teisipäev, 10. august 2010

"Jõud" Jäneda pullitalliteatris

Uku Uusberg tõi oma uue lavastuse "Jõud" välja taas R.A.A.A.M.-i egiidi all. Žanr on määratletud kui muusikaline müsteerium. Intervjuus Virumaa Teatajale ütleb noor lavastaja, et "Jõud" moodustab koos "Vahepeatuse" ja "Pea vahetusega" triloogia, kuigi kõik kolm on väga erinevad.

Kui "Vahepeatus" oli nii lavastuse kui ka teksti mõistes väga hea ja "Pea vahetus" lausa nii hea, et kirjutasin etenduse ajal kavalehe servad ja vaba pinna masinlikult lavalt räägitud teksti täis (tundsin, et kui kohe kõike üles ei kirjuta, on hiljem võimatu neid mõjusaid lõike meenutada), siis "Jõudu" vaadates mõtlesin, et lavastaja võinuks valida seekord mõne valmisteksti. Lugu hakkas lohisema, ei alanud eriti kusagilt ega jõudnud õieti kusagile väljagi, kuigi tõele au andes oli lõpp ehk teine vaatus ideeliselt kokku tõmbav ja kindlasti parem ja konkreetsem kui esimene. Võib-olla oli oma osa sellelgi, et teises vaatuses anti koorile rohkem "sõna". Jumaldan Pärt Uusbergi koorimuusikat, kuigi pole kindel, kas selle kuulamiseks on ikka parim koht liivapõrandaga suur tall.

Esietenduse esimene vaatus oli üsna ekstreemne, sest väljas algas ju torm. Tuule ja vihma käes kolisev katus, mille küljest lendasid tükid ära ja mis hakkas vihma läbi laskma, muutis järsku teksti jälgimise väga keeruliseks. Liivaga kaetud põrand summutas heli päris korralikult, elekter kadus mitu korda peaaegu ära jne. Näitlejad püüdsid rollis püsida ka siis, kui suur hulk vaatajaid tükikese katuseserva äralendamise järel uste poole kiirustama asus.

Kui mõnikord võib elamuse luhtumise ajada niisuguste "vahepalade" süüks, siis seekordne Uku Uusbergi lavastus polnuks ka ilma tormita päris see, mida ma uskusin selle olevat. On küll häid kandvaid lõike, aga müra on kokkuvõttes liiga palju. Peategelane Herbert Aab, keda kehastab Ivo Uukkivi, naaseb lapsepõlvekoju, et ennast üles leida. Avalikkuse jaoks on ta lihtsalt kadunud. Herbert Aab istub kodutalus Jänedal laua taga ja kuulab raadiost kõigepealt uudist selle kohta, et ta on kadunud, ja seejärel raadiosaadet, kus räägitakse tema raamatutest. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Veerand tundi? Või rohkem? Jõudsin mõelda, et istuva mehe ja vana raadio vaatamiseks ja kuulamiseks ei ole küll vaja 100 km sõita.

Pisitasa hakkab sisenema uusi tegelasi ja pilt muutub üha sürrealistlikumaks, kuigi ilmselt püütakse kujutada kohtumisi mitmesuguste jõududega, millele inimesel tuleb elu jooksul toetuda ja loota, millest Herbert Aab proovib nüüd aru saada ja mis peaksid aitama tal eneses selgusele jõuda. Peamistes kõrvalosades on Argo Aadli ja Alo Kõrve. Tahes-tahtmata meenub "Vahepeatus". Alguses on roll ka Mikk Jürjensil, Lauri Kaldojal ja Mait Jooritsal, aga üsna pea taanduvad nad vaid koori. Samas laulab koor esimeses vaatuses vist ainult korra, päris lõpus.

Vaheajale minnes tõdengi, et üks korralik draamatekst suudaks lavastuse päästa, aga praegu ei suuda seda ilmselt ka sootuks teises ehk tempokamas võtmes tehtud teine vaatus. Etenduse lõpus olen endiselt samal arvamusel, kuigi teine vaatus oli konkreetsem ja ilmselgelt oli siin otsade kokkutõmbamise nimel rohkem sõnumile keskendutud. Ideeliselt saab ju aru, mida lavastaja ja teksti autor öelda tahab, kui kavaleht ka kõrvale võtta, on veel lihtsam, aga hämmastab, et see on lühikese aja jooksul teine etendus, kus n-ö lainel püsimiseks pean kavast näpuga järge ajama. Enda arvates olen siiski keskmiselt suurema teatrikogemuse, lugemuse ja kultuurihuviga inimene. Laval oli kõike kuidagi liiga palju, pealegi korrastamata kujul.

3 kommentaari:

  1. tahaksin parandada. kammerkoor head ööd vend on siiski kammerkoor. jänedal on meeskoor, millel veel nime ei ole

    VastaKustuta
  2. Aitäh paranduse eest! Eks mu viitamise vajadus oli tingitud eelkõige sellest, et osa lauljaid onmõlemas kooris samad.

    VastaKustuta
  3. Olen ise üks neist vähestest (õnnelikest?), kes on näinud nii tormiga kui tormita. Ma südamest soovitan minna vaatama ka ilma tormita etendust. Minu meelest on selle loo puhul seal ülioluline erinevus. Tekst ei muutu agressiivseks, kuna seda ei hüüta, vaid räägitakse. Ja antud teksti puhul on see haruldaselt oluline erinevus.

    VastaKustuta