga muusiku elu. Kui Nick Drake'i nime poleks kordagi mainitud, oleksin ma vist lõpuni proovinud nuputada, kellest see jutt on, kahtlustades palju kuulsamaid Drake'i kaasaegseid.

Darja ja Nick Drake'i lugusid on lihtne lugeda, sest need voolavad ilusti. Setokeelne tekst jääb mõnes kohas arusaamatuks, aga mõttest arusaamist see siiski ei sega. Drake'i puhul on mul ilmselt taustsüsteem kõige rohkem paigas ja nii on Sommeri kirjutatu eriliselt ehe.

Kolmas jutt on Uku Masingust ehk mehest, keda Lauri Sommer on põhjalikult uurinud. Ja just see oli mu jaoks raamatu halvim osa. Kohati ajas vihale, siis muutus tüütuks. Sommer kirjeldab Masingu elus perioodi, kus viimane leiab endale noore armukese ja sellest tüdineb või temast tüdinetakse. Näiliselt ju väga tavaline asi, aga selles oli liiga palju niisugust, millele tahtnuksin kõvasti vastu vaielda. Arvatavasti oli autori soov just selles loos minna kõige sügavamale. Ometi jäi just selles loos puudu kohtadest, mida tahtnuks alla kriipsutada. Masingu naise Eha kõne oli ülepaisutatud ja Masing ise vist liiga keeruline tüüp, et ühte juttu kokku võtta. Finaaliga püüab autor luua kirjanduslikult tugevat kaanonit, aga selleks ajaks olin jõudnud ära tüdineda.

Kui Berk Vaher nimetab ülalviidatud Postimehe artiklis "Kolme yksiklast" pakiliseks tõenduseks, et "inimesed paberil ei pea jääma kahemõõtmeliseks, isegi kolmemõõtmeliseks, vaid küünivad õpetajaiks paberit vaatavatele inimestele, näitama olmeväliseid elumõõtmeid", siis nii võib ju olla, aga Sommeri proosateos on ometi raamat, mis ei meelita ühtki seni lugemiskauget inimest lugema, ja on seetõttu üpris tüüpiline eesti ilukirjanduse esindaja - natuke depressiivne ja elulisusest hoolimata elukauge. Palju on meie hulgas Darjasid, Nick Drake'e või lausa Uku Masinguid ja paljud meist unistavad sellised olemisest? Võib-olla rikkus minu üldmulje Masingu-jutt?

2010. aasta teatriaasta kokkuvõte Postimehes

http://www.postimees.ee/?id=361919

Reede, 24. detsember 2010

Hollandi meremaalid Villa Vaubanis

Villa Vaubanis avati detsembri alguses uus näitus. See on igati loogiline järg nende avanäitusele, sest jätkuvalt on esindatud Hollandi kuldajastu kunst. Nüüd siis meremaalid.

Tore on, et muuseum on vahepealse aja jooksul jõudsasti arenenud. Meremaalide näitus on kujundatud minu meelest palju sisukamalt kui esimene kuldajastu kunsti näitus. Eraldi tuba on tehtud lastele. Ja see ei ole põnev mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele. Näiteks saab end kaptenivormis pildistada, idamaade vürtse nuusutada ja ära arvata, paberist laevu voltida jne. Kunstnike tutvustused ei ole seinal, vaid on pandud eri saalides keset tuba plaatidele, mida saab kätte võtta ja lugeda.

Näitusel on umbes 80 maali, mis pärinevad paarist Saksamaa muuseumi kogust, Greenwichi meremuuseumist ja erakogudest.

Pühapäev, 19. detsember 2010

Põnev "Ingli mäng"

Carlos Ruiz Zafóni "Tuule vari" oli mul pikka aega öökapil lugemisootejärjekorras. Korra võtsin kättegi ja panin paarikümne lehekülje lugemise järel käest ära. Ei läinud, noh. Raamat pidi lausa riiulisse kolima, et teistele ruumi teha. Kui sügisel ilmus Eesti raamatupoodidesse müügile "Ingli mäng", tahtsin Zafoni lugemist uuesti proovida. Pealegi pidavat "Ingli mäng" olema "Tuule varju" eellugu. Igatahes oli selle raamatu lugemine alates esimesest leheküljest nii põnev protsess, et paremat kirjandust soojamaareisile kaasavõtmiseks ei oskagi tahta. Eriti kui soojaks maaks on kirjaniku päritolumaa Hispaania, ja eriti kui Barcelonas on käidud ja paljusid raamatus põhjalikult kirjeldatud kohti ka oma silmaga vaadatud. Sagrada Familia ei ole ju ikka veel valmis ja maailmanäituseks valminud köisraudtee on endiselt töökorras.

Raamatus kirjeldatud sündmused leiavad aset möödunud sajandi kahekümnendate aastate Barcelonas. Peategelane David Martin töötab alguses ajalehes küljetoimetajana, kuid tema katsetused kirjutada kriminaallugusid osutuvad väga populaarseks. Ümbritsevate inimeste kadeduse tulemusel kaotab David töö ja hakkab täiskohaga vabakutseliseks kirjanikuks. Innustust selleks annab ka ülisuurt tulu lubav leping salapärase Pariisi kirjastajaga.

Lugejal ei teki hetkekski kahtlust, et Corelli-nimelist Pariisi kirjastajat pole arvatavasti olemaski. Igatahes teeb Corelli "Ingli mängu" müstiliseks. Lugeda on kogu aeg väga põnev, sest tekst on ladus, sündmusi ja tegelasi on palju, raamat mõjub nagu film. Peategelase lapsepõlv on karm, ellu aitab teda naasta jõukast lugupeetud perekonnast pärit sõber. Loomulikult on sellel sõbralgi mitu külge, kuni lõplikult jooksutab nende vahelt musta kassi läbi noor naine, kellesse mõlemad armunud on.

Raamatu teises pooles on natuke paljuvõitu verd, aga ilma selleta muutuks lugu võib-olla hoopis läägeks. Lõpp on hollywoodilik. Seda põhjendab võib-olla tõsisasi, et Zafón elab alates 1993. aastast Los Angeleses ja peale raamatute kirjutamise on ta kirjutanud ka filmistsenaariume. Ta on tunnistanud, et kujutleb oma raamatute tegevust piltidena. "Ingli mäng" kinnitab neid sõnu väga ilmekalt.

Vanemuine Soomes ja Teater NO99 Hamburgis

"Puhastuse" külalisetendused Soomes

20. ja 21. jaanuaril 2011 saab Helsingis Soome Rahvusteatris vaadata kolmel korral Vanemuise teatri "Puhastust". Mänguajad on järgmised: 20. jaanuaril kell 19.00; 21. jaanuaril kell 14.00 ja 19.00.

Praeguseks on teada, et 27. ja 28. mail mängib Vanemuine "Puhastust" ka Oulu Linnateatris.

"Kuidas seletada pilte surnud jänesele" viimased etendused Eestis ja külalisetendused jaanuaris Hamburgis

10., 11. ja 12. jaanuaril 2011 saab viimast korda Eestis vaadata NO-teatri lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". 12. jaanuari etendusel on ingliskeelsed subtiitrid. Teater on öelnud, et seda lavastust saab näha kuni 2011. aasta sügiseni veel Euroopa eri riikides.

26. ja 27. jaanuaril 2011 kell 20.30 mängitakse "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" Hamburgis Thalia teatris.

Kolmapäev, 15. detsember 2010

Harrastajate põhjalik "Jane Eyre'i" käsitlus

Minu teine kokkupuude Berliner Grundtheateriga oli detsembri alguses, kui nende peamiselt siinsetest näitlejatest kokku pandud trupp mängis Abbaye de Neumünsteris "Jane Eyre'i". Esimene kord oli paar aastat tagasi kevadel, kui nad mängisid samas kohas "Verdicti". Osa näitlejaid tulid tuttavad ette. Järelikult tegid esimesel korral nii hea rolli!

Kui Christie "Verdict" on juba algupäraselt näidend, siis "Jane Eyre'ist" kui väga paksust raamatust oli vaja teha kõigepealt dramatiseering. Sellega oli kõvasti vaeva nähtud, sest kokku tuli kahevaatuseline 3,5 tundi kestnud etendus. Siin, kus teatrietendused algavad tavaliselt kell 20.00 õhtul, osutus selline tükk lõpupoole tõsiseks katsumuseks. Ikkagi võõrkeeles ehk inglise keeles mängitud, pikk tööpäev seljataga ja sisu poolest teismeliste tütarlaste hulgas hinnatud teos. Selle viimase juures pean mainima, et ma ei ole päris kindlasti raamatut lugenud, aga arvatavasti olen näinud mingeid filme või sarju, sest sisu ma üldjoontes teadsin. Selline armutu dramatiseering, kus teadjamate arvates oli ilusti iga lehekülg ära lavastatud, sobis mulle hästi. Kostüümid olid ka ajastutruud. Kanuti Gildi saali meenutava saali lava on üsna väike ja seda enam hämmastas nutikas lavakujundus, kus hoolega seinu siia-sinnapoole nihutades muudeti ikka ja jälle tegevuspaika.

Kuna kogu raamat oli ilusti lavale seatud, oli ka tegelasi palju. See tähendas paarikümmet näitlejat, kellest osa mängisid mitut väiksemat rolli. Üldiselt olid kõik head, mõnega tuli pisut kauem harjuda. Etendus, kus neil mängida tuli, oli igal juhul paras väljakutse.

Kavalehel põhjendab adapteerija June Lowery veenvalt, miks "Jane Eyre" on 2010. aastal oluline. Alates sellest, et tegemist on klassikalise armastuslooga, mille peategelane on vaene, kuid sõltumatu noor naine, kes armub vanemasse rikkasse mehesse. Samasuguseid lugusid on kirjanduses tänapäevani, ja mitte ainult odavate naistekate hulgas. Lisaks nimetab June Lowery igavest küsimust "kas sa armastad mind igavesti?" ja et raamatus lahatav enesest lugupidamise teema on tänapäeval väga oluline. Oluline tähendus on usul ja multilingualismil. Multilingualism on ingliste puhul teravalt üles kerkinud, sest ühest küljest on inglise keel väga laia kasutajaskonna tõttu ohustatud ja teisest küljest ei õpita Inglismaal enam võõrkeeli. Statistika järgi ei õpi u 50% inglise keskkooliõpilastest ühtegi võõrkeelt. "Jane Eyre'is" on 19. sajandile omaselt keel nii kultuuri kui ka temperamendi kandja. Lavastuses ei olnud neil siinseid olusid arvestades keeruline ilusti ka prantsuse keeles mängida.

Muide, Brüsselis olevat Bronte klubi.

Esmaspäev, 13. detsember 2010

Kõige ilusam kontserdimaja

Vaieldamatult ilusaim kontserdimaja, kus ma käinud olen, asub Valencias. See on Palau de les Arts Reina Sofia ehk kuninganna Sofia kunstipalee. Maja, mille arhitekt on Valenciast pärit maailmakuulus Santiago Calavatra, kuulub tegelikult suurde kunsti- ja teaduskeskuse kompleksi. Sealsamas kõrval on teaduskeskus, Euroopa suurim akvaarium, dinosauruste park jne.

Kui enne Valenciasse minemist olime otsustanud jätta õhtuveetmise variandid lahtiseks, olles tegelikult küll mõelnud, et kontserdile või teatrisse võiks minna, siis seda maja lähedalt nähes oli selge, et sinna sisse peame saama. Hotell asus üle tee ja nii saime maja igast küljest päeval uurida.

Õhtul pidi olema ühes saalis sarsuelakontsert, mis oli teine osa "Hispaania ööst". Mul polnud õrna aimugi, millised hispaania flamenko-ooperid välja näevad või kuidas need kõlavad, ka selle õhtu solistide nimed (Rocio Ignacio, Maria José Montiel, Jorge de Léon) ei öelnud kõige vähematki, aga esimesel "Hispaania ööl" olla kohal olnud Placido Domingo isiklikult.

Õhtul hakkas vihma tibutama. See andis veega ümbritsetud majale veel mingi erilise hõngu juurde. Ja kui selles suurepärase kõlaga saalis, mis mahutab arvatavast paartuhat inimest, aga pole kindlasti selle maja suurim saal, lõpuks tuled kustusid ja Valencia orkester mängima hakkas, sulandusin vaikselt hispaanlaste hulka, olles lummatud ja siiralt vaimustunud kõigest, mida lavalt pakuti. Lisalugusid tuli pärast teist "vaatust" vaat et rohkem kui vaatuse jagu. Jorge de Léon ei pidanud paljuks korraks isegi pilli kätte võtta.

Tänapäeva blackbox'idega harjununa kipub ununema, et teater algavat tegelikult garderoobist, aga just niisuguses sõna tõsises mõttes suursuguse hõnguga kohas, kus kaaslasteks on peentesse kasukatesse mähitud daamid ja nende väärikad saatjad, loksub miski nii paika, et meelerahu saadud elamusest püsib kõigutamatuna veel mitu-mitu päeva. Hoopis uskumatu oli aga, et õhtu päädis sealsamas teaduskeskuse kõrval õhku lastud ilutulestikuga, mis kestis vähemalt kümme minutit. Miks? Ei tea. Mulle meeldib uskuda, et see oli minu sünnipäeva puhul.

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Kehlmanni "Kuulsust" võiks ka Eestis lavastada

Teine etendus, mida Luxembourgi festivali Kehlmanni-nädala ajal vaatamas käisin, oli "Kuulsus". Olin raamatut lugenud ja teadsin seetõttu sisu hästi. Mõtlema pani vaid, et Die Festspiele Reichenau etendus pidi kodulehel oleva info põhjal kestma koos vaheajaga u kolm tundi. Romaan koosneb üheksast novellist ja on eestikeelses tõlkes pisut enam kui 100 lehekülje paksune raamatuke. Kavalehelt (mida siin jagatakse alati enne etendust tasuta!) selgus, et kõik üheksa pilti on lavastuses sees. Siiski ei kõlanud usutavalt, et seda raamatut annab nii pikaks etenduseks venitada.

Piletite ostmise ajal olid saalis kohad nummerdatud, aga saali minnes tabas paras üllatus, kui selgus, et hoopis vabad kohad on. Publik oli paigutatud ruudukujulise lava ümber kolme külge. Kuna lavaks kujundatud ruudul oli veel hulk eri kõrgusega kujundeid, oli hirmus keeruline otsustada, kus kõige parem vaadata oleks. Selge oli, et mitte ühestki kohast ei näe kõike. :S Justnagu Daniel Kehlmanni raamatu idee: eri külgedest ja eri inimesi jälgides on pilt alati natuke erinev, kaasa arvatud seegi, kes asjassepuutujad parasjagu üldse on. Eesti teatris nähtust on mööndustega võimalik siinkohal nimetada kunagist lavakate "Kirsiaia" lavastust NO-teatris, kus saal oli jagatud kardinatega neljaks ja vaataja pidi alguses valima "saali", milles ta etendust vaadata sai. Austerlaste "Kuulsuse" lavastuses on kogu lava küll näha, aga kõike laval toimuvat ei näe lihtsalt. Peale selle liiguvad näitlejad nii dünaamiliselt ringi, et keerulist pöördlava pole ka ehitada vaja. Neljas seinas oli ka videopilt, mis aeg-ajalt erines. Lava tagaküljes (selles, kus vaatajaid ei istunud) oli trepp, millel enamasti istus kirjanik, kes nagu raamatuski oma tegelasi jälgis, nendega aeg-ajalt vaidles, aga seda treppi kasutati ka näiteks lennureisi ajal. Kontseptuaalselt väga äge kujundus, mis mõjus muidu suurepärase lavastuse juures nagu kirss tordil.

Sisult oli tükk tekstitruu ja väga aktuaalne. Ka Eestis lavastamiseks, sest need inimesed ja käitumismudelid on tänapäeva Euroopa ühiskonnas kõikjal olemas. Olgu selleks siis ainult internetifoorumites elav arvutispetsialist või armukest pidav keskastmejuht. Kehlmannil on ka mõned sellised tegelased, keda me nii hästi ei mõista, sest need on ehk liiga saksapärased. Seevastu tundub, et Idast (olgu Venemaast või Türkmenistanist, sest ma ei tuvastanud ikka, mis riiki see nooruke kirjanik sattus ja jääma pidi) on meie pilt ehk paremgi kui vati sees elanud lääneeurooplasel.

Sellest etendusest sain igatahes jälle ühe suure-suure teatrielamuse. Veendumus, et õhukesesse raamatusse saab minna väga sügavale sisse, kui on mida seal lahti harutada ja näidata. Kehlmannil ei ole saksa kirjanikele omaseid pikki ja keerulisi lauseid, mistõttu mõjub näitlejate räägitav tekst nii-nii inimlikult.

Pühapäev, 5. detsember 2010

Kehlmanni "Mina ja Kaminski" teatrilaval

Luxembourgi festivali ajal oli Grand Théatre'is Daniel Kehlmanni nädal. Mängukavas oli kolm lavastust ja ühel õhtul sai ka autoriga kohtuda. Valisin kolmest lavastusest vaatamiseks kaks. Üks neist oli "Mina ja Kaminski", mille aluseks on romaan, millega Daniel Kehlmann saavutas läbimurde ja rahvusvahelise tuntuse. Lugenud ma seda ei ole, ootan, millal saan Eestis raamatupoodi, et eestikeelne tõlge ära osta.

"Mina ja Kaminski" oli lavastanud Viini Salon5. Etendus algas tund aega varem "kunstinäituse avamisega". Teatri fuajee oli kenasti maalide ja fotodega ääristatud ja kui me puhvetist ostetud valget veini jõime, astus "kunstnik" juurde ja lubas lahkelt piltide kohta küsimusi küsida, kui meil neid peaks tekkima. Väga lõbusaks läks aga siis, kui etendus sealsamas fuajees algas. Sõna otseses mõttes korralik kümmekonna minuti pikkune performance oli. Seejärel lubati publik saali ja järgnes umbes paaritunnine ilma vaheajata etendus.

Näitlejaid oli kolm, kuid neil tuli olla mitmes rollis. Suurepärase rolli tegi ajakirjanikku mänginud Daniel Frantisek Kamen. Nii hea, et kui tihtipeale on võõrkeelsete lavastuste puhul detaile raske meeles pidada, siis tema puhul mäletan ma siiani osa stseene kuni pisidetailideni välja. Lavakujunduses kasutatud liivapõrand oli märgiline ja osa ümberkehastusviise samuti geniaalsed. Kuna ma raamatut lugenud ei ole, on stsenaristi tööd keeruline hinnata, aga lavastuse sõnum oli Anna Maria Krassniggi stsenaariumi põhjal selge küll: elus ei tule midagi lihtsalt, nooruse ja vanaduse vastandamisel võidab Kehlmannil viimane.

Sisu poolest peaks "Mina ja Kaminski" praegu Eestis igasugused piirid ületanud elulooraamatute avaldamise hullusega hästi haakuma. Nimelt loodab noor ajakirjanik Sebastian Zöllner vanast kunstnikust eluloo kirjutamisega kergesti rikastuda, sest üsna tõenäoliselt sureb kunstnik peagi ära ja just siis oleks paras aeg raamat avaldada. Kuid ... Ja samal ajal langevad uksed Zöllneri seljataga kinni.

Lavastuses kasutatakse ohtralt videomaterjali. Videopildis näidatud intervjuud avavad Zöllnerile vana kunstniku elust tahkusid, mis muudavad biograafia kirjutamise jälle keerulisemaks. Pealegi ei anta ajakirjanikule sugugi alati vastuseid, mida ta ootab.

Michael Clark Company

Esimene etendus, mida ma oktoobris-novembris olnud Luxembourgi festivali raames vaatamas käisin, oli alles 12. novembril. See oli Michael Clark Company tantsulavastus "Come, Been & Gone". Kui ma seda kevadel ilmunud festivalikavas nägin, teadsin, et seda pean ma nägema. "Müügiargumendiks" oli lubatud muusika - David Bowie, Kraftwerki ja Lou Reedi oma. Ma ostan üsna harva pileteid pool aastat ette, aga seekord tegin seda. Etenduse ajaks olid ootused hästi kõrgeks kruvitud.

Kohapeal selgus, et seesama trupp oli paar aastat tagasi esinenud samal festivalil ühe teise kavaga - "Mmm...". Nende esimesest gastrollist ma osa ei saanud, aga võimaluse korral järgmist enam maha ei maga.

"Come, Been & Gone" koosneb kolmest osast. Esimene ("Swamp") on teistest erinev. Oma osa on selles kostüümidel, sest need on teinud Bodymap, samas kui ülejäänud kahe kostüümid on teinud koreograaf Michael Clark koostöös Stevie Stewartiga, keda võib nimetada tema peamiseks partneriks. Esimese osa kostüümid olid igavad ja arusaamatud.

Pärast vaheaega läks lahti see, mille järele ma sellel õhtul olin läinud. Etendus kruvis ja kruvis, muidugi suurepäraste tantsijate ja suurepärase muusika abil. Kõik tulid, olid ja läksid. Video vahendusel tuli korraks suures pildis isegi David Bowie lavale. Ja jälle vaheaeg.

Etenduse viimases kolmandikus said tantsijad näidata tantsu, mis on arvatavasti inimvõimete piiril. Akrobaatilisuse pärast eelkõige, sest sammud ja liigutused muutuvad kohati nii kiireks, et tahes-tahtmata hakkasin jälle mõtlema nippidele, mille abil suudavad draamanäitlejad teksti meelde jätta. Milliseid nippe kasutavad aga tantsijad? Michael Clarkil on igatahes ideid ja julgust neid läbi suruda. Rokkmuusika sobib tema mõtete kajastamiseks ideaalselt ja arvatavasti just see meelitab publiku hulka üllatavalt rohkesti mehi.

Neljapäev, 25. november 2010

Steinbecki hiired ja inimesed

John Steinbeck on aastaid olnud mu lemmikkirjanik. Sest "Vihakobarad" on geniaalne ilukirjandusteos. "Hommiku pool Eedenit" on hoopis teistmoodi raamat, aga nii hirmus põnev, et 750 lehekülje pärast võib ööune ära unustada. Rääkimata "Me tusameele talvest", mille stiil on sedavõrd ainulaadne, et ei oskagi millegagi võrrelda. Lummav!

"Hiirtest ja inimestest" on u sajaleheküljeline raamatuke, mis tuletas üle pika aja Steinbecki fenomenaalsuse eredalt meelde. Sattus see mulle kätte seetõttu, et oli teismelise lapse kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Lugesin koolivaheajal basseini ääres lesides läbi ja pistsin kõnealusele teismelisele ka pihku, olles enam kui veendunud, et talle see meeldib. Meeldiski. Ja küsis kohe, kas see kirjanik on veel mõne raamatu veel kirjutanud? Loomulikult on! Aga kui ta kuulis, et meil on kodus ainult eestikeelsed tõlked neist, siis ta huvi pisut rauges.

Ehe släng, mida kogu raamatus dialoogides kasutatakse, pani mind mõtlema, et Steinbecki peaks ilmselt lugemagi originaalis. Mina seda seni teinud polnud. Kindlasti on "Me tusameele talv" inglise keeles kordi parem kui tõlkes.

"Hiirtest ja inimestest" saab nii õhuke olla just sellepärast, et siin ei ole ühtki ülearust sõna. Tegelikult kehtib sama ka sama autori paksude raamatute puhul. Tekst on väga mitmekihiline. Raamatu peamine teema on igatsus oma kodu, oma maalapi järele ja seeläbi vabaks saamine. See on nii suure kui ka väikese inimese unistus. Tööd otsivad George ja Lennie rändavad Suure Depressiooni aegses Californias ja neid kannustab kindel usk, et kunagi on neil oma maja koos põlluga. Seni on nad nagu hiired, kes võivad küll leida kusagil ulualust ja midagi koguda, aga nii, kui nad millegagi hakkama saavad, tuleb jälle põgeneda. Samas on väikestel hiirtel isegi parem elu kui inimesel, kellel midagi ei ole. Suurt kasvu, aga kohtlane Lennie armastab hiirtega väga mängida. Kahjuks lõpevad need mängud hiirekestele alati kurvalt. Lugu pöördub traagiliseks, kui Lennie leiab "mängukanni" inimeste hulgast.

Steinbeck kirjutab ikka inimesest ja elust, sellest tavalisest. Tema tegelased ei teegi justkui midagi erilist, nad lihtsalt on, kulgevad, ja väga loomulikult. Seda on lugeda nii loomulik, sest see on nii loomulik. Võib-olla on tema kirjutistes natuke rohkem ängi kui muidu, aga elu ongi ängistav.

Pühapäev, 21. november 2010

Ilus eksiil Eestis?

Hiljuti rääkis üks sõbranna, et tema meelest võiks Eestis ilmuda rohkem pehmeköitelisi odavaid raamatuid, mida oleks mõnus käekotti pista, et bussis lugeda. Eesti turg on väike ja raamatutiraažid niigi väiksed. Arvatavasti oleks kahjum ette teada, kui ühte raamatut tahta anda välja mitme eri kujundusega. Aga võib ju ka ainult pehmeköitelise tiraaži ilmutada!

Joao Lopes Marquesi "Minu ilus eksiil Eestis" võiks olla küll pehmekaaneline. Oleks hinna ja kvaliteedi suhe palju rohkem paigas. Väidetavalt on selle raamatu kaante vahele pistetud vabakutselise portugallasest ajakirjaniku Eesti ajakirjanduses ilmunud artiklite paremik. Pealkiri on niisugune, et meelitab minusuguse Lääne-Euroopa elu näinu lugema küll, eriti ajal, mil Eesti-nostalgia mitme tuhande kilomeetri kaugusel kodust on suur.

Olin paar korda varem sattunud Ekspressist Marquesi artikleid lugema ja mõni tuli seetõttu tuttav ette. Minu arvates on tema parim artikkel "13 väikest asja eestlastest ja Eestist". Seda selles kogumikus ei ole, sest raamat oli ilmselgelt siis juba vähemalt trükis või ilmuda jõudnud.

Meile, eestlastele, meeldib ikka kuulda, mida meist arvatakse. Marques räägib meist sõbralikult, ka siis, kui kõne all on meie sugugi mitte kõige paremad küljed. Kuid mitte ei mõista, miks oli siia raamatusse vaja panna artikleid, kus polnud Eestist ja eestlastest poolt sõnagi, näiteks artikkel prantsuse suudlusest? Ja miks ei ole artiklid kronoloogilises järjekorras? Saanuks neid siis vähemalt teemadegi kaupa rühmitada, aga ei ...

Paras siit-sealt sirvimise ja lugemise raamat. Parafraseerides autorit, võiks öelda, et kui tema ei tea, mis teda Eestis nii kangesti kinni hoiab, ei tea mina pärast selle raamatu lugemist, mis mind sundis seda kaanest kaaneni läbi lugema. Arvatavasti jah nostalgialaksu saamise vajadus ja veelgi tõenäolisemalt see, et siin on eestikeelset lugemist palju vähem võtta.

Teisipäev, 9. november 2010

Angelin Preljocaj ja Suur Teater

Angelin Preljocaj balleti ja Suure Teatri tantsijate koostöös valminud "Suivront mille ans de calme" on üks neist tantsulavastustest, mille üle jagub mõtlemist tükk aega pärast vaatamist. Nii terviklik on see teos, mis räägib kahe vaatuse jooksul kahekümne tantsija kaudu maailma lugu.

Lavastus on valminud Prantsuse-Vene aasta egiidi all ja tahes-tahtmata ei saa poliitilistest märkidestki mööda vaadata. Algab aga kõik ikka elu tekkimisest, millele järgneb keeruline arenguprotsess ja sellega kaasnev võimaluste ja valikute paljusus. Paarikümne tantsija kasutuses on nii kile kui ka müür. Võitlust elu ja surma pärast on, aga seda näitab Angelin Preljocaj ilma vereta, mis võiks olla ilmekas märk, et ka nüüdistantsu saab teha nii, et lavalt nähtav on esteetiliselt nauditav igas vanuses ja ka kõige konservatiivsemate vaadetega vaatajale.

Selle lavastuse juures tegi mind enim rahutuks ikkagi finaal ehk viimane stseen. Algas see sellega, et tantsijad pesid tagalaval kraanikaussides mingeid suuri riidetükke. Rõdult neid riidetükke kohe tuvastada ei olnud võimalik, aga mõne aja pärast tõmmati "pestud" palakad sirgeks ja tuli välja, et tegemist on riigilippudega. Eri riikide lippudega. Lipud pandi lavale maha ja mindi järgmisi pesema. Seda tehti seni, kuni lavapõrandale oli laiali laotatud 34 märga lippu (lugesin mitu korda üle). Millest ma läbi ei närinud, oli aga see, mille alusel need lipud valitud olid. Seal oli riike eri mandritelt. Algul mõtlesin, et võti peitub mingis suures rahvusvahelises organisatsioonis või mingis olulises maailmasündmuses - mõte liikus tahes-tahtmata näiteks ka Teise maailmasõja suunas. Ikka väheusutav, sest mõnda Teises ilmasõjas kindlasti osalenud ja rolli mänginud riiki polnud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et väga professionaalselt tantsitud tükk on see küll, vähemalt sama professionaalse koreograafia ja ilmeka muusikavalikuga pealekauba. Pole midagi teha, aga teater paljude näitlejaga mõjub alati võimsalt, olgu tegemist draama- või mis tahes muusikalavastusega.

Von Krahli Teater Helsingis ja Teater NO99 Viinis

17.-21. novembrini toimub Helsingis järjekordne teatrifestival Baltic Circle. Eesti teatrit esindab sel aastal Von Krahli Teater, kelle repertuaarist saab vaadata "Võluflööti" ja "PostUgandat". Mänguajad on järgmised:

Võluflööt - kolmapäeval, 17. novembril kell 20.00 ja neljapäeval, 18. novembril kell 20.00 (Mediakeskus Lume, Hämeentie 135). 18. novembril saab kohtuda ka näitlejatega.

PostUganda - reedel, 19. novembril kell 22.00 (Universum, Perämiehenkatu 13).

***

16., 17. ja 18. novembril on Eestis viimased NO-teatri lavastuse "Onu Tomi onnike" etendused. Pärast seda antakse novembri lõpus veel kaks etendust Viini Rahvateatris. Mänguajad Viinis on järgmised:

reedel, 26. novembril kell 19.30
laupäeval, 27. novembril kell 20.00

***

Üks põnev asi, mis sisaldab nii kirjandust, tsirkust, teatrit, tantsu, kontserte, kino kui ka näitusi, on XIX Põhjamaade kultuuri festival Les Boréals, mis toimub 11.-27. novembrini Prantsusmaal Caenis.

Tänavu keskendutakse suuresti Baltimaade kultuurile. Esindatud on sellised nimed nagu Oskaras Korsunovas, Alvis Hermanis, Arvo Pärt, Paavo Järvi, Sofi Oksanen jne. Täieliku programmiga saab tutvuda siin. Peab mainima, et selles programmis on ikka väga-väga huvitavaid asju! Eesti teatrit kahjuks ei ole, küll aga on näiteks sellised filmid nagu "Klass", "Sügisball" ja "Leiutajateküla Lotte".

Hetked Marie Underi mõju all

Nägin üle pika aja jälle eestikeelset teatrit, sedagi tänu sellele, et teater Randlane tuli koju kätte. Harrastusteater küll, aga lavastuse "under Under ehk hetked Marie Underi mõju all" olid nad teostanud vähemalt sama professionaalselt kui professionaalsed teatrid. Lavastus olevat tegelikult unustatud vana, sest esietendunuvat juba 2004. aastal ja 2005. aastal saadi harrastusteatrite festivalil kaks preemiatki: dramaturgia ja interpretatsiooni eest.

Tükk sisaldab rohkelt Marie Underi luulet, mida on ju alati hea kuulata või lugeda. Õigemini sellest koosnes vaid lavastuse esimene osa. Vürtsiks on Marie Underi ja Ants Laikmaa kirjavahetusest inspireeritud instseneering. Kõik Underit ümbritsev ja Underi elus olnud ja olev saab luuleks, mida me tunneme ju nii hästi. Ma ei tea küll eriti tema luuletusi peast, kuid sellel õhtul seal saalis tuli peaaegu igaüks vähemalt ühe värsi poolest tuttav ette. Natuke kiires tempos luuletusi küll loeti, aga lõpuks andsin näitlejaile selle patu andeks. Mitu aastat varjusurmas olnud etenduse uuesti lavaletoomine ei ole kindlasti mitte kõige lihtsam ülesanne, mistõttu tempo on üsna väheoluline, kui muu on kena.

Lavastuse teine pool koosnes nendesamade näitlejate esitatud armastuslauludest, vürtsiks seejuures mõned publiku teadmistel mänglevad küsimused.

Luulel põhinevate etendustega kipub olema nii, et kui need ei ole eriti hästi lavastatud ja mängitud, lähevad kiiresti meelest. Kuna "under Under" on mul täna ehk umbes kolm nädalat hiljem ikka väga värskelt tehtud, tuleb tunnistada, et see oli väga hästi lavastatud ja mängitud. Nagu öeldud, harrastajad mängisid nagu päris. Läbi aegade parimaiks nähtud luulelavastusteks pean Linnateatri "Mandragorat" ja Rakvere Teatri "Johannese passiooni". "under Under" sobib nende kõrvale täitsa ilusti. Ühe agaga. Millegipärast ei kõlanud kaks Underit (kaks vastandlikku poolt) mu jaoks harmooniliselt kokku. Eraldivõetuna meeldinuksid nad väga, aga koos olid liiga erinevad, isegi selleks, et kahte vastandlikku poolt kehastada.

Teisipäev, 26. oktoober 2010

Rijksmuseumis

Hollandi kuldajastu maalid! Rijksmuseum Amsterdamis on neid täis. Kuigi see "täis" tähendab, et tegemist on kuldajastul maalitud miljonitest maalidest vaid parimatega.

Oktoobri kolmas nädalavahetus oli mul Amsterdamis kolmas. Mingit erilist kultuuriprogrammi kokku panna eelnevalt ei viitsinud. Mõtlesime, et otsustame jooksvalt, kas ja kuhu minna viitsime. Kuidagi iseenesest tekkis mõte minna seekord Rijksmuseumisse. Osa nende kollektsioonist oli pikka aega Villa Vaubanis vaatamiseks ja Camerata Trajectina hiljutine kontsert oli Rijksmuseumi kui sellise värskelt meelde tuletanud.

Salamisi lootsin, et Rijksmuseumis on arvukalt Vermeeri maale. Juba väljas ukse taga on ju seinasuurune plakat Vermeeri maaliga. Ja tõsi on, et Vermeeri maalidele on antud kasutada tervelt üks saal. Minu lemmikut ehk "Tütarlast pärlkõrvarõngaga" selles muuseumis aga siiski ei ole. Muuseumipoes kassas nägin, et selle maali "kodu" on Haagis Mauritshuisis.

Rijksmuseum on siiski imeilus muuseum imeilusas majas. Väiksuse tõttu just selline, milles võib soovi korral iga maali kas või pool tundi imetleda ja niiviisi kogu päeva mööda saata või hoopis vastupidi, s.t paari tunniga kogu muuseumile pilgu peale visata ja mõnikord jälle uuesti tulla. Oma suurest kogust saavad nad ju üha uusi ja uusi näitusi kokku panna. Praegu on seal aukohal Rembrandti maalid Jan Sixi perest.

Kolmapäev, 20. oktoober 2010

Ultima Thule kontserdil

Uskumatu, aga Ultima Thule ja Riho Sibul esinesid 9. oktoobril Luxembourgis! Melusina saalis oli rahvast täpselt nii parasjagu, et sai end mõnusasti tunda ja bändile täiega kaasa elada. Iseenesest on muidugi tore, et eesti bändid mõnigi kord siia satuvad, aga Ultima Thulet meeldib mulle siiski kuulata eelkõige plaadilt. Ei tea, võib-olla olen liiga noor? Plaadil on heli puhtam ja sõnad pääsevad palju-palju paremini mõjule. See kõik ei tähenda, et kontsert oleks halb olnud! Üldse mitte. Aga erinevalt paljudest ei kurvastanud ma eriti näiteks sellepärast, et mõned head lood jäid kuulmata. Aeg sai otsa, sest klubi õhtune kava nägi ette, et kell 23 tuleb lavale kohalik DJ ja hakkab plaati keerutama. Bänd tuli küll korraks lavale tagasi ja laulis lisalookese, aga sellega ka asi piirdus. Kui aeg, siis aeg.

Teisipäev, 19. oktoober 2010

Arvo Pärt ja Leonard Bernstein

Väga musikaalseks on muutunud see kultuurimaastik, kus mina elan ja käin. Paar nädalat tagasi käisin sel hooajal esimest korda filharmoonias. Arvo Pärdi juubeliaastat tuleb ju väärikalt tähistada.

Solistes Européens Luxembourg mängis Pärdi "Fratrest" ja 4. sümfooniat. Aga nende kahe vahele mahtus veel Bernstreini serenaad. Tegelikult tundus üsna uskumatu, et kolmest loost koosnev kontsert võib tõsiseks paaritunniseks kontserdielamuseks kujuneda. Vaheaegki oli. Pärdi "Fratrest" olen mitmes eri kastmes kordi kuulanud, aga sellel kontserdil oli kirsiks tordi peal hoopis Gidon Kremer oma viiuliga.

Neljapäev, 14. oktoober 2010

Camerata Trajectina

Ikka ja jälle ma üllatun, kui mõnesse siinsesse kontserdisaali satun. Need kõik on erilised ja eranditult väga hea kõlaga. Nii et kui ma mõni aeg tagasi kohaliku konservatooriumi saalis Camerata Trajectinat kuulamas käisin, pidin jälle sama tõdema.

Tõsi on, et vanamuusika kontserdile satun ma ainult siis, kui keegi kaasa kutsub või kui saan vabapääsmed. See ei ole minu muusika. Mitte et mulle seda üldse kuulata ei meeldiks, aga kõik need ajalooliselt erilised pillid, millest heli välja puhutakse või pigistatakse, jätavad üldjuhul üsna külmaks. Küll aga meeldib mulle "päris" maalikunst - selline, mida viljelesid näiteks 17. sajandi hollandi kunstnikud. Villa Vaubani näitust olin suvehakul vaatamas käinud ja selle näituse maalidest Camerata Trajectina kontsert inspireeritud oligi. Kontserdil näidatigi taustal neidsamu maale ja juurderäägitu ning -mängitu panin maalidel tantsivad inimesed elama. Vanamuusika kõlbab niisuguses kastmes kuulata küll.

Pühapäev, 10. oktoober 2010

Stingi kontsert Kölnis

Planeeritud nädalavahetus Kölnis läks vett vedama, sest rahast hakkas kahju. Mingil arusaamatul põhjusel oli tolleks nädalavahetuseks ilmvõimatu leida normaalse hinnaga normaalset hotelli. Nii et mul on ikka šokolaadimuuseumis käimata.

Kölnis reedel, 24. septembril käimata siiski ei jäänud, sest tol õhtul oli Lanxess Arenal Stingi Symphonycity Touri kontsert. Sama kontsert, mis mõni nädal varem oli Tallinnas. Tagantjärele võib lühidalt öelda, et see on üks neist kontsertidest, millesse kadusin juba esimestel minutitel ära. Ei seganud isegi need kaks veidravõitu saksa noormeest, kes mu kõrval istusid. Üks SMSis lakkamatult kellegagi ja kihutas järjekordse õlle lõppedes järgmise järele. Teine korraldas enda kõrval istuva naisterahvaga suhteid, sest viimane sai kontserdi esimese poole lõpuks pidevalt edasi-tagasi saaliva noormehe peale täitsa pahaseks.

The Royal Philharmonic Concert Orchestra on suurim bänd, millega Sting on tuuritanud. Kontserdi kohta saab öelda ainult ühe sõna: võrratu. Mulle niikuinii meeldivad roki- ja popitöötlused sümfooniakontserdiga, aga kui Sting lavale tuli ja laulma hakkas, kadus mul vist reaalsustaju. Või vähemalt oli raske uskuda, et ma tõesti selles saalis sellel hetkel olen.

"Russians" kõlas nii, nagu ma seda varem kunagi pole kuulnud. "Every Little Thing She Does Is Magic" ja "Englishman In New York" sobisid aga ilmselt kõige paremini mu tolle õhtu meeleoluga, sest need kaks laulu meenuvad veel tänagi, kui sellele kontserdile mõtlen. Tean küll, et "parim" on ületarvitatud, sest alati on lähtealus erinev. Kölnis käik tol õhtul oli üle tüki aja siiski parim asi, mis minuga juhtunud on. :) Eks paarisajakilomeetrine kojusõit natuke väsitav oli, aga see ei loe üldse.

Võimas, võimas, võimas! Sting tuli kontserdi lõpus tagasi lavale, et laulda neli lisalugu.

Teisipäev, 5. oktoober 2010

Eesti teatri etendusi oktoobris Euroopas

9.-12. oktoobril 2010 toimub Leedus Panevežyses Balti Teatri Festival. Eestist osalevad sellel festivalil Tallinna Linnateater Anu Lambi lavastusega "Keskööpäike" ja Endla Teater Andres Noormetsa lavastusega "Mässajad".

"Keskööpäike" on festivali kavas laupäeval, 9. oktoobril kell 18.00.
"Mässajad" on festivali kavas esmaspäeval, 11. oktoobril kell 18.00.

***
Teater Randlane esineb 20., 22. ja 24. oktoobril vastavalt Luxembourgis, Brüsselis ja Bonnis kontsertetendusega "under Under ehk Hetked Marie Underi mõju all". Mänguajad ja -kohad on järgmised:

Luxembourg: 20. oktoobril kell 20.00 Foyer Europeenis.
Brüssel: 22. oktoobril kell 19.00 Eesti saatkonnas
Bonn: 24. oktoobril kell 16.00 Haus Annabergis

***
Pärimusteater Loomise etendusi mängitakse oktoobris Peterburis, Brüsselis, Göttingeni ülikoolis Saksamaal ja Luksemburgis.

Peterburis Roerichi muuseumis mängitakse 24. oktoobril kell 15.00 etendust "Keisrinna hull ehk Mees, kes rääkis tõtt".

Brüsselit, Göttingeni ja Luksemburgi külastatakse 27.-29. oktoobrini lavastusega "Carmen Alexandrinum". Mänguajad ja -kohad on järgmised:

Brüssel: kolmapäeval, 27. oktoobril kell 19.00 Brüsseli Eesti saatkonnas
Göttingen: neljapäeval, 28. oktoobril Göttingeni ülikoolis
Luksemburg: reedel, 29. oktoobril kell 19.00 Mameris Auberge Thillsmillenis

Esmaspäev, 4. oktoober 2010

Rein Siku ugrimugri

Eestlased on soome-ugri rahvas ja seda, et meie juured on Uuralite taga, tõestab asjaolu, et mitmed meie sugulasrahvad elavad praegugi Venemaa kõige kaugemates nurkades. Elavad nemad ja elavad eestased üsna tavalist elu. Uskumatud seiklused, mida Rein Siku "Minu Ugrimugri" esikaanel, tagakaanel ja esimestel lehekülgedel lubatakse, on siiski vaid tavaliste inimeste juhtumised tavalises elus.

Soomeugri rahvastest saab ehk võhik siit raamatust küll veidi aimu, aga nagu vist kõik "Minu ..." sarja raamatud, on seegi lihtsalt ühe inimese muljete kogumik. "Minu Ugrimugri" eripära on anekdootlik stiil.

Ridade vahelt loeb kiiresti välja, et autori kokkupuuted soomeugri rahvastega piirduvad mõne rahva esindajatega, võib-olla Soome-Ugri kongresside kaudu ka teiste rahvaste esindajatega, aga siis õige põgusalt. Raamatus räägitakse natuke saamidest, maridest, udmurtidest, hantidest, mansidest, õige pisut ka eestlastest, ungarlastest ja liivlastest. Sõnagi ei ole kirjutatud näiteks vadjalastest. Tõsi, viimaseid vist on väga-väga vähe järel?

Rein Sikk on kirjutanud eri rahva esindajate juhtumistest läbisegi ja see tekitab mulje, nagu ta oleks palju-palju kordi käinud nii Lapimaal kui ka Kaug-Idas. Mingil hetkel hakkasin aga mõtlema, et võib-olla on läbisegi kirjutamine taotluslik? Võib-olla tahetakse sellega luua petlik mulje, nagu oleks kokkupuuted korduvad? Tõenäoline on, et rongis Soome-Ugri kongressile sõites ja teiste hõimurahvastega aega veetes juhtub nii mõndagi. Idees kirjutada "Ühe rongisõidu kroonika" asemel ka muudest kokkupuudetest oma hõimurahvastega, pole mitte midagi halba. Aga kas mõne Venemaa avarustes elava hõimurahva saunatamise komme või mõne eestlase kogumiskirg on ikka nii uskumatu ja eriline? Muusika vastu tundub autoril eriline huvi olevat. Muusikanäiteid ja plaate otsib ta igalt reisilt hõimurahvaste juurde.

Mul oli selle raamatu lugemise ajal tihtipeale igav. Olin korduvalt mõelnud, et see oleks "Minu Eesti" kõrval teine selle sarja raamat, mida lugeda tahaksin, ja kui töökaaslasest sõbranna selle Eestist kaasa tõi, siis miks ka mitte.

Reede, 17. september 2010

Nädalavahetus Pariisis ja Londonis

Augusti viimane nädalavahetus möödus mitmes mõttes ägedalt. Air France tegi suvel reklaamlende Pariisist Londonisse. Piletihind oli üliodav, aga lennuk üliäge - maailma suurim reisilennuk A380, mis paar päeva tagasi Helsingiski mõnetunnise peatuse tegi. Kuna mu poja suurim unistus on olnud lennata kahekorruselise lennukiga, siis mõtlesimegi, et teeme lastele kingituse ja endale ka kingituse, sest mida sa hing veel ühest nädalavahetusest tahta oskad, kui sellesse mahub korraga nii Pariis kui ka London. Viimane neist on mu meelest niikuinii maailma ilusaim linn.

Pariisi sõitsime reedel autoga ja pärastlõunase aja veetmiseks seal ei olnud esiotsa ühtki plaani. Plaan tekkis ootamatult siis, kui hakkasime hotellist välja minema, et linna minna. Selgus, et Versailles' loss on vaid 30-minutilise autosõidu kaugusel. Mõte, mis oli mind mitu korda varemgi külastanud, sai teoks. Sõitsime Versailles'sse.

Versailles' linn on väga-väga ilus, just selline ehtprantsaslik. Ja Versailles' loss on tõepoolest hirmsuur. Olin küll pilte varem vaadanud, aga päriselt ei oleks iialgi kujutlenud, et see nii suur on. Mastaapsust lisab tohutu aed, millesarnast ei ole arvatavasti mitte kusagil. Paari-kolme seal veedetud tunni jooksul jõudsime tegelikult läbi käia ainult lossi, aiale heitsime üsna põgusa pilgu, sest turiste aias ringi vedavad bussid olid meie aeda jõudmise hetkeks sõitmise lõpetanud ja lihtsalt kilomeetrite viisi jalutada enam ei jaksanud. Versailles' lossi- ja pargiansambel on ju Euroopa suurim. 357 peegliga maailmakuulus peeglisaal on tõepoolest vaatamisväärsus, kuid ka ülejäänud loss on enam kui muljetavaldav. Lugematul hulgal maale juhtisid meid läbi lossi ja olid nagu piltgiid läbi Prantsusmaa ajaloo alates Päikesekuningast ja lõpetades Napoleoniga. Need kaks suurt juhti jäid maalidelt enim meelde. Tuleb veel kord tagasi minna, sest aed on alles avastamata.

Järgmisel hommikul siirdusime lennukile. Seda, et A380 on ülisuur, on tunda nii väljast kui ka seest, pealeminekuks kasutatakse kahte väravat. See kiirendab arvatavasti päris kõvasti pooletuhande reisija paigutamist lennukis. Kuna tegemist oli reklaamlennuga, lubati sisemust lahkesti uudistada ka. Üldiselt muidugi lennuk nagu lennuk ikka, aga õhkutõusmisel ja maandumisel oli tunne, nagu lendaks majaga. Seda nii alumisel kui ka ülemisel korrusel istudes. Londonist tagasi lennates istusime nimelt ülemisel korrusel.

Londonis jalutasime seekord ainult veidikene kesklinnas ringi ja veetsime aega Oxford Streetil. Aga juba Londoni õhust piisab, et akud laetud saaksid.

Kolmapäev, 1. september 2010

Lev Tolstoi viimane jaam

Tahtsin "Viimast jaama" (The Last Station) näha ühel põhjusel, oma ühe lemmiku James McAvoy pärast. Film jookseb siin sellises kinos, kus näidatakse kas päris väärtfilme või väärtuslikumaid Hollywoodi filme. See ei ole üldse Hollywoodi film, vaid hoopis Inglismaa, Saksamaa, Venemaa ühistöö.

Sisusse ma ei süvenenud enne üldse. Sestap oli päris tore saalis istudes avastada, et see on ajalooline film Lev Tolstoi viimastest päevadest. Natuke nagu kostüümidraama, aga eelkõige armastusfilm, mille viimastel minutitel nutsin lahinal.

Võrratu rolli teeb Helen Mirren, kes kehastab Sofia Tolstojat. Vana naist, kes on ühest küljest oma mehe "karjääri" ja egotsentrilisuse pärast palju kannatanud, kuid teisest küljest teab väga täpselt, milline on tema positsioon ja kus on tema koht. Ta on arvatavasti ainus inimene, kes Lev Tolstoid mõistab. Tema on see, kes mõistab, et tema mees ei pea midagi sellest, kui enda häält saab grammofoniplaadilt kuulata. Aga ta on ka ääretult kirglik, kellel on oma mehega seljataga imelised nelikümmend aastat.

Tolstoi (Christopher Plummer) tundub olevat väsinud nii elust kui ka oma naisest. Valus on vaadata, kuidas ta otsustab senise elu seljataha jätta ja ära minna. Ja veel valusam on näha sellest faktist teada saavat hulluvat naist ... Kirjanik sõidab auruveduri jõul liikuva rongiga lõunasse, aga haigestub. Reis jääb katki. Naine järgneb mehele, sest tema leiab, et mees kuulub temale, mitte maailmale.

James McAvoy mängib Tolstoi viimast sekretäri Valentin Bulgakovit, kes on alguses lummatud üksnes sellest, mida vanameister on kunagi kirja pannud. Üllatavalt kiiresti hakkab ta elust rohkem taipama, alates sellest, et Tolstoide peres ei ole kõik üldse mitte ideaalne, ja lõpetades esimest korda elus armastuse kogemisega. Partneriks on talle valitud nooruke Maša, keda kehastab Kerry Condor. Armas iirlanna, kes mängib noore vene tüdruku vääriliselt välja küll.

Ja muidugi kaadrid Venemaa loodusest. Mitte kusagil mujal maailmas ei ole vist selliseid kaasikuid. Igatahes mida rohkem ma sellest filmist mõtlen, seda enam see mulle meeldima hakkab.

Teisipäev, 31. august 2010

Tõlkepärl: Boris Viani "Päevade vaht"

Ostsin Boris Viani "Päevade vahu" siis, kui see eesti keeles 2001. aastal 20. sajandi klassika sarjas ilmus. Ei mäleta enam, kas sellest kirjutati omal ajal palju, aga millegipärast olen alati teadnud, et tegemist on väga hea raamatuga. Ja millegipärast ei olnud ma seda raamatut siiski enne tänavust suve riiulist lugemiseks võtnud. Ükskõik. Nüüd tean, et see on üks vapustavama keelekasutusega raamatuid!

Tõlkija Ervin Bernhardt on ilmselt kurja vaeva näinud, et Viani sõnamängud ja mõttekäigud eesti keeles niiviisi kõlama panna. See on tal tõepoolest nauditavalt õnnestunud. Ei imestaks, kui tõlge oleks originaalist parem. Jean-Paul Sartre on Jean-Sol Partre arvatavasti juba autoril, kuid peale nimede on ju Viani mõttekäigudki täitsa pöörased. Üsna lühikesed peatükid on mõttetihedad ja hästi värvikad, rääkides äärmiselt ilmekalt sellest, kui lühike on elu.

"Päevade vaht" on korralik lineaarselt kulgev lugu. Raamatu peamine liin on jõuka noormehe ja ilusa tüdruku armastuslugu, mis võtab kurva pöörde, kui tüdrukul leitakse kopsust vesiroos. Jõuka noormehe mitte nii jõukas sõber on lootusetu Jean-Sol Partre'i fanaatik, kellel ei ole muuks peale Partre'i loomingu ja asjade raha ja aega. Kogu seltskonnast tundub olevat kahe jalaga maa peal ja teadvat oma kohta kokk, kelle tõekspidamised näivad alguses veidrad, kuid kes jääb tänu sellele raamatu viimaste lehekülgedeni iseendaks.

"Päevade vahtu" on nimetatud "nüüdisaja kõige südantlõhestavamaks armastusromaaniks". Seda ta kahtlemata ka on ja õigupoolest peitub raamatu headus selles, et lõpp läheb päris karmiks kätte. Ei ole mingi roosa armastuslugu, vaid kõige uskumatumal moel (enese)kontrolli ja elu üle kontrolli kaotamise lugu.

Ma ei ole lugenud Jean-Paul Sartre'i "Iiveldust", aga nüüd tahaks küll kangesti. "Päevade vahus" viidatakse sellele korduvalt küll otseselt ja arvatavasti veel rohkem kaudselt.

Kolmapäev, 25. august 2010

Von Krahli Teater Trondheimis ja Ugala New Yorgis

21.-26. septembrini 2010 toimub Norras Trondheimis rahvusvaheline lavakunstifestival Bastard. Sellel festivalil esineb ka Von Krahli Teater lavastusega "PostUganda". "PostUgandat" mängitakse:
23. septembril kell 20.00 ja
24. septembril kell 17.30.

1. ja 2. oktoobril 2010 mängitakse New Yorgi Eesti Majas Ugala teatri etendust "Kogujad".

***

Ja 6.-12. septembrini 2010 on Tartus DRAAMA 2010. :) Mõni päev tagasi tulid Piletilevisse müügile lisapiletid.

Kolmapäev, 18. august 2010

Daniel Kehlmann ja kuulsus

Mulle ei meeldinud eriti "Kivist külaliste" etendus Viinistul, aga selle lõpukaadrite (just kaadrite, sest seinal jooksis videopildina pikk saksa kirjanike loetelu) ajal rõõmustasin siiralt, kui (vist) viimase nimena seisis seal Daniel Kehlmann. Päeva võis sellel hetkel lugeda kordaläinuks. Nad olid pannud Daniel Kehlmanni teiste saksa kuulsate kirjanikega samasse ritta! Selleks õhtuks olin ma läbi lugenud Kehlmanni "Maailma mõõtmise" ja pooleli oli "Kuulsus". See saksa kultuuriruumi praegune tippkirjanik oli leidnud kindlalt tee mu südamesse.

"Kuulsus" on romaan üheksas novellis, kusjuures kahe jutu pealkiri on "Ohus". Raamat on õhuke ja sellise lühivormilisuse tõttu kiiresti loetav. Mul tuli puhkus muude sündmustega vahele ega saanud viimase kahe peatüki lugemise juurde asuda enne, kui "Kuulsuse" avamisest oli mitu nädalat möödas. Seda põnevam oli lõpuks leida, et see on ju täiesti ainulaadne kirjandusteos - alusta millisest peatükist tahes, tulemus on ikka sama. Esmapilgul tunduvad jutud olevat täiesti seosetud, aga mida edasi, seda enam hakkavad tegelased siin-seal uuesti figureerima. Jääb vaid imestada, kuidas autor selle kõik valmis komponeeris ... Eesti kontekstis võib mõelda, et kõik tunnevad niikuinii kõiki. Uskumatu, kui see ka Saksamaal kehtib?!

Novellide ja muude lühivormide puhul on olulisim, et tekst jookseks hästi ja et kogu aeg oleks põnev. "Kuulsust" ON põnev lugeda. Nii-nii harv on, kui isegi kõige uuemas kirjanduses on tegelasteks näiteks telekommunikatsioonifirma töötajad või kui inimeste elu juhivad kõige moodsamad sotsiaalvõrgustikud või kui tegelased sõltuvad nendest. Aga see on ju meie igapäev! Unustad telefonilaadija koju, levi ei ole või lennukid ei lenda (olgu põhjuseks tuhapilv, udu või torm). Prügikasti väljaviimise asemel on konverentsid, hädaolukorrad.

Võimaluste paljusus ja massi kadumine on sageli näilised. Täiesti ootamatult võib saada nii tuntuks, et privaatsusest pole mõtet unistadagi.

Väga aktuaalne teos, mis lausa võlub kergesti loetavusega. Ma ei oleks selleni jõudnud ilma "Maailma mõõtmist" lugemata. Need on väga erinevad raamatud, aga mõlemad omamoodi ja väga head.

Kaks arvustust: Sirbis ja Hannes Rummi blogis.

Teisipäev, 17. august 2010

Viimane õhutaltsutaja

"Viimane õhutaltsutaja" (The Last Airbender) olevat suurejooneline seiklusfilm, mille aluseks olevat ülipopulaarne animaseriaal "Avatar: Viimane õhutaltsutaja". Võimalik. Sellest multikast ei teadnud ma enne kinno minemist midagi. Oli lihtsalt ainus lastefilm, mis mu kaheksa-aastasel pojal kinos sel suvel vaatamata.

Kokkuvõttes me ei pettunud kumbki. Tema oli nii rahul, et ootab nüüd pikisilmi järge, mina võin saatja olla küll. Täitsa vabatahtlikult. Kuna ma ei teadnud filmist tõesti enne mitte midagi, siis oli täitsa põnev avastada isegi üks tuttav näitleja - printsi mänginud Dev Patel, kes mängis ju "Rentslimiljonäris" peaosa.

"Viimane õhutaltsutaja" on selline tore muinasjutufilm. Idee, et Avatar ei tohi kellelegi haiget teha, tingib selle, et ka kõige hävitavama loomuga võtted muutuvad vaid ähvardusteks või selliseks, et olukorrast saab kriimugi saamata välja tulla. Nii tõuseb ookeanist vaid ähvardav hiidlaine, mis justkui muuseas taganeb, lõhkumata ainustki maja või laeva või uputamata ühtki sõjakat tuletaltsutajat, tuleleegid ei tee kellelegi ainustki põletusarmi. Vaid printsil on isa kunagisest karistusest silma ümber sügav arm. Väike armulugu on filmis ikka ka ja tütarlaps annab oma elu kuuvaimule tagasi. Pisarat see mulle silma ei toonud, liiga ebausutav. Nagu öeldud, lihtsalt tore lastefilm.

Esmaspäev, 16. august 2010

Pikk päevatee kadus teist korda öösse

Sellest ei maksa vist otsida mingeid märke, et praegu on eesti teatrite suverepertuaaris koguni kaks lavastust Eugene O'Neilli näidendite põhjal: Eesti Draamateatri "Pikk päevatee kaob öösse" ja MTÜ Kell 10 "Iha jalakate all". Mõlemad väga-väga head lavastused. Ju meile on neid lavastusi siin ja praegu väga vaja.

Mul oli "Pikka päevateed" vaja väga uuesti vaadata. Täpselt aasta aega oli jäänud eelmise ja selle korra vahele. Aga mul oli vaja näha veel kord lavastust, kus kõik näitlejad mängivad detailideni lihvitult elu, vaatepunktist, kuidas see nende tegelaste jaoks paistab. Teadsin, et see teeb haiget, aga just pisarasoolast vett oli mul vaja. Sain veekalkvel silmad ja kriimud hingepõhja. Peale selle sain muidugi unustamatu teatrielamuse. Jälle.

Mitte kunagi ei ole kaks etendust ühesugused. Ka seekord mitte. Esimesel korral raputasid Edmundi (Märt Avandi) sõnad teise vaatuse algul, sel korral puudutasid palju valusamalt Jamesi (Ain Lutsepp) sõnad samas dialoogis. Kes seda teab, miks nii. Võib-olla olen mina muutunud, võib-olla on elu muutunud, võib-olla on näitlejad muutunud ... Selles lavastuses on kõik lõplikult paigas, elu paistab ainult alati erinevalt. Lootusetus ja lootus vahelduvad metsiku kiirusega, uskumine ja mitteuskumine niisamuti.

Kopitusehõngulises mõisas veereb see lugu juba kolmandat suve. Sellepärast veerebki, et sobib sinna ja et tekst on ikka veel aktuaalne. Olgugi et O'Neill kinkis selle näidendi oma naisele 12. pulma-aastapäevaks, saateks sõnad: "Kallis! Kingin Sulle selle ammust ängi kujutava näidendi käsikirja, mis on kirjutatud pisarate ja verega. Õnnepäeva tähistamiseks võib see kink küll näida kahetsusväärselt sobimatu. Kuid Sina saad minust aru ..."

Aitäh teile, kallid näitlejad, selle õhtu eest! Mul oli seda jälle vaja.

Pühapäev, 15. august 2010

Gertrude Stein ja tema saatja

Anne Veesaar ja Kersti Kreismann mängivad tänavu suvel Palmse mõisas dokumentaalsete sugemetega lavastuses "Gertrude Stein saatjaga". Etenduseõhtul Palmse mõisasse sisenemine on muudetud selliseks, et poleks üldse põhjust imestada, kui mõnes ruumis satuks silmitsi Hemingway või Picassoga. Vaatajad on Gertrude Steini salongi külalised: uksel on võimalus osta imeilus "kavaleht" ja pakutakse tervitusnapsi. Mänguruumi mahub arvatavalt 70-80 vaatajat.

Sellises intiimsuses kehastuvad Anne Veesaar ja Kersti Kreismann lesbipaariks, kes räägivad umbes kahetunnise lavastuse jooksul Gertrude Steinist ja tema kaaslasest Alice B. Toklasest.

Esimene vaatus on ristipõikine läbilõige nende kohtumisest ja elust. Vaatus on lühike, ja vaheajale minnes ei saa ma aru, mida teises vaatuses veel mängida on. Resümee on ju tehtud ja järsult mänguvõtteid muuta ka nagu ei saaks ... Esimese vaatuse põhjal möönan veel, et Kersti Kreismanni mängus ei ole midagi erilist, ikka üsna samasugune nagu alati. See-eest Anne Veesaar üllatab Alice Toklasena kohe väga. Ei saa mainimata jätta, et tema pärast kahtlesin viimase minutini, kas üldse lähen seda lavastust vaatama. Aga just tema pärast tuleb seda teha!

Teine vaatus kulgeb lineaarselt ja arvestades, et Alice elas Gertrude'i paarkümmend aastat üle, kujuneb teise vaatuse teisest poolest tõeline Anne Veesaare soolo. Väga efektselt mängitakse välja näiteks see, kuidas Alice maal maali järel Gertrude'i varandust rahaks teeb. Et kirjastada ja elada. Alice'ist sõna otseses mõttes kujuneb etenduse käigus Gertrude'i parem käsi, ilma kelleta ei oleks tänaseks päevaks Gertrude Steinist mitte midagi järel. 20 aastat ilma Gertrude'ita olid koos Gertrude'iga ja Gertrude Stein sureb alles siis, kui sureb Alice B. Toklas.

Etenduse teine vaatus on tehtud ideaalilähedaselt sellist kahe näitleja teatrit arvestades. Kaks näitlejannat muudavad ruumi 20. sajandi alguse Pariisiks ja elu eluks Pariisis. Kahju, et esimene vaatus jääb kahvatuks, õigemini ei tööta nii, nagu see praegu lahendatud on. Ära jätta seda ei saaks ja teise vaatusega eraldi pildina siduda ka ei saaks. Aga midagi jäi puudu. Praegusel kujul mõjub lavastuse esimene pooltund kuuldemänguna.

Reede, 13. august 2010

Antigone Iraani moodi

Iraani lavastaja Homayun Ghanizadehi juhtimisel valminud "Antigone" on kahtlemata üks omanäolisemaid lavastusi eesti teatris viimasel ajal. Esimese hooga saaks seda võrrelda võib-olla ainult NO-teatri kunagise "Kuningas Ubuga", aga õigupoolest on siiski vormis ja vormis vahe. Arvatavasti polegi eesti näitlejad midagi niisugust varem esitanud. Just esitanud, sest mängimine tundub selle "Antigone" puhul võõristav.

Käisin vaatamas esietendust ja olen mitu päeva lasknud lavastusel settida. Pidepunkti kirjutamiseks või kirjeldamiseks on üpris keeruline leida. Minul vähemalt. Üldmulje ei ole paari päeva jooksul siiski muutunud. Lavastuse suurim pluss on tema ainulaadsus siinses teatriruumis meie endi näitlejate esituses. Andrus Vaarik vist ütles ühes intervjuus, et iraani lavastajat huvitab ainult vorm, tegelaste siseilma peavad näitlejad ise välja mõtlema. Praegu, pärast etenduse vaatamist tundub, et see õnnestuks kindlasti paremini trupiga, mis on ühte sulanud ja millel on ühine hingamine. Lausa suurepärase tulemuseni jõuti ju kevadel Linnateatris esietendunud "Keskööpäikese" puhul. Lavastuse suurim miinus on, et poolteist tundi kestva ühevaatuselise tragöödia vaatamisel hakkab korduvalt igav. Jäin täitsa tõsiselt mõtlema, kuidas leitakse sellistesse projektiteatrisse näitlejad, kui lavastajaks on inimene, kes ei tunne ilmselgelt ühtegi eesti näitlejat ja kellel ei ole neid ilmselt ajapuudusel või mis tahes muul põhjusel võimalik tundma õppida? Arvatavasti pakub näitlejad lavastajale välja keegi teine ja seejärel vaatab lavastaja ehk mõnda etendust, kus pakutud näitleja mängib. (Maailma)kuulsad lavastajad teevad vististi koostööd näitlejatega, keda nad tunnevad või kes on neile silma jäänud. Ega ma ei tea.

Eelneva pika jutuga ei taha ma kuidagi mõista anda, et näitlejad või osa neist oleksid halvad. Vastupidi. Üsna ühtlane pilt on. Hoolimata sellest, et näitlejaid on peaaegu igast Eesti otsast. Aga tegelase siseilma loomisega siin lavastuses ühtviisi hästi minu meelest toime ei tulda.

Puht lavastuse vaatest on oluline valitud vorm - traagelniitideni lahti harutatud vanakreeka tragöödia. Ei mäleta, et oleksin "Antigonet" lugenud, "Kuningas Oidipust" olen küll, aga sellest ei olnud siin suurt abi. Kõige esimene ehmatus (?) oli, et polegi värss, mida "Antigone" ju algselt on (või eksin?). Proovisin aru saada, kust on tekst pärit. Kavalehel ei ole selle kohta sõnagi, lavastaja enda sõnade kohaselt ei lavastagi ta Sophoklese näidendit, vaid lähtub selle näidendi aluseks olevast müüdist. Igatahes on tekst tänapäevane ja probleemistik ilma pingutamata mõistetav. Väga põnevad sümbolid on muna (sellest pidevast munapudru praadimisest eralduv lõhn ajas mingil hetkel südame pahaks, aga peale selle peitus munas elu), vesi (kuni seda ei ole, mädanes ja haises kõik) ja kärbsed (Liisa Smith peaks kindlasti "Antigonet" vaatama). Mis nii põnev ei ole, on kordamine, uuesti tegemine. Katarsise tekkimise asemel hakkas igav. Ma ei tea, kas näitlejatel lõppesid ideed otsa või oli see taotluslik ja minu puhul lihtsalt ei töötanud või ...

Võrratult hea koht on Elina Reinoldi jutustatud lugu küünla kustutamisest. Teine hea koht on see, kui Raimo Pass paneb Elina Reinoldi reisikohvrisse ja hakkab tolmuimejaga põrandat puhastama. Seda muna (loe: elu) hakkas mu jaoks ikka tõesti liiga palju olema!

Samas viidatud intervjuus ütleb lavastaja Homayun Ghanizadeh:
Pean tunnistama, et Teheranis on väga raske teatrisaale täita. Linnas on 8–10 miljonit elanikku, kuid kui me mängime 300-kohalises saalis, ei tule see alati täis. Hoolimata reklaamist. See ei ole mitte nii nagu Eestis, kus inimesed käivad palju teatris.

Mina pean tunnistama, et ei julge seda lavastust kellelegi peale tõeliste teatrifanaatikute soovitada. Ja need, kes on teatriteadlikumad, vaatavad seda ilma minu või kelle tahes teise soovitamisetagi. Küll aga tahaksin kangesti näha sama lavastaja "Caligulat", mida mängitakse Eestis DRAAMA 2010 raames. Oleks põnev võrrelda.

Neljapäev, 12. august 2010

Soome film "Paha pere" Sõpruses

Sõpruse kino oli vist vahepeal suletud. Igatahes käisin üleeile üle pika aja jälle seal ja tõdesin kõigepealt, et majas on tehtud väikestviisi remonti. Trepikoja seinad on värvitud rõõmsalt roheliseks ja üldse tundus kuidagi värskem õhk seal olevat. Kohale meelitas aga hoopis TARTuffilgi näidatud soome film "Paha pere" (Paha perhe).

Väga äge film on! Soomelik küll, aga tegelikult ka omamoodi üllatuslik. Olin lugenud enne lühitutvustust ja ühte arvustust ja kujutasin asja pisut teistmoodi ette. Omakorda lühidalt öeldes on sisu järgmine.

Pärast mehe endise naise surma otsib ema juures elanud tütar isa üles. Nii saavad kokku ka üheealised vend ja õde, kes hakkavad teineteisega väga kiiresti klappima. Isal tekivad kahtlused, et õe-venna vahel on intiimsuhted jne. Huvitav on, et "unustatud" tütre küllatuleku ajaks kolib mees oma uue naise koos nende ühise lapsega hotelli elama. Loodab, et tütar tuleb päevaks-paariks ja läheb siis tagasi. Kui tütar ei kavatsegi lahkuda, otsustab mees kolida hotellis elava naise ja lapse kuuks ajaks hotelli presidendisviiti elama. Millegi nii jabura peale ei oleks mina osanud eluski tulla. Ainuüksi selle süžeeliini eest tuleb režisssööri (Aleksi Salmenperä) kiita. Loo keskmes on tegelikult siiski tütre ja poja suhted ja see, kuidas nad isa häirima hakkavad. Õde ja vend leiavad teineteises sõbrad ja üldmuljena tekib arusaam, et hakatakse kaotatud aega tagasi tegema.

Kõige muljetavaldavamad on aga selle filmi pikad vaikivad dialoogid. Pilgud ja kehakeel on põhjamaiselt omased. Keegi ei karju (üksikud enesevalitsuse kaotamised välja arvatud), keegi ei selgita kellelegi üldse midagi, rääkimata pikkadest usalduslikest vestlustest. Sugulastega sünnipäevalauas räägitakse aga rohkem kui vaja. Olukord muutub piinlikuks.

Isa ülihoolitsev olek muutub painajalikuks ja haiglaseks. Ilmselgelt ei ole probleem lastes, vaid perekonnas. Vähe sellest, et mees oli vältinud mingil põhjusel suhtlemist oma endise naise ja tütrega, samal ajal haiglaselt kiindunud pojasse, ei anna miski alust arvata, et tema suhted uue naisega oleksid lähedasemad.

Teisipäev, 10. august 2010

Küünlad põlevad lõpuni

Ma ei ole mitu aastat Ugala teatrisse sattunud ja ka ühtki Ugala gastrolletendust pole Tallinnas näha õnnestunud. Eile oli suurepärane võimalus vaadata NO-teatri saalis arvatavalt ühte paremat praegu Ugala mängukavas olevat tükki - Sándor Márai samanimelisel romaanil põhinevat "Küünlad põlevad lõpuni". Dramatiseerinud on selle Christopher Hampton, Ugalas lavastas Indrek Sammul.

Lavastuse parim osa on Hannes Kaljujärv, kes kehastab Henrikut ja kes mängib oma osa nii, et mina küll ei suuda praegu ette kujutada, kes seda osa veel peale tema mängida võiks. Pealegi on see sisuliselt monolavastus, sest umbes kahetunnise etenduse jooksul on just Henrik see, kes räägib. Amm Nini (Vilma Luik) ülesanne on lugu omamoodi sisse ja välja juhatada. Ta markeerib truu naise kuju, inimest, kellel on Henrikuga palju ühist jagada, kes on endiselt Henriku lähedal. Tahaksin öelda, et Henrik on peategelane, aga nii pole vist õige öelda, sest loo sisu on tegelikult kahe vana sõbra taaskohtumine pärast 41 aastat. Kogu etenduse ajal on laval kaks näitlejat, peale Hannes Kaljujärve veel ka Henrikule külla sõitnud Konrad, keda kehastab Arvi Mägi. Tema ülesanne on kuulata, sest nüüd on otsustanud rääkida ja küsida Henrik. Konradil jääb üle kuulata, sest sõnad on vastamisel liigsed, pealegi on vastamata jätmine sageli kõnekam kui mis tahes selgitus. 41 aastaga on Henriku jaoks palju asju niisamagi selgeks saanud või kui ka ei ole, siis ei ole need lihtsalt enam tähtsad või ei ole meenutamist väärt.

Mind sõna otseses mõttes lummas Kaljujärve raev. Mitte iga näitleja ei suuda üpris tasakaaluka oleku juures näidata aastakümnete jooksul inimesesse kogunenud solvumist, pettumust, mõistmatust, sallimatust niisuguste näiliselt olematute vahenditega. Hannes Kaljujärv purskab kogu põlguse välja vaid vahedaks lihvitud sõnade ja lausetega. Arvi Mägil ei jää muud üle kui kepi najale toetuda ja vaikides kannatada.

"Küünlad põlevad lõpuni" sarnaneb ideeliselt Albee näidendiga "Kes kardab Virginia Woolfi?". Just nende psühholoogiliste mängude pärast. Isegi tegevusaeg on peaaegu sama. Kui Albee lugu on täitumata unistustest, aastakümnetega kogunenud pettumusest, siis mõlema loo ühisosaks võiks nimetada purunenud illusioone. Keegi peab nende purunemises süüdi olema. Kõige lihtsam on süüdistada seda, kes argusest, hirmust või hoopis lootusetusest omal ajal põgenes. Aega muidugi tagasi pöörata ei saa. Sammuli lavastuse pluss on, et need mängud mängitakse ära ilma kõlavate emotsioonideta - ei mingit karjumist, solvumist. Igaüks teab isegi, mida ta teinud on või mida tegemata jätnud. Süüdistada ei ole enam kedagi. Elu tuleb lõpuni elada üht- või teistpidi. Niikuinii.

Kindlasti ei saa öelda, et üks meestest oli kannataja ja teine kurjategija. Juba nende päritolu tingis sissekirjutatud võõrdumise või võõrastumise. Konrad teadis, et tal ei ole võrdväärseks duelliks niikuinii võimalust, rõhutas seda isegi ühe duelli põhjusi kirjeldades. Henrik ei osanud kuidagi leppida asjadega, millest ta ilma oli jäänud või ilma jääma pidi. Selle kõige all on aga sügavast lapsepõlvest pärit sõprus, mis täiskasvanuks saades ühtäkki enam ei toimi, sest üks teab, et tema koht ei ole iialgi teisega samal pulgal, ja teine oleks positsiooni tõttu valmis andma mida tahes selle ühe sõpruse eest.

Tunnen üha enam, et tahaksin seda romaani lugeda. Kihte on nii palju ja need selginevad pikemalt järele mõeldes üha enam ja enam. Lisaks ju veel sõda ja põgenemine, troopiline ja parasvöötme kliima. Kohtumiseks valitakse maja, mis on mälestusi täis, kuigi üks elab nende mälestuste keskel, teine on vähemalt üritanud pöörata uue lehekülje. Mine võta kinni, kumb õige on. Võib-olla seab lavastus mõistmiseks ja kõnetamiseks vaatajale teatud eeltingimused, mingi kriitilise vanusepiiri ületamise, vähemalt teatava kogemuse elust? Kardan, et päris igaühele ei pruugi korda minna. Kindel on, et väsinuna vaadata ei saa.

"Jõud" Jäneda pullitalliteatris

Uku Uusberg tõi oma uue lavastuse "Jõud" välja taas R.A.A.A.M.-i egiidi all. Žanr on määratletud kui muusikaline müsteerium. Intervjuus Virumaa Teatajale ütleb noor lavastaja, et "Jõud" moodustab koos "Vahepeatuse" ja "Pea vahetusega" triloogia, kuigi kõik kolm on väga erinevad.

Kui "Vahepeatus" oli nii lavastuse kui ka teksti mõistes väga hea ja "Pea vahetus" lausa nii hea, et kirjutasin etenduse ajal kavalehe servad ja vaba pinna masinlikult lavalt räägitud teksti täis (tundsin, et kui kohe kõike üles ei kirjuta, on hiljem võimatu neid mõjusaid lõike meenutada), siis "Jõudu" vaadates mõtlesin, et lavastaja võinuks valida seekord mõne valmisteksti. Lugu hakkas lohisema, ei alanud eriti kusagilt ega jõudnud õieti kusagile väljagi, kuigi tõele au andes oli lõpp ehk teine vaatus ideeliselt kokku tõmbav ja kindlasti parem ja konkreetsem kui esimene. Võib-olla oli oma osa sellelgi, et teises vaatuses anti koorile rohkem "sõna". Jumaldan Pärt Uusbergi koorimuusikat, kuigi pole kindel, kas selle kuulamiseks on ikka parim koht liivapõrandaga suur tall.

Esietenduse esimene vaatus oli üsna ekstreemne, sest väljas algas ju torm. Tuule ja vihma käes kolisev katus, mille küljest lendasid tükid ära ja mis hakkas vihma läbi laskma, muutis järsku teksti jälgimise väga keeruliseks. Liivaga kaetud põrand summutas heli päris korralikult, elekter kadus mitu korda peaaegu ära jne. Näitlejad püüdsid rollis püsida ka siis, kui suur hulk vaatajaid tükikese katuseserva äralendamise järel uste poole kiirustama asus.

Kui mõnikord võib elamuse luhtumise ajada niisuguste "vahepalade" süüks, siis seekordne Uku Uusbergi lavastus polnuks ka ilma tormita päris see, mida ma uskusin selle olevat. On küll häid kandvaid lõike, aga müra on kokkuvõttes liiga palju. Peategelane Herbert Aab, keda kehastab Ivo Uukkivi, naaseb lapsepõlvekoju, et ennast üles leida. Avalikkuse jaoks on ta lihtsalt kadunud. Herbert Aab istub kodutalus Jänedal laua taga ja kuulab raadiost kõigepealt uudist selle kohta, et ta on kadunud, ja seejärel raadiosaadet, kus räägitakse tema raamatutest. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Veerand tundi? Või rohkem? Jõudsin mõelda, et istuva mehe ja vana raadio vaatamiseks ja kuulamiseks ei ole küll vaja 100 km sõita.

Pisitasa hakkab sisenema uusi tegelasi ja pilt muutub üha sürrealistlikumaks, kuigi ilmselt püütakse kujutada kohtumisi mitmesuguste jõududega, millele inimesel tuleb elu jooksul toetuda ja loota, millest Herbert Aab proovib nüüd aru saada ja mis peaksid aitama tal eneses selgusele jõuda. Peamistes kõrvalosades on Argo Aadli ja Alo Kõrve. Tahes-tahtmata meenub "Vahepeatus". Alguses on roll ka Mikk Jürjensil, Lauri Kaldojal ja Mait Jooritsal, aga üsna pea taanduvad nad vaid koori. Samas laulab koor esimeses vaatuses vist ainult korra, päris lõpus.

Vaheajale minnes tõdengi, et üks korralik draamatekst suudaks lavastuse päästa, aga praegu ei suuda seda ilmselt ka sootuks teises ehk tempokamas võtmes tehtud teine vaatus. Etenduse lõpus olen endiselt samal arvamusel, kuigi teine vaatus oli konkreetsem ja ilmselgelt oli siin otsade kokkutõmbamise nimel rohkem sõnumile keskendutud. Ideeliselt saab ju aru, mida lavastaja ja teksti autor öelda tahab, kui kavaleht ka kõrvale võtta, on veel lihtsam, aga hämmastab, et see on lühikese aja jooksul teine etendus, kus n-ö lainel püsimiseks pean kavast näpuga järge ajama. Enda arvates olen siiski keskmiselt suurema teatrikogemuse, lugemuse ja kultuurihuviga inimene. Laval oli kõike kuidagi liiga palju, pealegi korrastamata kujul.

Esmaspäev, 9. august 2010

Tuulesaared ...

Mul ei ole kombeks edetabeleid teha, aga mu käest küsitakse alatasa, et mida head ma teatris näinud olen? Üks sellesuviseid paremaid lavastusi, kui mitte öelda, et kõige parem, on Hiiumaal Tahkuna majaka jalamil. See on Theatrumi "Tuulesaared". Möödunud suvel ütles üks sõber, et suvi on korda läinud, kui "Kiivad armastajad" on nähtud. Tänavu oleks paslik teda parafraseerida, öeldes, et suvi on korda läinud, sest "Tuulesaared" on nähtud. Marcel Pagnoli näidendi lavaversioon Tahkunas tagab teatrielamuse, kus kellelgi ei tohiks tekkida selliseid küsimusi nagu miks, täna, siin jne.

Mina olin südamepõhjani liigutatud kõigest, mida kolmevaatuselise etenduse vältel nägin.

Sünergia, mida näitlejad Pagnoli teksti ja mängukoha abil saavutavad, on õigupoolest kirjeldamatu. Enne etendust, etenduse ajal ja selle vaheaegadel kostuv prantsuse muusika paneb kiiresti uskuma, et koht, kus vaataja viibib, on Prantsuse sadamalinn, õigemini sadamakõrts, kus iga lahkuja ja saabuja alati läbi käib. Kõrtsmikul (Lembit Peterson) on alati nende kõigi jaoks aega. Aga mitte ajas ei ole küsimus. See on igatsus, mis on meie kõigi pärisosa. Ja mis paneb veel rohkem igatsema kui meri? Lõputu silmapiir, mille taga on võib-olla kättesaamatud Tuulesaared, samal ajal kui siinsamas kõrval on keegi nii palju kordi lähemal, nii palju realistlikum.

Näidendi originaalpealkiri on "Marius" ja tegemist ongi kõrtsmiku poja Mariuse armastuslooga. Noormees ei suuda valida armastatud tütarlapse ja Tuulesaarte vahel. Mariuse rollis on Ott Aardam. Ma ei ole kunagi varem teda nii tõelisena näinud kui selles rollis! Fannyt kehastab Laura Peterson. Igatahes tõestavad mõlemad enam kui veenvalt, et näidendi võrdlemine "Romeo ja Juliaga" on igati õigustatud. Lõpp on ju nii kurb ... Mis siis, et me kõik teeme iga päev selliseid mõtlematuid valikuid.

Peale eelmainitute teevad tükis kaasa Garmen ja Margus Tabor, Aleksander Eelmaa, Andri Luup, Tarmo Song, Helvin Kaljula ja Ott Raidmets. Absoluutselt kõigi näitlejate mäng on ideaalilähedane. Kui peaosades olijad mängivad lihtsalt ülimalt tõetruult, siis näiteks Tarmo Song, Helvin Kaljula ja Ott Raidmets loovad näiliste kõrvalosadega lausa erilised tegelaskujud. Selle lavastuse puhul tekib mõne hetkega tunne, et see ei ole teater, vaid see on elu. Ma ei olnud mitte vaataja, vaid ma olin üks marseille'lastest või tahkunalastest või hiidlastest. Kuidas võtta. Igatahes tundus, et mõistnuksin laval toimuvat samavõrd ka siis, kui ühtki sõna poleks kuulda olnud. Teater on vahel suurem kui elu. Mitte ükski eksperiment või performance ei suuda vist niiviisi hinge pugeda. Inimesed on ju lihtsalt inimesed.

Igavese igatsuse teema on see, mis teeb Pagnoli 1929. aastal kirjutatud näidendi tänapäevalgi kõnekaks. Seejuures ei ole vahet, kas Prantsusmaal või Eestis. Nüüd tahaks veel väga näha ka filme, mis tema näidendite põhjal tehtud on.

Laupäev, 7. august 2010

Hulkur Rasmus - Viimsi Suveteatris

Paar päeva tagasi avati uus teater - Viimsi Suveteater. Kui uus see uus teater ikkagi on, ei ole päris selge, sest pigem on tegemist Emajõe Suveteatrist välja kasvanud teatriga. Suuresti on kaasa aidanud Viimsi vald, mõlemat teatrit juhib Andres Dvinjaninov.

Avalavastus "Hulkur Rasmus" on õigupoolest hästi unustatud vana ehk neli-viis aastat tagasi Tartus mängitud tükk. Väidetavalt on nii lavastus kui ka näitlejad uued, aga ilmne seos neil kahel lavastusel kindlasti on. Nii väidetakse ka lavastuse tutvustuses. Viie aasta jooksul on ju uued lapsed hulkur Rasmuse ealiseks kasvanud ja lastelavastuste hulgaga on Eestis lood niikuinii, nagu nad on. Veel üks põhjus uuesti mängimiseks: Tallinnast Tartusse ju nii lihtsalt teatrisse ei satu. Aga Oskar ei ole selles uues lavastuses Hannes Kaljujärv ja Rasmus ei ole Rasmus Kaljujärv. Neid rolle mängivad nüüd hoopis vastavalt Egon Nuter ja Martin Mill.

Olin 4. augusti õhtul Viimsi Rannarahva Muuseumisse minnes üpris eelarvamustevaba, sest ei mäleta, et oleksin Lindgreni raamatut lugenud või selle põhjal tehtud filmiversiooni või -versioone näinud. Tartu-lavastust pole ma ka näinud.

Muuseumi hoovi peale seatud mängupaik on kujundatud minimalistlike vahenditega - laval on kuus vana raudvoodit. Juba enne etenduse algust piiluvad muuseumi ülemise korruse akendest lastekodulasteks kehastunud noorte näitlejate näod. Kui needsamad "lapsed" välja tulevad, oma armetutesse vooditesse heidavad, saabub kasvataja, keda kehastab Anne Paluver, puhub vilet ja kohe tekib tunne, et selles maailmas on nii-nii vähe armastust. Etenduse algus on tõepoolest paljutõotav. Asi läheb aga käest ära, kui lapsed ja kasvataja räppima hakkavad. Ühel hetkel muutub lavastus tüüpiliseks suvetuurilavastuseks ja hakkab igav. Mikrofonide nägemine laval muudab mind sageli ettevaatlikuks ja selles loos oli see üks mikrofon kas või seetõttu küsitav, et teiseks vaatuseks oli see juba ära koristatud. Laulmine, räppimine jne viis esimese vaatuse ülejäänud tüki vaates tasakaalust välja. Kerjamine mõjus suvise lastelavastuse kohta niigi kallist piletihinda arvestades halvamaiguliselt, vähemalt ei olnud selles usutavust, mis oleks pannud kaasa tundma. Lapsed muidugi tahtsid Rasmusele kindlasti raha anda. Terviku seisukohalt jäi Rasmuse ja Oskari kohtumine ja lähedaseks muutumine segaseks. Selle oleks võinud paremini lahti mängida.

Näitlejatele ei saa midagi ette heita, sest kõik mängisid hästi. Iseasi, kui palju kellelegi rolli kasvatamiseks võimalust oli antud. Ma ei kuulu ju ka sihtrühma, kellele see lavastus suunatud on, aga tunnet ei tekkinud, et tahaks raamatut lugeda. Midagi jäi puudu, et kaasa elada.

Arvestada tuleb, et etendus kestab üle kahe tunni, augustiöödel on jahe. Puhveti rolli täidab vaheajal üks friikartuleid valmistav toitlustusvagun. Järjekord ei liigu üldse, mistõttu lapsed voorivad kogu etenduse vältel saalist välja ja saali tagasi, et kasutada võimalust osta siis, kui järjekorda pole. Kusjuures söömisvajadus on mõistetav, sest arvatavasti on paljud tulnud etendusele otse lasteaiast ja õhtusöök on söömata.

Kolmapäev, 4. august 2010

Kuidas ma veetsin selle suve

Artises jookseb praegu üks ülihea vene film - "Kuidas ma veetsin selle suve" (Как я провел этим летом). Peale selle, et film võitis viimasel Berliini filmifestivalil kaks hõbekaru, oli see tegelikult nomineeritud ka parima režissööritöö kuldkaru saajaks. Kaarel Kuurmaa soovitab Postimehes filmi "Kuidas ma veetsin selle suve" "absoluutselt kõigile, kes käivad või tahaksid käia vaatamas klassikaliselt head teatrit, kus esikohal on lavastaja ja näitlejad, mitte ketšupiloopimine, alasti ringi aelemine või efekti pärast ropendamine."

Ei jää muud üle, kui nõustuda. Mängivad kaks meest, kelle ülesanne on teha päevast päeva mõõtmisi Tšuktšimaal asuvas meteoroloogiajaamas - kohas, kuhu tavaline inimene ei satu, kus loodus on ainus valitseja. Nad edastavad mõõtmisandmeid mitu korda päevas keskjaamale. Üks meestest (Sergei Puskepalis) on elanud seal arvatavasti aastaid, on jõudnud saavutada sealse loodusega mingi harmoonia. Teine mees (Grigoriy Dobrygin) on noor. Nagu paljusid temaealisi paeluvad teda arvutimängud, vali muusika, mis võiks aidata üksindust peletada. Tegelikku ohtu ta ei taju, sest tal ei tule meelde kontrollida, kas püssil on padrunid sees. Niisamuti ei julge ta tulistada siis, kui selleks reaalne vajadus on.

Filmi alguses tahaks Vene olusid arvesse võttes taandada filmi idee vana ja uue kooli meeste vastanduseks. Tegelikult on see film siiski inimese ja looduse suhetest, õigemini sellest, kuidas ja kas inimene tuleb toime keskkonnas, kus maismaaloomadest peale jääkarude ei ela kedagi, kus ilm võib väga ootamatult muutuda, kus järeldusi teha tegelikult ei saagi, kuigi juba aastakümneid proovitakse.

Kui tekib hirm, hakkab kõik hirmsa hooga mäest alla veerema. Filmi pöördepunkt on hetkel, kui noorem mees peab edastama vanemale radiogrammi. Kuna ta seda ei tee, saab ühest valest teine, teisest kolmas jne. Ja see hakkab vaatajat niiviisi häirima, et tekib tahtmine toolist püsti tõusta ja karjuda: "Mees, võta aru pähe!" Režissöör on otsustanud jätkata, minna üha sügavamale inimese siseheitlustesse, lastes noorel mehel heidelda. Tema heitlused päädivad põgenemisega, kannatustega, kättemaksuga. See on soov siiski toime tulla ja üle olla. Vaid aastakümnetepikkune kogemus lubab arvata, et tõmblemisel pole mõtet. Kätte maksta ei ole seal samuti mitte kellelegi.

Operaatoritöö on äge.

Teisipäev, 3. august 2010

Rapla kiriku kõla

Ma ei olnud kunagi varem Rapla kirikus käinud. Seda rohkem oli põhjust üllatuda, kui nägin, kui ilus see kirik on. Ja kui Rapla kirikumuusika festivali lõppkontserdi avasõnad öeldi, võttis jupp aega aega, et mõista, et selles ruumis ei olegi mikrofone-kõlareid, vaid saal on lihtsalt imehea akustikaga. Lihtsalt uskumatu!

Kontserdil endal oli kaks tõmbenumbrit: Arvo Pärdi "Trisagion" ja solist Annely Peebo. Ja kumbki neist ei lasknud pettumust valmistada. Pärast pausi laulis Annely tegelikult ju selja taga üleval rõdul oreli juures, aga nii oligi põnev. Algul tundus, et peab kindlasti pea sinnapoole pöörama, aga õige pea sai selgeks, et see pole üldse vajalik.

Kontserdi lõpetas festivali suveakadeemia kammerorkester Tšaikovski serenaadiga keelpilliorkestrile. Orkester oli koos mänginud ainult nädal aega. Tulemus oli siiski väga-väga ilus.

Esmaspäev, 2. august 2010

Estonia teatribuss

Rahvusooper Estonia pakub mitmendat aastat järjest võimalust sõita septembris teatri enda organiseeritud bussiga Eesti eri paigust vaatama Estonia etendusi. Huvilisi võetakse peale 14 paigast: Viljandist, Võhmast, Türilt, Paidest, Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt, Rakverest, Pärnust, Pärnu-Jaagupist, Märjamaalt, Tartust, Puurmanist ja Põltsamaalt.

Sellel aastal on niiviisi Estoniasse võimalik sõita 8.-25. septembrini. Kõik etendused algavad kell 18.00 ja valida saab kuue lavastuse vahel:

8.09 kell 18 „Nahkhiir“
9.09 kell 18 „Nahkhiir“
10.09 kell 18 „Armastus kolme apelsini vastu“
11.09 kell 18 „Romeo ja Julia“
22.09 kell 18 „Nahkhiir“
23.09 kell 18 „Coppélia“
24.09 kell 18 „Così fan tutte“
25.09 kell 18 „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“