pühapäev, 28. august 2011

Gilgameš ehk igaviku saladus

Von Krahli teatri "Gilgameš" olevat lavastuse tutvustuse kohaselt üks kultuuripealinna etenduskunstide programmi tähtsündmusi. See on tõepoolest üks neist lavastustest, mis tuleks võimaluse korral ära vaadata, kui eesti teater vähegi korda läheb ja kui heast teatrist lugu peetakse. Etendus haaras mind endasse ja hoidis kinni veel mitu järgnevat päevagi.

Lavastus algab linnavalitsuse (?) korralise koosoleku stseeniga. Koosoleku päevakord ja ainus punkt, mida arutada jõutakse, on nii tühine, et korraks tekib kahtlus, kas ma ikka tahan näha nii mustvalgelt ühiskonnatriitilist lavateost ... Selles tühisuses ütleb järsku (Mart Koldits) keegi kõrgemalt, et tal on laval olijatele midagi öelda.

Kui ma ülikoolis esimesel kursusel "Gilgameši" lugesin, olin suures vaimustuses. Ilmselt mõjus midagi nii vana äsja keskkoolist tulnule nagu sõõm värsket õhku või kainestava arusaamana sellest, et ilmas on veel nii palju sellist, millest mul pole aimugi. Nii et mul on "Gilgameši" kui eeposega oma side või lugu. On oluline, et Juhan Ulfsak nimitegelasena lisas sellesse minu loosse 15 aastat hiljem midagi väga tähtsat. On oluline, et elu on väga lühike ja olulisima mõistmise hetkeks on lihtsalt liiga hilja. Teisipidi vaadates jällegi, et arvatavad kangelasteod on mõnikord nii tühised, et pelk sõbrast hoolimine võib olla palju-palju suurem tegu. Mul on "Gilgameši" lavastusega nii palju omi mõtteid, et nende jagamine ja selgitamine võib olla lugejale lihtsalt tüütu. Ilmselgelt ei ole ma kiidusõnadega siiski üksi.

"Gilgameš" on äärmiselt vonkrahlilik lavastus. Ah et mis on "vonkrahlilik"? No see on see, kui kujundid on nii sisukad ja mõttetihedad, et vaatajal pole vaja tunda tüviteksti. Siinne ja praegune on elus, kujunedes looks meie aja kangelasest ja vaadates tulevikku meie aja mõistmise kaudu. Aga mitte ainult. Kavalehel räägitakse, et kangelasega käib kaasas alati paariline. Näiteid tuuakse alates Don Quijotest, lõpetades Leopoldi ja onu Raivoga. Gilgameš käib oma rada koos Enkiduga (Erki Laur). Kes nad tänapäeval on? Uusrikas ja lihtne vabrikutööline? Parteijuht ja truu parteisõdur? Või hoopis teater ja elu? Kindel on, et teineteiseta on neil keeruline.

See oli minu esimene käik Kultuurikatlasse. Muljetavaldav. Ses mõttes, et kui mõni aeg tagasi "hääletati" Linnateatri uue saali või Kultuurikatla ehituse poolt või vastu, siis praegu tundub küll, et need on kaks võrreldamatud. "Gilgameši" produktsioon täiesti unikaalse kunstnikutööga (Liisi Eelmaa) sobib Kultuurikatlasse. Öelgu siis näiteks seinte vahel olev rõskus otsesõnu, et aeg on liigestest lahti. Suurelt ekraanilt näeb etenduse ajal selgelt tänapäeva(st) Kolgata teed, mille lõpus on baaridaami (Liina Vahtrik) seisukoht: "Mina saan ju teist aru, aga siin käivad teised inimesed ka." Ma olen seda lauset kusagil varem kuulnud, aga kus? Muide, ingliskeelsetes subtiitrites oli selle koha peal kasutatud tõlkes family restaurant! Keeruliseks on ilmaelu muutunud - mitte universaalse mõistmise pärast, vaid sellepärast, et "teised" võivad olla peale täiskasvanute ka lapsed või lausa koerad.

Igavese elu saladus puudub. Ainus viis on kõigest ja kõigist ülesõitmine. Taavi Eelmaa väljendus väga veenvalt oma mäe otsas, et "maksin selle eest ränka hinda".

Kunstnikutöö puhul on mainimisväärne kindlasti jumalate tempel. Tempel nagu tempel. Pole keeruline kujutleda, sest see ongi tavapärane tempel. Aga vesi (pattude lunastamiseks?) ja jumalannad, kes juhivad maailma mängu, karistades inimesi naiselikult salakavalal moel ...

Veel üks pluss. Üks paremaid teatrikavasid! Lugesin koduteel bussis rida-realt läbi. Ja kava polnud õhuke. Kui mõned häirivad keelevead kõrvale jätta, siis sisu poolest ikkagi üle kõige. Eriti muljetavaldavad olid viited ja vihjed elule enesele siin ja praegu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar