teisipäev, 19. juuli 2011

Vabrikutüdrukud

Iiri näitekirjanduses on midagi niisugust, mis läheb eestlasele korda või millest eestlane saab ilma suurema vaevata aru. Kas te mäletate veel kunagist Köismäe torni kui mängupaiga avalavastust "Et keegi mind valvaks"? Selle lavastas Linnateatris Eva Klemets. Ja usutavasti lavastas ta end selle lavastusega hulga inimeste südamesse. Mina mäletan mingeid pilte nähtud etendusest veel praegugi. 2011. aasta suvel lavastas Eili Neuhaus Ida-Virumaal Kukrusel sama kirjaniku (Frank McGuinness) 1982. aastal kirjutatud näidendi "Vabrikutüdrukud", kutsudes mängima Ülle Lichtfeldti, Ines Aru, Terje Pennie jne. Tahtsin seda näha. Erinevatel põhjustel.

Kukruse ei ole ühestki Eesti otsast peale Virumaa lähedal-minna-koht. Kõigepealt läksime Virumaale, tegime teoks ammuse unistuse käia ära Rakvere spaas ja saime unustamatu elamuse. Kukruse Polaarmõis üllatas veelgi enam, sest korda tehtud härrastemaja vaatamiseks tuleks tegelikult rohkem aega varuda, kui selleks ehk enne etendust mahti on. Et üks polaaruurija on siitmailt pärit, tuli suure üllatusena. 18.-19. sajandi riiete proovimine oli suursugune kogemus. Ja nii edasi. Kes iganes see proua seal oli, suur aitäh talle lahkuse eest.

Etendus ei toimu mõisahäärberis, vaid ühes kõrvalolevas hoones, mis lõhna ja olemuse poolest meenutab garaaži. Ei ole vabrikutööliste elu lihtne, ärgu olgu ka publiku elu meelakkumine. Algab tormijooks "saali". Kõik leiavad koha ja kohti jääb ülegi.

Õmblejannad, neli naist, kes lavale tulevad, on Marin Mägi, Ülle Lichtfeldti, Terje Pennie ja Ines Aru kehastuses parimad. Nooruke varustaja (Natali Lohk) ei jää neile grammi võrragi alla. Ines Aru mängitud Unast kujuneb siiski lavastuse pärl, sest järele mõeldes ei suuda noorema põlvkonna näitlejannade hulgast kuidagi samasuguse koomiku andega meistrit meenutada. Nii kui ta suu lahti teeb, on tal publik pihus. Pole mõtet mainidagi, et ta hakkab ka tantsima. Ellen (Terje Pennie) on elus kõvasti pureda saanud, kuid oma tööd ta tunneb, tahaks kangesti olla suurem, aga tema näol paistab eriti selgelt välja, miks mõned tänapäevases mõistes oma ala tõelised asjatundjad ei jõua kunagi kõrgemale ja kaugemale. Neil on lihtsalt see miski puudu. Veera (Ülle Lichtfeldt) on venelanna, kellel on kodus tõeline vene mees. Meest vaataja ei näe, aga Veera on nii ehe, et Veera mees on sama hästi kui kogu aeg sealsamas selja taga olemas. Neljas õmblejanna Rebecca (Marin Mägi) on noor, nagu on ka varustaja. Jääb vaid kujutleda neid viit naist töötamas aastast aastasse ühes ruumis ühe eesmärgi nimel. Ja jälgimas vabriku elukäiku halvenevates majandustingimustes juhataja Rohani (Hannes Prikk) käe all.

Rohani lõhnaõli tungib ruumi õlilõhnast üle. Ühtäkki tahtsin ma olla nende naiste seljataga ja võidelda ühise eesmärgi nimel. Kuigi mina olin ju kõigest kõrvaltvaataja. Hannes Prikkist ei olnud viiele naisele vastast. Võib-olla puudus Rohanil elementaarne võime seda äri juhtida. Kahjuks jääb see koht lavastuses liiga palju vaataja tõlgendada. Päeva lõpuks ei ole muidugi enam vahet, sest vabrikutüdrukud leiavad sisemise kindluse ja tasakaalu.

Muusikast ja kujundusest ka. Küll tahaks teada, kust see muusika pärit on, mida alguses ja vahepeal korduvalt kostub. Kangesti tuttav, aga ei tea. Kunstnikutöö puhul on näha, et minimaalsete vahenditega on saavutatud ideaalilähedane tulemus. Veidrana mõjusid punased niidirullid valgete särkide kokkuõmblemisel, aga ma ei viitsinud ka eriti põhjusi otsida. Etenduses oli palju-palju olulisemat, mida jälgida, vaadata, kuulata ja mille abil mõtetel omasoodu minna lasta. Armastuse ja valuga tehtud teater, nagu on armastuse ja valuga elatud elu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar