Tallinna Poistekoori iga-aastane jõulukontsert Niguliste kirikus kandis tänavu alapealkirja "Valged jõulud". Neid meil teatavasti tegelikult ei ole, aga pretensioonitu nimi on esmatähtis, usun. Teine oluline asi on see, et tänavu on Tallinna Poistekooril 25. tegutsemisaasta.
Justkui juubelihooaja märgiks tundus seekordne kontsert võrreldes varem nähtute-kuuldutega kvalitatiivselt hoopis teisele tasemele jõudnud olevat. Olen Lydia Rahula poistekoori ikka päris mitu korda teisel jõulupühal laulmas kuulnud ja kindlalt võib väita, et selle koori headuses pole põhjust kahelda. Kontserdi kavalehel oli seekord kirjas lause: "Kontsertkoor on klassikaline segakoor (SATB), kus laulavad 10-15aastased poisid ja 16-40aastased noormehed ja mehed." 1988. aasta sügisel tegevust alustanud koori lauljad on vahepeal täiskasvanuks saanud ja tundub, et ikka laulma jäänud. See on nii tore, sest meeshääled andsid kontserdile väga palju juurde. Väga tore oli ka see, et paljude laulude puhul astus solistina üles rahvusooperi solist Urmas Põldma. Kooriliikmete hulgast astus mitme loo solistina üles ka Mikk Mäe.
Laulud ja lauluseaded olid senisest keerulisemad. Igati positiivne muutus, sest nii oli repertuaar ka mitmekesisem. Varasemast on jäänud silma-kõrva lastele mõeldud koorilaulude lapselikud lõbusad seaded. Neid oli nüüd vähem (kui õigesti mäletan, siis vist ainult "Läbi lume sahiseva" seade oli varasemast tuttav) ja koori roll oli mitme loo puhul üksnes solisti toetada.
Lõpetuseks soovisid esinejad publikut "Püha ööd" kaasa laulma ärgitada, aga nii professionaalse kooriga ilma proovi tegemata kaasa joriseda ei taha ega julge keegi - rikub veel ilusa asja ära. Nii me siis kuulasimegi hardunult "Püha ööd" veel ka päris viimase lisaloona. On kujunenud tavaks, et see kontsert on viimastel aastatel mitu päeva varem välja müüdud. See aasta polnud erand. Peab teadma ja tahtma minna.
esmaspäev, 30. detsember 2013
pühapäev, 29. detsember 2013
Voices International - kontsert St Jeani kirikus
Jõulukontserdihooaeg sai tänavu alguse detsembri keskel, kui otsustasime minna St Jeani kirikusse kuulama ühe amatöörkoori iga-aastast kontserti. See koor oli Voices International. Koor koosneb väidetavalt enam kui 20 riigist pärit lauljatest ja seda juhib esimesest hetkest saadik uskumatu karismaga silma paistev Thomas Raoult.
Kavalehelt võis tutvustusest lugeda, et nad võtavad oma ridadesse laulma kõik, kes soovi avaldavad. Varasem (kooris) laulmise kogemus pole oluline, küll aga tuleb valmis olla regulaarselt toimuvateks proovideks ja kodus hoolega harjutada ja õppida. Möönan, et kokkukõla on kooril väga ilus. Ja mõni solist, keda kontserdi jooksul kuulata sai, oli ka kindlasti kõike muud kui asjaarmastaja.
Kontserdi kava oli väga mitmekesine. Esimesed kaks laulu olid puhas gospel, ja jõudsin juba mõelda, et kui nii edasi läheb, pean kiiresti mõnda sobivat momenti kasutama, et valesse kohta sattumine olematuks muuta, teisisõnu, et lahkuda. Õnneks gospeliosa sellega piirdus. Järgnes tõeliselt rõõmus kontsert vanemate ja uuemate jõululaulude ja traditsionaalidega. Paar laulu olid tšěhhi keeles. Uskumatult ägeda etteaste tegid mehed ühte austraalia traditsionaali esitades. Maskid ja kostüümid andsid rõõmust pakatavale esitusele palju juurde, sest palju ei jäänud puudu, kui publik kirikus kaasa oleks laulma hakanud. Tundus, et laulu finaali korrati paar korda lisaks. Tervest kontserdist jäi hinge tunne, et need inimesed tegelevad tõepoolest asjaga, mis neile rõõmu valmistab. Paar korda aastas oma rõõmu (tasuta) kontserdiga jagada on lihtsalt väga armas. Muusika pärast on jõulud vaieldamatult ilusamaid aegu aastas.
Kavalehelt võis tutvustusest lugeda, et nad võtavad oma ridadesse laulma kõik, kes soovi avaldavad. Varasem (kooris) laulmise kogemus pole oluline, küll aga tuleb valmis olla regulaarselt toimuvateks proovideks ja kodus hoolega harjutada ja õppida. Möönan, et kokkukõla on kooril väga ilus. Ja mõni solist, keda kontserdi jooksul kuulata sai, oli ka kindlasti kõike muud kui asjaarmastaja.
Kontserdi kava oli väga mitmekesine. Esimesed kaks laulu olid puhas gospel, ja jõudsin juba mõelda, et kui nii edasi läheb, pean kiiresti mõnda sobivat momenti kasutama, et valesse kohta sattumine olematuks muuta, teisisõnu, et lahkuda. Õnneks gospeliosa sellega piirdus. Järgnes tõeliselt rõõmus kontsert vanemate ja uuemate jõululaulude ja traditsionaalidega. Paar laulu olid tšěhhi keeles. Uskumatult ägeda etteaste tegid mehed ühte austraalia traditsionaali esitades. Maskid ja kostüümid andsid rõõmust pakatavale esitusele palju juurde, sest palju ei jäänud puudu, kui publik kirikus kaasa oleks laulma hakanud. Tundus, et laulu finaali korrati paar korda lisaks. Tervest kontserdist jäi hinge tunne, et need inimesed tegelevad tõepoolest asjaga, mis neile rõõmu valmistab. Paar korda aastas oma rõõmu (tasuta) kontserdiga jagada on lihtsalt väga armas. Muusika pärast on jõulud vaieldamatult ilusamaid aegu aastas.
laupäev, 28. detsember 2013
Esimene kord. Metropolitan Opera "Tosca" kinos
Ole sa ooperisõber või mitte, kiire elurütmi juures on uusi asju ja kohti avastada väga vaevarikas. Kui poleks olnud mu elu kvalitatiivselt pöördumatult muutnud vajadust ühte eksamit hästi sooritada, siis puuduks mul arvatavasti praeguseni Metropolitan Opera etenduse vaatamise kogemus kinosaalis. Õnneks oli mul vaja õppida tundma Puccini "Tosca" helikeelt, ja õnneks etendus just Metropolitan Operas "Tosca". Nii siis läksingi Coca-Cola Plazasse ooperiülekannet vaatama.
Muljete ja kõhkluste järjekorras ... Otseülekannet ei saanud vaatama minna, küll aga sobis pühapäeval kell 12 ülekande kordus. Kassast piletit küsima minnes selgus, et saalis on vabad vaid esimesed kaks rida. Nagu öeldud, esmatähtis oli tol hetkel muusika. Võtsin, mis võtta oli. Saali ukse taga nägin mitut endast vähemalt paarkümmend aastat vanemat daami. Tegin kiiresti järelduse, et olen kindlasti kõige noorem inimene siin publiku hulgas. Läksin ruttu saali ja jäin sisenevat publikut silmitsema. Kokkuvõttes polnud olukord sugugi nii "hull", tuli nooremaidki. Ukse taga laual oli kavaleht osatäitjate nimedega ja ooperi sisukirjeldus. Eraldi oli täheldatud, et teatrietenduste ülekannetele ei lubata popkorniga. Kohviga võis minna küll.
Enne etendust reklaamiti ooperiülekannete hooaega ja näidati publikut. Mulle, kes ma jumaldan suuri ooperimaju, mulle, kes ma jumaldan muusikast suurt midagi taipamata kõrgele lae alla kaikuvat helide pillerkaari, avanes nüüd pilt nende inimeste nägudest, kes istusid New Yorgis saalis ja ootasid suurte ooperilauljate saabumist ... Minus võitlesid kaks vastandlikku tunnet: mida kõike oleksin nõus andma, et saaksin kord elus viibida ühel Metropolitan Opera etendusel, ja kuidas ma saan praegu teises maailma otsas mugavas kinotoolis istudes kuulata 15-eurose pileti eest ooperimaailma tippe. Ei oskagi öelda, kumb neist tunnetest võidaks. Kahjuks kipub igatahes rahvusooper kaotajaks jääma, sest tänapäeva tehnika toob palju väiksema raha eest koju kätte solistid, keda ma ei kuuleks live'is võib-olla kunagi. Nähtut ja kuuldut saab kirjeldada vaid ülivõrdes.
Lahendamata oli veel küsimus, mis saab vaheajal. Selgus, et kinosaalist võis vabalt välja minna ja maja peal ringi liikuda. Nagu teatris. Hoopis huvitav oli aga see, et etenduse vaheaegadel näidati ülekande raames intervjuusid solistide ja lavatehniliste töötajatega. Esimesel vaheajal näidati järgmise vaatuse lavakujunduse ülespanekut algusest lõpuni, teisel vaheajal oli pilt rohkem taustaks, aga seda kõike oli väga huvitav jälgida.
Mis lavastusse puutub, siis see oli üpris klassikaline ja peaks vastama ka kõige nõudlikuma ooperisõbra nõudmistele. Minu kui võhiku jaoks sündis aga uus lemmik - tenor Roberto Alagna. Polnud tema nimegi enne kuulnud, aga sellest ainumast korrast piisas, et nimi oleks kindlalt mällu sööbinud.
Elame võrratute võimaluste ajastul: mugavas kinosaalitoolis võib väga mõnusasti nautida maailma tippooperit. Helikvaliteet on hea, solistid on head, lavastus on hea. Kõik on olemas. Olen mõnikord vaadanud kodus ka balletiülekandeid ja Berliini filharmoonikute kontsertide ülekandeid. Pelgasin natuke kino, aga vähemalt päevasel ajal ja nädalavahetusel oli kõik ideaalne.
Muljete ja kõhkluste järjekorras ... Otseülekannet ei saanud vaatama minna, küll aga sobis pühapäeval kell 12 ülekande kordus. Kassast piletit küsima minnes selgus, et saalis on vabad vaid esimesed kaks rida. Nagu öeldud, esmatähtis oli tol hetkel muusika. Võtsin, mis võtta oli. Saali ukse taga nägin mitut endast vähemalt paarkümmend aastat vanemat daami. Tegin kiiresti järelduse, et olen kindlasti kõige noorem inimene siin publiku hulgas. Läksin ruttu saali ja jäin sisenevat publikut silmitsema. Kokkuvõttes polnud olukord sugugi nii "hull", tuli nooremaidki. Ukse taga laual oli kavaleht osatäitjate nimedega ja ooperi sisukirjeldus. Eraldi oli täheldatud, et teatrietenduste ülekannetele ei lubata popkorniga. Kohviga võis minna küll.
Enne etendust reklaamiti ooperiülekannete hooaega ja näidati publikut. Mulle, kes ma jumaldan suuri ooperimaju, mulle, kes ma jumaldan muusikast suurt midagi taipamata kõrgele lae alla kaikuvat helide pillerkaari, avanes nüüd pilt nende inimeste nägudest, kes istusid New Yorgis saalis ja ootasid suurte ooperilauljate saabumist ... Minus võitlesid kaks vastandlikku tunnet: mida kõike oleksin nõus andma, et saaksin kord elus viibida ühel Metropolitan Opera etendusel, ja kuidas ma saan praegu teises maailma otsas mugavas kinotoolis istudes kuulata 15-eurose pileti eest ooperimaailma tippe. Ei oskagi öelda, kumb neist tunnetest võidaks. Kahjuks kipub igatahes rahvusooper kaotajaks jääma, sest tänapäeva tehnika toob palju väiksema raha eest koju kätte solistid, keda ma ei kuuleks live'is võib-olla kunagi. Nähtut ja kuuldut saab kirjeldada vaid ülivõrdes.
Lahendamata oli veel küsimus, mis saab vaheajal. Selgus, et kinosaalist võis vabalt välja minna ja maja peal ringi liikuda. Nagu teatris. Hoopis huvitav oli aga see, et etenduse vaheaegadel näidati ülekande raames intervjuusid solistide ja lavatehniliste töötajatega. Esimesel vaheajal näidati järgmise vaatuse lavakujunduse ülespanekut algusest lõpuni, teisel vaheajal oli pilt rohkem taustaks, aga seda kõike oli väga huvitav jälgida.
Mis lavastusse puutub, siis see oli üpris klassikaline ja peaks vastama ka kõige nõudlikuma ooperisõbra nõudmistele. Minu kui võhiku jaoks sündis aga uus lemmik - tenor Roberto Alagna. Polnud tema nimegi enne kuulnud, aga sellest ainumast korrast piisas, et nimi oleks kindlalt mällu sööbinud.
Elame võrratute võimaluste ajastul: mugavas kinosaalitoolis võib väga mõnusasti nautida maailma tippooperit. Helikvaliteet on hea, solistid on head, lavastus on hea. Kõik on olemas. Olen mõnikord vaadanud kodus ka balletiülekandeid ja Berliini filharmoonikute kontsertide ülekandeid. Pelgasin natuke kino, aga vähemalt päevasel ajal ja nädalavahetusel oli kõik ideaalne.
reede, 27. detsember 2013
"Kollaborandid" Draamateatris
"Kollaborantide" etendus Eesti Draamateatri suures saalis on mu viimase aja teatrielamuste hulgas vaieldamatult üks eredamaid, paremaid ja meeldejäävamaid. Esialgu oli lavastust plaanis mängida vaid üheksa korda, aga lisaetendusi muudkui lisandub. See lugu võimu ja vaimu vahekorrast on reaalsuse ja ebareaalsuse piirimail. Väga hästi lavastatud ja veel paremini mängitud.
Merle Karusoo lavastust mängitakse Draamateatri suures saalis ja see tuletab füüsiliste kujundite ja rollivalikute kaudu selgelt meelde eelmist Bulgakovi-ainelist lavastust, "Boulgakoffi", mida mängiti väikses saalis. Kuulsa kirjaniku rollis on ikka Hendrik Toompere jr, tema abikaasat kehastab Merle Palmiste. Stalin on Guido Kangur. Lava keskel hõljub hiiglasuur kroonlühter ja ka voodi on oma koha peal.
Mõte võrrelda Stalini ja Bulgakovi vahekorda võimu ja vaimu vahekorraga, on uudne. Seda reaalsem on tekstist peene ja nüansirikka mängu toel avalduv tõdemus, et niisuguse mängu võitja saab olla teadagi-kes või -mis. Isegi siis, kui on selge, et üks on (olnud) vaene, matslik, teine aga intelligentne aadlik. Au püsib visalt, ei murdu. Sümbolitena hakkavad kaasa mängima ootamatult ilmunud ametiauto ja autojuht (kui samal ajal jääb julgeolekutöötaja (Jaan Rekkor) oma ametiautost ilma), soe tuba (kui ammuilma pole enam köetud) ja lookas laud (kui sõbrad võivad sellest ainult unistada). Kas kirjanik näeb või ei näe tegelikke põhjusi, pole enam oluline, sest keelduda on võimatu ja võib-olla tärkab temas tõepoolest lootus, et tegelik jäme ots ongi nüüd tema käes. Ainult et milliste teenete eest? Või on kõik pelk kujutlus? Isegi näidend, lavastus, etendus? Kas ma üldse nägin seda? Nii nagu Bulgakovite korteris unistati soojast vanniveest, maitsvatest roogadest, võis kuulus kirjanik meelehärmis proovida unistada, karta ja soovida põgeneda lõputust õudusest. Pääsu pole. Eriti veel, kui mees, kellest sõltub kõik, lubab kõik korda ajada. Toimikuvirnad muutuvad kord-korralt kõrgemaks ja lahendust ootavad küsimused keerulisemaks. Ühiskorterisse peab mahtuma intelligents ja mitteintelligents, endised aadlikud ja praegused kommunistid. Vastupidamiseks on vaja tugevat vaimu juba koduski.
Ei oska hinnata, kas see on pigem lavastuse kui näidendi teene, aga rõhutatud pildid ja tegelased paigutuvad usutavalt õigesse aega. Side tänapäeva võimu ja vaimu teemadega on olemas - ja seda ma hindan teatri puhul enim -, kuid isegi episoodilised tegelased on eelkõige omaaegsed kujud. Arst teeb seda, mida peab, noor kommunist seda, mida vaja, julgeolukutöötajad seda, mida neilt oodatakse, rääkimata peategelastest. Molière'i naer kaigub laua, elu näitelava kohal, sest muidu ei peaks ju asjaosalised oma osas kuigi kaua vastu.
"Kollaborandid" on näide manipuleerimisest ja eneseteostusest. Ei tasu arvata, et sellised mängud oleksid praegu vähem peened. Teatrivaataja jaoks on selles lavastuses aga veel üks oluline asi - etendus areneb ja areneb, mõistmine tekib justkui spiraali pidi ning dialoogid kannavad infot, mis ronib kindlalt ajukurdude vahele. Üks verine stseen välja arvatud, on "Kolloborandid" tõsine psühholoogiline draama. Eeldasin, et see aeg ja need küsimused ei suuda mind enam millegagi ootamatult tabada, aga ometigi oli kõik justkui uuele tasandile liikunud.
Väga tore on tõdeda, et 2012. aastal Laurence Olivier' parima uue näidendi auhinna võitnud näidend jõudis eesti teatris lavale nii kiiresti. Ja ega teater ise õnnestunud lavastust vähem kiida. Aasta lõpus jagatud Draamateatri Antsude hulgas oli päris mitu just "Kollaborantidega" seotud. Uskuma peab, vastupidi lihtsalt pole võimalik. Muidugi on hirmus, kui kõiges näib oma käsi mängus olevat, aga alternatiivina saaks vist vaid välja jalutada. Millal on õige aeg tõdeda, et olen teinud kõik endastoleneva või et olen andnud endast parima? Vaadake!
"Kollaborandid" on näide manipuleerimisest ja eneseteostusest. Ei tasu arvata, et sellised mängud oleksid praegu vähem peened. Teatrivaataja jaoks on selles lavastuses aga veel üks oluline asi - etendus areneb ja areneb, mõistmine tekib justkui spiraali pidi ning dialoogid kannavad infot, mis ronib kindlalt ajukurdude vahele. Üks verine stseen välja arvatud, on "Kolloborandid" tõsine psühholoogiline draama. Eeldasin, et see aeg ja need küsimused ei suuda mind enam millegagi ootamatult tabada, aga ometigi oli kõik justkui uuele tasandile liikunud.
kolmapäev, 25. detsember 2013
Eesti-Gruusia film "Mandariinid"
"Mandariinid" on jälle üks eesti film, mis mulle väga meeldis. Film on valminud tegelikult Eesti ja Gruusia koostöös, režissöörgi on grusiin Zaza Urushadze. Tegevus toimub 1992. aastal Abhaasias, kus on puhkenud sõda, sest Abhaasia tahab Gruusiast eralduda. Ometigi on sõjal "Mandariinides" teisene tähendus. Oluline on hoopis patsifism. Uskumatult täpselt on tabatud eestilik, mis inimeseks olemise võitluse kaudu muutub rahvusteüleseks manifestiks.
Gruusia eestlaste külla on jäänud kaks eestlast; Markus (Elmo Nüganen) ja Ivo (Lembit Ulfsak). Ülejäänud on sõja puhkemise ajal lahkunud. Mõlemal mehel on jäämiseks ja olemiseks oma põhjus. Rindejoon tuleb üha lähemale ja ühel päeval leiavad nad hulga surnute hulgast kaks hinge vaakuvat haavatut. Õnnetuseks on üks grusiin (Nika - Mikheil Meskhi) ja teine tšetseen (Ahmed - Giorgi Nakašidze). Filmi seisukohalt muidugi õnneks, sest nõndaviisi haavatuid ravides avaldub olemise õiguse lõppematu tõestusvajadus.
Võiks arvata, et sõjateema on filmiajaloos igati läbi mängitud ja räägitud, aga kummastaval kombel avaldub see siin ikkagi mingil täiesti sõjavälisel moel ja hoolimata reaalselt kostuvatest püssipaukudest, reaalselt põlema süttinud majast sünnib "Mandariinides" inimlikest küsimustest koosnev elu, mille eesmärk näib Markuse arvates olevat sõda mandariinide pärast, Ivo arvates võitlus oma perekonna eest ja kahe kohaliku (kuigi eri rahvusest ja eri usku) mehe meelest lihtsalt võitlus olemisõiguse pärast.
Mõni episoodiline tegelane vilksatab ka, kuid eelkõige on see ikkagi nelja mehe, suurepärase näitleja film. Naisteta film. Rõhutades ärevalt, et nendes piltides kehtivad soorollid endistviisi jäigalt. Võitlus ilusate oranžide apelsinide pärast on mehine võitlus. Võidab au, austus ja aukartus. Kõik muu on tühine tõmblemine. Elu ise on verine võitlus - võitlus väärtuste pärast ja nende nimel. Vahel tundub mulle, et üleüldise vabaduse taustal unustame väärtused lihtsalt ära. Mis on veel püha? Kas üleolekutundel on õigustust? Üldse ...
Gruusia eestlaste külla on jäänud kaks eestlast; Markus (Elmo Nüganen) ja Ivo (Lembit Ulfsak). Ülejäänud on sõja puhkemise ajal lahkunud. Mõlemal mehel on jäämiseks ja olemiseks oma põhjus. Rindejoon tuleb üha lähemale ja ühel päeval leiavad nad hulga surnute hulgast kaks hinge vaakuvat haavatut. Õnnetuseks on üks grusiin (Nika - Mikheil Meskhi) ja teine tšetseen (Ahmed - Giorgi Nakašidze). Filmi seisukohalt muidugi õnneks, sest nõndaviisi haavatuid ravides avaldub olemise õiguse lõppematu tõestusvajadus.
Võiks arvata, et sõjateema on filmiajaloos igati läbi mängitud ja räägitud, aga kummastaval kombel avaldub see siin ikkagi mingil täiesti sõjavälisel moel ja hoolimata reaalselt kostuvatest püssipaukudest, reaalselt põlema süttinud majast sünnib "Mandariinides" inimlikest küsimustest koosnev elu, mille eesmärk näib Markuse arvates olevat sõda mandariinide pärast, Ivo arvates võitlus oma perekonna eest ja kahe kohaliku (kuigi eri rahvusest ja eri usku) mehe meelest lihtsalt võitlus olemisõiguse pärast.
Mõni episoodiline tegelane vilksatab ka, kuid eelkõige on see ikkagi nelja mehe, suurepärase näitleja film. Naisteta film. Rõhutades ärevalt, et nendes piltides kehtivad soorollid endistviisi jäigalt. Võitlus ilusate oranžide apelsinide pärast on mehine võitlus. Võidab au, austus ja aukartus. Kõik muu on tühine tõmblemine. Elu ise on verine võitlus - võitlus väärtuste pärast ja nende nimel. Vahel tundub mulle, et üleüldise vabaduse taustal unustame väärtused lihtsalt ära. Mis on veel püha? Kas üleolekutundel on õigustust? Üldse ...
laupäev, 21. detsember 2013
Nancy Huston, "Murrangujooned"
"Loomingu Raamatukogus" ilmub väga väärt asju, aga kuna ma lühijutte ja esseesid palju lugeda ei armasta, siis ei saa minust vist kunagi selle raamatusarja tellijat. Aeg-ajalt ostan mõne e-raamatu ja loen. Nancy Hustoni "Murrangujooned" jõudsid vist küll kõik mu sõbrad enne mind läbi lugeda. Üks küsis kord, et kas tahad, ma toon sulle hea raamatu lugeda ..., ühe kalli töökaaslase laual nägin kord kapsastumas "Murrangujooni" ..., ja mu kallis abikaasa oli selle raamatu me ühest (tõsi - meil on neid mitu!) e-lugerist ammuilma läbi lugenud ... Minuni jõudis lugemisjärg alles sügistalvise basseinipuhkuse viimastel päevadel ja lõpetasin õhinaga kojulennul.
Ma ei tea, kui kellelgi veel pole jõulukinki mõnele kallile inimesele, siis ostke see raamat! "Murrangujooned" on küll kurb, aga väga inimlik ja isiklik, õiglane, aus ja ELUS raamat. Jõuluajal on selle raamatu teemad just need, millest peaks mõtlema. Ma ei valeta, kui ütlen, et ma ei ole mitte kunagi mitte midagi niisugust lugenud ja et mitte kunagi pole mind miski just niimoodi liigutanud. See on minu maagiline realism, mis on palju realistlikum, kui mis tahes sõnadega väljendada annab. Nendes lugudes (kuigi see raamat ei koosne lühilugudest) on armastust, maailmavaadet ja elutahke rohkem, kui ma kunagi olen kujutleda suutnud.
"Murrangujooned" on ühe perekonna lugu. Kunstiliselt huvitav seepärast, et ajas minnakse tagasi. Väärtusi ja valu kantakse edasi, aga hoopis olulisem on see, et kogu aeg tuleb elada (edasi). Peategelaste väärtushinnagutes peegeldub maailm, mida ma mõistan. Ja see on ju ometigi piisav, et ühte raamatut heaks pidada?! Sehkendaja on kirjutanud palju rohkem ja palju selgemini, kui mina praegu oskaksin.
Mu lemmiktõdemus, et "me kõik tuleme oma lapsepõlvest", raiutakse siin raamatus kivisse. Ja kui selle raamatu põhjal oleks Terrence Malick teinud filmi, saanuks sellest palju kõnekam ja parem film kui "Elupuu". Sügavamini enam minna ei anna ja lihtsamini poleks ka võimalik öelda või näidata. Nancy Huston on valinud stiili ja struktuuri, mis puudutab ja liigutab. Esimesest loost kuni viimaseni tahaks aina jõuda algpõhjusteni ... Aga kõike ei saa ära seletada. Lugege!
Ma ei tea, kui kellelgi veel pole jõulukinki mõnele kallile inimesele, siis ostke see raamat! "Murrangujooned" on küll kurb, aga väga inimlik ja isiklik, õiglane, aus ja ELUS raamat. Jõuluajal on selle raamatu teemad just need, millest peaks mõtlema. Ma ei valeta, kui ütlen, et ma ei ole mitte kunagi mitte midagi niisugust lugenud ja et mitte kunagi pole mind miski just niimoodi liigutanud. See on minu maagiline realism, mis on palju realistlikum, kui mis tahes sõnadega väljendada annab. Nendes lugudes (kuigi see raamat ei koosne lühilugudest) on armastust, maailmavaadet ja elutahke rohkem, kui ma kunagi olen kujutleda suutnud.
"Murrangujooned" on ühe perekonna lugu. Kunstiliselt huvitav seepärast, et ajas minnakse tagasi. Väärtusi ja valu kantakse edasi, aga hoopis olulisem on see, et kogu aeg tuleb elada (edasi). Peategelaste väärtushinnagutes peegeldub maailm, mida ma mõistan. Ja see on ju ometigi piisav, et ühte raamatut heaks pidada?! Sehkendaja on kirjutanud palju rohkem ja palju selgemini, kui mina praegu oskaksin.
Mu lemmiktõdemus, et "me kõik tuleme oma lapsepõlvest", raiutakse siin raamatus kivisse. Ja kui selle raamatu põhjal oleks Terrence Malick teinud filmi, saanuks sellest palju kõnekam ja parem film kui "Elupuu". Sügavamini enam minna ei anna ja lihtsamini poleks ka võimalik öelda või näidata. Nancy Huston on valinud stiili ja struktuuri, mis puudutab ja liigutab. Esimesest loost kuni viimaseni tahaks aina jõuda algpõhjusteni ... Aga kõike ei saa ära seletada. Lugege!
reede, 20. detsember 2013
Evelyn Waugh, "Pommuudis"
Evelyn Waugh' "Pommuudis" oli jälle üks neist raamatuist, mis alguses meeldis ja ei meeldinud ka. Mingi sisemine tung oli edasi lugeda, aga ometigi jäi kapiservale pikaks ajaks vedelema. Kui aega lahedalt käes oli, lugesin aga kiiresti lõpuni.
Kõigi tutvustuste ja sisukokkuvõtete järgi on see raamat ajakirjandusmaailma hiilgusest ja viletsusest. Täpselt nii ongi. Paras hulk ajastuhõngu ja kulunud Inglismaa ei paista eriti värskena isegi siis, kui saadik jõukast ajalehetoimetusest jõuab kolkakülla, kus ta peab iga hinna eest saavutama selle, et nende parim väliskorrespondent soostuks tulema lordi tiitlit vastu võtma. Seda, kui erinevad võivad olla väärtushinnangud ja kui lihtsalt saab elada, ei olegi vist võimalik elegantsemalt väljendada kui siin raamatus.
Tekst avanes kiht kihi haaval. Kui alguses mõjusid ajalehtede tõlgitud nimed kunstlikult, tarbetult ja tobedalt, siis peagi sai selgeks, et seeläbi on nime taga olevale sõnavahule võimalik osatada veelgi peenemalt. Uudis sündis telegrammi segasest sõnumist. Mida selgem telegrammi sisu on, seda halvem. Tänapäeval on sisukandja siis vast SMS või mõni muu sõnumivahetusteenus. Kuhugi pole kadunud ka ajakirjandusväljaannete omavaheline võidujooks, sest kõigi jaoks on oluline kajastada kõike olulist. Kas lihtsa maainimese jaoks on aga oluline tundmatus Aafrika riigis toimuv poliitiline võitlus, on iseküsimus. Kui ajakirjanduses seda propageeritakse, siis võib propagandamasin täistuuridel tööle hakata ning olulisemad ja lähedasemad probleemid saab "kinni katta".
Evelyn Waugh' see romaan on raamatuna küll õhuke, aga sisult üllatavalt tihe ja ajatu. Midagi eriti uut siit ei leia, kuid manifestlik deklaratsioon on terviklik ja küüniline. Olgugi et jahitud uudis pole mingi pommuudis, täidab see igati eesmärgi. Lõppude lõpuks ei muutu maailmas ikka suurt midagi.
Kõigi tutvustuste ja sisukokkuvõtete järgi on see raamat ajakirjandusmaailma hiilgusest ja viletsusest. Täpselt nii ongi. Paras hulk ajastuhõngu ja kulunud Inglismaa ei paista eriti värskena isegi siis, kui saadik jõukast ajalehetoimetusest jõuab kolkakülla, kus ta peab iga hinna eest saavutama selle, et nende parim väliskorrespondent soostuks tulema lordi tiitlit vastu võtma. Seda, kui erinevad võivad olla väärtushinnangud ja kui lihtsalt saab elada, ei olegi vist võimalik elegantsemalt väljendada kui siin raamatus.
Tekst avanes kiht kihi haaval. Kui alguses mõjusid ajalehtede tõlgitud nimed kunstlikult, tarbetult ja tobedalt, siis peagi sai selgeks, et seeläbi on nime taga olevale sõnavahule võimalik osatada veelgi peenemalt. Uudis sündis telegrammi segasest sõnumist. Mida selgem telegrammi sisu on, seda halvem. Tänapäeval on sisukandja siis vast SMS või mõni muu sõnumivahetusteenus. Kuhugi pole kadunud ka ajakirjandusväljaannete omavaheline võidujooks, sest kõigi jaoks on oluline kajastada kõike olulist. Kas lihtsa maainimese jaoks on aga oluline tundmatus Aafrika riigis toimuv poliitiline võitlus, on iseküsimus. Kui ajakirjanduses seda propageeritakse, siis võib propagandamasin täistuuridel tööle hakata ning olulisemad ja lähedasemad probleemid saab "kinni katta".
Evelyn Waugh' see romaan on raamatuna küll õhuke, aga sisult üllatavalt tihe ja ajatu. Midagi eriti uut siit ei leia, kuid manifestlik deklaratsioon on terviklik ja küüniline. Olgugi et jahitud uudis pole mingi pommuudis, täidab see igati eesmärgi. Lõppude lõpuks ei muutu maailmas ikka suurt midagi.
teisipäev, 26. november 2013
Jaak Lutsoja kvintett ja Kersti Ala-Murr
Brasserie Le Neumünsteris esines novembri lõpus üks imeline eestlaste muusikaline kooslus - Jaak Lutsoja kvintett ja Kersti Ala-Murr. Esitati muusikat möödunud suvel ilmunud plaadilt "Adiós Nonino". Plaadil kõlavad ja kontserdil kõlasid argentina helilooja Astor Piazzola kirglikud tangod.
Kartsin natuke seda kontserti. Arvasin isegi, et ei lähe, sest paar muusikanäidet, mida eelnevalt kuulasin, olid harjumatult teistsugused ja erinevad muusikast, mida tavaliselt kuulan. Õigemini arvasin, et mul pole õiget tuju selle muusika kuulamiseks. Elus oli ka periood, kus mõtted olid uute elamuste ja avastuste saamisest väga kaugel. Aga õnneks on sõbrad, kes õige teeotsa kätte juhatavad! Nii et lõpuks avastasin end ikkagi paljude teiste hulgas seda imelist kontserti kuulamas ja mõtlemas, et mida ma küll mõtlesin, et mittetulemisest mõtlesin.
Iseäranis meeldis kontserdi instrumentaalne osa. Piazzola rütmides on midagi fadolikku. Ei liialda, kui ütlen, et jumaldan fadot. Kersti Ala-Murri vahetekstid veensid saatusest kõneldes niisamuti sarnasust nägema ja leidma. Pillimehed mängisid imeliselt. Solistile ehk vokaalsele poolele pole samuti midagi ette heita. Heledapäinest sinisilmsest eestlannast tuleb kirglikkus lihtsalt üles leida. Hääl on Kersti Ala-Murril vaieldamatult väga hea. Teisalt jällegi, kes ütles, et kirg ei võiks olla särtsakalt soe? Kes ütles, et tangorütmid ei võiks novembriõhtu külmas põhjamaises pimeduses sooja anda? Sellel kontserdil oli just nii. Läbi õhtuse linna oli hea koju jalutada, vaikne, kindel ja kirglik rahu hinges. Tean-tean, et kõik need emotsioonid on liiga erinevad, et olla koos. Aga nad on olemas.
Aitäh sulle, kes sa pühendasid kindlasti palju tunde, et kõik nii suurepäraselt välja kukuks ja kes sa mind veensid, et sel õhtul on see parim asi, mis minuga juhtuda saab! Aitäh sulle, kes sa mulle ütlesid, et lähme! Aitäh sulle, kes sa saatsid mulle SMSi, milles kirjutasid, et kontsert on kindlasti väga hea! Aitäh sulle, kes sa kogemata mu kõrvale istuma sattusid ja jälle kord tõestasid, et sõbrad on tähtsate hetkede jagamiseks!
Kartsin natuke seda kontserti. Arvasin isegi, et ei lähe, sest paar muusikanäidet, mida eelnevalt kuulasin, olid harjumatult teistsugused ja erinevad muusikast, mida tavaliselt kuulan. Õigemini arvasin, et mul pole õiget tuju selle muusika kuulamiseks. Elus oli ka periood, kus mõtted olid uute elamuste ja avastuste saamisest väga kaugel. Aga õnneks on sõbrad, kes õige teeotsa kätte juhatavad! Nii et lõpuks avastasin end ikkagi paljude teiste hulgas seda imelist kontserti kuulamas ja mõtlemas, et mida ma küll mõtlesin, et mittetulemisest mõtlesin.
Iseäranis meeldis kontserdi instrumentaalne osa. Piazzola rütmides on midagi fadolikku. Ei liialda, kui ütlen, et jumaldan fadot. Kersti Ala-Murri vahetekstid veensid saatusest kõneldes niisamuti sarnasust nägema ja leidma. Pillimehed mängisid imeliselt. Solistile ehk vokaalsele poolele pole samuti midagi ette heita. Heledapäinest sinisilmsest eestlannast tuleb kirglikkus lihtsalt üles leida. Hääl on Kersti Ala-Murril vaieldamatult väga hea. Teisalt jällegi, kes ütles, et kirg ei võiks olla särtsakalt soe? Kes ütles, et tangorütmid ei võiks novembriõhtu külmas põhjamaises pimeduses sooja anda? Sellel kontserdil oli just nii. Läbi õhtuse linna oli hea koju jalutada, vaikne, kindel ja kirglik rahu hinges. Tean-tean, et kõik need emotsioonid on liiga erinevad, et olla koos. Aga nad on olemas.
Aitäh sulle, kes sa pühendasid kindlasti palju tunde, et kõik nii suurepäraselt välja kukuks ja kes sa mind veensid, et sel õhtul on see parim asi, mis minuga juhtuda saab! Aitäh sulle, kes sa mulle ütlesid, et lähme! Aitäh sulle, kes sa saatsid mulle SMSi, milles kirjutasid, et kontsert on kindlasti väga hea! Aitäh sulle, kes sa kogemata mu kõrvale istuma sattusid ja jälle kord tõestasid, et sõbrad on tähtsate hetkede jagamiseks!
esmaspäev, 25. november 2013
"Grönholmi meetod", peaaegu neli aastat hiljem
Head asjad kestavad kaua, püsivad veel kauem meeles ja nende juurde on ikka hea tagasi pöörduda. Nägin Draamateatri "Grönholmi meetodi" lavastust esmakordselt 2010. aasta aasta alguses. Praegu on hea mõelda, et see võrgupäevik siin on olemas. 30. märtsil 2008 esietendunud lavastus on jätkuvalt teatri mängukavas ja mul on võimalus uue nähtud etenduse valguses tollastes ja praegustes mõtetes revideerida. Nüüd, novembri alguses anti paar külalisetendust Brüsselis ja Luxembourgis. Ühte neist käisin vaatamas.
Saal, kus mängiti, oli poole suurem kui Draamateatri väike saal. Lava oli ka suurem, aga võrdlemisi staatilise lavastuse puhul (pean silmas seda, et kõik neli näitlejat on enamiku ajast laval ja suuri rekvisiite või mööblitükke on väga vähe) ei ole sellest lugu. Erinevus võib suurem olla hoopis juhul, kui lavakõrgus on erinev, aga seda probleemi ka polnud. Nii et ikkagi võrdsed vaatamisvõimalused.
Huvitav oli jälgida enda mõtete muutumist. Mitte ainult seepärast, et vaatasin teist korda. Mitmeaastase vahe tõttu olid detailid hägustuda jõudnud, ent näiteks etenduse lõpp oli erakordselt mõjusana eredalt meeles ja teistkordsel vaatamisel ei tundunudki see enam peene psühholoogilise mängu ootamatu lõpplahendus, vaid pelk otste kokkusõlmimine väikse vindiga. Seevastu olid mütsid palju-palju kõnekamad kui esmakordsel vaatamisel. Oma osa on siin arvatavasti näidendi katalaani algupäral ja minu kui vaataja maailmapildi avardumisel. Härjavõitlejal, narril ja piiskopil on Hispaanias karikeerivam tähendus kui Eestis, ja Lääne-Euroopas mängituna mõjusid mütsid-maskid palju tähenduslikumalt. Isegi poliitik näib tõmbavat olulisemaid niite. Mütsi pähepanek või maski ettepanek teeb rolli minemise lihtsamaks ja loomulikumaks. Mask loob võimaluse tõeliseks illusiooniks, ja lennuõnnetus muutubki tõeliseks, rääkimata sellest, et härjavõitlejal ei ole tõesti ühtki põhjust, miks tema peaks ilmtingimata ellu jääma. See Jan Uuspõllu ahastusega öeldud repliik sööbis kriipiv-valusalt mällu.
Etendus puudutas, kuid palju enam pääses seekord mõjule koomiline. Võib-olla oli esimesel korral tõsine kiht mu jaoks olulisem ja võimsam ... Uuel vaatamisel pääses näidendi naljakam pool enam mõjule. Isegi niivõrd, et jäi mulje, nagu laveeritakse hea maitse ja jantlikkuse piiril. Veel natuke, ja välja võinuks kukkuda lihtne palagan. Pinge on kogu aeg õhus ja tegelikult poleks midagi ettearvatav, kui sisu ei teaks. Ilmselt see oligi põhjus, miks lõpp enam nii äge ei tundunud. Lavastus on siiski endiselt värske ja elus.
Saal, kus mängiti, oli poole suurem kui Draamateatri väike saal. Lava oli ka suurem, aga võrdlemisi staatilise lavastuse puhul (pean silmas seda, et kõik neli näitlejat on enamiku ajast laval ja suuri rekvisiite või mööblitükke on väga vähe) ei ole sellest lugu. Erinevus võib suurem olla hoopis juhul, kui lavakõrgus on erinev, aga seda probleemi ka polnud. Nii et ikkagi võrdsed vaatamisvõimalused.
Huvitav oli jälgida enda mõtete muutumist. Mitte ainult seepärast, et vaatasin teist korda. Mitmeaastase vahe tõttu olid detailid hägustuda jõudnud, ent näiteks etenduse lõpp oli erakordselt mõjusana eredalt meeles ja teistkordsel vaatamisel ei tundunudki see enam peene psühholoogilise mängu ootamatu lõpplahendus, vaid pelk otste kokkusõlmimine väikse vindiga. Seevastu olid mütsid palju-palju kõnekamad kui esmakordsel vaatamisel. Oma osa on siin arvatavasti näidendi katalaani algupäral ja minu kui vaataja maailmapildi avardumisel. Härjavõitlejal, narril ja piiskopil on Hispaanias karikeerivam tähendus kui Eestis, ja Lääne-Euroopas mängituna mõjusid mütsid-maskid palju tähenduslikumalt. Isegi poliitik näib tõmbavat olulisemaid niite. Mütsi pähepanek või maski ettepanek teeb rolli minemise lihtsamaks ja loomulikumaks. Mask loob võimaluse tõeliseks illusiooniks, ja lennuõnnetus muutubki tõeliseks, rääkimata sellest, et härjavõitlejal ei ole tõesti ühtki põhjust, miks tema peaks ilmtingimata ellu jääma. See Jan Uuspõllu ahastusega öeldud repliik sööbis kriipiv-valusalt mällu.
Etendus puudutas, kuid palju enam pääses seekord mõjule koomiline. Võib-olla oli esimesel korral tõsine kiht mu jaoks olulisem ja võimsam ... Uuel vaatamisel pääses näidendi naljakam pool enam mõjule. Isegi niivõrd, et jäi mulje, nagu laveeritakse hea maitse ja jantlikkuse piiril. Veel natuke, ja välja võinuks kukkuda lihtne palagan. Pinge on kogu aeg õhus ja tegelikult poleks midagi ettearvatav, kui sisu ei teaks. Ilmselt see oligi põhjus, miks lõpp enam nii äge ei tundunud. Lavastus on siiski endiselt värske ja elus.
pühapäev, 24. november 2013
Jari Tervo, "Layla"

"Layla" on algusest lõpuni väga hea raamat. Filmistsenaariumi meenutav ülesehitus muudab selle kergesti loetavaks ning paralleellood näitavad tegelasi ja maailma mitme külje pealt. Euroopat vaenava moslemiusuliste leviku, üha teravneva vasak- ja parempoolsete vastasseisu, inimkaubanduse aktuaalsuse valguses on "Layla" kergesti mõistetav, isegi mõttemaailma avardav. Võib-olla ainult liigagi enesestmõistetav, ja seepärast tekib mingi soome kirjandusele iseloomulik mulje - põhjamaalane vaatab basaarile ülevalt alla, osundades samas ausalt, et meie demokraatlik vabadus on palju suhtelisem ja palju rängema režiimiga vangla. Märkimisväärne on, et esmatrükk ilmus Soomes kõigest paar aastat tagasi, 2011. aastal. Nii et väga kiire eestindus.
Mingis mõttes on "Layla" soomelik arusaam Hosseini maailmast (vt "Tuhat hiilgavat päikest"), teisalt jällegi ratsukäik Oksase "Puhastuse" ainetel. Kui üldistamine kõrvale jätta, peab märkima, et kurdid on Soomes ju tegelikult ka probleem. Ja selle raamatu peategelane on just teismeline kurditüdruk, kes luhtunud abielu tõttu aumõrva eest "valgete liiliate maale" põgeneb. Loed neid advokaadi isa kirjeldusi ja kehitad taipamatusest õlgu. Mis valgetest liiliatest ta jahub, miks peaks olema inimesel võõral maal ja võõras kultuuriruumis parem või lausa muretu elu? Aga eks ole ikka nii, et seal on hea, kus meid ei ole.
Soomlased ise võitlevad oma moodsas ühiskonnas niisamuti ellujäämise pärast - lapse hooldusõiguse nimel, pangalaenu maksmise nimel ja hariduse õigustamise nimel. Majandusteaduste magistri nimetamine majandusteaduste magistriks võimendab pehmete erialade väärtusetust karjuva otsekohesusega. Kui see majandusteaduste magister oma Nokiaks eksootilised maitseained valib, vaatavad tema vanemad, keskmised soomlased, teda uskumatu näoga, aga lõppude lõpuks on ta nende ainus laps ja kuidas sa teda ikka aitamast keeldud. Veresidemed jäävad üha nõrgemaks ja ebaolulisemaks, kuid alateadvus sunnib neid ikka veel hoidma. Palju taandub labaseks müügiks ja seetõttu labaseks alandamiseks ja alanduseks.
Kurb raamat, aga tempokas. Seetõttu kergesti loetav. Heaoluühiskonna pahupoolest, soolise diskrimineerimise mitmetimõistetavusest ja tõlgendatavusest. Au- ja kiremõrvadest. Väärtkirjandus.
laupäev, 23. november 2013
Meelis Friedenthal, "Mesilased"
Kahtlemata on Meelis Friedenthali "Mesilased" praeguses eesti uuema kirjanduse kontekstis silmapaistvalt omanäoline teos. Targa inimese kirjutatud ja võiks vabalt liigituda muidu peaaegu ära unustatud ajalooliseks romaaniks. Ainult et raamat võinuks olla paksem. Praegune tulemus annab jutustuse mõõdu välja, aga kontsentreeritus viitab pigem ikka romaanile. Peategelase lapsepõlv tekitab põnevust, aga jääb avamata, eestlased on ainult episoodilised kõrvaltegelased, Euroopa ja Rootsi riigi ääremaal näib olevat lausa üllatav suhtetihedus uute kultuuri-, usu- ja moevooludega - need teemad võinuks rohkem lahti kirjutada.
17. sajandi lõpu Tartu on romaani tegevuspaigana hea valik, sest eesti ajaloo avamist välismaalastest haritlaste pilgu läbi ei meenugi ilukirjandusest kohe. Leideni ülikoolist Tartusse õppima saabunud Laurentius avastab end pimedast ja porisest linnast, kus oma aja kontekstis vaimupimedusest rääkida küll ei saa. Olustikukirjeldused rõhutavad äärmuslikkuseni pimedat aega. 21. sajandi valguses on Laurentiuse-aegsed tõekspidamised, uskumused ja teadussaavutused tagurlikud. Hoolimata sellest, et haritlased nõidumisse enam ei usu, usub nõidusesse endiselt vaesem ja harimatum rahvas. Või mida siin veel uskuda või mitte uskuda, kui kõikjal on nälg, sajab lakkamatult ja valgust mis tahes tähenduses ei paista tõepoolest kusagilt ...
Laurentiust vaevab oma aja moehaigus - melanhoolia. See näib Tartu-tingimustes süvenevat. Teisalt on autor leidnud selle kaudu viisi tollast mõttemaailma kirjeldada. Raamatus on tinglikult kaks lugu: Laurentiusega reaalselt ja unenäos juhtuv. Reaalse osa narratiiv on selge ja lihtsalt jälgitav, piisavalt põnev ka, et tahta kogu aeg teada, mis edasi saab. Laurentiuse unenäod nii selged ei ole. Need tunduvad olevat otseselt peategelase minevikuga seotud, kuid kuna unenägudes nähtud teemade juurde päeval tagasi ei pöörduta või nende kohta piisavalt selgitusi ei jagata, tekib iseäranis raamatu lõpus tõdemine, et raamat võiks paksem olla. Aga kui tekib tahtmine veel ja rohkem lugeda, siis on raamat järelikult hästi kirjutatud.
Meelis Friedenthal sai "Mesilaste" eest tänavu ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Kas ja kuivõrd mõjutab selline tunnustus rahvusvahelist läbimurret, võiks nüüd olla huvitav jälgida. Kolkakülaks peetud Tartu 17. sajandi teadlased reisivad igatahes Euroopas rohkesti ringi ja hangivad näiteks Inglismaalt uuemat teaduskirjandust. Inglased võiksid nüüd siis meie ilukirjandust lugeda.
17. sajandi lõpu Tartu on romaani tegevuspaigana hea valik, sest eesti ajaloo avamist välismaalastest haritlaste pilgu läbi ei meenugi ilukirjandusest kohe. Leideni ülikoolist Tartusse õppima saabunud Laurentius avastab end pimedast ja porisest linnast, kus oma aja kontekstis vaimupimedusest rääkida küll ei saa. Olustikukirjeldused rõhutavad äärmuslikkuseni pimedat aega. 21. sajandi valguses on Laurentiuse-aegsed tõekspidamised, uskumused ja teadussaavutused tagurlikud. Hoolimata sellest, et haritlased nõidumisse enam ei usu, usub nõidusesse endiselt vaesem ja harimatum rahvas. Või mida siin veel uskuda või mitte uskuda, kui kõikjal on nälg, sajab lakkamatult ja valgust mis tahes tähenduses ei paista tõepoolest kusagilt ...
Laurentiust vaevab oma aja moehaigus - melanhoolia. See näib Tartu-tingimustes süvenevat. Teisalt on autor leidnud selle kaudu viisi tollast mõttemaailma kirjeldada. Raamatus on tinglikult kaks lugu: Laurentiusega reaalselt ja unenäos juhtuv. Reaalse osa narratiiv on selge ja lihtsalt jälgitav, piisavalt põnev ka, et tahta kogu aeg teada, mis edasi saab. Laurentiuse unenäod nii selged ei ole. Need tunduvad olevat otseselt peategelase minevikuga seotud, kuid kuna unenägudes nähtud teemade juurde päeval tagasi ei pöörduta või nende kohta piisavalt selgitusi ei jagata, tekib iseäranis raamatu lõpus tõdemine, et raamat võiks paksem olla. Aga kui tekib tahtmine veel ja rohkem lugeda, siis on raamat järelikult hästi kirjutatud.
Meelis Friedenthal sai "Mesilaste" eest tänavu ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Kas ja kuivõrd mõjutab selline tunnustus rahvusvahelist läbimurret, võiks nüüd olla huvitav jälgida. Kolkakülaks peetud Tartu 17. sajandi teadlased reisivad igatahes Euroopas rohkesti ringi ja hangivad näiteks Inglismaalt uuemat teaduskirjandust. Inglased võiksid nüüd siis meie ilukirjandust lugeda.
neljapäev, 21. november 2013
Jan Hřebejki "Mesinädalad"
Tõtt-öelda ei julgenud ega osanud ma Jan Hřebejki viimasest filmist midagi nii õudset oodata. Kirjelduse järgi tundus "Mesinädalad" ("Líbánky") olevat üks nendest filmidest, kus suvalise kokkusaamissündmuse taustal hakkavad ühe ja teise osapoole kappidest luukered kolinaga välja kukkuma. Siin olid luukered muidugi olemas, aga hukkamõistmine ei olegi nii lihtne, kui arvad juba millestki aru saanud olevat.
Millised küsimused ootavad vastuseid ja kuidas neile vastata, kui pulma ilmunud kontvõõras kingib pruutpaarile urni, milles on väidetavalt tema enda tuhk? Pruudi ja peigmehe reaktsioon oli hämmastavalt adekvaatne. Raske uskuda, et päriselt nii rahulikult reageeritakse. Peigmehe soovist kogu lugu kuidagi rahulikult summutada saab aru, aga pruudi vaoshoitus ja vaid korraks valla pääsenud pisarad võisid kanda vaid ühte kunstilist taotlust: oodake, lugu läheb veel edasi. Läkski, kuni ring sai täis.
"Mesinädalate" peateema on vägivald, koolivägivald. Üks peaküsimusi on see, kas vägivaldsus on või võib olla mööduv nähtus, ealine iseärasus? Kas koolieas jõhkralt vägivallatsenud poisist võib saada hea isa, armastav ja tasakaalukas abikaasa? Ja teine oluline küsimus on see, kas ja kui paljut me suudame kellegi minevikust aktsepteerida ja andestada? Kui peaks korraga neile küsimustele vastused leidma, tahaks vist kõigepealt ise oma eluga otsast alustada. Nii muutub kirikuesisel platsil pulmakülaliste kogunemine ja sellele järgnev laulatus palju märgilisemaks ja tähenduslikumaks, kui esmapilgul paistab. Rääkimata laulatusel protesti avaldavast imikust või otse kiriku kõrval asuvast prillipoest. Kui lihtsustada, võiks isegi hüüatada, et esimene kivi visaku see, kes on patuta. Aga nii lihtsalt ei saa. Õigemini patus ei olegi küsimus.
Huvitavaid kõrvalliine on filmis mitu. Näiteks koht, kus üks väike poiss topib tüdrukule kilekotti pähe, jääb vahele, aga saab lunastuseks andeks. Või koht, kus sõnumitooja peopaika tagasi kõnnib. Või koht, kus perepoeg kauaihaldatud hobi juurde jõuab ja vaikselt järvel pilte teeb.
Kurb ja õudne oli. Jõuetus valdas ka. Tahtnuks põgeneda vähemalt küsimuste eest. Vist elus esimest korda oli tunne, et armastus ei olegi kõikvõimas. On armastus, mis võib viivuga haihtuda, on armastus, mis elab üle kõik. Ka teise armastuse. Ometi on meil kõigil salahirmud, millega peame elama. Olgu selleks siis näiteks lapsepõlvest saadud traumaatiline veekogemus või muu. Kas neid hirme ja seda taaka saab üldse kunagi lihtsalt maha jätta? Kas peab? Ja kas on õiglane, et keegi saab kergemini hakkama kui keegi teine? Nägin selles filmis vist rohkem, kui seal tegelikult oli. Miski elustus ja miski sai lõpliku hoobi.
Millised küsimused ootavad vastuseid ja kuidas neile vastata, kui pulma ilmunud kontvõõras kingib pruutpaarile urni, milles on väidetavalt tema enda tuhk? Pruudi ja peigmehe reaktsioon oli hämmastavalt adekvaatne. Raske uskuda, et päriselt nii rahulikult reageeritakse. Peigmehe soovist kogu lugu kuidagi rahulikult summutada saab aru, aga pruudi vaoshoitus ja vaid korraks valla pääsenud pisarad võisid kanda vaid ühte kunstilist taotlust: oodake, lugu läheb veel edasi. Läkski, kuni ring sai täis.
"Mesinädalate" peateema on vägivald, koolivägivald. Üks peaküsimusi on see, kas vägivaldsus on või võib olla mööduv nähtus, ealine iseärasus? Kas koolieas jõhkralt vägivallatsenud poisist võib saada hea isa, armastav ja tasakaalukas abikaasa? Ja teine oluline küsimus on see, kas ja kui paljut me suudame kellegi minevikust aktsepteerida ja andestada? Kui peaks korraga neile küsimustele vastused leidma, tahaks vist kõigepealt ise oma eluga otsast alustada. Nii muutub kirikuesisel platsil pulmakülaliste kogunemine ja sellele järgnev laulatus palju märgilisemaks ja tähenduslikumaks, kui esmapilgul paistab. Rääkimata laulatusel protesti avaldavast imikust või otse kiriku kõrval asuvast prillipoest. Kui lihtsustada, võiks isegi hüüatada, et esimene kivi visaku see, kes on patuta. Aga nii lihtsalt ei saa. Õigemini patus ei olegi küsimus.
Huvitavaid kõrvalliine on filmis mitu. Näiteks koht, kus üks väike poiss topib tüdrukule kilekotti pähe, jääb vahele, aga saab lunastuseks andeks. Või koht, kus sõnumitooja peopaika tagasi kõnnib. Või koht, kus perepoeg kauaihaldatud hobi juurde jõuab ja vaikselt järvel pilte teeb.
Kurb ja õudne oli. Jõuetus valdas ka. Tahtnuks põgeneda vähemalt küsimuste eest. Vist elus esimest korda oli tunne, et armastus ei olegi kõikvõimas. On armastus, mis võib viivuga haihtuda, on armastus, mis elab üle kõik. Ka teise armastuse. Ometi on meil kõigil salahirmud, millega peame elama. Olgu selleks siis näiteks lapsepõlvest saadud traumaatiline veekogemus või muu. Kas neid hirme ja seda taaka saab üldse kunagi lihtsalt maha jätta? Kas peab? Ja kas on õiglane, et keegi saab kergemini hakkama kui keegi teine? Nägin selles filmis vist rohkem, kui seal tegelikult oli. Miski elustus ja miski sai lõpliku hoobi.
kolmapäev, 20. november 2013
Tanel Padar ja The Sun meie juures
Eesti muusikuid saab viimasel ajal siin juba päris tihedalt näha ja kuulata. Tanel Padari ja The Suni kontsert Melusinas oli pealegi veel väga äge. Ja sain teada, et minu suurem laps on Taneli suur fänn. Või noh, kes ei oleks ...
Tanel ja bänd saabusid siia tegelikult idaeuroopa filmifestivali raames. Selle programmis on juba teist aastat nn Balti öö - Baltic Night, mis on toimunud ööklubis ja mis koosneb kolmest osast. Esiteks näidatakse ühe Balti riigi dokumentaalfilmi (seekord oli film Leedu korvpallikoondisest), seejärel on kavas live-bänd ning õhtu lõpus lihtsalt tants. Live-bänd oli tänavu Eestist - Tanel Padar ja The Sun, tantsuks Läti disko.
Kontsert oli äge! Selline tõeline rokk-kontsert. Tanel oli teadlik, et publiku hulgas on ka mitte-eestlasi, ja laulis enam-vähem pooleks eesti ja inglise keeles. Osa laule koguni nii, et pool laulu oli inglise, pool laulu eesti keeles. Vahetekstid oli toredad ja eestlaste jaoks ilmselt mitte ainult naljakamad, vaid pöörased. Ei tea, kui palju tal inglise keeles rääkimise kogemust on, aga sai kenasti hakkama küll. Laulis ära kõik paremad ja tuntumad laulud, aga vahele sattus ka niisuguseid, mida mina polnudki vist varem kuulnud.
See oli mul viimase mõne kuu jooksul teine kord Tanelit esinemas näha ja kuulda. Tegelikult lausa kolmas, kui Tartu öölaulupidu ka arvesse võtta. Ta meeldib mulle ja see muusika, mida ta teeb, meeldib ka. Mu meelest on ta peaaegu ainus Eesti tõsiseltvõetav rokkar, ja saab seepärast kõik andeks.
Tanel ja bänd saabusid siia tegelikult idaeuroopa filmifestivali raames. Selle programmis on juba teist aastat nn Balti öö - Baltic Night, mis on toimunud ööklubis ja mis koosneb kolmest osast. Esiteks näidatakse ühe Balti riigi dokumentaalfilmi (seekord oli film Leedu korvpallikoondisest), seejärel on kavas live-bänd ning õhtu lõpus lihtsalt tants. Live-bänd oli tänavu Eestist - Tanel Padar ja The Sun, tantsuks Läti disko.
Kontsert oli äge! Selline tõeline rokk-kontsert. Tanel oli teadlik, et publiku hulgas on ka mitte-eestlasi, ja laulis enam-vähem pooleks eesti ja inglise keeles. Osa laule koguni nii, et pool laulu oli inglise, pool laulu eesti keeles. Vahetekstid oli toredad ja eestlaste jaoks ilmselt mitte ainult naljakamad, vaid pöörased. Ei tea, kui palju tal inglise keeles rääkimise kogemust on, aga sai kenasti hakkama küll. Laulis ära kõik paremad ja tuntumad laulud, aga vahele sattus ka niisuguseid, mida mina polnudki vist varem kuulnud.
See oli mul viimase mõne kuu jooksul teine kord Tanelit esinemas näha ja kuulda. Tegelikult lausa kolmas, kui Tartu öölaulupidu ka arvesse võtta. Ta meeldib mulle ja see muusika, mida ta teeb, meeldib ka. Mu meelest on ta peaaegu ainus Eesti tõsiseltvõetav rokkar, ja saab seepärast kõik andeks.
teisipäev, 19. november 2013
Rakvere Teatri "Vend" Tallinnas
Kui Rein Raua "Vend" viis aastat tagasi ilmus, jõudis üks eksemplar mingit teed pidi ka minu kätte. Lugesin natuke, aga panin selle üsna pea kõrvale. Ei olnud minu raamat. Autori enda lavastatud "Vend" nüüd Rakvere Teatris köitis jälle tähelepanu. Esiteks oli see Rein Raua debüütlavastus ja teiseks kostusid õige pea siit-sealt kiitvad hinnangud, milles rõhutati eraldi esmalavastuse õnnestumist. Nii et kui Rakvere Teater oktoobris Draamateatri saalis "Venda" mängis, seadsin end teatritooli mugavalt istuma ja jäin vaatama.
Üks asi sai lõplikult selgeks. Mulle ei meeldi niisugust teksti lugeda, mulle ei meeldi õigupoolest ka näiteks luulet eriti lugeda, aga ma armastan tunnet, kui ma sellist teksti kuulen. Ka luulet meeldib mulle kuulata, mitte lugeda. Mind rahustab teadmine, et sõnade taga on usk, kaudselt lootus. Rein Raua "Vend" kannab just niisugust sõnumit, kui ühte kopitanud paika tuleb õele külla vend ja mõjutab otseselt kõiki teisi peale õe palju rohkem. Inimesed ütlevad, et see on nagu luule. Mu meelest on see nagu elu.
Korraks tekkis etenduse ajal tahtmine raamat uuesti kätte võtta, et proovida veel kord lugeda. Võib-olla on mul aukartus sõnade kaotsimineku ees, kui nad on raamatulehtedel, igaühel suur roll ja kaal. Igatahes annab hääl sõnadele jõu.
Rein Raud on rääkinud oma Baricco-lembusest ja bariccolikku on tunda nii raamatus (kuivõrd ma seda lugenud olen) kui ka lavastuses. Lisaks on kõik üks vestern. Jah, just see kinožanr. Rakvere Teater määratleb lavastuse spaghetti-westerniks. See on lavateos, millesarnast eesti teatris kohe ei meenugi. Tõeliselt nauditav vaatamine, kuigi loo terviklikkus võib eksistentsialismi sõnumisse kinni jääda. Tühja sest! Saadav emotsioon on palju olulisem - inimese üksindus ja võimumängud loovad äärmiselt tuttava pildi. Äratundmine on veel üks märksõna, mis meelde jääb.
Näitlejatest teeb kaasa suur hulk Rakvere Teatri trupist. Peaosas on Üllar Saaremäe, kuid tema kõrval on vähemalt sama oluline õde (Tiina Mälberg), kelle pärast vend on üldse tulnud. Keegi ei mõista tema tulemise motiive, keegi ei suuda otsustada, mida peale hakata. Mustjashallis lavakujunduses, kus kõrguvad kujud, mida keegi enam ei taha, on raju elu-olu, (võimu)mängud. Äärmiselt täpne ja ülev lavastus.
Üks asi sai lõplikult selgeks. Mulle ei meeldi niisugust teksti lugeda, mulle ei meeldi õigupoolest ka näiteks luulet eriti lugeda, aga ma armastan tunnet, kui ma sellist teksti kuulen. Ka luulet meeldib mulle kuulata, mitte lugeda. Mind rahustab teadmine, et sõnade taga on usk, kaudselt lootus. Rein Raua "Vend" kannab just niisugust sõnumit, kui ühte kopitanud paika tuleb õele külla vend ja mõjutab otseselt kõiki teisi peale õe palju rohkem. Inimesed ütlevad, et see on nagu luule. Mu meelest on see nagu elu.
Korraks tekkis etenduse ajal tahtmine raamat uuesti kätte võtta, et proovida veel kord lugeda. Võib-olla on mul aukartus sõnade kaotsimineku ees, kui nad on raamatulehtedel, igaühel suur roll ja kaal. Igatahes annab hääl sõnadele jõu.
Rein Raud on rääkinud oma Baricco-lembusest ja bariccolikku on tunda nii raamatus (kuivõrd ma seda lugenud olen) kui ka lavastuses. Lisaks on kõik üks vestern. Jah, just see kinožanr. Rakvere Teater määratleb lavastuse spaghetti-westerniks. See on lavateos, millesarnast eesti teatris kohe ei meenugi. Tõeliselt nauditav vaatamine, kuigi loo terviklikkus võib eksistentsialismi sõnumisse kinni jääda. Tühja sest! Saadav emotsioon on palju olulisem - inimese üksindus ja võimumängud loovad äärmiselt tuttava pildi. Äratundmine on veel üks märksõna, mis meelde jääb.
Näitlejatest teeb kaasa suur hulk Rakvere Teatri trupist. Peaosas on Üllar Saaremäe, kuid tema kõrval on vähemalt sama oluline õde (Tiina Mälberg), kelle pärast vend on üldse tulnud. Keegi ei mõista tema tulemise motiive, keegi ei suuda otsustada, mida peale hakata. Mustjashallis lavakujunduses, kus kõrguvad kujud, mida keegi enam ei taha, on raju elu-olu, (võimu)mängud. Äärmiselt täpne ja ülev lavastus.
laupäev, 16. november 2013
"Tuhk ja akvaviit", Ita Everiga
Ita Everil täitub tänavu Eesti Draamateatris 60 lava-aastat. Tehtagu järgi! Ja kuna mul millegi samaväärsega (isegi mitte ligilähedasega) vastata ei ole, siis Ita Everi nimi osatäitjate loetelus sunnib lavastuse žanrit ja võimalikku sihtrühma unustama ning heitma pilku lavastusele, mida ma muidu võib-olla ilmtingimata ei vaataks. Everi koduteatri mängukavas on sel hooajal kaks (uus)lavastust, kus meie teatri grand old lady'l on täita austav peaosa. Üks neist - "Tuhk ja akvaviit" - esietendus tegelikult juba eelmise hooaja lõpus, kevadel.
Soome-rootsi kirjaniku, endise Helsingi Rootsi teatri peanäitejuhi, lavastaja ja dramaturgi Bengt Ahlforsi näidendi peategelane on koloneli lesk Vera Malmgren, keda kehastabki Ita Ever. Pärast etendust kuulsin garderoobis ühte inimest kommenteerimas, et see on Everi teine polkovniku lesk. Iseenesest huvitav seos.
Koloneli ja koloneliproua elu on möödunud pealtnäha õnnelikult ja lesk otsustab tuua kadunud mehe tuha koju ning keeldub urni matmast. Poeg (Tiit Sukk) ja tütar (Hilje Murel) üritavad teda küll veenda, ent vanaproua on kõigutamatu. Vastuargumendid on tal muidugi head, sest erinevalt tütrest, kellel on eri meestega ühtekokku viis last, ja pojast, kellel on raskusi ainsa poja ülalpidamisega ja keda kimbutab viinaviga, on kolonel ja tema proua osanud elust nii kenasti läbi liuelda, et lesk võib jätkuvalt nautida elu suures majas ja oma reegleid kehtestada. Esimene vaatus kulgeb üsna rahulikus tempos, naerda ei olegi eriti põhjust, sest põhjuse ja tagajärje seosed on ilmselged. Kogu näitetrupp (paari erandiga) on laval.
Teine vaatus on märksa tempokam, sest kõik see, milleks esimese vaatuse jooksul "valmistuti", peab kulmineeruma. Kui kogu esimese vaatuse hoiab Ita Ever publikut pihus, lahkudes vaid mõneks viivuks lavalt, siis teises vaatuses teeb Everi kõrval särava etteaste Tõnu Kark, kes kehastab peategelase kunagist suurt armastust. Meelde ei jää mitte ainult Everi ja Kargu duett, vaid ka Kargu dialoogid Vera poja endise naise (Laine Mägi) ja tütrega. Peale selle on poja eksnaise uus armuke, noor psühhiaater (Jüri Tiidus) katkestanud suusapuhkuse, et tulla vanaproua tervist kontrollima. Mitte miski ei kulge plaanipäraselt. Nagu ei ole ka mitte miski koloneli kodus nii hiilgav olnud, kui pealtnäha paistab. Majapidajannal (Kersti Kreismann) näib olevat palju suurem roll kui tolmupühkimine ja vaipade kloppimine.
Näitlejad ja vaatajad naudivad, sest lavastus on pretensioonitu. Meil on kuhjaga põhjust rõõmu tunda, et meil on niisugune teater ja niisugused näitlejad. Ja eelkõige muidugi Ita Ever.
Soome-rootsi kirjaniku, endise Helsingi Rootsi teatri peanäitejuhi, lavastaja ja dramaturgi Bengt Ahlforsi näidendi peategelane on koloneli lesk Vera Malmgren, keda kehastabki Ita Ever. Pärast etendust kuulsin garderoobis ühte inimest kommenteerimas, et see on Everi teine polkovniku lesk. Iseenesest huvitav seos.
Koloneli ja koloneliproua elu on möödunud pealtnäha õnnelikult ja lesk otsustab tuua kadunud mehe tuha koju ning keeldub urni matmast. Poeg (Tiit Sukk) ja tütar (Hilje Murel) üritavad teda küll veenda, ent vanaproua on kõigutamatu. Vastuargumendid on tal muidugi head, sest erinevalt tütrest, kellel on eri meestega ühtekokku viis last, ja pojast, kellel on raskusi ainsa poja ülalpidamisega ja keda kimbutab viinaviga, on kolonel ja tema proua osanud elust nii kenasti läbi liuelda, et lesk võib jätkuvalt nautida elu suures majas ja oma reegleid kehtestada. Esimene vaatus kulgeb üsna rahulikus tempos, naerda ei olegi eriti põhjust, sest põhjuse ja tagajärje seosed on ilmselged. Kogu näitetrupp (paari erandiga) on laval.
Teine vaatus on märksa tempokam, sest kõik see, milleks esimese vaatuse jooksul "valmistuti", peab kulmineeruma. Kui kogu esimese vaatuse hoiab Ita Ever publikut pihus, lahkudes vaid mõneks viivuks lavalt, siis teises vaatuses teeb Everi kõrval särava etteaste Tõnu Kark, kes kehastab peategelase kunagist suurt armastust. Meelde ei jää mitte ainult Everi ja Kargu duett, vaid ka Kargu dialoogid Vera poja endise naise (Laine Mägi) ja tütrega. Peale selle on poja eksnaise uus armuke, noor psühhiaater (Jüri Tiidus) katkestanud suusapuhkuse, et tulla vanaproua tervist kontrollima. Mitte miski ei kulge plaanipäraselt. Nagu ei ole ka mitte miski koloneli kodus nii hiilgav olnud, kui pealtnäha paistab. Majapidajannal (Kersti Kreismann) näib olevat palju suurem roll kui tolmupühkimine ja vaipade kloppimine.
Näitlejad ja vaatajad naudivad, sest lavastus on pretensioonitu. Meil on kuhjaga põhjust rõõmu tunda, et meil on niisugune teater ja niisugused näitlejad. Ja eelkõige muidugi Ita Ever.
neljapäev, 14. november 2013
Free Range: Ballaad maailma heakskiitmisest
Mõte pole ju paha. Aga ma ühinen ikkagi nendega, kes leiavad, et "Free Range ehk Ballaad maailma heakskiitmisest" on väga hea muusikaga keskpärane film. Kaalusin nii- ja naapidi ning jõudsin järeldusele, et teist korda ma seda filmi (vähemalt tervikuna) vaadata ei viitsiks. Kuulata täitsa võiks, sest muusikavalik on muljetavaldav.
Veiko Õunpuu režissöörikäekiri on isikupärane. Tugeva kunstilise keskendatuse ja rõhutatuse tõttu on tema filmid eesotsas "Sügisballiga" mulle üldiselt meeldinud. "Ballaadi maailma heakskiitmisest" läksin vaatama tagasihoidlike ootustega, sest olin lugenud nii- ja naapidiseid arvamusi, mida polnud sugugi vähe, sest arvanud olid nagu ikka nii need, kes filmi olid näinud, kui ka need, kes filmi näinud polnud ega kavatsenudki seda vaadata. Ja "Sügisball" on üks mu lemmikfilme, vähemalt eesti filmide hulgas. Raamat "Sügisball" on samuti tase omaette.
Huvitaval kombel pälvib iga uus Õunpuu film alati palju tähelepanu. Põhjus, miks mina "Free range'ist" palju lootsin, peitus peategelases. Lauri Lagle näitlemist on huvitav jälgida. Vähemalt ma arvasin nii. Paraku vedas tema kehastatud Fred selles filmis lihtsalt jalgu (või keha?) järel ja mõtles mingeid üllaid mõtteid, mida ma kuidagi jagada ei suutnud. Ega Lagle polegi süüdi. Eelkõige on asi stsenaariumis, filmi sisus üldiselt.
Eredamalt jäi meelde hoopis Fredi isa mänginud Volkonski - episoodiline tegelane, kes veenis, et maailma heakskiitmise ballaadi on vaja just temale. Sisuliselt iseendana või iseendaks jäädes oli temas rohkem sisu kui kõigis filmis lahata püütud ideedes ja tegelastes kokku. Fredi tüdruksõber Susanna (Jaanika Arum) oli ehe, ehk liigagi tavaline. Susanna vanemad (Roman Baskin ja Rita Raave) olid aga klišeelikud ega andnud tõtt-öelda enam ühtki täiendavat niidiotsa. Pigem avas sisu Meelis Rämmeldi töödejuhataja - mees maailmast, kus Fredi-sugustel elada ja olla ei kõlba.
Hea režissööri debüütfilmina oleks "Free range" muljetavaldav, aga Õunpuu filmina ... ja nüüd veel ka võõrkeelse filmi Oscari kandidaadina ... Viimase puhul võib muidugi arutleda selle üle, mille hulgast meil valida üldse on. Sümfoonilisus tuletas meelde "Melanhooliat", aga ehk tahtsin lihtsalt suuremalt ja kaugemale mõelda ... Valged hobused tõid naeratuse näole ja kohe pärast filmi olin kui rehabiliteeritud. Nagu selgus, siis mitte kauaks, sest uuesti ju ei vaataks.
Veiko Õunpuu režissöörikäekiri on isikupärane. Tugeva kunstilise keskendatuse ja rõhutatuse tõttu on tema filmid eesotsas "Sügisballiga" mulle üldiselt meeldinud. "Ballaadi maailma heakskiitmisest" läksin vaatama tagasihoidlike ootustega, sest olin lugenud nii- ja naapidiseid arvamusi, mida polnud sugugi vähe, sest arvanud olid nagu ikka nii need, kes filmi olid näinud, kui ka need, kes filmi näinud polnud ega kavatsenudki seda vaadata. Ja "Sügisball" on üks mu lemmikfilme, vähemalt eesti filmide hulgas. Raamat "Sügisball" on samuti tase omaette.
Huvitaval kombel pälvib iga uus Õunpuu film alati palju tähelepanu. Põhjus, miks mina "Free range'ist" palju lootsin, peitus peategelases. Lauri Lagle näitlemist on huvitav jälgida. Vähemalt ma arvasin nii. Paraku vedas tema kehastatud Fred selles filmis lihtsalt jalgu (või keha?) järel ja mõtles mingeid üllaid mõtteid, mida ma kuidagi jagada ei suutnud. Ega Lagle polegi süüdi. Eelkõige on asi stsenaariumis, filmi sisus üldiselt.
Eredamalt jäi meelde hoopis Fredi isa mänginud Volkonski - episoodiline tegelane, kes veenis, et maailma heakskiitmise ballaadi on vaja just temale. Sisuliselt iseendana või iseendaks jäädes oli temas rohkem sisu kui kõigis filmis lahata püütud ideedes ja tegelastes kokku. Fredi tüdruksõber Susanna (Jaanika Arum) oli ehe, ehk liigagi tavaline. Susanna vanemad (Roman Baskin ja Rita Raave) olid aga klišeelikud ega andnud tõtt-öelda enam ühtki täiendavat niidiotsa. Pigem avas sisu Meelis Rämmeldi töödejuhataja - mees maailmast, kus Fredi-sugustel elada ja olla ei kõlba.
Hea režissööri debüütfilmina oleks "Free range" muljetavaldav, aga Õunpuu filmina ... ja nüüd veel ka võõrkeelse filmi Oscari kandidaadina ... Viimase puhul võib muidugi arutleda selle üle, mille hulgast meil valida üldse on. Sümfoonilisus tuletas meelde "Melanhooliat", aga ehk tahtsin lihtsalt suuremalt ja kaugemale mõelda ... Valged hobused tõid naeratuse näole ja kohe pärast filmi olin kui rehabiliteeritud. Nagu selgus, siis mitte kauaks, sest uuesti ju ei vaataks.
laupäev, 9. november 2013
Eesti lavastused Nordwindi festivalil Saksamaal
22. novembrist kuni 13. detsembrini 2013 toimub Saksamaal Dresdenis, Berliinis ja Hamburgis põhjamaade kunsti ja kultuuri tutvustav festival Nordwind. Tänavuse festivali programmi on valitud ka kaks Eesti lavastust: Mart Kangro "waiting for tomorrow" ja Cabaret Rhizome'i "Peosimulaator Reiv/Rave".
Mart Kangro lavastus Berliinis ja Hamburgis
Cabaret Rhizome'i lavastus Berliinis
Mart Kangro lavastus Berliinis ja Hamburgis
- kolmapäeval, 27.11.2013 kell 20.00 - Mart Kangro "waiting for tomorrow" - Berliin - Hebbel am Ufer
- neljapäeval, 28.11.2013 kell 19.00 - Mart Kangro "waiting for tomorrow" - Berliin - Hebbel am Ufer
- reedel, 06.12.2013 kell 19.30 - Mart Kangro "waiting for tomorrow" - Hamburg - Kampnagel Hamburg
- laupäeval, 07.12.2013 kell 20.30 - Mart Kangro "waiting for tomorrow" - Hamburg - Kampnagel Hamburg
Cabaret Rhizome'i lavastus Berliinis
- neljapäeval, 28.11.2013 kell 22.00 - Cabaret Rhizome "Peosimulaator Reiv/Rave" - Berliin - Ritter Butzke
- reedel, 29.11.2013 kell 22.00 - Cabaret Rhizome "Peosimulaator Reiv/Rave" - Berliin - Ritter Butzke
- pühapäeval, 01.12.2013 kell 21.00 - Cabaret Rhizome "Peosimulaator Reiv/Rave" - Berliin - Ritter Butzke
- esmaspäeval, 02.12.2013 kell 21.00 - Cabaret Rhizome "Peosimulaator Reiv/Rave" - Berliin - Ritter Butzke
neljapäev, 7. november 2013
Munch 150: "Elutants" Artises, tasuta
Oktoobri keskpaigas tähistas kino Artis kuulsa norra kunstniku Edvard Munchi 150. sünniaastapäeva. Koostöös Norra saatkonnaga. Tähistamine seisnes tegelikult selles, et nädala jooksul sai vaadata viit Munchi-filmi tasuta!
Mul oli ühel pärastlõunal parasjagu poolteist tundi vaba aega ja nii sattusingi pooljuhuslikult "Elutantsu" vaatama. See on eluloofilm, milles keskendutakse kunstniku olulisematele eluetappidele. Film oli umbes tunnipikkune ning osutus väga harivaks ja eelkõige huvitavaks. "Elutants" oli eelkõige hästi kompaktne film, kuigi otsiti seoseid kunstniku ja tema loomingu vahel või ka lihtsamalt öeldes kunstniku ja tema otsingute vahel.
Kinosaal oli inimesi täis ja kuigi üks lahkus seitsmeminutise sissejuhatava filmi "Näod" ajal, näis tõesti, et kõik hindasid väga võimalust maailmakuulsa kunstniku loomingule ja arenguloole kaasa elada. Avastasin, et tean Munchist ikka väga vähe, kuigi olen teda alati pidanud enda jaoks sama oluliseks või ka mingis mõttes sarnaseks kunstnikuks austerlase Gustav Klimtiga. Eriti ootamatu oli Munchi fotograafiahuvi. Teisalt jällegi oli selline huvi moodne olemise aluseks. Teine huvitav fakt oli see, kui Munch rikka mehena ütles, et tema varandusest ei tohi midagi minna Vigelundi pargi toetuseks.
Mul oli ühel pärastlõunal parasjagu poolteist tundi vaba aega ja nii sattusingi pooljuhuslikult "Elutantsu" vaatama. See on eluloofilm, milles keskendutakse kunstniku olulisematele eluetappidele. Film oli umbes tunnipikkune ning osutus väga harivaks ja eelkõige huvitavaks. "Elutants" oli eelkõige hästi kompaktne film, kuigi otsiti seoseid kunstniku ja tema loomingu vahel või ka lihtsamalt öeldes kunstniku ja tema otsingute vahel.
Kinosaal oli inimesi täis ja kuigi üks lahkus seitsmeminutise sissejuhatava filmi "Näod" ajal, näis tõesti, et kõik hindasid väga võimalust maailmakuulsa kunstniku loomingule ja arenguloole kaasa elada. Avastasin, et tean Munchist ikka väga vähe, kuigi olen teda alati pidanud enda jaoks sama oluliseks või ka mingis mõttes sarnaseks kunstnikuks austerlase Gustav Klimtiga. Eriti ootamatu oli Munchi fotograafiahuvi. Teisalt jällegi oli selline huvi moodne olemise aluseks. Teine huvitav fakt oli see, kui Munch rikka mehena ütles, et tema varandusest ei tohi midagi minna Vigelundi pargi toetuseks.
esmaspäev, 4. november 2013
"Kertu" - armastusest ja armastusega
"Kertu" on palju rohkem kui tüüpiline eesti film. Äsjalõppenud põhjamaade filmipäevadel Lübeckis olevat kriitikud nimetanud seda tüüpiliseks skandinaavia filmiks. Mis see tüüpiline üldse tähendab? Vaatame, näeme ja tajume tuttavat, saame aru, on lihtsalt kellelegi või millelegi omane ja iseloomulik. Ilmar Raag ise ütleb, et "Kertu" on ebatavaline armastuslugu. Ütleks, et pigem päris tavaline lugu. Tavalisem, kui uskuda tahame. Ei ole tüüpiline film, on hoopis väga eriline film, mis läheb südamesse ja hinge ning mida vaadates jätab süda lööke vahele, hingamine ununeb, pisaramärjad silmad naeravad ja nutavad ühtaegu. Minul oli nii.
Kõik saab alguse näitlejatest. Ursula Ratasepa ja Mait Malmsteni partnerlus on sajandi armastajapaari tiitli kindel kandidaat. Ei tea, kas enam, aga enne ja pärast filmi esilinastumist olid Solarise keskuse klaasustel plakatid-kaadrid nende nägudega. Sellest piisas, et tekiks vastupandamatu soov filmi näha. Kõik on nii tõeline: alates Kertust (Ursula Ratasepp), kes kõnnib tolmusel külavaheteel oma kindlaksmääratud rada, isast (Peeter Tammearu), kes võib-olla armastab, aga pigem kasutab ära, emast (Külliki Saldre), kes talub ja sõltub, ja teisest emast (Leila Säälik), kes armastab ja sõltub, ja ... kuni Villuni (Mait Malmsten), kes hulbib rohkem laine all kui peal. Küla on küla. Kõigile on kõik teada niikuinii. Armastajapaari kõrval lõikab mällu Peeter Tammearu isaroll - kui poleks näinud, arvaks, et nii ei saa. Aga saab! Ja Leila Säälik, kelle traktoristis ja emas on ürgne jonn ja tarmukus.
"Kertus" peab mängima (loe: näitlema) nii, et midagi ei oleks ülearu või puudu. "Hullu panna" siin ei saa, sest kunstiline liialdamine mõjuks kui sool lahtisele haavale. Kuna kogu ansambel on ühtlane ja igaüks on oma osa kui kunstitööd teinud, on paksud värvid ja täpsed nüansid imetabaselt tasakaalus. Siin ei ole midagi elust rohkem. Elu ise ongi selline - paksudes värvides ja täpsete joontega paika tõmmatud.
Kui Kertu jaaniõhtul ära kaob, seostatakse tema kadumist külajoodiku Villuga, kellega oli teda enne koos nähtud. Villu renomee ei ole kiita, kuid kõigele lisaks on Kertu vanemad kuulutanud oma 30-aastase tütre vaimselt haigeks, vastutusvõimetuks. Nii et kui Kertu hommikul Villu juurest leitakse, näib lugu võtvat väga halba pööret. Küla on halastamatu ja inimsuhted sõltuvuses pragmaatilistest asjadest. Kui plussid ja miinused kokku lugeda, jääb Villule miinuspoolele uudis surmahaigusest ja Kertule abordiotsus. Kas need on murdepunktid? Kas teadmine, et midagi pole kaotada, saab olla väljapääs? Kui ometigi kusagile minna ei ole ja midagi teha ei saa ...
Võib ju nutta või proovida pisaraid tagasi hoida või hoopiski mitte nutta, aga kindlasti ei tohiks öelda, et selle filmi vaatamiseks kulutatud poolteist tundi on kauged ja võõrad. "Kertu" teemad, alates õigusest armastusele ja lõpetades soovist hirmust üle saada, kaiguvad kogu aeg õhus. Filmi lõpp ei mõju valesti või ameerikafilmilikult. Selles on jõud, mis annab teed soovile pea kuklasse lüüa ja mitte enam voodi alla pugeda. Üksnes nii saab armastada.
Nendel Lübecki filmipäevadel sai "Kertu" publikupreemia. Võidavad mõtted ja teod, mida tehakse sellepärast, et need lähevad korda. See film läheb tingimusteta korda. "Kertu" on tehtud armastusest ja armastusega. Me vajame lugusid, milles on lootus ja ootus.
pühapäev, 20. oktoober 2013
Enesetapja dilemma Vene Teatri saalis
"Enesetapja" on teine lavastus, kus lavakooli praeguse neljanda kursuse tudengeid kõiki korraga laval näha saab. Nikolai Erdmani skandaalne näidend annab võimaluse hinnata ka noorte näitlejate karakteriloomeoskust, kuigi seatud ülesanded on erinevad. Peaosatäitja Jörgen Liik väärib oma osa igati ja mõni kõrvalosa on samuti väga silmapaistvaks kujundatud. Kogu trupi mängulust on iseloomulik pea kõigi noorte näitlejate puhul. Kahju vaid, et lavastuses siirast võimalust naerda nii vähe on. Võib-olla oli põhjuseks esietendus, võib-olla lavastaja taotlus algmaterjalile truuks jääda, võib-olla veel miski.
Kuigi ma ei ole Erdmani tekstiga tuttav, tundus, et seda pole lavastuse jaoks interpreteeritud ega mõne aktuaalse viitega värskendatud. Näidendi teksti grotesksust rõhutatakse eelkõige tegelaste oleku ja käitumise ebaloomuliku võimendamisega kuni kordusteni välja. Algul mõjub see kui situatsioonikoomika, siis hakkad vaatajana mõtlema, et Tiit Ojasoo ei tee ju ometi mõtteta või sõnumita teatrit ... Otsid ja ootad. Teises vaatuses läheb lahti: peategelane karjatab eri huvirühmadest pärit "kosilastele", et kui üldse, siis tapab inimene ennast iseenda, mitte ideede pärast. See tema mõte, mis tekstis väljendub viitena sellele, kuidas reageerib üksikisik sõjateatele, on kui pöördepunkt, mis paneb kogu eelnenud janti hoopis teisiti suhtuma ning mis sunnib eelnevalt kuuldud teksti üle sügavamalt järele mõtlema. Rõhutatud groteski tagant astuvad välja väiksed lihtsad inimesed ja räägivad ikka ainult neile olulisest. Eks nad muidugi püüavad varjuda üldise ja teatud huvirühmi huvitavate loosungite taha. Nagu meil praegu.
Jörgen Liik tõestab peaosas veenvalt, et suurel laval, mida Vene Teatri lava kahtlemata on, ja suure näiteansambli keskel võib säravalt soleerida, kui toetamas on veel kas või ainult paar olulisemat tegelast. Igatahes on Jörgeni roll lahendatud täpselt. Tema kehastatud Semjoni on nauditav vaadata. Maša (Helena Pruuli) ja Maša ema (Marian Heinat) toetavad eksistentsiaalsesse segadusse sattunud Semjoni kogu hingest. Kõrvalosades paistavad silma intelligent (Jarmo Reha) ja naabrimees (Veiko Porkanen). Kõrvalosades olevatest tüdrukutest jääb enim meelde Rea Lest.
Ene-Liis Semperi lavakujundus ja kostüümid on ajastutruud. Uksed tagaseinas viitavad ühiskorterile või -elule, kus privaatsust on niikuinii raske leida, ja peamiseks mööbliesemeks olev voodi, õigemini madrats markeerib täpselt seda, kuidas tõeline peab jääma enda teada. Ühiselu teises stseenis on kõrtsilaud - julguse kogumiseks ja ideaalide lihvimiseks.
"Enesetapja" teemad on praegu vist komöödia jaoks liialt tõsised. Nii ei olegi tegelikult naerukohtade vähesuse üle põhjust väga kurta. Või siis peaks just nüüd proovima lugeda ja vaadata "Enesetapja" teksti tekstina iseenesest, millest omakorda järeldub selle teksti tugevus ja ajatus. Näidend võiks praegu olla väärt ka suuremat kõlapinda, kui seda saavutab ehk pelk niinimetatud koolitöö. Olgugi et peaaegu valmis näitlejate esituses. Koomilised võtted sobivad noorte hoogsasse mängu hästi ja soovi korral (või ka lavastuse sissemängimise tulemusena) leiab vaataja sellest lavastusest hulga hetki, et teatriõhtut nautida. Lavastust mängitakse Tallinnas Vene Teatris, kus saab soovi korral ka klappidest sünkroontõlget vene keelde kuulata. Tervik mõjub sellisel kujul paraku siiski üksnes jantlikult.
Ene-Liis Semperi lavakujundus ja kostüümid on ajastutruud. Uksed tagaseinas viitavad ühiskorterile või -elule, kus privaatsust on niikuinii raske leida, ja peamiseks mööbliesemeks olev voodi, õigemini madrats markeerib täpselt seda, kuidas tõeline peab jääma enda teada. Ühiselu teises stseenis on kõrtsilaud - julguse kogumiseks ja ideaalide lihvimiseks.
"Enesetapja" teemad on praegu vist komöödia jaoks liialt tõsised. Nii ei olegi tegelikult naerukohtade vähesuse üle põhjust väga kurta. Või siis peaks just nüüd proovima lugeda ja vaadata "Enesetapja" teksti tekstina iseenesest, millest omakorda järeldub selle teksti tugevus ja ajatus. Näidend võiks praegu olla väärt ka suuremat kõlapinda, kui seda saavutab ehk pelk niinimetatud koolitöö. Olgugi et peaaegu valmis näitlejate esituses. Koomilised võtted sobivad noorte hoogsasse mängu hästi ja soovi korral (või ka lavastuse sissemängimise tulemusena) leiab vaataja sellest lavastusest hulga hetki, et teatriõhtut nautida. Lavastust mängitakse Tallinnas Vene Teatris, kus saab soovi korral ka klappidest sünkroontõlget vene keelde kuulata. Tervik mõjub sellisel kujul paraku siiski üksnes jantlikult.
laupäev, 19. oktoober 2013
"Tango Abrazos" - sloveenia film, mis avas festivali
Nüüd juba täies hoos oleva Kesk- ja Ida-Euroopa filmifestivali CinÉast tänavune avafilm oli sloveenia film "Tango Abrazos" (Vaje v objemu). Eesti filme saab festivalil näha teist aastat ja mäletatavasti oli möödunud aastal avafilmiks Ilmar Raagi "Eestlanna Pariisis". Mingit ühisosa neist kahest filmist otsida ei maksa, kuigi sloveenide sõnul on "Tangos" ühendatud nende rahvuslikud stereotüübid ja pealinna Ljubljana kaadrid.
"Tango" võib lühidalt kokku võtta kui korraliku festivali avafilmi - võimalikult paljudele meeltele sobiv armastusfilm, mille süžee on ühe poolakast sõbra sõnul kolme lausega kokkuvõetav ja mis ka kunstiliselt on üsna pretensioonitu. Korraks hea vaadata, sest saab naerda ja soovi korral ka nutta. Filmi lõpp on lausa banaalne.
Kaks paari otsustavad minna tangokursustele. Paaril esimesel tunnil kõnnitakse ja õpitakse lihtsamaid samme, siis vahetatakse partnereid ja millegipärast jäävad paarid lõpuni risti tantsima. Tasapisi hakatakse perekondlikult omavahel suhtlema, veedetakse ühe paari juures ühine filmiõhtu ja hiljem võetakse teise paari maakodus vastu uus aasta. Vähemal või rohkemal määral tekib uute partnerite vahel keemia ja ilmselt on vaid aja küsimus, mil omavahelistes suhetes toimuks pööre. Vana aasta läheb ja uus saabub segaselt ning hommikuse pohmelusega võideldes sünnib nii neil, kes oma maamajja koristama jäävad, kui ka neil, kes lumistel metsa- ja mägiteedel koduteed otsivad, plaan, kuidas eluga sellest punktist edasi minna. Olgu öeldud, et banaalseks teeb filmi lõpu just mõlema paari ühesugune otsus, mis ei jäta vaataja fantaasiale mitte mingisugust ruumi. Seda otsust siinkohal otsesõnu välja öelda poleks vist aus, kuigi on raske uskuda, et film kunagi Eesti kinolevisse jõuab.
Pärast filmi said vaatajad režissöörile küsimusi esitada. Muu hulgas küsiti, kas see on režissöör Metod Peveci parim film? Mees vastas, et ei, talle ei meeldi see film üldse. Tal tekkivat kõikidest filmidest nende tegemise järel küllastumus. Tehniline tegevus kõige ülekontrollimise, klapitamise, analüüsimise ja veel kord ülekontrollimise, klapitamise, analüüsimisega kaotab filmi vastu igasuguse huvi. See seisukoht oli üllatav ja ristivastupidine näiteks meie oma režissööri Ilmar Raagi seisukohaga, kes "Kertut" kommenteerides ütles, et iga uus film on selle vigadest hoolimata tema jaoks alati parim film.
Režissööri arvates "Tango Abrazos" jõulufilm (või vähemalt talvisel ajal vaatamise film), kuid Sloveenias oli film jooksnud kinodes südasuvel ... Kaldun olema režissööriga sama meelt.
Veel üks tähelepanek tekkis sloveenidest küsijate kaudu Ljubljana kohta. Nimelt tundusid sloveenid selle filmi puhul väga hindavat ja väärtustavat Ljubljana kaadreid, mis pidid olema imeilusad ja rõhutama linna kaunidust. Jäi arusaamatuks, kas jutt käis magalarajoonide ja paari kesklinnas oleva ostutänava vaadetest? Kusjuures vihmavarjud olid sõrmuse osturetkel tähtsal kohal. Lumine mägimaastik ja tüüpiline Alpides asuv maja olid palju muljetavaldavamad.
"Tango" võib lühidalt kokku võtta kui korraliku festivali avafilmi - võimalikult paljudele meeltele sobiv armastusfilm, mille süžee on ühe poolakast sõbra sõnul kolme lausega kokkuvõetav ja mis ka kunstiliselt on üsna pretensioonitu. Korraks hea vaadata, sest saab naerda ja soovi korral ka nutta. Filmi lõpp on lausa banaalne.
Kaks paari otsustavad minna tangokursustele. Paaril esimesel tunnil kõnnitakse ja õpitakse lihtsamaid samme, siis vahetatakse partnereid ja millegipärast jäävad paarid lõpuni risti tantsima. Tasapisi hakatakse perekondlikult omavahel suhtlema, veedetakse ühe paari juures ühine filmiõhtu ja hiljem võetakse teise paari maakodus vastu uus aasta. Vähemal või rohkemal määral tekib uute partnerite vahel keemia ja ilmselt on vaid aja küsimus, mil omavahelistes suhetes toimuks pööre. Vana aasta läheb ja uus saabub segaselt ning hommikuse pohmelusega võideldes sünnib nii neil, kes oma maamajja koristama jäävad, kui ka neil, kes lumistel metsa- ja mägiteedel koduteed otsivad, plaan, kuidas eluga sellest punktist edasi minna. Olgu öeldud, et banaalseks teeb filmi lõpu just mõlema paari ühesugune otsus, mis ei jäta vaataja fantaasiale mitte mingisugust ruumi. Seda otsust siinkohal otsesõnu välja öelda poleks vist aus, kuigi on raske uskuda, et film kunagi Eesti kinolevisse jõuab.
Pärast filmi said vaatajad režissöörile küsimusi esitada. Muu hulgas küsiti, kas see on režissöör Metod Peveci parim film? Mees vastas, et ei, talle ei meeldi see film üldse. Tal tekkivat kõikidest filmidest nende tegemise järel küllastumus. Tehniline tegevus kõige ülekontrollimise, klapitamise, analüüsimise ja veel kord ülekontrollimise, klapitamise, analüüsimisega kaotab filmi vastu igasuguse huvi. See seisukoht oli üllatav ja ristivastupidine näiteks meie oma režissööri Ilmar Raagi seisukohaga, kes "Kertut" kommenteerides ütles, et iga uus film on selle vigadest hoolimata tema jaoks alati parim film.
Režissööri arvates "Tango Abrazos" jõulufilm (või vähemalt talvisel ajal vaatamise film), kuid Sloveenias oli film jooksnud kinodes südasuvel ... Kaldun olema režissööriga sama meelt.
Veel üks tähelepanek tekkis sloveenidest küsijate kaudu Ljubljana kohta. Nimelt tundusid sloveenid selle filmi puhul väga hindavat ja väärtustavat Ljubljana kaadreid, mis pidid olema imeilusad ja rõhutama linna kaunidust. Jäi arusaamatuks, kas jutt käis magalarajoonide ja paari kesklinnas oleva ostutänava vaadetest? Kusjuures vihmavarjud olid sõrmuse osturetkel tähtsal kohal. Lumine mägimaastik ja tüüpiline Alpides asuv maja olid palju muljetavaldavamad.
neljapäev, 17. oktoober 2013
Võidab see, kellel on kõige hullem mees
Tallinna vanalinnas asuvas kohvikus Sinilind etendub jätkuvalt tegijate jaoks üllatava publikumenu osaliseks saanud püstijalakomöödia-estraadi-dokumentaalteatri segulavastus "Võidab see, kellel on kõige hullem mees". See on lavastus, kus enne etendust tuleks meeled vabaks lasta. Nii saab kaugemalt või lähemalt äratuntav leebes otsekohesuses needsamad meeled ära vallutada. Naer on ju terviseks.
See ei ole lavastus, millesarnaseid ma palju või ainult vaadata tahan, ent niisugune teater sobib mõnikord väsitava tööpäeva lõppu imekenasti. Enne või pärast sealsamas kohvikus üritust klaasi (vahu)veiniga kroonida ei oleks ka halb mõte.
Kaks noort naist räägivad väidetavalt enda ja oma sõprade lugusid. Vaatajad kuulavad niisamuti arvatavasti enda ja oma sõprade lugusid ja kuigi umbes tunniajase jutustamise järel jõutakse üpris aimatava tõdemuseni, mõjub kõik pigem vabastavalt ja rahustavalt. Mitte et mõni läti või saksa mees parem oleks, sest eesti mees on juba piisavalt hull, võidab omas žanri(tuse)s sedasorti arutlus kergesti kerget meelelahutust otsiva vaataja südame. Hoolimata sellest, et näitlejannadel (Katariina Tamm ja Piret Krumm) on enesekindluse kõrval ka terav enesekriitiline meel. Nad ei karda alustada enda üle naermisest. Kuigi üks stseen - riidekapipuistamise stseen - venis liiga pikaks, olid etenduses kuuldud-mängitud sketšid üldiselt teravad ja just paraja pikkusega.
Naerda saab igaüks erinevalt, sest kõik ei saa kõigile tuttav ette tulla ja mõni hetk võib lausa võõristav olla. Kuigi mitte ebausutav. Tihtilugu on lood elust enesest mõjulepääsemiseks ju kontekstist välja rebitud. Kusagilt lugesin Pireti öeldud (kuigi tõenäoliselt või tahaks loota, et kontekstist välja rebitud) mõtet, et tänapäeva ühiskonnas on kõige tähtsam sõnaosavus, et teod ei loe enam üldse ja et niisuguses ühiskonnas on väga raske leida armastust. Proovin end nüüd kujutleda praeguseks kahekümneviieseks. Sõnaosavus võib olla masse otseses ja kaudses mõttes liigutav jõud, kuid armastus on ikka midagi muud kui paaniline leidmissoov.
"Võidab see, kellel on kõige hullem mees" on pelga meelelahutusena tore lugu. Publikumenu on põhjendatav ehk sellega, et niisugust poliitikavaba meelelahutust on vähe ja inimesi, kes sõnaosavuse tagant armastuse teeotsa kätte leida unistavad, on massiliselt.
See ei ole lavastus, millesarnaseid ma palju või ainult vaadata tahan, ent niisugune teater sobib mõnikord väsitava tööpäeva lõppu imekenasti. Enne või pärast sealsamas kohvikus üritust klaasi (vahu)veiniga kroonida ei oleks ka halb mõte.
Kaks noort naist räägivad väidetavalt enda ja oma sõprade lugusid. Vaatajad kuulavad niisamuti arvatavasti enda ja oma sõprade lugusid ja kuigi umbes tunniajase jutustamise järel jõutakse üpris aimatava tõdemuseni, mõjub kõik pigem vabastavalt ja rahustavalt. Mitte et mõni läti või saksa mees parem oleks, sest eesti mees on juba piisavalt hull, võidab omas žanri(tuse)s sedasorti arutlus kergesti kerget meelelahutust otsiva vaataja südame. Hoolimata sellest, et näitlejannadel (Katariina Tamm ja Piret Krumm) on enesekindluse kõrval ka terav enesekriitiline meel. Nad ei karda alustada enda üle naermisest. Kuigi üks stseen - riidekapipuistamise stseen - venis liiga pikaks, olid etenduses kuuldud-mängitud sketšid üldiselt teravad ja just paraja pikkusega.
Naerda saab igaüks erinevalt, sest kõik ei saa kõigile tuttav ette tulla ja mõni hetk võib lausa võõristav olla. Kuigi mitte ebausutav. Tihtilugu on lood elust enesest mõjulepääsemiseks ju kontekstist välja rebitud. Kusagilt lugesin Pireti öeldud (kuigi tõenäoliselt või tahaks loota, et kontekstist välja rebitud) mõtet, et tänapäeva ühiskonnas on kõige tähtsam sõnaosavus, et teod ei loe enam üldse ja et niisuguses ühiskonnas on väga raske leida armastust. Proovin end nüüd kujutleda praeguseks kahekümneviieseks. Sõnaosavus võib olla masse otseses ja kaudses mõttes liigutav jõud, kuid armastus on ikka midagi muud kui paaniline leidmissoov.
"Võidab see, kellel on kõige hullem mees" on pelga meelelahutusena tore lugu. Publikumenu on põhjendatav ehk sellega, et niisugust poliitikavaba meelelahutust on vähe ja inimesi, kes sõnaosavuse tagant armastuse teeotsa kätte leida unistavad, on massiliselt.
kolmapäev, 16. oktoober 2013
Tallinna Tantsuteater Tartu Uues Teatris ehk Preili J
Strindbergi "Preili Juliest" inspireeritud Tallinna Tantsuteatri lavastus "Preili J" on loona tuntavalt oma alge vääriline ja võinuks viidet Strindbergile ka nimes palju julgemalt kanda. Eriti veel, kuna praegune nimi on hääldamatu. Aga nimi ei muuda midagi. Tartu Uue Teatri saalis nähtud "Preili J" esietendus jäi meelde kui üks kirglikumaid, erutavamaid nüüdistantsuetendusi, mida olen senise elu jooksul Eestis näinud.
Näitlejate-tantsijate kolmiku kirg kandus lavalt saali. Kui see oli kellegi jaoks elu esimene tantsulavastus, siis tahaks uskuda, et soov midagi sarnast kogeda, millestki niisugusest osa saada või nõndaviisi tund-paar elus ikka ja jälle mööda saata aina kasvab. "Preili J" on täpne ja nüansirikas lavastus, milles pilkude ja kehakeelega räägitakse inimese vastuolulisest siseilmast.
Kui jätta Strindbergi näidend kõrvale, siis võib rahumeeli kõrvale jätta ka tegelastekolmiku seisusliku vahe. Armukolmnurga keskel on lihtsalt mees (Jean - Endro Roosimäe), kes ei suuda valida turvalise ja lihtsa elu (Kristin - Sigrid Savi) ning preili Julie (Xenia Rudakova) vahel. Viimasega kaasneb mingi näiline vabadus, kirglikkus, muretus, aga ka ajutisus. Kristin toimetab tasakesi kui vari taustal, astub aeg-ajalt endastmõistetava õiguse ja kindlusega lavale, toob kausi habemeajamisvahenditega ja taandub. Sellist kaaslast igatseme, kui astume väsinult koduuksest sisse. Inimest, kes loeb mõtteid. Preili Juliega kaasnevad tagaseinas video vahendusel pildid hetkedest, mille nimel tahaksime elada, aga vaevalt et igapäev päris niisugune olla saab. Segaduses rappuvat Jeani on kerge mõista, tahaks talle lausa kaasa tunda.
Viimastel aastatel vaid draamanäitljejatega töötanud Oleg Titov kasutab omandatud kogemusi väga oskuslikult. "Preili J" ei ole ülemäära keerulise koreograafiaga, kuid suurepärase näitlejaandega tantsijad "jutustavad" lugu nii, et mis tahes sõnad oleksidki liigsed. Sädemed lendavad õhus ja videopilt elustab kujuteldavat mängu. Tõesti - väga soovitan! Sest sellist kirge elus iga päev ei kohta, laval veel vähem. Aga me vajame sellist kirge, et uuesti sõnastada elule seatud ootusi või et tunda, kuidas hing tasakesi kellegi käte vahel või kellegi õlgade ümber väriseb.
Näitlejate-tantsijate kolmiku kirg kandus lavalt saali. Kui see oli kellegi jaoks elu esimene tantsulavastus, siis tahaks uskuda, et soov midagi sarnast kogeda, millestki niisugusest osa saada või nõndaviisi tund-paar elus ikka ja jälle mööda saata aina kasvab. "Preili J" on täpne ja nüansirikas lavastus, milles pilkude ja kehakeelega räägitakse inimese vastuolulisest siseilmast.
Kui jätta Strindbergi näidend kõrvale, siis võib rahumeeli kõrvale jätta ka tegelastekolmiku seisusliku vahe. Armukolmnurga keskel on lihtsalt mees (Jean - Endro Roosimäe), kes ei suuda valida turvalise ja lihtsa elu (Kristin - Sigrid Savi) ning preili Julie (Xenia Rudakova) vahel. Viimasega kaasneb mingi näiline vabadus, kirglikkus, muretus, aga ka ajutisus. Kristin toimetab tasakesi kui vari taustal, astub aeg-ajalt endastmõistetava õiguse ja kindlusega lavale, toob kausi habemeajamisvahenditega ja taandub. Sellist kaaslast igatseme, kui astume väsinult koduuksest sisse. Inimest, kes loeb mõtteid. Preili Juliega kaasnevad tagaseinas video vahendusel pildid hetkedest, mille nimel tahaksime elada, aga vaevalt et igapäev päris niisugune olla saab. Segaduses rappuvat Jeani on kerge mõista, tahaks talle lausa kaasa tunda.
Viimastel aastatel vaid draamanäitljejatega töötanud Oleg Titov kasutab omandatud kogemusi väga oskuslikult. "Preili J" ei ole ülemäära keerulise koreograafiaga, kuid suurepärase näitlejaandega tantsijad "jutustavad" lugu nii, et mis tahes sõnad oleksidki liigsed. Sädemed lendavad õhus ja videopilt elustab kujuteldavat mängu. Tõesti - väga soovitan! Sest sellist kirge elus iga päev ei kohta, laval veel vähem. Aga me vajame sellist kirge, et uuesti sõnastada elule seatud ootusi või et tunda, kuidas hing tasakesi kellegi käte vahel või kellegi õlgade ümber väriseb.
esmaspäev, 14. oktoober 2013
Sarah Kane'i "Puhastatud" ja "4.48 psühhoos" Von Krahli Teatris
Mul on mitu sõpra, kellele ma ei julgeks ega tahaks kunagi soovitada vaadata Sarah Kane'i näidendite lavastusi. Tõenäoliselt ei jõua nad ka ise Sarah Kane'ini. Kuigi neile meeldib väga teater. Selline, kus räägitakse lugu ja kus lugu ise paneb mõtted liikuma, elule ja olule mingi uue, värske, teistmoodi pilguga vaatama. Sarah Kane ei ole minu arvates niisuguse teatri näide. Sarah Kane on moodsa linnaühiskonna paisete peegeldaja, mis paistab Eestis Kalamaja taustal hirmus friigilik. Kuigi Juhan Ulfsak lavastas "Puhastatud" ja "4.48 psühhoosi" tervikuks, ei tekitanud kumbki neist tunnet, nagu peaks lubatud "tumedamat laksu" siinses teatripildis kui midagi väga olulist käsitama.
"Puhastatud" venis talumatult pikaks. Liiga palju häiris ja ärritas, traumeeris. Kui mõistsin, et kõnealune lavastus läheb kategooriasse, kus markeeritakse kättesaadavate või kasutada olevate vahenditega mingit keerulisemalt lavastatavat stseeni, ideed või võtet, muutus vaheaja (ehk etenduse lõpu) ootamine juba lausa kinnisideeks. Ketšupipudelist voolav kunstveri, suurest rullist rullitav toidukile, kuni selleni välja, et soovahetuseks lahkutakse saalist, said määravaks, kui hakkasin mõtlema, et mu elus ei ole praegu see aeg, mil niisugune "mängimine" ja niisugused teemad kõige tähtsamad ja õigemad on. Andke andeks, aga see ei ole päriselu. Või kui on, siis mingi väga väikse osa pärisosa.
"4.48 psühhoos" oli parem, sest Taavi Eelmaa mängis hästi. Isegi nii hästi, et tema kaudu kahe näidendi tervikuks sidumine kahandas esimese osa väärtust. Tal polnud esimeses osas rolli. Kui koduaknast väljavaatamine tähendas soovi kuuluda nende hulka, kes tänavail ringi uitasid ja ratastega ringi sõitsid, elu mängisid, siis võinuks ta sealt aknalt ka puududa. Juhtunud poleks midagi. Niisamuti poleks ilmselt juhtunud midagi, kui esimese vaatuse "tegelased" poleks publikuna rõdule vaatama läinud või jäänud. Eesmärk näis olevat võimendada seina lõhkumisega efekti, et meie oleme nemad ja nemad on meie.
Kuigi üldiselt soovitatakse neid kahte lavastust koos ja terviklikult vaadata, pakun, et kes tahab Sarah Kane'ist aimu saada, võiks alustuseks ainult "4.48 psühhoosi" vaadata. On kindlam. Lühem ka. Ja kui ainult seda vaadata, siis jällegi jääb "Puhastatute" osalemine selles lavastuses arusaamatuks. Suletud ring.
Hinnang on subjektiivne. Juhtusin lugema ühte teist(sugust) arvamust ka. Ei saa kuidagi jätta kinni võtmast ühest lõigust:
"PAUS. Siinkohal ei saa mainima jätta seda noaga lõigatavat pinget ja emotsiooni, mis vallutas kogu Von Krahli teatri, baari ja siseõue kahe etenduse vahel. Publikuliikmed pigem ei vaadanud üksteisele otsa, raske oli leida vestlusainest. Tundus, et nii mõnelgi oli tekkimas migreen. Samas oli ka neid, kes blokeerisid kogu kogemuse huumori ja alkoholiga. Ohtralt oli aga neid, kes pahvisid hoolega suitsu teha, et kuidagi moodi mürgitada neid emotsioone ja seejärel nad enesest välja puhuda. Abjektsioon?"
Sellel õhtul, kui mina Von Krahli Teatris viibisin, midagi niisugust ei olnud. Mõni lahkus, mõni istus ülemise korruse laudade taha arvustusi lugema, mõni suundus vaheajal baari, mõni (nagu mina) jäi teist poolt rohkem sisemisest sunnist või põhimõtte pärast ootama ja vaatama. Võib-olla olen ma Kane'i jaoks liiga vana? Aga võib-olla ikka pigem see, mis ma alguses ütlesin: praegu ei ole see aeg, mil ma niisuguste probleemide üle mõelda tahan või viitsin? Sellise elu peegeldus ei mõjuta ega puuduta mind mitte mingil moel. Ja ma ei tunne end sellepärast halvasti või süüdi. Olgu, las ma eiran võib-olla probleemi. Aga mul ei ole soovi karjuda samal ajal "Vaiki!" ja "Räägi veel!". On vaid küsimus: "Milleks?"
Kane tekitas Lääne-Euroopas skandaali peamiselt 1990. aastatel ja veidi hiljem. Kuidagi kummastav on lugeda neid arvamusi, et (miks) Eestis pole teda lavastatud. Ja kui ongi (nt Rakvere Teatris "Neetud"), siis ei saavutata justkui loodetud kõlapinda. Nagu öeldud, mõjuvad tema tekstid, ja sellest johtuvalt lavastused, siinses kontekstis lihtsalt friigilikult, võõristavalt. Millegipärast oli Ulfsak oma lavastustesse 1990. aastaid vürtsikalt lisanud. Milleks? Ma ei saa ikka aru, miks Kane siin ja praegu?
"Puhastatud" venis talumatult pikaks. Liiga palju häiris ja ärritas, traumeeris. Kui mõistsin, et kõnealune lavastus läheb kategooriasse, kus markeeritakse kättesaadavate või kasutada olevate vahenditega mingit keerulisemalt lavastatavat stseeni, ideed või võtet, muutus vaheaja (ehk etenduse lõpu) ootamine juba lausa kinnisideeks. Ketšupipudelist voolav kunstveri, suurest rullist rullitav toidukile, kuni selleni välja, et soovahetuseks lahkutakse saalist, said määravaks, kui hakkasin mõtlema, et mu elus ei ole praegu see aeg, mil niisugune "mängimine" ja niisugused teemad kõige tähtsamad ja õigemad on. Andke andeks, aga see ei ole päriselu. Või kui on, siis mingi väga väikse osa pärisosa.
"4.48 psühhoos" oli parem, sest Taavi Eelmaa mängis hästi. Isegi nii hästi, et tema kaudu kahe näidendi tervikuks sidumine kahandas esimese osa väärtust. Tal polnud esimeses osas rolli. Kui koduaknast väljavaatamine tähendas soovi kuuluda nende hulka, kes tänavail ringi uitasid ja ratastega ringi sõitsid, elu mängisid, siis võinuks ta sealt aknalt ka puududa. Juhtunud poleks midagi. Niisamuti poleks ilmselt juhtunud midagi, kui esimese vaatuse "tegelased" poleks publikuna rõdule vaatama läinud või jäänud. Eesmärk näis olevat võimendada seina lõhkumisega efekti, et meie oleme nemad ja nemad on meie.
Kuigi üldiselt soovitatakse neid kahte lavastust koos ja terviklikult vaadata, pakun, et kes tahab Sarah Kane'ist aimu saada, võiks alustuseks ainult "4.48 psühhoosi" vaadata. On kindlam. Lühem ka. Ja kui ainult seda vaadata, siis jällegi jääb "Puhastatute" osalemine selles lavastuses arusaamatuks. Suletud ring.
Hinnang on subjektiivne. Juhtusin lugema ühte teist(sugust) arvamust ka. Ei saa kuidagi jätta kinni võtmast ühest lõigust:
"PAUS. Siinkohal ei saa mainima jätta seda noaga lõigatavat pinget ja emotsiooni, mis vallutas kogu Von Krahli teatri, baari ja siseõue kahe etenduse vahel. Publikuliikmed pigem ei vaadanud üksteisele otsa, raske oli leida vestlusainest. Tundus, et nii mõnelgi oli tekkimas migreen. Samas oli ka neid, kes blokeerisid kogu kogemuse huumori ja alkoholiga. Ohtralt oli aga neid, kes pahvisid hoolega suitsu teha, et kuidagi moodi mürgitada neid emotsioone ja seejärel nad enesest välja puhuda. Abjektsioon?"
Sellel õhtul, kui mina Von Krahli Teatris viibisin, midagi niisugust ei olnud. Mõni lahkus, mõni istus ülemise korruse laudade taha arvustusi lugema, mõni suundus vaheajal baari, mõni (nagu mina) jäi teist poolt rohkem sisemisest sunnist või põhimõtte pärast ootama ja vaatama. Võib-olla olen ma Kane'i jaoks liiga vana? Aga võib-olla ikka pigem see, mis ma alguses ütlesin: praegu ei ole see aeg, mil ma niisuguste probleemide üle mõelda tahan või viitsin? Sellise elu peegeldus ei mõjuta ega puuduta mind mitte mingil moel. Ja ma ei tunne end sellepärast halvasti või süüdi. Olgu, las ma eiran võib-olla probleemi. Aga mul ei ole soovi karjuda samal ajal "Vaiki!" ja "Räägi veel!". On vaid küsimus: "Milleks?"
Kane tekitas Lääne-Euroopas skandaali peamiselt 1990. aastatel ja veidi hiljem. Kuidagi kummastav on lugeda neid arvamusi, et (miks) Eestis pole teda lavastatud. Ja kui ongi (nt Rakvere Teatris "Neetud"), siis ei saavutata justkui loodetud kõlapinda. Nagu öeldud, mõjuvad tema tekstid, ja sellest johtuvalt lavastused, siinses kontekstis lihtsalt friigilikult, võõristavalt. Millegipärast oli Ulfsak oma lavastustesse 1990. aastaid vürtsikalt lisanud. Milleks? Ma ei saa ikka aru, miks Kane siin ja praegu?
neljapäev, 10. oktoober 2013
As You Like It - Shakespeare'i tragöödia?
Paar aastat tagasi lavastas Douglas Rintoul siinses teatris Patrick Marberi "Läheduse". Nii näidend kui ka nähtud etendus olid mälestusväärsed. Kui nüüd pakkus üks hea sõber ootamatult piletit sama lavastaja Shakespeare'i tõlgendusele - komöödiale "As You Like It" -, siis ma ei leidnud ühtki põhjust, miks kahelda või kõhelda. Shakespeare'i näidendite sellised lavastused, kus kaugenetakse algsest ja püütakse suhestada teksti ja sisu tänapäevaga, on sageli väga põnevad ja leidlikud. Need tuletavad ikka ja jälle meelde mitusada aastat vanade näidendite ajatust. Tõsi on, et Rintouli lavastus oligi "Nagu teile meeldib" üks selline kaasajastatud tõlgendus. Tulemus olnuks arvatavasti nauditav, kui näitlejad nii kehvasti poleks mänginud. Truppi oli kaasatud mitu harrastajat ja aeg-ajalt oli laval toimuvat lihtsalt piinlik vaadata.
Et komöödiat on võimalik mängida (või ega ma tea, võib-olla ka lavastada) nii, et naerda ei saagi, läheb sinna kategooriasse, et on nii halb, et on juba naljakas. Igatahes kui midagi naljakat oligi, siis just sellepärast, et naerma ei ajanud miski. Väga harva juhtub, et keset (!) esimest vaatust lahkub saalist viis-kuus inimest. Vaheajal lahkus veel mõni, ja mõned (nagu mina) jäid ilmselt jonnist lõpuni vaatama. Samas oli ka neid, kes millegi peale iga natukese aja tagant turtsatasid.
Positiivne oli kindlasti etendusele eelnenud paarikümneminutine sissejuhatav loeng, kus inglasest kirjandusteadlane rääkis näidendist, taustast, tegelastest, nendevahelistest keerulistest suhetest ja komplitseeritusest teksti mõistmisel. Kõverpeeglisse vaatamist ja segiajamist on näidendis palju. Keerukust lisab seegi, et Shakespeare'i ajal olid näitlejad eranditult mehed. Nii osutub Rosalind tegelaskujuna palju mitmetahulisemaks, kui ehk esmapilgul paistab.
Rintouli lavastuse tegelased olid eluheidikud, kes magasid mahajäetud majas ja otsisid metsas hulkudes eluõnne. Kehva mängu kõrval väljendas lavakujundus võimendatult vaesust ja viletsust - kõik oli üdini hall ning kogu esimese vaatuse lasti lava kõrvalt aina suitsu juurde. Lootust, et üksik päikesekiir kusagilt paistma hakkaks, polnud ollagi. Mille või kelle üle vaataja niisuguses halluses ja trööstituses veel naerab ... Päris alguses kirjeldas mustanahaline näitleja, kuidas teised öömajalised suhtuvad tema Shakespeare'i-armastusse. Raamatu oli ta kusagilt prügikastist kord leidnud ja luges seda nüüd ikka ja jälle. Võimendatult koomiline võte, ent kahjuks edasine oli kõik kuni päris viimaste stseenideni naljavaene. Viimased stseenid olid naljakad tegelikult vaid farsi kui žanri jumaldajatele.
Hea maitse piiril nalja teha on keeruline. Nähtud etendus oli kõike muud kui hea komöödia.
Et komöödiat on võimalik mängida (või ega ma tea, võib-olla ka lavastada) nii, et naerda ei saagi, läheb sinna kategooriasse, et on nii halb, et on juba naljakas. Igatahes kui midagi naljakat oligi, siis just sellepärast, et naerma ei ajanud miski. Väga harva juhtub, et keset (!) esimest vaatust lahkub saalist viis-kuus inimest. Vaheajal lahkus veel mõni, ja mõned (nagu mina) jäid ilmselt jonnist lõpuni vaatama. Samas oli ka neid, kes millegi peale iga natukese aja tagant turtsatasid.
Positiivne oli kindlasti etendusele eelnenud paarikümneminutine sissejuhatav loeng, kus inglasest kirjandusteadlane rääkis näidendist, taustast, tegelastest, nendevahelistest keerulistest suhetest ja komplitseeritusest teksti mõistmisel. Kõverpeeglisse vaatamist ja segiajamist on näidendis palju. Keerukust lisab seegi, et Shakespeare'i ajal olid näitlejad eranditult mehed. Nii osutub Rosalind tegelaskujuna palju mitmetahulisemaks, kui ehk esmapilgul paistab.
Rintouli lavastuse tegelased olid eluheidikud, kes magasid mahajäetud majas ja otsisid metsas hulkudes eluõnne. Kehva mängu kõrval väljendas lavakujundus võimendatult vaesust ja viletsust - kõik oli üdini hall ning kogu esimese vaatuse lasti lava kõrvalt aina suitsu juurde. Lootust, et üksik päikesekiir kusagilt paistma hakkaks, polnud ollagi. Mille või kelle üle vaataja niisuguses halluses ja trööstituses veel naerab ... Päris alguses kirjeldas mustanahaline näitleja, kuidas teised öömajalised suhtuvad tema Shakespeare'i-armastusse. Raamatu oli ta kusagilt prügikastist kord leidnud ja luges seda nüüd ikka ja jälle. Võimendatult koomiline võte, ent kahjuks edasine oli kõik kuni päris viimaste stseenideni naljavaene. Viimased stseenid olid naljakad tegelikult vaid farsi kui žanri jumaldajatele.
Hea maitse piiril nalja teha on keeruline. Nähtud etendus oli kõike muud kui hea komöödia.
esmaspäev, 30. september 2013
"Z maailmasõda", Brad Pitti pärast
Laps väga palus, ja ma nõustusin temaga koos "Z maailmasõda" (World War Z) vaatama vaid põhjusel, et seal mängib Brad Pitt. Brad Pitt on muu hulgas ka selle filmi üks produtsentidest. Olin kusagilt lugenud, et filmi tegemise ajal oli neil olnud režissöör Marc Fosteriga palju lahkhelisid. Pitt on väga hea näitleja, veab filmi ausalt lõpuni, aga tema rollid filmides, mille produtsent ta ise on, näivad kui eneseimetluslik arvamusavaldus. "Z maailmasõja" järel valdasid mind samad tunded nagu näiteks pärast "Elupuud" - film tervikuna ei meeldi, Pitt on okei, aga pigem tahaks küsida, et miks teda sinna vaja oli, võis vastupidi, et miks selline Pitti-keskne film ...
Zombifilmide austajatele on "Z maailmasõda" umbes pool tundi nagu maiuspala. Õudne, kiire, äge. Siis, kui tahaks mingitki vihjet katastroofi tekkepõhjuste kohta või kui seda ei raatsida anda, siis vähemalt mingitki pinget kruvivat märki sellest, missuguseid eesmärke inimkond lahenduste otsimisel seab, muutub film igavaks ja segaseks. Erusõjaväelane Brad Pitti kehastuses kutsutakse missioonile ja algab sihitu lendamine siia-sinna. Kõigepealt New Yorgist Aasiasse, siis edasi Iisraeli, kust kogemata satutakse Valgevene lennuki pardale. Lennuk kukub alla ja ellujääjatepaar - võtmetegelane Gerry Lane (Brad Pitt) ja Iisraeli naissõdur Segen (Daniella Kertesz) - on jalutuskäigu kaugusel Maailma Tervishoiuorganisatsiooni teaduskeskusest, kus otsitakse zombihaigusele vaktsiini. Filmi alguses väga kiired zombid muutuvad filmi lõpus üliaeglaseks. Jääb arusaamatuks, millele nad reageerivad või mille ajel aktiviseeruvad. Tundub, et nad on pimedad.
Segane värk. Filmi lõpp vajub nii ära, et mingil hetkel enam ei ootagi lõppu, sest kõik on sihitult kestnud liiga kaua. Tähenduslik pööre mõjuks juba ebausutavalt ja -loogiliselt. Poliitilise korrektsuse huvides leiab WHO (tegelikult täielik võhik Lane) muidugi vaktsiini ja kogu maailma elanikkond päästetakse. Miks mulle tundub, et Hollywoodi filmitööstus on jõudnud tasemeni, kus isegi mutatatsioone kujutatakse nii, et väikseimgi laps ei leia selles midagi hirmsat ja ületamatut? See on ravimitööstuse mantra, millega kasvab üles üha enam inimesi - süst või tablett ravib kõik terveks.
Tegevusliinid jäävad poolikuks, mõne tegelase mängutoomisest ei saa üldse aru. Näiteks see väike mehhiko poiss, kelle vanemad zombistuvad või tapetakse ja kes Lane'i perega evakueeritakse. Mingil hetkel poissi enam kaadris ei ole. Elu Maal on sama eklektiline kui zombide käitumine või filmi tempo ja süžee. Ei sünni ühtki erilist rolli, sest karakterid lihtsalt puuduvad. Nagu öeldud, Brad Pitt on hea näitleja, kes veab filmi lõpuni. Ei saa päris öelda, et niisuguseid filme on palju paremaid, aga see konkreetne küll neid tootmiseks kulunud miljoneid väärt polnud. Mitte et suur osa Hollywoodi filmidest oleks, aga ikkagi.
Zombifilmide austajatele on "Z maailmasõda" umbes pool tundi nagu maiuspala. Õudne, kiire, äge. Siis, kui tahaks mingitki vihjet katastroofi tekkepõhjuste kohta või kui seda ei raatsida anda, siis vähemalt mingitki pinget kruvivat märki sellest, missuguseid eesmärke inimkond lahenduste otsimisel seab, muutub film igavaks ja segaseks. Erusõjaväelane Brad Pitti kehastuses kutsutakse missioonile ja algab sihitu lendamine siia-sinna. Kõigepealt New Yorgist Aasiasse, siis edasi Iisraeli, kust kogemata satutakse Valgevene lennuki pardale. Lennuk kukub alla ja ellujääjatepaar - võtmetegelane Gerry Lane (Brad Pitt) ja Iisraeli naissõdur Segen (Daniella Kertesz) - on jalutuskäigu kaugusel Maailma Tervishoiuorganisatsiooni teaduskeskusest, kus otsitakse zombihaigusele vaktsiini. Filmi alguses väga kiired zombid muutuvad filmi lõpus üliaeglaseks. Jääb arusaamatuks, millele nad reageerivad või mille ajel aktiviseeruvad. Tundub, et nad on pimedad.
Segane värk. Filmi lõpp vajub nii ära, et mingil hetkel enam ei ootagi lõppu, sest kõik on sihitult kestnud liiga kaua. Tähenduslik pööre mõjuks juba ebausutavalt ja -loogiliselt. Poliitilise korrektsuse huvides leiab WHO (tegelikult täielik võhik Lane) muidugi vaktsiini ja kogu maailma elanikkond päästetakse. Miks mulle tundub, et Hollywoodi filmitööstus on jõudnud tasemeni, kus isegi mutatatsioone kujutatakse nii, et väikseimgi laps ei leia selles midagi hirmsat ja ületamatut? See on ravimitööstuse mantra, millega kasvab üles üha enam inimesi - süst või tablett ravib kõik terveks.
Tegevusliinid jäävad poolikuks, mõne tegelase mängutoomisest ei saa üldse aru. Näiteks see väike mehhiko poiss, kelle vanemad zombistuvad või tapetakse ja kes Lane'i perega evakueeritakse. Mingil hetkel poissi enam kaadris ei ole. Elu Maal on sama eklektiline kui zombide käitumine või filmi tempo ja süžee. Ei sünni ühtki erilist rolli, sest karakterid lihtsalt puuduvad. Nagu öeldud, Brad Pitt on hea näitleja, kes veab filmi lõpuni. Ei saa päris öelda, et niisuguseid filme on palju paremaid, aga see konkreetne küll neid tootmiseks kulunud miljoneid väärt polnud. Mitte et suur osa Hollywoodi filmidest oleks, aga ikkagi.
pühapäev, 29. september 2013
Estonia maja juubeli ooper "Liblikas"
Tõnu Kõrvitsa ooper "Liblikas" on Estonia maja 100. aastapäevaks valminud tellimustöö. Libreto autorid on Maria Lee Liivak ja Lauri Kaldoja, kes on lähtunud Andrus Kiviräha samanimelisest romaanist. Unenäolises lavastuses heidetakse pilk teatrimaja algusaastatele ning räägitakse tantsija Erika Tetzky ja näitleja August Michelsoni lugu. Viidatakse ka maja avanud "Hamletile". Peeter Jalakase lavastus ja Liisi Eesmaa kujundus panid mind vaatajana igatsema hoopis balletti. Tõepoolest, nähtud etendus meeldinuks mulle kindlasti palju rohkem, kui tegemist oleks olnud balletilavastusega.
Elu ja unistuste vahele oli paigutatud suur valge tüllipalakaga õhuline vahesein. Selle tagant pidevalt paistvaid tantsijaid oli hea jälgida. Lauljatele oli antud ülesanne kanda ette teksti, mis kõlanuks ilmselt palju paremini ja selgemini sõnalavastuses. Kõlab uskumatult, aga eestikeelsest tekstist oli ilma tiitreid lugemata keeruline aru saada. Mingi osa ei jõudnud saali ja mingi osa läks muusikasse kaduma. Võitlesin seetõttu pidevalt endaga, kas vaatan liikumist laval (tantsijaid või ka lauljate "sõitu" orkestriaugu serval ja kohal) või loen teksti lava kohal. Miks libretos nii palju sõnu oli vaja kasutada?! Kiviräha jutustusest oli mitme ajaloolise tahu väljajätmise tõttu küll üsna vähe alles jäänud, kuid hulk lauldavast tekstist muutus lihtsalt rütmiliseks kõneks. Orkester toetas niiviisi pigemini tagalaval tantsijaid, laulud ei jäänud kaikuma. See ei ole lauljate, orkestri ega ka lavastuse süü. Ei tea, aga kas muusikateoorias ei nimetata niisuguseid partiisid mitte liigselt tehnilisteks partiideks?
Laval liikusid ringi elavad rekvisiidid, tütarlaps liblikarüüs ja teatrimees-näitleja (millegipärast meenutas see mees Urmas Lennukit), Hamlet ja Ophelia samuti. Kujundus ja kostüümid olid väga leidlikud. Kadri Kipper oligi nagu liblikas, ülevalt alla vaatav Hamlet (või Hamleti vaim?) mitmetähenduslik, imeilus ja peaaegu jumalannalik Helen Lokuta Opheliana karikeerib Erika saatust.
Tahes-tahtmata jäi mulje, et lavastusmeeskond oli proovinud veidrat libretot žanri raamidesse paigutada. Kõik pingutasid tublisti, vaataja niisamuti, jäädes sündinud segaduses kobamisi teed otsima. Mitte nagu unenäos, vaid nagu segase narratiiviga loos. Nähtud unenäost sai mõneks ajaks painaja, mida juba mõne päeva pärast oli keeruline selgelt ja detailirohkelt kirjeldada. Juba jälle nõustun peaaegu täielikult Alvar Loogi arvamusega. Seda, mida tema oskab analüüsida, oskan mina tunnetada. Näib, et tulemus on üsna samasugune.
Elu ja unistuste vahele oli paigutatud suur valge tüllipalakaga õhuline vahesein. Selle tagant pidevalt paistvaid tantsijaid oli hea jälgida. Lauljatele oli antud ülesanne kanda ette teksti, mis kõlanuks ilmselt palju paremini ja selgemini sõnalavastuses. Kõlab uskumatult, aga eestikeelsest tekstist oli ilma tiitreid lugemata keeruline aru saada. Mingi osa ei jõudnud saali ja mingi osa läks muusikasse kaduma. Võitlesin seetõttu pidevalt endaga, kas vaatan liikumist laval (tantsijaid või ka lauljate "sõitu" orkestriaugu serval ja kohal) või loen teksti lava kohal. Miks libretos nii palju sõnu oli vaja kasutada?! Kiviräha jutustusest oli mitme ajaloolise tahu väljajätmise tõttu küll üsna vähe alles jäänud, kuid hulk lauldavast tekstist muutus lihtsalt rütmiliseks kõneks. Orkester toetas niiviisi pigemini tagalaval tantsijaid, laulud ei jäänud kaikuma. See ei ole lauljate, orkestri ega ka lavastuse süü. Ei tea, aga kas muusikateoorias ei nimetata niisuguseid partiisid mitte liigselt tehnilisteks partiideks?
Laval liikusid ringi elavad rekvisiidid, tütarlaps liblikarüüs ja teatrimees-näitleja (millegipärast meenutas see mees Urmas Lennukit), Hamlet ja Ophelia samuti. Kujundus ja kostüümid olid väga leidlikud. Kadri Kipper oligi nagu liblikas, ülevalt alla vaatav Hamlet (või Hamleti vaim?) mitmetähenduslik, imeilus ja peaaegu jumalannalik Helen Lokuta Opheliana karikeerib Erika saatust.
Tahes-tahtmata jäi mulje, et lavastusmeeskond oli proovinud veidrat libretot žanri raamidesse paigutada. Kõik pingutasid tublisti, vaataja niisamuti, jäädes sündinud segaduses kobamisi teed otsima. Mitte nagu unenäos, vaid nagu segase narratiiviga loos. Nähtud unenäost sai mõneks ajaks painaja, mida juba mõne päeva pärast oli keeruline selgelt ja detailirohkelt kirjeldada. Juba jälle nõustun peaaegu täielikult Alvar Loogi arvamusega. Seda, mida tema oskab analüüsida, oskan mina tunnetada. Näib, et tulemus on üsna samasugune.
kolmapäev, 25. september 2013
Karikakramäng II
Kolmest eesti lühifilmist koosnevat filmikassetti "Karikakramäng II" näidati hiljuti telekas. Midagi väga erilist see ei olnud. Viitsimata süveneda, mille alusel filmid välja valitud olid, tundus, et tinglikult oli iga järgmine film eelmisest mõnevõrra parem. Kokkuvõttes kõlbas vaadata küll.
Esimese filmi - Elina Naani "Aitäh, et sa minuga juhtusid" - suhtes olen ikka üpris karm. Idee jäi arusaamatuks, film ise oli üsna tühi, segane. Vaatasin, kehitasin õlgu ja mõtlesin, mis selle mõte küll on või et milleks ... Punnitatud "kunstitegemise" näide ehk? Mõni variant on veel. Näiteks, et olen liiga rumal, et niisugune kunst mõjuks, puudutaks, midagi ütleks? Või et olen liiga vana, et selle filmi sõnum originaalne tunduks? Alati jääb muidugi võimalus, et miski on nii halb, et on juba hea. Ikka kehitasin õlgu. Suveidülli on varem igatahes paremini edasi antud. Tundub ka, et homoseksuaalsus on teema, millega lihtsalt mängida ei saa. Siin filmis tekkis just mängimise mulje. Idee töötaks paremini, kui see aitaks avardada mingit suuremat (ühiskondlikku) valupunkti. Paari inimese tasandile jäämine ei kõneta. Võib hoopis ärritada.
Teise lühifilmi režissöörid on Jan Erik Nõgisto ja Katrin Maimik. Filmi nimi on "Foto". Peategelane on 30ndates aastates naine, kes elab koos haige isaga. Vanad ja noored, sõltuvussuhe, lootusetus on märksõnad, mis siit paistavad. Lõpuks on väikse poisiga tekkiv kummaline suhe üsna ebaoluline. Rõhutab mingit tüüpilist olukorda, kus selgub, et inimeste vahel, kelle vahel armastus peaks olema loomulik, on vaid pealiskaudne või lausa minimalistlik suhtetasand, ja inimeste vahel, kellel pole midagi ühist, tekib ühtäkki armastus. Üks sõber ütles kord, et inimesel peab olema keegi, kes tema tegemisi alati toetab, kes temasse alati usub. See keegi ei pea olema ilmtingimata ema või isa. Oluline on, et oleks, kelle juurde minna, kes sinusse usub. Mulle tundub, et see film rõhutas just seda.
Kolmas film on Andres ja Katrin Maimiku "Hõbepulm". Peab ütlema, et näitlejate valik ja näitlejatööd tegid siin "puhta töö". Stseenid ja käigud võisid ju olla klišeelikud, absurdsuseni kalduvad, kuid hauaplatsi kinkimine hõbepulmadeks kõlab siiski realistlikult (kuigi ma päriselt seda ette kujutada ei suuda), nagu ka trobikonna kapist välja kukkuvate luukerede kolin. Üldse seati kahtluse alla vajadus tähistada tähtpäevi, mis ei peaks tegelikult kellelegi peale asjaosaliste endi korda minema. Peale selle veel traditsioonidele truuks jäämise vajadus. Anne Reemann tegi superrolli. Nii teistmoodi. See film mulle meeldis, kuigi lühifilmi žanr sunnib mõjuma pääsemiseks liiga palju kokku panema. Sisu meenutas pisut "Eesti matust".
Esimese filmi - Elina Naani "Aitäh, et sa minuga juhtusid" - suhtes olen ikka üpris karm. Idee jäi arusaamatuks, film ise oli üsna tühi, segane. Vaatasin, kehitasin õlgu ja mõtlesin, mis selle mõte küll on või et milleks ... Punnitatud "kunstitegemise" näide ehk? Mõni variant on veel. Näiteks, et olen liiga rumal, et niisugune kunst mõjuks, puudutaks, midagi ütleks? Või et olen liiga vana, et selle filmi sõnum originaalne tunduks? Alati jääb muidugi võimalus, et miski on nii halb, et on juba hea. Ikka kehitasin õlgu. Suveidülli on varem igatahes paremini edasi antud. Tundub ka, et homoseksuaalsus on teema, millega lihtsalt mängida ei saa. Siin filmis tekkis just mängimise mulje. Idee töötaks paremini, kui see aitaks avardada mingit suuremat (ühiskondlikku) valupunkti. Paari inimese tasandile jäämine ei kõneta. Võib hoopis ärritada.
Teise lühifilmi režissöörid on Jan Erik Nõgisto ja Katrin Maimik. Filmi nimi on "Foto". Peategelane on 30ndates aastates naine, kes elab koos haige isaga. Vanad ja noored, sõltuvussuhe, lootusetus on märksõnad, mis siit paistavad. Lõpuks on väikse poisiga tekkiv kummaline suhe üsna ebaoluline. Rõhutab mingit tüüpilist olukorda, kus selgub, et inimeste vahel, kelle vahel armastus peaks olema loomulik, on vaid pealiskaudne või lausa minimalistlik suhtetasand, ja inimeste vahel, kellel pole midagi ühist, tekib ühtäkki armastus. Üks sõber ütles kord, et inimesel peab olema keegi, kes tema tegemisi alati toetab, kes temasse alati usub. See keegi ei pea olema ilmtingimata ema või isa. Oluline on, et oleks, kelle juurde minna, kes sinusse usub. Mulle tundub, et see film rõhutas just seda.
Kolmas film on Andres ja Katrin Maimiku "Hõbepulm". Peab ütlema, et näitlejate valik ja näitlejatööd tegid siin "puhta töö". Stseenid ja käigud võisid ju olla klišeelikud, absurdsuseni kalduvad, kuid hauaplatsi kinkimine hõbepulmadeks kõlab siiski realistlikult (kuigi ma päriselt seda ette kujutada ei suuda), nagu ka trobikonna kapist välja kukkuvate luukerede kolin. Üldse seati kahtluse alla vajadus tähistada tähtpäevi, mis ei peaks tegelikult kellelegi peale asjaosaliste endi korda minema. Peale selle veel traditsioonidele truuks jäämise vajadus. Anne Reemann tegi superrolli. Nii teistmoodi. See film mulle meeldis, kuigi lühifilmi žanr sunnib mõjuma pääsemiseks liiga palju kokku panema. Sisu meenutas pisut "Eesti matust".
laupäev, 21. september 2013
"Ilona. Rosetta. Sue" etendused Münchenis ja Brüsselis
Septembri lõpus esietendub Salme Kultuurikeskuses "Ilona. Rosetta. Sue", mis kannab Teater NO99 lavastuste loetelus numbrit NO58. Tegemist on rahvusvahelise koostööprojektiga, milles teevad NO-teatri näitlejate kõrval kaasa Münchner Kammerspiele näitlejad ja Starlette Mathata Kongost. Lavastaja on Sebastian Nübling. Kuna lavastus valmib NO-teatri, Münchner Kammerspiele ja Brüsseli Flaami Kuningliku Teatri (KVS) koostöös, saab seda oktoobris ja novembris näha ka Münchenis ning järgmise aasta veebruaris Brüsselis.
Mänguajad Münchenis Münchner Kammerspiele saalis on järgmised:
Reede, 18. oktoober 2013 kell 19.30
Pühapäev, 20. oktoober 2013 kell 19.30
Esmaspäev, 21. oktoober 2013 kell 19.30
Teisipäev, 22. oktoober 2013 kell 19.30
Neljapäev, 24. oktoober 2013 kell 19.30
Reede, 25. oktoober 2013 kell 19.30
Pühapäev, 27. oktoober 2013 kell 19.30
Kolmapäev, 27. november 2013 kell 19.30
Neljapäev, 28. november 2013 kell 19.30
Laupäev, 30. november 2013 kell 19.30
Mänguajad Brüsselis KVSi saalis on järgmised:
Laupäev, 8. veebruar 2014 kell 20.00
Pühapäev, 9. veebruar 2014 kell 15.00
Teisipäev, 11. veebruar 2014 kell 20.00
Kolmapäev, 12. veebriar 2014 kell 20.00
Neljapäev, 13. veebruar 2014 kell 20.00
Reede, 14. veebruar 2014 kell 20.00
Laupäev, 15. veebruar 2014 kell 20.00
"Ilona. Rosetta. Sue" aluseks on kolm filmi: Aki Kaurismäki "Põgenevad hinged, vendade Dardenne'ide "Rosetta" ja Amos Kolleki "Sue". Veel üks huvitav fakt Teater NO99 kodulehelt: "Olulisimas saksakeelsete teatrikriitikute ringküsitluses hääletati Saksamaa, Austria ja Šveitsi möödunud aasta parimaks lavastajaks Sebastian Nübling. Parimaks meesnäitlejaks Steven Scharf. Parimaks teatriks Münchner Kammerspiele. Kõik nähtaval "Ilona. Rosetta. Sue"-s."
Mänguajad Münchenis Münchner Kammerspiele saalis on järgmised:
Reede, 18. oktoober 2013 kell 19.30
Pühapäev, 20. oktoober 2013 kell 19.30
Esmaspäev, 21. oktoober 2013 kell 19.30
Teisipäev, 22. oktoober 2013 kell 19.30
Neljapäev, 24. oktoober 2013 kell 19.30
Reede, 25. oktoober 2013 kell 19.30
Pühapäev, 27. oktoober 2013 kell 19.30
Kolmapäev, 27. november 2013 kell 19.30
Neljapäev, 28. november 2013 kell 19.30
Laupäev, 30. november 2013 kell 19.30
Mänguajad Brüsselis KVSi saalis on järgmised:
Laupäev, 8. veebruar 2014 kell 20.00
Pühapäev, 9. veebruar 2014 kell 15.00
Teisipäev, 11. veebruar 2014 kell 20.00
Kolmapäev, 12. veebriar 2014 kell 20.00
Neljapäev, 13. veebruar 2014 kell 20.00
Reede, 14. veebruar 2014 kell 20.00
Laupäev, 15. veebruar 2014 kell 20.00
"Ilona. Rosetta. Sue" aluseks on kolm filmi: Aki Kaurismäki "Põgenevad hinged, vendade Dardenne'ide "Rosetta" ja Amos Kolleki "Sue". Veel üks huvitav fakt Teater NO99 kodulehelt: "Olulisimas saksakeelsete teatrikriitikute ringküsitluses hääletati Saksamaa, Austria ja Šveitsi möödunud aasta parimaks lavastajaks Sebastian Nübling. Parimaks meesnäitlejaks Steven Scharf. Parimaks teatriks Münchner Kammerspiele. Kõik nähtaval "Ilona. Rosetta. Sue"-s."
reede, 20. september 2013
Theatrumi noorte "Palju kära ei millestki"
Kevadel Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi lõpetanud noored on praeguseks läinud igaüks oma rada, ent leidsid augustis-septembris võimaluse veel mõneks õhtuks kokku tulla. VHK teatrikooli 2013. aasta lennu diplomilavastusest "Palju kära ei millestki" õhkub vormilist ja kunstilist lihtsust, kuid see just ongi võluv. Tegelikult on uskumatu, et ma polnud seda Shakespeare'i näidendit lugenud. Kui oleksin, siis arvaksin, et see on kindlasti üks Shakespeare'i paremaid tekste. Vähemasti pandi mind Katariina kirikus viimase etenduse ajal nii uskuma. Nägin seal noori inimesi, kelle väärtushinnangud on midagi hoopis muud kui neil, kes veedavad oma vaba aega näiteks kaubanduskeskustes hängides. Nägin teatrit selle kõige paremas tähenduses ja nägin, kuidas armastusest sünnib eluõnn. Siiralt - meil on lootust!
Abituriente toetab ka mitu kogenud näitlejat. Alates Kristjan Ükskülast, kelle puhul olen mõnikord mõelnud ja täheldanud, et parim osa temast avaldub just Katariina kiriku müüride vahel või läheduses. Ta kannab VHK kasvandikuna selle kooli ja koha vaimu kindlalt kaasas. Aragoonia printsi rollis oli ta jälle nagu omas elemendis, mõjudes noorte armunute saatuse suunajana küll vanema ja targemana, ent pidi üleni valgesse riietatuna olema hea ja õige suuna näitaja. Tähenduslik. Theatrumi näitlejatest tegid kaasa Helvin Kaljula ja Tarmo Song. Peale nende sai laval näha ka Jaak Johansoni, kes üllatas koomikuandega.
Noormeestest paistsid eriti silma Priit Põldma, Sander Roosimägi, Oskar Punga ja Joonas Mattias Sarapuu. Tüdrukutest oli äge Margheritat mänginud Karoliina Saatpalu (harva, kui teatris kuuleb monoloogi järel peaaegu aplausi), teravust nõudvas rollis oli täpne Beatricet mänginud Magdaleena Maasik.
Lavastuses kasutatakse Georg Meri ja Harald Rajametsa tõlget. Shakespeare'i näidendid Meri tõlkes on niivõrd harjumuspärane, et muidu ei kujutakski neid tekste enam vist ette. Kuigi ühte ja teist on ju ka hiljem tõlgitud. Igatahes puudutab etenduses kuuldav tekst kõige tundlikumaid hingekeeli. Ajatusest pole üldse mõtet rääkidagi - palju on kestvat, ning noorte esituses ja nende kaudu alles selgeks mõtlemist vajavat niisamuti. Täiesti tühjas ruumis öeldud sõnad jäävad vaatajate ja ütlejate ümber tähendusi otsima. Kokku enam kui kolm tundi kestnud etendus ei väsita ega tüüta. Ei suuda ka kujutleda, et see kellelegi ei meeldiks. Teater peab olema aus ja ilus. Theatrumi "Palju kära ei millestki" on aus, lihtne, ilus, terviklik, täpne, sügav, vaimukas, naljakas, lootust (k)andev. Selles ei eksperimenteerita, räägitakse aga küll. Lauldakse ja tantsitakse ajastuhõnguliselt ning otsitakse lahendust uudishimule, kadedusele ja tähelepanule. Naeruteraapia aitab. Terav meel ja keel mängivad samuti tähtsat osa.
Abituriente toetab ka mitu kogenud näitlejat. Alates Kristjan Ükskülast, kelle puhul olen mõnikord mõelnud ja täheldanud, et parim osa temast avaldub just Katariina kiriku müüride vahel või läheduses. Ta kannab VHK kasvandikuna selle kooli ja koha vaimu kindlalt kaasas. Aragoonia printsi rollis oli ta jälle nagu omas elemendis, mõjudes noorte armunute saatuse suunajana küll vanema ja targemana, ent pidi üleni valgesse riietatuna olema hea ja õige suuna näitaja. Tähenduslik. Theatrumi näitlejatest tegid kaasa Helvin Kaljula ja Tarmo Song. Peale nende sai laval näha ka Jaak Johansoni, kes üllatas koomikuandega.
Noormeestest paistsid eriti silma Priit Põldma, Sander Roosimägi, Oskar Punga ja Joonas Mattias Sarapuu. Tüdrukutest oli äge Margheritat mänginud Karoliina Saatpalu (harva, kui teatris kuuleb monoloogi järel peaaegu aplausi), teravust nõudvas rollis oli täpne Beatricet mänginud Magdaleena Maasik.
Lavastuses kasutatakse Georg Meri ja Harald Rajametsa tõlget. Shakespeare'i näidendid Meri tõlkes on niivõrd harjumuspärane, et muidu ei kujutakski neid tekste enam vist ette. Kuigi ühte ja teist on ju ka hiljem tõlgitud. Igatahes puudutab etenduses kuuldav tekst kõige tundlikumaid hingekeeli. Ajatusest pole üldse mõtet rääkidagi - palju on kestvat, ning noorte esituses ja nende kaudu alles selgeks mõtlemist vajavat niisamuti. Täiesti tühjas ruumis öeldud sõnad jäävad vaatajate ja ütlejate ümber tähendusi otsima. Kokku enam kui kolm tundi kestnud etendus ei väsita ega tüüta. Ei suuda ka kujutleda, et see kellelegi ei meeldiks. Teater peab olema aus ja ilus. Theatrumi "Palju kära ei millestki" on aus, lihtne, ilus, terviklik, täpne, sügav, vaimukas, naljakas, lootust (k)andev. Selles ei eksperimenteerita, räägitakse aga küll. Lauldakse ja tantsitakse ajastuhõnguliselt ning otsitakse lahendust uudishimule, kadedusele ja tähelepanule. Naeruteraapia aitab. Terav meel ja keel mängivad samuti tähtsat osa.
reede, 13. september 2013
Sarah Winman, "Kui jumal oli jänes"
Ootasin millalgi suvehakul välismaa raamatupoe akna all kallist inimest ja lasin pilgul üle aknale välja pandud raamatute libiseda. Sarah Winmani "Kui jumal oli jänes" oli nende hulgas. Ja mitte ainult üks, vaid lausa kolm erinevat raamatut - prantsus-, inglis- ja saksakeelne. Mõtlesin, et midagi peab olema, et seda raamatut korraga kõigis keeltes trükitakse ja loetakse. Eestikeelse tõlke olemasolust teadsin, aga tingimusteta ihaldama ja lugema polnud seni kippunud.
Kui "Kui jumal oli jänes" lõpuks lugemiseks kätte sattus, olin väga rahul. See on maagiline raamat. Alguses meenutas stiili poolest Harper Lee "Tappa laulurästast" ja Nicole Kraussi "Armastuse ajalugu", siis ärritas ning lõpuks tõdesin, et ma ei ole juhtunud lugema paremini kirja pandud ja edasi antud tunnet, mida tähendab väga lähedase inimese kaotus, teadmatuses elamine ja olemine. Seda raamatut on võrreldud ka Hanif Kureishi "Äärelinna Buddhaga". Ei oska kommenteerida.
Kuigi raamatu esimene pool on õnnestunum, ei paista ka kaksiktornide kujundina kasutamine lõpus kuidagi otsitud käiguna, vaid kõneleb meile meie ajas mõistetavates kategooriates. Autor on vist ajakirjanik ja elulugude või elude lugudest koosnev narratiiv on väga autentne. Peategelase lapseea emotsioonid on siirad. Autor on tabanud täpselt lapse minapilti ja raamatu lõpus on kahtlusteta aru saada, et peategelasest on saanud umbes kolmekümne viie aastane naine - küps, aga ikka kõhklev.
Kõigest hoolimata ei julgeks ma seda raamatut kellelegi eriti soovitada. Seda raamatut peaks lugema hetkil, mil pisiasjad on kõige olulisemad ja vajadus lähedaste inimeste järele suur või kõikevõitev.
Lapse maailmas on selged värvid. Väikesed asjad on kõige tähtsamad ning mõtteid võib tõepoolest juhtida lemmikloom. Vanemate otsuste ja valikute vastu ei ole midagi teha, aga see ei tähenda, et nende otsustega pole võimalik leppida. Samas on täiskasvanuna kõik otsused justkui enda teha, ent kui palju lihtsam on nendega siis leppida ... Rääkimata sellest, et ühel hetkel tuleb aeg, mil tuleb olla ise teistele toeks, endal pole enam kellelegi ega millelegi toetuda. "Kui jumal on jänes" on raamat armastusest, usaldusest, usust ja elust. Niiviisi öeldult kõlab igavalt, aga tegelikult on lugemiseks kaks võimalust: ei saa enne pidama, kui tagakaas on suletud, või tahaks just rahulikult kõige üle mõelda ja tasakesi tekstil rääkida lasta.
Kui "Kui jumal oli jänes" lõpuks lugemiseks kätte sattus, olin väga rahul. See on maagiline raamat. Alguses meenutas stiili poolest Harper Lee "Tappa laulurästast" ja Nicole Kraussi "Armastuse ajalugu", siis ärritas ning lõpuks tõdesin, et ma ei ole juhtunud lugema paremini kirja pandud ja edasi antud tunnet, mida tähendab väga lähedase inimese kaotus, teadmatuses elamine ja olemine. Seda raamatut on võrreldud ka Hanif Kureishi "Äärelinna Buddhaga". Ei oska kommenteerida.
Kuigi raamatu esimene pool on õnnestunum, ei paista ka kaksiktornide kujundina kasutamine lõpus kuidagi otsitud käiguna, vaid kõneleb meile meie ajas mõistetavates kategooriates. Autor on vist ajakirjanik ja elulugude või elude lugudest koosnev narratiiv on väga autentne. Peategelase lapseea emotsioonid on siirad. Autor on tabanud täpselt lapse minapilti ja raamatu lõpus on kahtlusteta aru saada, et peategelasest on saanud umbes kolmekümne viie aastane naine - küps, aga ikka kõhklev.
Kõigest hoolimata ei julgeks ma seda raamatut kellelegi eriti soovitada. Seda raamatut peaks lugema hetkil, mil pisiasjad on kõige olulisemad ja vajadus lähedaste inimeste järele suur või kõikevõitev.
Lapse maailmas on selged värvid. Väikesed asjad on kõige tähtsamad ning mõtteid võib tõepoolest juhtida lemmikloom. Vanemate otsuste ja valikute vastu ei ole midagi teha, aga see ei tähenda, et nende otsustega pole võimalik leppida. Samas on täiskasvanuna kõik otsused justkui enda teha, ent kui palju lihtsam on nendega siis leppida ... Rääkimata sellest, et ühel hetkel tuleb aeg, mil tuleb olla ise teistele toeks, endal pole enam kellelegi ega millelegi toetuda. "Kui jumal on jänes" on raamat armastusest, usaldusest, usust ja elust. Niiviisi öeldult kõlab igavalt, aga tegelikult on lugemiseks kaks võimalust: ei saa enne pidama, kui tagakaas on suletud, või tahaks just rahulikult kõige üle mõelda ja tasakesi tekstil rääkida lasta.
esmaspäev, 9. september 2013
Kunst hoiab elule pöialt - NO99 Kunstikool
Pühapäeviti pärast Aktuaalse Kaamera uudiseid on ETVs NO99 Kunstikool. Esimene saade viieteistkümneosalisest sarjast oli eetris 8. septembril. Niiviisi viisteist pühapäeva järjest. Kunstipärlid on mõne aja eest eetris olnud luulepärlite vääriline järg. Viis minutit on loengu jaoks küll napp aeg, ent piisav, et rääkida lihtsate sõnadega nüüdiskunstist ja äratada selle vastu huvi.
Kunstikooli "loenguid" viivad läbi lavaka tudengid, tulevased näitlejad, kellele on viieminutilise eetriaja kaudu antud võimalus näidata end ka telepublikule. Väga hea mõte, sest moodsa meedia eesmärk näib olevat rääkida rohkem näitlejast kui televisioonist tuttavast tegelasest. Nii et nüüd on ka neil, kes eriti tihti teatrisse ei satu, võimalus noori näitljeid teleekraanil näha. Vaadakem ja saagem nendega tuttavaks! Eriti põnev on, et me ei tea, kes, kuidas ja millest räägib järgmisel pühapäeval ...
Esimeses saates keskendus Simeoni Sundja laemaalile, mille on NO-teatri lakke maalinud Tõnis Saadoja. Juttu tuli kunsti võitlusest banaalsusega ja lihtsuse võlust. Niiviisi ei paista nüüdiskunst üldse arusaamatu. Mustvalge laemaal on hilissuveõhtu (tundus, et filmitud oli hilissuvel) valguses järve taustal lausa naturalistlik, peaaegu nagu foto, pilt pildis. Kunst hoiab siin tõepoolest elule pöialt ega püüa olla loodusest ilusam või sellega võistelda.
NO99 Kunstikooli loengud riputatakse esmaspäeviti kohe ka Youtube'i. On, mida oodata ja vaadata.
Kunstikooli "loenguid" viivad läbi lavaka tudengid, tulevased näitlejad, kellele on viieminutilise eetriaja kaudu antud võimalus näidata end ka telepublikule. Väga hea mõte, sest moodsa meedia eesmärk näib olevat rääkida rohkem näitlejast kui televisioonist tuttavast tegelasest. Nii et nüüd on ka neil, kes eriti tihti teatrisse ei satu, võimalus noori näitljeid teleekraanil näha. Vaadakem ja saagem nendega tuttavaks! Eriti põnev on, et me ei tea, kes, kuidas ja millest räägib järgmisel pühapäeval ...
Esimeses saates keskendus Simeoni Sundja laemaalile, mille on NO-teatri lakke maalinud Tõnis Saadoja. Juttu tuli kunsti võitlusest banaalsusega ja lihtsuse võlust. Niiviisi ei paista nüüdiskunst üldse arusaamatu. Mustvalge laemaal on hilissuveõhtu (tundus, et filmitud oli hilissuvel) valguses järve taustal lausa naturalistlik, peaaegu nagu foto, pilt pildis. Kunst hoiab siin tõepoolest elule pöialt ega püüa olla loodusest ilusam või sellega võistelda.
NO99 Kunstikooli loengud riputatakse esmaspäeviti kohe ka Youtube'i. On, mida oodata ja vaadata.
pühapäev, 8. september 2013
Edith Wharton, "Süütuse aeg"
Proovisin mitu aastat tagasi Edith Whartoni "Süütuse aega" lugeda, aga paarikümnest leheküljest kaugemale ei jõudnud. Ei olnud tollal õiget meeleolu 20. sajandi alguse Ameerika kirjanduse jaoks. Eia Uus viitab "Minu Prantsusmaas" õige põgusalt sellele raamatule, ja millegipärast takerdusin ma lugedes siis just sellele viitele. Nii et otsisin "Süütuse aja" uuesti riiulist välja. Lugesin ja nautisin, kuigi Prantsusmaast on juttu vaid paaris kohas. Põhiidee ja sellest johtuv väärtus asetab kõverpeeglisse uue ja vana maailma vastuolu. Paradoksaalne, et 19. sajandi lõpukümnendeil oli Euroopast tulev uus elustiil ameeriklaste silmis lausa põlastusväärne, mõni aeg hiljem troonis Ameerika nii majanduses kui ka trendiloojana Vana Euroopa ees ja tänapäeval joondume tahes või tahtmata just ameeriklaste järgi. Mitte et vahepeal poleks muid suundi olnud.
Whartoni "Süütuse aja" alltekst on tihe ja võib sõltuvalt ajast ja kohast edastada vastuvõtjale väga erinevaid sõnumeid. Jüri Talvet on öelnud, et mõnikord võib teose tõlge teistes keeltes osutuda parimaks esimeseks vihjeks selle teose olemuse kohta, pidades silmas justnimelt "Süütuse aega". Mööngem, et tõlgendusvõimalused algavad tegelikult juba pealkirjast, mis ei anna õigupoolest mingeid vihjeid. Kõlab ainult suursuguselt ja pühalikult. Sakslased olevat tõlkinud selle hoopis "Ameerika romansiks", armulooks.
Praegu tundub mulle, et selle raamatu moraal peaks olema stagnatsioonile näpu vibutamine, kuid tegelikult pole asi üldse nii lihtne. Krahvinna Ellen Olenska saabumine New Yorki lõi peategelase Sillerton Jacksoni tõekspidamistesse suured mõrad. Loomulikult olnuks Sillertonil seltskonnas kehtivaid reegleid keeruline eirata ja sellise stsenaariumi korral poleks "Süütuse ajas" ka praegust originaalsust. Hoopis huvitav oli jälgida peategelase mõttekäike, sest kõrvaltvaatajana kiitis ta heaks kõik selle, mida enda positsioonilt vaadates otseselt ja kaudselt kritiseeris. Kõhklusteks ja kahtlusteks oli Sillertoni hinges ruumi kuhjaga ja seetõttu on väga selge, miks noormees skandaali iga hinna eest vältida püüab. Ta kuulus kõige täiega suurde halli massi ja leppis järjest kõigi teele veerenud takistustega. Lastest kasvasid aga toredad laia silmaringiga inimesed. Siit võib edasi meenutada, millega järgnevate põlvkondade vabaduseiha lõppes: glamuur ja muretu elu päädis depressiooniga. Sellest Wharton ei kirjuta, kuigi raamatu ilmumisaeg (1920) langeb suure peo aega. Lugemise ajal tulid ajaloo keerdkäigud kõne alla küll.
Keegi kirjutas ilusti, et klassikud kõnelevad iga põlvkonnaga uuesti. On jah nii! Pikkade lausete ja kummaliste (ajast ja arust?) mõtete pärast neid ju ei loeks, aga kui ikkagi lugeda ja pisutki süveneda, on pikkade lausete taga ja abil avanev ajastuhõng just ainult nii edasi antav ja mõtted igikestvad. Uus on vana tõlgendamine ja täiendamine, kogemuslik seos.
Kuna "Süütuse ajas" puudub õnnetu lugu, mõjub teos eriti värskelt. Ja mis veel eriti oluline, see ei ole naistekas või armastusromaan, vaid ühiskonnakriitiline teos. Aktuaalne ja ajatu.
Whartoni "Süütuse aja" alltekst on tihe ja võib sõltuvalt ajast ja kohast edastada vastuvõtjale väga erinevaid sõnumeid. Jüri Talvet on öelnud, et mõnikord võib teose tõlge teistes keeltes osutuda parimaks esimeseks vihjeks selle teose olemuse kohta, pidades silmas justnimelt "Süütuse aega". Mööngem, et tõlgendusvõimalused algavad tegelikult juba pealkirjast, mis ei anna õigupoolest mingeid vihjeid. Kõlab ainult suursuguselt ja pühalikult. Sakslased olevat tõlkinud selle hoopis "Ameerika romansiks", armulooks.
Praegu tundub mulle, et selle raamatu moraal peaks olema stagnatsioonile näpu vibutamine, kuid tegelikult pole asi üldse nii lihtne. Krahvinna Ellen Olenska saabumine New Yorki lõi peategelase Sillerton Jacksoni tõekspidamistesse suured mõrad. Loomulikult olnuks Sillertonil seltskonnas kehtivaid reegleid keeruline eirata ja sellise stsenaariumi korral poleks "Süütuse ajas" ka praegust originaalsust. Hoopis huvitav oli jälgida peategelase mõttekäike, sest kõrvaltvaatajana kiitis ta heaks kõik selle, mida enda positsioonilt vaadates otseselt ja kaudselt kritiseeris. Kõhklusteks ja kahtlusteks oli Sillertoni hinges ruumi kuhjaga ja seetõttu on väga selge, miks noormees skandaali iga hinna eest vältida püüab. Ta kuulus kõige täiega suurde halli massi ja leppis järjest kõigi teele veerenud takistustega. Lastest kasvasid aga toredad laia silmaringiga inimesed. Siit võib edasi meenutada, millega järgnevate põlvkondade vabaduseiha lõppes: glamuur ja muretu elu päädis depressiooniga. Sellest Wharton ei kirjuta, kuigi raamatu ilmumisaeg (1920) langeb suure peo aega. Lugemise ajal tulid ajaloo keerdkäigud kõne alla küll.
Keegi kirjutas ilusti, et klassikud kõnelevad iga põlvkonnaga uuesti. On jah nii! Pikkade lausete ja kummaliste (ajast ja arust?) mõtete pärast neid ju ei loeks, aga kui ikkagi lugeda ja pisutki süveneda, on pikkade lausete taga ja abil avanev ajastuhõng just ainult nii edasi antav ja mõtted igikestvad. Uus on vana tõlgendamine ja täiendamine, kogemuslik seos.
Kuna "Süütuse ajas" puudub õnnetu lugu, mõjub teos eriti värskelt. Ja mis veel eriti oluline, see ei ole naistekas või armastusromaan, vaid ühiskonnakriitiline teos. Aktuaalne ja ajatu.
neljapäev, 5. september 2013
"Searching for Sugar Man" - dokumentaalfilmi Oscariga pärjatud film
Minusugune hellik suutis "Searching for Sugar Man'i" (Suhkrumeest otsimas) vaadates mitu korda salamisi pisaraid valada. Film on lihtsalt nii liigutav ja uskumatu, et ainuüksi idee Sixto Rodriqueze lugu filmi sisse panna oli kõiki mu pisaraid väärt. Heldimusest sündinud rõõmu ja mõistmist teist sama palju.
Selles filmis pole traagilisi kaadreid. Heades dokkfilmides kipub neid olema ju rohkesti. "Sugar Man'is" oli ühe mehe uskumatu lugu, mida on raske tõsiselt võtta, kui internetti poleks. Läksin igatahes kinost koju ja "kontrollisin üle" (loe: googeldasin ja tuhlasin Youtube'is veidi ringi), kas Rodriquez on päriselt olemas. Küsitlesin isegi paari minust palju muusikateadlikumat inimest, et kas nad teavad seda meest. Ei teadnud. Nad polnud filmi näinud. Kui filmi "Searching for Sugar Man" poleks tehtud, ei teaks Rodriquezest peale lõuna-aafriklaste, kes on tema muusika najal üles kasvanud, ja paari ameeriklasest produtsendi arvatavasti suurt keegi midagi. Meedial on võim. Vaevalt et oleksin seda filmi üldse vaadanud, kui see poleks võitnud parima filmi Oscarit.
"Searching for Sugar Man'i" võlu peitub lihtsuses. Lihtsate, räämas tänavate näitamises. Kaadrid võimendusid alltekstina fakti taustal, et Rodriqueze kodulinn Detroit on jõudnud vahepeal pankrotti minna. Mõjub ka fakt, et Detroit asub laiuskraadil, kus on korralikud talved, kus inimesed peavad ellujäämise nimel pingutama. Kui keegi suudab väärtustada meie aja rahakontekstis midagi muud kui raha, on see lihtsalt lummav. Rodriqueze ühe tütre tõdemus päris filmi lõpus, et isa elab endiselt kehvapoolselt, on kurvastav, ent ka märk, et tõelise kunsti puhul ei saa rikastumine olla eesmärk. Võib muidugi olla, et kõige taga on minu naiivne usk.
Igatahes kuulan nüüd aeg-ajalt selle mehe loodud muusikat. Olen endaga väga rahul, et tol suvisel päeval Sõpruse kinno jalutada viitsisin ja filmi ära nägin. Rikastav ja kaua meeles püsiv kogemus. Rootslaste käsi on filmi loomisel mängus ja tõtt-öelda on see ka nähtav ja tajutav.
Selles filmis pole traagilisi kaadreid. Heades dokkfilmides kipub neid olema ju rohkesti. "Sugar Man'is" oli ühe mehe uskumatu lugu, mida on raske tõsiselt võtta, kui internetti poleks. Läksin igatahes kinost koju ja "kontrollisin üle" (loe: googeldasin ja tuhlasin Youtube'is veidi ringi), kas Rodriquez on päriselt olemas. Küsitlesin isegi paari minust palju muusikateadlikumat inimest, et kas nad teavad seda meest. Ei teadnud. Nad polnud filmi näinud. Kui filmi "Searching for Sugar Man" poleks tehtud, ei teaks Rodriquezest peale lõuna-aafriklaste, kes on tema muusika najal üles kasvanud, ja paari ameeriklasest produtsendi arvatavasti suurt keegi midagi. Meedial on võim. Vaevalt et oleksin seda filmi üldse vaadanud, kui see poleks võitnud parima filmi Oscarit.
"Searching for Sugar Man'i" võlu peitub lihtsuses. Lihtsate, räämas tänavate näitamises. Kaadrid võimendusid alltekstina fakti taustal, et Rodriqueze kodulinn Detroit on jõudnud vahepeal pankrotti minna. Mõjub ka fakt, et Detroit asub laiuskraadil, kus on korralikud talved, kus inimesed peavad ellujäämise nimel pingutama. Kui keegi suudab väärtustada meie aja rahakontekstis midagi muud kui raha, on see lihtsalt lummav. Rodriqueze ühe tütre tõdemus päris filmi lõpus, et isa elab endiselt kehvapoolselt, on kurvastav, ent ka märk, et tõelise kunsti puhul ei saa rikastumine olla eesmärk. Võib muidugi olla, et kõige taga on minu naiivne usk.
Igatahes kuulan nüüd aeg-ajalt selle mehe loodud muusikat. Olen endaga väga rahul, et tol suvisel päeval Sõpruse kinno jalutada viitsisin ja filmi ära nägin. Rikastav ja kaua meeles püsiv kogemus. Rootslaste käsi on filmi loomisel mängus ja tõtt-öelda on see ka nähtav ja tajutav.
pühapäev, 1. september 2013
Teatriõhtu - "13"
Üle pika aja sattusin eile telekast teatriõhtut vaatama. Ega tea, võib-olla polegi neid väga tihti. Kahel viimasel suvel Kultuurikatla Aias mängitud "13" kohta olin kuulnud ja lugenud vaid positiivset ja seepärast ei saanud nüüd kuidagi võimalust kasutamata jätta, et näha, millega ikkagi tegemist on.
Jim Ashilevi lavastus on inspireeritud Merle Karusoo kunagisest menulavastusest "Olen kolmeteistkümneaastane" ning heidab praeguste seitsmendike vahendusel pilgu tänapäeva kolmeteistkümneaastaste ellu. Seitsmendike vahendusel sellepärast, et selle lavastuse dramatiseerisid seitsme Tallinna kooli seitsmendikud. Mängivad Von Krahli Teatri näitlejad Kait Kall, Ott Kartau, Mart Koldits, Liis Lindmaa, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen ja Ragne Veensalu.
Kultuurikatla Aeda näis lavastus sobivat ideaalselt. Aiast sai mängleva kergusega klassiruum, mänguväljak, bussipeatus ja lihtsalt majadevaheline ajaveetmiskoht, kus kolmeteistkümneaastaste päevad mööduvad. Etendus kulges märkamatult ja mitu korda mõtlesin, et õigupoolest pole midagi muutunud. Teismelisehakatis on ikka teismelisehakatis. Tüdrukud on mõnevõrra küpsemad, aga ka haavatavamad. See tuli seal aias ilmekalt välja. Nagu ka see, et üks teismeliste põhiprobleeme on ajast aega võitlus kuhugi kuulumise pärast. Ja olgugi et kohati väga ropp kõnepruuk pani korraks kulme kergitama, tuleb tõdeda ja leppida, et ka selles ei ole midagi uut. Koguni, et kui nende noorte dramatiseerijate kaudu mõelda, siis ei ole noorus ju hukas, vaid on selline, nagu ta on. Üksnes tehnika areng mõjutab ja muudab suhtlusparadigmasid.
Olgem ausad, mõni asi oli ikka uus ja ennekuulmatu kah. Näiteks see, et tomati abil õpitakse suudlema. Ja mõni asi oli selline, mille puhul tahtnuks uskuda, et need ajad on möödas. Näiteks tüdrukute kehalise kasvatuse tund ja õpetaja.
Kes on noor? Eks vist see, kellele lähevad need teemad korda, kes tunneb kolmeteistkümneaastastes ära ennast või vähemalt kedagi omasuguste seast. Teisest küljest on "13" lugu neist, kes niisugusesse kõverpeeglisse põnevusega vaadata oskavad. Mänguruumina on Kultuurikatla Aed autentne, selline natuke laokil ja räämas tagahoov, kus mööduvad tavalise noore päevad. Teleekraanilt paistis hulk oma ettevõtmist nautivaid näitlejaid.
Jim Ashilevi lavastus on inspireeritud Merle Karusoo kunagisest menulavastusest "Olen kolmeteistkümneaastane" ning heidab praeguste seitsmendike vahendusel pilgu tänapäeva kolmeteistkümneaastaste ellu. Seitsmendike vahendusel sellepärast, et selle lavastuse dramatiseerisid seitsme Tallinna kooli seitsmendikud. Mängivad Von Krahli Teatri näitlejad Kait Kall, Ott Kartau, Mart Koldits, Liis Lindmaa, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen ja Ragne Veensalu.
Kultuurikatla Aeda näis lavastus sobivat ideaalselt. Aiast sai mängleva kergusega klassiruum, mänguväljak, bussipeatus ja lihtsalt majadevaheline ajaveetmiskoht, kus kolmeteistkümneaastaste päevad mööduvad. Etendus kulges märkamatult ja mitu korda mõtlesin, et õigupoolest pole midagi muutunud. Teismelisehakatis on ikka teismelisehakatis. Tüdrukud on mõnevõrra küpsemad, aga ka haavatavamad. See tuli seal aias ilmekalt välja. Nagu ka see, et üks teismeliste põhiprobleeme on ajast aega võitlus kuhugi kuulumise pärast. Ja olgugi et kohati väga ropp kõnepruuk pani korraks kulme kergitama, tuleb tõdeda ja leppida, et ka selles ei ole midagi uut. Koguni, et kui nende noorte dramatiseerijate kaudu mõelda, siis ei ole noorus ju hukas, vaid on selline, nagu ta on. Üksnes tehnika areng mõjutab ja muudab suhtlusparadigmasid.
Olgem ausad, mõni asi oli ikka uus ja ennekuulmatu kah. Näiteks see, et tomati abil õpitakse suudlema. Ja mõni asi oli selline, mille puhul tahtnuks uskuda, et need ajad on möödas. Näiteks tüdrukute kehalise kasvatuse tund ja õpetaja.
Kes on noor? Eks vist see, kellele lähevad need teemad korda, kes tunneb kolmeteistkümneaastastes ära ennast või vähemalt kedagi omasuguste seast. Teisest küljest on "13" lugu neist, kes niisugusesse kõverpeeglisse põnevusega vaadata oskavad. Mänguruumina on Kultuurikatla Aed autentne, selline natuke laokil ja räämas tagahoov, kus mööduvad tavalise noore päevad. Teleekraanilt paistis hulk oma ettevõtmist nautivaid näitlejaid.
laupäev, 31. august 2013
R.A.A.A.M. osaleb oktoobris kahel välisfestivalil
R.A.A.A.M. osaleb oktoobris kahel välisfestivalil - Wrocławis ja New Yorgis.
11.-18. oktoobrini 2013 toimub Poolas Wrocławis teatrifestival Dialog. Seal mängitakse kahel korral "Antigonet". Etendused toimuvad:
- reedel, 11. oktoobril 2013 kell 19.00 ja
- laupäeval 12. oktoobril 2013 kell 18.00.
3. oktoobrist kuni 24. novembrini 2013 toimub New Yorgis monoteatrite festival United Solo festival. Seda on nimetatud maailma suurimaks monoteatrite festivaliks. Kõik etendused toimuvad Theatre Row saalis. R.A.A.A.M. osaleb tänavusel festivalil lavastusega "Soolo", mida mängitakse:
- teisipäeval, 22. oktoobril kell 19.00.
11.-18. oktoobrini 2013 toimub Poolas Wrocławis teatrifestival Dialog. Seal mängitakse kahel korral "Antigonet". Etendused toimuvad:
- reedel, 11. oktoobril 2013 kell 19.00 ja
- laupäeval 12. oktoobril 2013 kell 18.00.
3. oktoobrist kuni 24. novembrini 2013 toimub New Yorgis monoteatrite festival United Solo festival. Seda on nimetatud maailma suurimaks monoteatrite festivaliks. Kõik etendused toimuvad Theatre Row saalis. R.A.A.A.M. osaleb tänavusel festivalil lavastusega "Soolo", mida mängitakse:
- teisipäeval, 22. oktoobril kell 19.00.
kolmapäev, 28. august 2013
"Vaikse ookeani võitlus" ja "Rünnak Valgele Majale"
Pealtnäha ei ole need kaks filmi kuidagi koos vaadeldavad. Üks - "Vaikse ookeani võitlus" (Pacific Rim) - on hiidmonstrumite sõda Vaiksel ookeanil, mis räägib hea fantaasia korral loo sellest, mida tähendab võitlus loodusjõududega ja kuidas inimesed tsunamitest jagu saavad. Teine - "Rünnak Valgele Majale" (White House Down) - on märul, kus rünnatakse Valget Maja ja USA presidenti. Film on klišeesid täis, aga tegelikult täitsa tore suvine meelelahutus. Põhjus, miks ma mõlemast korraga kirjutan, on lihtne - vaatasin kahel järjestikusel päeval ja aitab vast paarist reast küll.
"Vaikse ookeani võitlus" tõukub režissöör Guillermo del Toro soovil jaapani robotikultuurist. Tegevus toimub Vaikse ookeani kaldal olevates linnades. Inimeste teadvusesse on kirjutatud, et maailmalõpp pole enam kaugel, sest pidevalt tuleb ookeanist koletisi-kaijusid, kelle vastu ei aita ükski relv. Üksnes ülisuured robotid suudavad nendega veel võidelda, sedagi siis, kui roboteid juhivad tugevad ja distsiplineeritud jäägrid. Häid jäägreid on vähe alles jäänud. Keeruliste robotite taga on niisiis inimesed ja kuigi film on stampe täis, on lugu ometi nauditav ja tehismaailm alles inimese võimuses. Süngust "võitluses" ei ole, põnevust ja inimese muret tuleviku pärast on aga ohtralt.
"Vaikse ookeani võitlus" on kuuldavasti väga suure eelarvega film. Õnneks on tulemus niisugune, et algusest lõpuni on põnev ja lugu terviklik. Isegi mitmetasandiline, sest mulle kangastus tõepoolest sürrealistlik tõlgendus loodusjõudude pealetungist. Tsunamid ja merest tõusvad jamad on viimastel aastatel päris ägedaks läinud.
"Rünnak Valgele Majale" sisaldab palju klišeesid, mistõttu on tegevuskäik suuresti ette teada. Samas ei ole põhjust režissöör Roland Emmerichile midagi ette ka heita, sest omas "žanris" ehk suvekinofilmide hulgas on film ju ok. Tabasin end korduvalt mõttelt, et demokraatia Ameerika Ühendriikide moodi on nagu ülemdiktatuur. Filmi lõpp on sellises lihtsameelsuses väiklane, aga (tänapäeva lääne) inimesed armastavad ja vajavad kangelaslugusid. Kuidas sa muidu ühte kassafilmi teed?! Lihtsalt elegantsem on, kui kangelane tuleb majarusude vahelt välja, lükkab riietelt tolmu maha ja asub seejärel ajakirjanikele intervjuusid andma. Filmis kujutatakse kena paksu värviga mitut karakterit alates Valge Maja giidist ja lõpetades USA mustanahalise presidendiga. Turvameheks pürgiv isa ja tema teismeline patrioot-tütar on aga mitmes mõttes ülepingutatud.
Mõlema filmi puhul üllatas, et polnud klassikalist läbivat armastuslugu. Nõnda mõeldes näib armastusliin olevat nüüdisaegses vikerkaarevärvilises suhterägastikus teisejärguline, üldisem õigete väärtuste austamine on rohkem hinnas. Ongi huvitavam. Mõnusad pretensioonitud filmid, kuigi "Vaikse ookeani võitlus" on nii tehniliselt kui ka idee poolest terviklikum. "Rünnak Valgele Majale" kätkeb tegevuspaiga tõttu ühest küljest korrektseid sõnumeid, teisest küljest aga kajastab kontsentreeritult trafarette, mille esitamisest paremat näidet kohe ei meenugi.
"Vaikse ookeani võitlus" tõukub režissöör Guillermo del Toro soovil jaapani robotikultuurist. Tegevus toimub Vaikse ookeani kaldal olevates linnades. Inimeste teadvusesse on kirjutatud, et maailmalõpp pole enam kaugel, sest pidevalt tuleb ookeanist koletisi-kaijusid, kelle vastu ei aita ükski relv. Üksnes ülisuured robotid suudavad nendega veel võidelda, sedagi siis, kui roboteid juhivad tugevad ja distsiplineeritud jäägrid. Häid jäägreid on vähe alles jäänud. Keeruliste robotite taga on niisiis inimesed ja kuigi film on stampe täis, on lugu ometi nauditav ja tehismaailm alles inimese võimuses. Süngust "võitluses" ei ole, põnevust ja inimese muret tuleviku pärast on aga ohtralt.
"Vaikse ookeani võitlus" on kuuldavasti väga suure eelarvega film. Õnneks on tulemus niisugune, et algusest lõpuni on põnev ja lugu terviklik. Isegi mitmetasandiline, sest mulle kangastus tõepoolest sürrealistlik tõlgendus loodusjõudude pealetungist. Tsunamid ja merest tõusvad jamad on viimastel aastatel päris ägedaks läinud.
"Rünnak Valgele Majale" sisaldab palju klišeesid, mistõttu on tegevuskäik suuresti ette teada. Samas ei ole põhjust režissöör Roland Emmerichile midagi ette ka heita, sest omas "žanris" ehk suvekinofilmide hulgas on film ju ok. Tabasin end korduvalt mõttelt, et demokraatia Ameerika Ühendriikide moodi on nagu ülemdiktatuur. Filmi lõpp on sellises lihtsameelsuses väiklane, aga (tänapäeva lääne) inimesed armastavad ja vajavad kangelaslugusid. Kuidas sa muidu ühte kassafilmi teed?! Lihtsalt elegantsem on, kui kangelane tuleb majarusude vahelt välja, lükkab riietelt tolmu maha ja asub seejärel ajakirjanikele intervjuusid andma. Filmis kujutatakse kena paksu värviga mitut karakterit alates Valge Maja giidist ja lõpetades USA mustanahalise presidendiga. Turvameheks pürgiv isa ja tema teismeline patrioot-tütar on aga mitmes mõttes ülepingutatud.
Mõlema filmi puhul üllatas, et polnud klassikalist läbivat armastuslugu. Nõnda mõeldes näib armastusliin olevat nüüdisaegses vikerkaarevärvilises suhterägastikus teisejärguline, üldisem õigete väärtuste austamine on rohkem hinnas. Ongi huvitavam. Mõnusad pretensioonitud filmid, kuigi "Vaikse ookeani võitlus" on nii tehniliselt kui ka idee poolest terviklikum. "Rünnak Valgele Majale" kätkeb tegevuspaiga tõttu ühest küljest korrektseid sõnumeid, teisest küljest aga kajastab kontsentreeritult trafarette, mille esitamisest paremat näidet kohe ei meenugi.
pühapäev, 25. august 2013
Pöörased tokerjad meenutavad Anija meeste sõjakäiku ja muud
Milline visuaal ja kokkukõla! Värvidemäng Anija mõisa pargi suurte tammede alla rajatud pöördlaval ilmestab lavastuse stseene ja need hakkavad kõnelema meie endi takust lugu. Anne Türnpu ja Eva Klemetsi lavastatud "Tokerjad, pööramäng Anija meeste mälestuseks" on hästi eepiline näitemäng, mis jääb tänavusest suvest meelde kui võimsaim teatrielamus. Just siis, kui tundub, et kogu aegruum on ära kasutatud, ilmub jälle midagi uut, veel võimsamat. Eestlane raiub lohel järjepanu päid maha, aga kohe kasvab uus asemele. Võõras raiub meie päid, aga eestlane ei jäta jonni, kasvatab ka uue. Suurvormilisust lisab imeliselt kõlav noorte segakoor Vox Populi, kinnitades, et (koori)laulus on uskumatult palju väge. Mis sellest, et sugugi mitte kaua aega tagasi oli eestlase selg verine, käed rakkus, nägu hall ja silmad näljast auku vajunud, eestlane ikka laulis ja laulab.
"Tokerjate" aluseks on Eduard Vilde "Kui Anija mehed Tallinnas käisid", aga pole unustatud, et teatrietendus peab kõnelema oma ajas. Tegijad otsivad muu hulgas vastust küsimustele, kuidas ja kas me sobitume Euroopasse ja maailma või kuidas meid laiemalt mõistetakse, kuidas oleme jõudnud siia, kus me parasjagu oleme. Eelkõige oleme teel.
"Tokerjad" on võimsate efektidega lavastus, kus üksikutel näitlejatel on ilma toetava ansamblita raske mõjule pääseda. Ansambel on võimas, kehastudes kujundite taustal nendeks, kellele ja kellega saab kaasa tunda, või nendeks, kelles nähakse variserlikku nahahoidjat, või nendeks, kes arvavad endast põhjendamatult palju. Bert Raudsep mängib Hans Tertsiust, kes tarmuka ja julge eesti mehena ajab taga õiglust, millele tal õigust pole. Hirmus hästi mängib! Ümberkehastumisvõime kõiki astmeid näitavad Ott Aardam, Lauri Kaldoja, Mart Koldits ja Kristjan Sarv, kelle täita on rollid alates pärisorjadest kuni Vene tsaarini välja. Sinna vahele mahub nii tähtsaid kirikutegelasi, aadlikke kui ka Vene saadikuid. Naised jäävad põhjendatult tagaplaanile, sest nende roll on tagajärgede ja tegeliku valu kujutamine. Helena Pruuli ja Maria Uppin kehastavad nooruse jõudu ja elu kordaminemise tähtsust. Õhtupimeduses ja augustiöös nende valu vaadates kihvatab ja karjatab vaataja meeltes selle sajandi hillitsetud raev. Maret Mursale jäävad tsarinna, kõrgi aadlidaami ja eesti ema rollid.
Etendus algab pärast päikeseloojangut. Alguses ei ole veel pime, kuid rehepeksustseen tungib luust ja lihast läbi, andes juba esimestel minutitel aimu ees ootavast võimsast teatrielamusest. Iga kujund on nii ilmekas, et tekib tahtmine veel mõnda teist etendust peale esietenduse vaadata. Seda ilu ja valu on korraga liiga keeruline meelde jätta, läbi mõelda ja enda sees kasvama panna. Aga ka lihtsalt vaatemänguna on "Tokerjad" igas mõttes lummav. Hing jääb korraks kinni, naerda saab ning tõrvikutega valgustatud teel ühtepidi mõisaaita minnes tärkab lootus, et kõik on võimalik ja alles ees. Pärast sama teed tagasi tulles ja tagasi vaadates on tõrvikuid justkui rohkem ning kangastub pilt, nagu ollaksegi teel Tallinnasse.
Tulen kunagi veel Anija mõisa kiviaia äärde piiluma, sest olen kindel, et Kristjan Sarve kummituslik kuju on endiselt mõisahoone katusel ja kinnitab, et ammu oli aeg orjarüü seljast heita. Harva juhtub, et kavalehele kogutud tsitaadid hakkavad rääkima. "Tokerjate" puhul hakkasid, ja näitasid me esivanemate ja meie endi taga vaba inimest, kes ei peaks kelleltki endale maad või õigust ostma. Meie vabadusel on rohkem värve kui mullavärv. Hea meel on, et kogu värviskaala siin nii otseses kui ka kaudses mõttes ära näidati. Ja muidugi - mulgipuder maitses pärast seda pöörast üht- ja teistpidi näidatud ajalooetendust väga hästi!
"Tokerjate" aluseks on Eduard Vilde "Kui Anija mehed Tallinnas käisid", aga pole unustatud, et teatrietendus peab kõnelema oma ajas. Tegijad otsivad muu hulgas vastust küsimustele, kuidas ja kas me sobitume Euroopasse ja maailma või kuidas meid laiemalt mõistetakse, kuidas oleme jõudnud siia, kus me parasjagu oleme. Eelkõige oleme teel.
"Tokerjad" on võimsate efektidega lavastus, kus üksikutel näitlejatel on ilma toetava ansamblita raske mõjule pääseda. Ansambel on võimas, kehastudes kujundite taustal nendeks, kellele ja kellega saab kaasa tunda, või nendeks, kelles nähakse variserlikku nahahoidjat, või nendeks, kes arvavad endast põhjendamatult palju. Bert Raudsep mängib Hans Tertsiust, kes tarmuka ja julge eesti mehena ajab taga õiglust, millele tal õigust pole. Hirmus hästi mängib! Ümberkehastumisvõime kõiki astmeid näitavad Ott Aardam, Lauri Kaldoja, Mart Koldits ja Kristjan Sarv, kelle täita on rollid alates pärisorjadest kuni Vene tsaarini välja. Sinna vahele mahub nii tähtsaid kirikutegelasi, aadlikke kui ka Vene saadikuid. Naised jäävad põhjendatult tagaplaanile, sest nende roll on tagajärgede ja tegeliku valu kujutamine. Helena Pruuli ja Maria Uppin kehastavad nooruse jõudu ja elu kordaminemise tähtsust. Õhtupimeduses ja augustiöös nende valu vaadates kihvatab ja karjatab vaataja meeltes selle sajandi hillitsetud raev. Maret Mursale jäävad tsarinna, kõrgi aadlidaami ja eesti ema rollid.
Etendus algab pärast päikeseloojangut. Alguses ei ole veel pime, kuid rehepeksustseen tungib luust ja lihast läbi, andes juba esimestel minutitel aimu ees ootavast võimsast teatrielamusest. Iga kujund on nii ilmekas, et tekib tahtmine veel mõnda teist etendust peale esietenduse vaadata. Seda ilu ja valu on korraga liiga keeruline meelde jätta, läbi mõelda ja enda sees kasvama panna. Aga ka lihtsalt vaatemänguna on "Tokerjad" igas mõttes lummav. Hing jääb korraks kinni, naerda saab ning tõrvikutega valgustatud teel ühtepidi mõisaaita minnes tärkab lootus, et kõik on võimalik ja alles ees. Pärast sama teed tagasi tulles ja tagasi vaadates on tõrvikuid justkui rohkem ning kangastub pilt, nagu ollaksegi teel Tallinnasse.
Tulen kunagi veel Anija mõisa kiviaia äärde piiluma, sest olen kindel, et Kristjan Sarve kummituslik kuju on endiselt mõisahoone katusel ja kinnitab, et ammu oli aeg orjarüü seljast heita. Harva juhtub, et kavalehele kogutud tsitaadid hakkavad rääkima. "Tokerjate" puhul hakkasid, ja näitasid me esivanemate ja meie endi taga vaba inimest, kes ei peaks kelleltki endale maad või õigust ostma. Meie vabadusel on rohkem värve kui mullavärv. Hea meel on, et kogu värviskaala siin nii otseses kui ka kaudses mõttes ära näidati. Ja muidugi - mulgipuder maitses pärast seda pöörast üht- ja teistpidi näidatud ajalooetendust väga hästi!
Tellimine:
Postitused (Atom)