laupäev, 23. mai 2009

"Pea vahetus" NO-teatris

Tahaksin nii väga, et NO-teatris lavastatud "Pea vahetuse" ettekandmised ei piirdu nende mõne kevadise ja nelja augustisse lisatud mängukorraga! Saal on ju vaatajaid puupüsti täis. Ja õigustatult. Üle pika-pika aja haarasin etenduse ajal paberi ja pastaka järele, et sellest võrratust tekstist midagigi niiviisi talletada, et hiljem ei oleks vaja proovida ja proovida meenutada, kuidas ja mida täpselt öeldigi. Kuni Märt Avandi Jumala-monoloog mul jälle pisarad põski mööda alla voolama pani. Esimese vaatuse ajal nutmist ei osanud ma eriti millegi konkreetsega seletada, see oli lihtsalt selline emotsioon - veidi rändama läinud mõtetest ärganud üksi olla tahtmise ja järele mõelda tahtmise tunne. Vist seesama, mis pani mind nutma kunagi ammu-ammu, peaaegu lapsena, Vanemuise suurel laval etendunud tantsulavastuse "Kadunud naine minus" ajal. Aga teise vaatuse ajal oli kõik palju reaalsem. Vaheldumisi Priidu ja Märdi monoloogid (või nendevaheline dialoog?) küll elust, küll ilust, kokkuvõtvalt alguskokkukõlast. Kui veel mõelda, et selles lavastuses teevad kaasa ainult Raplast pärit inimesed ja üldse on selle loomise juures olnud ainult raplakad, tekib tahtmatult küsimus, mis tunne oleks kasvada ja kujuneda ühes tegelikult päris väikses linnas, kus pea iga laps, kes on su sõber või kes ka ei ole su sõber, oskab laulda, näidelda ja väidelda? Ei tea, kas enam, aga mõni aeg tagasi oli Rapla maakond vist üks agaramaid ja silmapaistvamaid väitluskeskusi Eestis. Süda on neil noortel kindlasti õige koha peal. Suur süda. Asi ei olegi selles, kas lasta kellelgi teisel oma hinges sobrada või mitte, vaid minu meelest eelkõige selles, et nad tahavad, et maailm oleks parem paik, et elus oleks ilu, oleks harmoonia. "Pea vahetus" on ilus ja harmooniline.

"Pea vahetus" ei ole kurb lugu. Selles publiku rohkusest peaaegu et õhutust saalist oli kosta päris sageli naerupurtsatusi. Olgugi et mina läksin oma mõtetega kuhugi nukrakstegevasse ellu rändama. Kuni selleni välja, et "ma ka ei viitsi enam lennukile minna". Saalis oli õhku vähe ja istumine ebamugavavõitu sellepärast, et parema kõlaga ruumi koorile ongi vist Tallinna teatritest keeruline leida.

Seda mina ei taipa, kuidas Priit saab niiviisi mängida, et tal on õigel hetkel silmad ka märjad ja läigivad ...

Teised kirjutavad: Piret, Kiku, Veiko, Danzumees, mismuhingepuudutab, Eliza Day, Kristiina, Kristi, linunn.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar