Lastele ja noortele mõeldud lavastustel on muidu tõsisema muusika või sisuga festivalide repertuaaris oluline roll - kasvatada uut publikut, järelkasvu. See eesmärk oli arvatavasti (kaudselt) ka tänavusuvise Birgitta festivali korraldajatel, kui etenduste loetellu lisati kaks "Arabella" etendust. Muusika kirjutas Olav Ehala, Aino Perviku lasteraamatu "Arabella, mereröövli tütar" põhjal kirjutas libreto Leelo Tungal, lavastas Margus Kasterpalu, kunstnikutöö tegi Rosita Raud, koreograaf oli Oleg Titov jne. Peaosas ehk Arabellana tegi kaasa Maria Soomets ja tema isa Taaniel Tina rollis oli Hannes Kaljujärv Vanemuisest. Lisaks veel mõni Linnateatri näitleja, Priit Volmer Estoniast, Tanja Mihhailova ja mustlasansamblid. Tahtmata kellelegi nendest tublidest ja toredatest inimestest liiga teha, pani lõpptulemus ikkagi õlgu kehitama. Üldmulje oli lihtsalt igav.
Muusikali puhul on oluline muusika, ja siinkohal tuleb kahjuks nentida, et Olav Ehala helilooming ei suuda enam parimagi tahtmise juures üllatada. Kõik oli ammukuuldud. Midagi "Kaotajatest", midagi omaaegsest "Nukitsamehe" filmist, midagi veel kusagilt. Lavastuse muusikalist poolt on väga hästi analüüsinud Alvar Loog Postimehes. Lisada oskaks ehk vaid, et Priit Volmer Raudpatsina lõi nii sarmi kui ka bassiga. Veiko Tubina räppiv kokk oli hästi lahendatud. Maria Soometsa ja Rain Simmuli harmoonia sobitus väidetavalt (!) positiivse lõpuga lavastusse.
Esimesest vaatusest jäi eredaimalt meelde Simmuli rändaja, kes mingil müstilisel moel viis teise vaatuse lõpuks kogu piraatide laeva meeskonna eesotsas Arabellaga lihtsalt transsi. Võib-olla olen ma liiga rikutud, aga tegelikult on ju piraadid tänapäevalgi olemas ja selles lavastuses jäeti neist ikka väga leebe mulje. Tänapäeval ei vehi ükski piraat pelgalt noaga ja kuigi "kohustuslik" püssipauk olnuks lavastuses ebaoriginaalne, mõjunuks see vähemalt tõsiseltvõetavalt. Lapsi ei tasu ka alahinnata, see tähendab, pole mõtet arvata, et nad ei tea (kas või Hollywoodi filmide põhjal), milline üks tõeline mereröövel välja näeb või kuidas end üleval peab. Vist ainus koht, kus võis tunda natukenegi hirmu, oli siis, kui Arabella oli Raudpatsi käes vangis, käed selja taha seotud ja suu kinni tõmmatud. Lavastuse lõpus neelas vajuv vesi kaks laeva - vabandust, aga see oli selle konkreetse lavastuse kontekstis pigem karjuv ebaõiglus kui hea lõpp!
Raudpats ja Rosita tulid mängu teises vaatuses. Nende etteasted mõjusid värskendavalt, kuid igava lavastuse üldmuljet ei suudetud sellega enam päästa. Dialoogid ja vastuolud ei viinud kuhugi välja. Tina vangi langenud ärimehe saatus jäigi lahtiseks. Raudpats ja Co. ähvardasid mehe ära tappa, aga siis arvasid jälle, et võib-olla on temast kastide tassijana hiljem kasu ... Hannes Kaljujärv on sisemise jõuga näitleja, mistõttu ta muidugi teeb laval nii, nagu on vaja, aga talle oli raske kaasa tunda või elada.
Pirita kloostri varemete vahelt vihmamärjas ja jahedas augustiõhtus kodu poole teed otsides jaksasin vaid mõelda, et miks seda muusikali oli vaja Birgitta festivalil ja kloostrivaremetes ette kanda? Tühi tunne mu sees polnud üldse mitte seletamatu, sest olgem ausad, nähtud lavastuses oli lavastaja jätnud näitlejad suuresti omapäi. Soometsa Arabella on pipilik, kui ta alatasa ütleb, et peab isa juures olema ega suuda kujutleda, kuidas isa ilma temata hakkama saab. Einoh, tõsiselt, kas tänapäeval lohutab kedagi seepeale veel teadmine, et ta isa on taevas ingel vms? Näitlejad näisid mängivat nii, nagu tekstiraamatus seisis. Head näitlejad saavad sellega suurema vaevata hakkama. Nii et ma kiidan näitlejate valikut, aga praegused lapsed väärivad palju paremat Arabella-lugu. Ka muusikaliselt.
Detsembris on "Arabella" Ugala teatri mängukavas.
Mulle meeldis see rakvere teatri oma omal ajal.
VastaKustutaJäi üsna intensiivselt mällu. Mõtsin, et vbla selle pärandina ongi Hannes Kaljujärv jälle Tina...