neljapäev, 9. august 2012

Mesallianss Ohtu mõisas

Ohtu mõisa kõrvalhoone, kus "Mesallianssi" mängitakse, on olnud ilmsesti kunagi karjalaut, ent praegune mängukoht ja lavastuse kujundus on muljetavaldavad ja rõhutavad juba mängupaiga abil elu kauni koore all peituvat närusust. Tegevus toimub rikka pesuvabrikandi häärberis, kuhu autentsuse huvides ei ole unustatud isegi kaminat ehitada, rääkimata roheliseküllasest köögi sisekujundusest ja vaatajate silme all gaasipliidil valmivast praest. Samal ajal kui pada tulel podiseb, juhtub tütre kihlatut ja selle isa võõrustava vabrikandi kodus ütlemata palju.

G. B. Shaw näidendi tekstis pole põhjust kahelda. Roman Baskini lavastust võib lühidalt kirjeldada kui üdini tema käekirjaga komöödialavastust. Esimeses vaatuses ei ole peaaegu üldse põhjust naerda. See on lausa kammerlik, lastes oletada, et vabrikandi tütrel Hypatial (Elina Pähklimägi) ja aadlisoost Bentleyl (Alo Kõrve) on väga vähe ühist. Kahe maailma ristumisel tekib groteskne kujutluspilt. Ühel pool kodanlased ja teisel pool aadlimehed. Aadlikele on palju elulist võõras, vabrikanti ehk seda meest, kes on kõik oma käte ja pea abil kokku kuhjanud, ehmatab, kui keegi lennumasinaga kasvuhoonesse maandub. Kummalgi pole põhjust palju rõõmustada laste üle. Kaks väga erinevat meetodit hariduse omandamisel on andnud vähemalt poiste puhul võrdväärse tulemuse ja Hypatiale on jäänud teadmine, et kellegagi ta ükskord ju abielluma peab. Esimese vaatuse grotesksus asendub teises vaatuses puhtakujulise publiku naerutamisega.

Vist teist korda juhtus minuga teatris nii, et etendus kulges oma vaiksel moel kuni hetkeni, kui lavale tuli Üllar Saaremäe. Ta teeb uksest sisse astudes justkui sõrmenipsu ja ütleb: "No nii, nüüd mängime!" Igatahes on publik tema ilmumise tulemusel pihus ja "Mesallianssi" vaadates saab sest hetkest peale peaaegu lakkamatult naerda. Ükskõik kas otseütlemiste või ridade vahelt välja loetava üle.

Hypatia on tüdinenud seltskondliku positsiooniga kaasnevast tähelepanust ja kindlates raamides püsimisest. Ta on ammuilma mõistnud, et see on vaid fassaad, mis kaitseb ühtviisi nii kodanlast kui ka aadlikku. Kõige parema meelega ihkab ta lihtsalt seiklust. Seepärast tundub poolatarist tsirkuseartist (Maria Peterson) huvitav eeskuju. Ainult et poolatar on liiga ratsionaalne ja tänapäevases mõistes valusnaljakalt vana ja uue maailma vastuolu rõhutav. See ei tähenda, et poolataril austajatest puudust oleks. Lõpuks ei olevat õnneliku abielu tõenäosuse puhul vahet, kas abielluda loosirattast leitud partneriga või kellegagi, kes peaks seisuse järgi sobilik olema, või hoopis armastusest. Milleks siis mingid seisuslikud piirangud? Või üldse kõik need kombed?

"Mesallianssist" on raske kirjutada, sest sisust rääkimist on paljude tegelaste ja selle tempo juures, kuidas publikut naerutatakse, keeruline vältida. Aga siis ei ole vist enam nii huvitav? Roman Baskin teeb ise majaperemees Tarletoni rollis kaasa ja jäin mõtlema, et mida aeg edasi, seda enam sarnaneb tema mängumaneer Ita Everi omaga. Proua Tarletoni mängib Epp Eespäev, nende tütart niisiis Elina Pähklimägi ja poega Riho Kütsar. Mine võta kinni, kumb äpum on, kas vabrikandi poeg või aadlivõsu? Lord Summerhaysi (Martin Veinmann) ainus mure tundub küll olevat see, et saaks oma pojale rikka pruudi. Ja et kõik luukered ikka kolinal kapist välja kukuksid, jõuab kohale ka arveametnik Julius Baker (Andres Raag). Rohkem ette öelda ei tohi vist. Kõlab loodetavasti niigi juba piisavalt jaburalt. Suveõhtuseks meelelahutuseks korralik klassikalise näitekirjanduse põhjal tehtud lavastus, mis on ühtviisi ajatu ja aktuaalne.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar