reede, 27. detsember 2013

"Kollaborandid" Draamateatris

"Kollaborantide" etendus Eesti Draamateatri suures saalis on mu viimase aja teatrielamuste hulgas vaieldamatult üks eredamaid, paremaid ja meeldejäävamaid. Esialgu oli lavastust plaanis mängida vaid üheksa korda, aga lisaetendusi muudkui lisandub. See lugu võimu ja vaimu vahekorrast on reaalsuse ja ebareaalsuse piirimail. Väga hästi lavastatud ja veel paremini mängitud.

Merle Karusoo lavastust mängitakse Draamateatri suures saalis ja see tuletab füüsiliste kujundite ja rollivalikute kaudu selgelt meelde eelmist Bulgakovi-ainelist lavastust, "Boulgakoffi", mida mängiti väikses saalis. Kuulsa kirjaniku rollis on ikka Hendrik Toompere jr, tema abikaasat kehastab Merle Palmiste. Stalin on Guido Kangur. Lava keskel hõljub hiiglasuur kroonlühter ja ka voodi on oma koha peal.

Mõte võrrelda Stalini ja Bulgakovi vahekorda võimu ja vaimu vahekorraga, on uudne. Seda reaalsem on tekstist peene ja nüansirikka mängu toel avalduv tõdemus, et niisuguse mängu võitja saab olla teadagi-kes või -mis. Isegi siis, kui on selge, et üks on (olnud) vaene, matslik, teine aga intelligentne aadlik. Au püsib visalt, ei murdu. Sümbolitena hakkavad kaasa mängima ootamatult ilmunud ametiauto ja autojuht (kui samal ajal jääb julgeolekutöötaja (Jaan Rekkor) oma ametiautost ilma), soe tuba (kui ammuilma pole enam köetud) ja lookas laud (kui sõbrad võivad sellest ainult unistada). Kas kirjanik näeb või ei näe tegelikke põhjusi, pole enam oluline, sest keelduda on võimatu ja võib-olla tärkab temas tõepoolest lootus, et tegelik jäme ots ongi nüüd tema käes. Ainult et milliste teenete eest? Või on kõik pelk kujutlus? Isegi näidend, lavastus, etendus? Kas ma üldse nägin seda? Nii nagu Bulgakovite korteris unistati soojast vanniveest, maitsvatest roogadest, võis kuulus kirjanik meelehärmis proovida unistada, karta ja soovida põgeneda lõputust õudusest. Pääsu pole. Eriti veel, kui mees, kellest sõltub kõik, lubab kõik korda ajada. Toimikuvirnad muutuvad kord-korralt kõrgemaks ja lahendust ootavad küsimused keerulisemaks. Ühiskorterisse peab mahtuma intelligents ja mitteintelligents, endised aadlikud ja praegused kommunistid. Vastupidamiseks on vaja tugevat vaimu juba koduski.

Ei oska hinnata, kas see on pigem lavastuse kui näidendi teene, aga rõhutatud pildid ja tegelased paigutuvad usutavalt õigesse aega. Side tänapäeva võimu ja vaimu teemadega on olemas - ja seda ma hindan teatri puhul enim -, kuid isegi episoodilised tegelased on eelkõige omaaegsed kujud. Arst teeb seda, mida peab, noor kommunist seda, mida vaja, julgeolukutöötajad seda, mida neilt oodatakse, rääkimata peategelastest. Molière'i naer kaigub laua, elu näitelava kohal, sest muidu ei peaks ju asjaosalised oma osas kuigi kaua vastu.

"Kollaborandid" on näide manipuleerimisest ja eneseteostusest. Ei tasu arvata, et sellised mängud oleksid praegu vähem peened. Teatrivaataja jaoks on selles lavastuses aga veel üks oluline asi - etendus areneb ja areneb, mõistmine tekib justkui spiraali pidi ning dialoogid kannavad infot, mis ronib kindlalt ajukurdude vahele. Üks verine stseen välja arvatud, on "Kolloborandid" tõsine psühholoogiline draama. Eeldasin, et see aeg ja need küsimused ei suuda mind enam millegagi ootamatult tabada, aga ometigi oli kõik justkui uuele tasandile liikunud.

Väga tore on tõdeda, et 2012. aastal Laurence Olivier' parima uue näidendi auhinna võitnud näidend jõudis eesti teatris lavale nii kiiresti. Ja ega teater ise õnnestunud lavastust vähem kiida. Aasta lõpus jagatud Draamateatri Antsude hulgas oli päris mitu just "Kollaborantidega" seotud. Uskuma peab, vastupidi lihtsalt pole võimalik. Muidugi on hirmus, kui kõiges näib oma käsi mängus olevat, aga alternatiivina saaks vist vaid välja jalutada. Millal on õige aeg tõdeda, et olen teinud kõik endastoleneva või et olen andnud endast parima? Vaadake!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar