Reede, 30. juuli 2010

Vargamäe varjus sündis jälle teatriime

Hea teatri sünniks on vaja häid näitlejaid. Ei ole üldse oluline, kus seda tehakse, kui pikk on etendus või kas järgitakse originaali või interpreteeritakse või tänapäevastatakse. Täna õhtul ma veendusin, et Ülle Lichtfeldt ja Indrek Saar on parimad lavapartnerid, keda praegu eesti teatris tean.

Täna oli Vargamäel esietendus - "Vargamäe varjus", alapealkirjaga "Mari lugu". Kust Urmas Lennuk idee "Tõe ja õiguse" selliseks tõlgendamiseks sai, püüab ta kavalehel paari lausega selgitada, aga ega sel polegi tähtsust. Vargamäe rehetares on ruumi lavale ja paarisajale pealtvaatajale. Mari osa mängib Ülle Lichtfeldt, Jussi ja Indreku osas on Indrek Saar, Andrest mängib Tarvo Sõmer ning Pearut Velvo Väli.

Liisa Soolepa kostüümid on äärmiselt kõnekad, sest räägivad selgelt, kuidas püksid on Vargamäel Mari jalas. Alles lõpus paneb Mari kleidi selga. Siis kui temast enam asja ei ole. Juss ei olegi lombakas, küll aga on tema riided lombakad. Andreses on võimu, Pearu on lihtsalt iluleja, kui te aru saate, mis ma selle sõnaga mõtlen. ;)

Eks Vargamäel käib ikka töö, töö, töö ja armastus läheb koos Jussiga kabeliaia taha. Lavalugu algab just Jussi ja Mari armastusega, kuidas siis muidu, ja siin tõestavadki Ülle Lichtfeldt ja Indrek Saar, et nende silmade särale sellises loos vastast ei ole. Indrek Saare Jussis ei ole hullust isegi siis, kui ta kaotajana kõrvale astub. Hulle tempe proovib teha küll, aga tema Jussis on ikka rohkem meest kui Andreses. Püksid on jalas ka teises vaatuses vaid paariks korraks ilmuval Indrekul, kes viskab kõigepealt ema kiviga, hiljem toob rohtu, et Mari saaks Jussi juurde minna. Andres oma kivist südamega jääb üksikuks uitajaks. Pearu on lihtsalt uljaspea, kelle põhimure on lahendada mõistatus, kas mesilane on rohkem lind või loom. Aga nad on mõlemad Vargamäel olemas ja ilma nendeta ei saa.

"Vargamäe varjus" on üks viimase aja paremaid teatrielamusi, mitte ainult sellepärast, et see on vana hea Tammsaare ja tema "Tõe ja õiguse" tõlgendus, vaid eelkõige sellepärast, et see on hea näitlejateater. Olematute vahenditega suurelt ja valusalt näidatud elu.

Ohtu mõisa aiapidu majas

Kui ma eelmisel suvel Ohtu mõisas "Aiapeo" õueetendust vaatamas käisin, olin pärast üpris kindel, et majas toimuva vastu mul küll enam huvi ei ole. Aga näiteks Sehkendaja ja Danzumees olid vaadanud majaetendust ja olid saanud osa justkui täiesti teisest lavastusest. Õues mängitakse mitte lihtsalt kerget suvekomöödiat, vaid õigem oleks seda nimetada lihtsalt palaganiks. Aastane paus ja arvatavasti ka sellesuvine üsna nadi valik teatrite repertuaaris pani järele mõtlema ja tekitas lõpuks siira huvi ära vaadata ka majaetendus. Teisalt on Ohtu mõis mu kodule väga lähedal ja kolmandaks ikka väga ilus koht pealekauba. Häärber on väljast korda tehtud, aga seest alles üsna ligadi-logadi. Möödunud suvel sai mäletatavasti etenduse vaheajal ka teisele korrusel pilku heita, aga tänavu seda ei lubatud. Arvatavasti on remonttööd jõudnud sellisesse staadiumisse, et ei saa külastajaid enam üles lubada.

Igatahes on mõisahäärbereis toimuvail etendustel alati omamoodi hõng küljes. Need ei ole kunagi võrreldavad lageda taeva all toimuva tükiga. Ajastu hõng, mis häärberimüüridest vastu kumab, paneb lavastusele iseenesest mingi tõsisema pitseri külge. Sama tunne tekkis eile õhtul ka Ohtu mõisas. See ei olnud enam komöödia, vaid tragikoomiline vana inglise perekonna lugu. Enne etendust olid taevasse jõudnud kerida tumedad-tumedad äikesepilved ja kui Hendrik Toompere oma valges ülikonnas uksest sisse astus, oli taevast vihma kallama jõudnud hakata. Inglismaa! Korraks kadus elektergi. Selline ilm andis näitlejatele põhjust natuke improviseerida.

Juba aiaetenduse ajal olin tõdenud, et parimate näitlejatööde tegijaid kahjuks eriti aias näha ei saa. Nüüd siis nägin need superrollid ära. Eriti meeldis Liina Vahtrik, Raivo Rüütel ja Hendrik Toompere, aga ka Marta Laan mängis majas nii tõetruud hilisteismelist, et tahaks öelda, et majaversioon võiks olla teismelistele tütarlastele peaaegu kohustuslik. Roman Baskin oli üsna tavapärane. Ülle Kaljuste prantslanna näitas nii selgesti kätte, kuivõrd erinevates maailmades elavad inimesed. Esiteks hakkas kogu maja rääkima prantsuse keeles, aga majaliste hulgas oli ka neid, kes prantsuse keelt üldse ei osanud, kelle jaoks oli tema maailm veel eriti võõras. Kujutan ette, et ka publikus võib see väga mitmesuguseid reaktsioone esile kutsuda.

Eriti hea on majaetenduse esimene vaatus. See oli ühtlane, aeg-ajalt südamest naljakas, aga kokkuvõttes tõsine perekonnalugu. Aias toimuv ei anna majja midagi juurde ja vajadust mõelda sellele, mis aias toimub, tegelikult üldse ei tekkinudki. Samas aias oli kogu aeg küsimus, et mis seal majas tehakse. Teine vaatus majas enam nii ühtlane minu arvates ei ole. Kuigi teemad kipuvad üha tõsisemaks kiskuma, häiris, et tõsine vaheldus liiga järsult lihtsaga. Mitu korda avastasin end küsimast, et kas nüüd läheb labaseks kätte ära? Õnneks mitte.

Aiapidu majas põhjendas päris kenasti ära, miks inglise keeles on selle näidendi pealkiri "House and Garden". Need ongi täiesti erinevad maailmad. Majas toimub see, mis võõrastele silmadele nähtamatuks tahetakse jätta, ja aias see, mida tahetakse näidata või mis näiteks teenijarahva klatši tulemusel ilmsiks tuleb.

Viinistu kivist külalised

Möödunud suvel jäi mul Viinistul käimata, aga Viinistu meeldib mulle nii väga, et proovin võimaluse korral vähemalt korra suve jooksul sinna minna. Üks sellesuvine teatrilavastus Viinistul on nüüd nähtud. See on järjekordselt Mart Kivastiku kirjutatud näidendi põhjal lavastatud "Kivist külalised" ehk lugu Eduard Vildest (ja Oscar Wilde'ist). Kunstiinimeste lood sobivad sellesse Manitski rajatud keskusesse nagu valatult ja neid sealt välja tuua ei passi, aga ma ei ole kindel, kas Kivastik peab neid nii palju kirjutama. Näiteks sellesama "Kivist külaliste" puhul on selgelt vajaka just teksti headusest.

"Kivist külaliste" kunstnik on Silver Vahtre ja praegu on sealsamas Viinistu külalistemaja suures saalis ka Silver Vahtre teatriplakatite näitus. Käisin seda enne etendust vaatamas ja avastamas, milliseid lavastusi nendest ise näinud olen. Põnev oli niiviisi meenutada! Ja paraku sellega mu positiivsemad emotsioonid peaaegu piirdusidki. Nagu mainitud, etendus ei olnud kaugeltki see, mida ootasin-lootsin.

Asi kiskus viltu alates peategelase ehk Eduard Vildet kehastanud Tiit Suka rollilahendusest. Nägin laval tema Pansot, ei midagi muud. Võib-olla polekski Tiit Sukk sellise "kordamisega" niivõrd häirinud, aga esimestest sekunditest saadik oli tunda, et tekst on kirjutatud selge eesmärgiga pöörata asi jandiks. Kusjuures jamaks jandiks, sest naermiseks põhjust ei tekkinud. Võib-olla proovis näidendi autor kirjutada Vildest näidendit, mis tonaalsuselt sarnaneks näiteks kunagise "Põrgu wärgiga"? Vilde looming sellist ülelendu kuidagi ei võimalda, sest välja kukkus nii, et looming jäi üldse kõrvale ja seetõttu omakorda peategelase isik kaugeks. Mõned katkendid teostest olid, aga peaaegu ühtegi nime ei nimetatud. Ja kui üht-teist ka nimetati, et ole need ühelgi juhul kronoloogiselt õiges kohas. Kui maalikunstnike näidendid on pigem ärgitanud kunsti enda vastugi huvi tundma, siis Vilde loomingu vastu sellest lavastusest huvi küll ei tärka. Vilde looming võib meeldida või mitte meeldida, aga see on siiski oluline.

Kivastik ilmselt nii ei arva. Ta pani küll Vilde "laulu sisse", aga tegi temast selles näidendis "nalja- ja napsumehe". Hea küll, liialdan pisut. Mulle meeldis väga lavastuse kavaleht. See täitis peaaegu kõik tühimikud, mis laval toimuva janditamise lahtiseletamiseks vaja oli. Võiks peaaegu öelda, et enne etendust ja vaheajal läbi loetud 35 leheküljest piisas, et elamus õhtust vastu kive tasakesi loksuva mere ääres kätte saada. Sugugi mitte alati ei ole teatrikavad nii läbimõeldult koostatud. Laval äärmisel juhul ainult vihjati.

Loo raamiks on Tartusse paigaldatud Eduard Vilde ja Oscar Wilde'i skulptuur, millest hiljem kingiti koopia ka Iirimaale. Enne kivisse raiumist pidid mõlemad mehed siiski kuidagi läbi elu raiuma. Eedist püütaksegi mingi pilt anda: kuidas ta lugema õppis, kirjanikuks saada tahtis, õnne otsis, vananes ja selle lavastuse põhjal suurt midagi ei teinud. Oscar Wilde (Markus Luik) jääb raamiks. Üsna episoodilised on ka kõik ülejäänud, keda Eedi elu jooksul kohtab. Kahtlemata pidi Vildel olema omal ajal palju-palju rohkem kaalu, kui sellest lavastusest välja tuleb. Ja mitte ainult naiste silmis. Naiste osi mängisid Hilje Murel ja Helena Merzin. Ja nemad tõesti päästsid, mis päästa andis. Neil oli mängimiseks kummalgi mitu eri kaaluga osa ja tuleb möönda, et kõik need tulid lausa suurepäraselt välja. Helena Merzinile sobivad leebed naised ja Hilje Murelile sobivad nüansirikkad karakterid. Mitme külje pealt sai end näidata ka Tõnu Oja, aga tema ainult kinnitas minu veendumust, et tekst on nõrk.

Kui etenduse viimastes stseenides valitsuse liikmed kemplema hakkasid, kuidas ja kellele maja anda, kadus mul pind üldse jalge alt ära. Palusalust sai olümpiavõitja mitu aastat pärast Vilde surma. Võib ju väita, et eesmärk oli näiteks hoopis rõhutada spordi eelistamist kirjanduse või kaunite kunstide kõrval, aga see mõjus mitte kriitika, vaid võimaluse ärakasutamisena, et seda jälle kõigile kuulutada. Ka tükk tervikuna mõjus lihtsalt võimaluse ärakasutamisena, et kirjutada tellimustööna näidend Eduard Vildest.

Neljapäev, 29. juuli 2010

Maagiline Pariis Artises

Artises näidatakse praegu seitsmest lühifilmist koosnevat filmiprogrammi koondpealkirjaga "Maagiline Pariis". See on ideaalselt mahedasse suveõhtusse sobiv filmipõimik! Pariisi õhk kandub justkui briisina üle kinosaali juba esimese filmi esimesest minutist.

Esimese filmi pealkiri ongi "See on õhus" (Comme un air). Tuju läheb reipa laulu ja viisijupi toel heaks ja näolihased hakkavad sundimatult naeratama. Nagu Pariisis.

Teine film on "Kirjavahetus" (Gratte-papier). Nii kihvti viisi sõnumite vahetamiseks pole mina küll ühestki raamatust lugenud või filmist varem nägema juhtunud.

"Rachel" - kindlasti parim stsenaarium neist seitsmest.

"Williamid" (Les Williams) on natuke liiga absurdne ja julm, aga ka traagiline. See meeldis mulle vist kõige vähem.

Väikeste ja suurte inimeste maailma vahelisest lõhest räägib "Väikemees Martin" (Le petit Martin). Küll see Martin oli armas poiss! Ja justkui kontrastina tema armsusele mõjus ema eriliselt tobedana. Tahtsin ka ära lennata.

"Esimesest pilgust" (Un regard) on sügavalt romantiline film. Armumisest esimesest silmapilgust, vastamata tunnetest, täpselt sama romantiline kui romantismi õitseajal. Tundub, et nii saab juhtuda ainult Pariisis, aga võib-olla ka mitte ...

Ja viimane film kannab pealkirja "Maagiline Pariis" (Magic Paris). See on teatavas mõttes paljude Pariisi-unistus: juhuslik kohtumine, mida tagantjärele mõeldes justkui polekski olnud, aga samas ei ole elu enam ka päris samasugune. Aga mulle tundus siiski, et see naine ei olnud ameeriklanna. Pigem oli ta pärit Briti saartelt.

Kolmapäev, 28. juuli 2010

Iha jalakate all

Ühe sellesuvise huvitavama teatriprojekti mängukoht on Pärnumaal Kurgjal C. R. Jakobsoni talus. Seal lavastas Roman Baskin Eugene O'Neilli näidendi "Iha jalakate all". Kuigi koht võib tunduda mis tahes Eestimaa paigast tulemiseks või minemiseks nagu pärapõrgus, tasub see teekond siiski ette võtta. Esiteks on Jakobsoni talu väga ilus, teiseks on sellistesse kohtadesse sattumine ilusatel soojadel suveõhtutel energiasüsti saamiseks mõnikord hädavajalik ja kolmandaks on see lavastus kindlasti vaatamist väärt. Näidendi teema võib esmapilgul tunduda suvelavastuse jaoks pisut karm, kuid lõpuks jäävad domineerima siiski kired ja neist küllastunud õhk. Olgu kohe alguses öeldud ka, et pilet ostke kindlasti eelmüügist ära. Kohapeal müüakse seisukohapileteid ja kui neid ka kõigile jagub, siis lavaasetuse tõttu ei pruugi kõigest laval toimuvast osa saada.

"Iha jalakate all" kangelased-peategelased on Kurgjal Katariina Lauk ja Rasmus Kaljujärv. Üks annab endast 110%, teine ehk veidi vähem, aga 100% kindlasti. Kui sageli heidetakse Rasmusele ette, et ta on alati ühesugune, siis selles lavastuses tõestab ta küll veenvalt, et ta suudab mängida hoopis teistsugust mängu. Mina olen muidugi pikemat aega arvamusel olnud, et talle sobivadki eelkõige haavatavamad tegelaskujud, mitte jõhkardid. Ka "Ihas" on üks võimsamaid kohti see, kui ta lapse surma peale sügavasse ahastusse langeb. See oli nii tõetruu. Katariina Lauk on muidugi üks paremaid eesti naisnäitlejaid, kelle tunneteskaalal on ilmselt olemas nii need kõige kirglikumad kui ka kõige jõhkramad väljendusviisid. Leila Säälik ütles ühes intervjuus mitu aastat tagasi, et tema ei suutnud seda rolli vastu võtta, aga Katariina paneb näiliselt võimatusse kogu hinge ja lõpuks võib ansamblimängu toel jääda koguni mulje, et lapse tapmine ei olegi peamine. Peamine on armastava inimese valmidus ohverdada kas või oma elu.

Näidendi tegevus toimub kullapalavikuaegses Ameerikas ja kõiki inimesi tundub olevat haaranud palavik raha ja rikkuse järele. Selle taustal on tunded lähedaste vastu täiesti kadunud. Taluperemees (Felix Kark) hoiab iga hinna eest oma talust kinni ja tema kolmest pojast kahel on ainus lootus tõotatud maale pääsemiseks kulda otsima hakata. Ainus "hing" ehk noorima poja ema, kes olevat olnud oma eluajal leebe ja nõrk, on pandud laudadega kinni löödud toaakna taha. Kui lauad akna eest maha kisutakse, saab ta vabaks. Ja vabaks hakkavad saama ka inimesed.

Näidendi pealkirjas viidatakse jalakatele. Jalakas on kristluses väärikuse ja truuduse sümbol. Kui peremees piibli välja toob ja sunnib nii ennast kui ka naist paluma (tõotama?), et nad saavad poja, võiks see viidata jumalale truuduse vandumisele. Samas teab naine arvatavasti juba siis, et poja saab ta oma tegelikult armastuselt.

Üks suur sümbol on lavastuses veel. Vesi. Alatasa pestakse nägu ja tõsisematel hetkedel kastetakse end koguni jõkke. Mõnikord visatakse kausitäis vett kellelegi näkku. Veega saab pattudest vabaks ja end puhtaks pesta. Kui mina seda etendust vaatasin, oli imesoe suveõhtu, aga arvatavasti lisaks intensiivsemaid tähendusvarjundeid näiteks seegi, kui taevast kallaks etenduse ajal sooja suvist vihma. Soovitan iga ilmaga.

Teisipäev, 27. juuli 2010

Endla "Madame Bovary"

Kaks kuud pausi eesti teatrist, aga nüüd on jälle võimalus üht-teist vaadata. Enamik neist küll puhtalt suveteatri nime all tükid, aga näiteks "Madame Bovary" püsib mängukavas kindlasti ka sügishooajal. Ega Endla teatril polegi viimastel aastatel päris suvelavastust olnud, neil on suvehooaeg, mil mängitakse kuu aja jooksul vähemalt korra kõiki repertuaaris olevaid lavastusi ja üks uuslavastus tuleb ka välja. Tänavu suvel oli selleks viimaseks niisiis Gustave Flauberti samanimelisel romaanil põhinev Tiit Palu lavastus.

Flauberti romaan on teatavas mõttes skandaalne (omaaegsed moraalinormid ei lubanud Emma tegevust kuidagi heaks kiita) ja Endla lavastuse kavalehel kirjutatu kohaselt ka üks ideaalsemaid omaaegseid romaane, s.t väidetavalt oli Flaubert oma teost ülima põhjalikkusega komponeerinud. Ometi ei ole "Madame Bovary" ilmselt eestlastele nii tuntud ning igast küljest läbi nämmutatud romaan kui Tammsaare looming. Seetõttu oli ilmselge, et kogu tegevustikku lavale tuua oleks väga keeruline. Tiit Palu valis stiili, kus stseenid järgnevad justkui dialoogid üksteisele. Romantilisust lisab aeg-ajalt kostuv jutustaja hääl. See meenutab alates esimesest hetkest, et oleme 19. sajandis. Ajastutruud on ka näitlejate kostüümid. Nagu valatult sobib valitud stiili, võtete ja tempoga muusika.

Piret Laurimaal jääb Madame Bovaryd kehastades üle mängida paberist naist, kes ihkab elu, millest ta on raamatutest lugenud, mõistmata, et selline elu on kõigest fiktsioon. Ta armub ja armastab ja jälle armub ja armastab. Mehe (Jaan Rekkor) kõrval, kes peale selle, et on inimesena äpu, on äpu ka provintsiarstina, kuigi inimesed teda armastavad, sest ta silitavat lastel päid ega käi kunagi kõrtsis. Kodus lürbib suppi ega hakka mitte kunagi aru saama, miks naist vaevavad masendushood.

Nende kahe peategelase kõrval on Tiit Palu lavastuses keskseks tegelaseks veel apteeker, keda mängib Ago Anderson. Tema näitab, kui saamatud on Bovaryde-sugused eluvõõrad inimesed.

Lavastus mõjub natuke unenäolisena. Tooni annab sinna juurde veel ka lavakujunduses kasutatud mitmeplaaniline võte, kui tagalaval kas toimub midagi või on lihtsalt mingi staatiline olustikupilt. Esimene vaatus pisut venis, aga teises vaatuses saadi hoog sisse. Laus lummav on näiteks Piret Laurimaa monoloog, kui kõik mehed on Emma hüljanud. Tema annab mulle andeks ... Muidugi annab. Mida muud peakski tegema mees, kelle ainus vara on ilus noor naine? Pealegi unistamine ei ole kunagi olnud keelatud ja ka praegu, kui moraalinormid enam nii selgepiirilised pole, on ju unistamist, katsetamist ja pettumisi ikka veel. Võib-olla keegi nimetab Emmat tänapäeva mõõdupuu järgi liiderlikuks naiseks, tundub mulle siiski, et ta on lihtsalt unistaja.

Fateme Goshehi aktimaalid Pärnus

Pärnu Uue Kunsti Muuseumi aktinäituse "Mees ja naine" alapealkiri on tänavu "Tugevad tunded, haprad suhted". Seetõttu on esindatud mitme tuntud klaasikunstniku tööd - klaas on habras materjal, nagu suhted on tihtipeale väga haprad. See äratundmine tekkis seal kõledas ruumis küll. Mõned klaasskulpuurid on väga ägedad! Ja paar pehmet elukat muutsid klaasi eriti hapraks ja õrnaks. Lõpuks leidsime veel filmi tšehhi "peeglimehe" Stanislav Mulleri juhtumistest Pärnu tänavatel.

Kui klaas on piisavalt üldine materjal (kui nii ikka saab öelda?), siis iraani päritolu kunstniku Fateme Goshehi maalid räägivad väga otseses mõttes vägivallast, mida moslemi naiste kallal toime pannakse. Ühte saali kogutud looming on kõnekas kui film ...

"Maailma mõõtmine" - suur elamus

Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmine" on päris kindlasti üks paremaid raamatuid, mida viimastel aastatel lugenud olen. Kehlmann võiks kirjutamisstiili põhjal olla sakslaste Kivirähk. Nii mõtlesin, kui olin mõnikümmend lehekülge lugeda jõudnud, ja veidikese internetis otsimise järel leidsingi nädala autori blogist samasuguse võrdluse: "Maailma mõõtmine" on saksa kirjanduse "Rehepapp".

"Maailma mõõtmine" räägib kahe suure sakslase loo, nimelt matemaatik Carl Friedrich Gaussi ja loodusteadlase Alexander von Humboldti loo. Üks oli veendunud, et maailma kohta põhjapanevate järelduste tegemiseks ei ole vaja mööda maailma ringi rännata, teine leidis, et kõike tuleb oma silma, käe, jala ja kõrvaga kontrollida. Nad olid sakslased ja sakslastele loomuomane tuleb nende kaudu välja väga ilusti. Kehlmann kirjutab küll 19. sajandi igapäevaelust ja nii, et selle koomilisus avaldub ridade vahelt. Kuid see, mis oli 19. sajandile omane, on säilunud tänapäevani. "Maailma mõõtmine" ei ole mitte ainult kahe mehe seikluslikust elust, vaid sakslaste olemuse kirjeldamise vastukaaluks on ühtviisi peenelt kirja pandud palju ka prantslaste, venelaste, ladinaameeriklaste kohta. Arvatavasti just sellepärast on romaani saatnud suur menu kogu maailmas. Tundsin mitu korda, et kui tunneks sakslasi paremini, oleks ilmselt võimalik lugedes lakkamatult itsitada, aga praegu jääb teatav osa alltekstist ikkagi mõistmata. Samas ei ole see nii suur osa, et raamatu väärtus kuidagi kahaneks. Viimane Humboldti reis on Venemaale ja venelaste osatamist oli kindlasti kergem mõista.

"Maailma mõõtmine" on maagilis-realistlik teos, väga põneva ja jabura süžeega. Raske öelda, kas stiil on valitud peategelaste ajale iseloomuliku maailma vallutamise suuna (Ladina-Ameerika) järgi või vastupidi, s.t stiil tingis teemapüstituse ja tegevuskoha. Igatahes rohkelt on viidatud kuulsatele ladinaameerika kirjanikele. Maagilise realismi austajatele on see kindlasti rangelt soovitatav lugemine.

Raamatul on korralik tõlkija järelsõna ning lühikesed ülevaated Gaussi ja Humboldti elust. Kehlmanni enda sõnul on tema eesmärk rääkida sellest, kuidas inimene maailmas valitsevas segaduses toime peab tulema. Kummalisel kombel ongi nii, et lapsepõlves on elu äärmiselt lihtne, kuigi sugugi mitte seletatav, ja mida vanemaks saavad Gauss ja Humboldt, seda lootusetumaks nad maailma seletamisel muutuvad. See on üks neist raamatuist, mida võib nimetada ka meestekaks. Teaduslik romaan teemadel, mis võivad olla meestele paeluvamadki kui naistele, kuigi ma julgen siiski väita, et see on põnev lugemine kõigile, kes lugeda armastavad.

Kolmapäev, 21. juuli 2010

Amy Macdonaldi kontsert

Nädal aega tagasi teisipäeval oli tavapärane kuum suvepäev. Selle päeva muutis teistsuguseks vaid teadmine, et õhtul on Amy Macdonaldi kontsert. Olin pileti ostnud juba vist mais, sest enamasti müüakse siin selliste artistide kontserdid kiiresti välja. Selgus, et samamoodi juhtus seegi kord. Igatahes paar sõpra rääkisid, et jäid piletitest ilma.

Sellegipoolest oli arvestatav hulk neid sõpru, kes kohale tulid. Ja kui me enam-vähem täpselt kell 21.00 Abbaye de Neumünsteri väravatest sisse kõndisime ja platsil mõnusamat kohta lavale vaatamiseks otsisime, hakkas keegi laval kitarri mängima ja laulma. Mina teadsin varem vaid neid paari tuntumat Amy Macdonaldi laulu ja meil võttis umbes esimese laulu jagu aega, et veenduda, et see ongi Amy. Kas seal ka keegi soojendaja oli, pole aimugi. Meie jõudsime niisiis minuti pealt õigel ajal kohale. :)

Kontsert oli muidugi väga hea, aga tsipa lühike. Tal ongi vist kokku kaks plaati ja kui arvestada, et see oli pigem teist plaati (A Curious Thing) tutvustav kontsert, siis ega ei saagi eriti üle ühe tunni ja veerandi välja venitada. Aga muusika on ideaalne selliseks suveõhtuseks vabaõhukontserdiks ja lihtsalt nautimiseks!

Pühapäev, 18. juuli 2010

Tundmatu mehe elu

Andrei Makine'i "Tundmatu mehe elu" ilmumine eesti keeles pälvis eesti ajakirjanduses suurt tähelepanu. Tallinnas oli mai alguses kirjandusfestival HeadRead, kuhu oli kutsutud esinema ka Makine. Selle valguses oli hea raamatule reklaami teha ja kui mina mai lõpus Eestis raamatupoode "puistama" sain, oli "Tundmatu mehe elu" üks neist raamatuist, mida kindlasti osta tahtsin. Nii et kui Marek Tamm vahendab Varraku raamatublogis muu hulgas, et Makine on arvatavasti viimane inimene Prantsusmaal, kes pole iial internetti kasutanud, olles muidugi lisanud asjakohase tsitaadi "Tundmatu mehe elust", mõtlesin, et aga turustada tänapäeval ju ei saagi ilma, kui internetti ei kasuta. Kuidas muidu minusugused selliste raamatuteni jõuavad?

Raamatu autobiograafiline aines on aimatav ilma, et autorist või selle raamatu kirjutamise põhjustest midagi teaks. Lugedes ei ole vaja palju mõelda, et aimata autori taotlust omaenese elust maha kirjutada. Immigrandielu pakub mitte kuhugi kuulumise ja mitte keegi olemisega rohkelt inspiratsiooni. See on elu mälestustes, mis ajapikku idealiseeruvad. "Tundmatu mehe elus" on justkui kaks peategelast: kirjanik Šutov raamatu esimeses pooles ja Georgi Lvovitš Volski raamatu teises pooles.

Kirjanik on umbes 50aastane venelane, immigrant Pariisis, elab koos noore prantslannaga, kes ta parema partii leidmisel maha jätab, ja tsiteerib ühest Tšehhovi jutustusest pärit fraasi: "Ma armastan teid, Nadjake." Selles lauses on endisaegse kirjanduse ilu, selles on armastuse ilu, selles on mälestused. Ta siirdub mälestusi ellu äratama, aga avastab, et ta ei mõista enam ka Venemaad. Volski jutustus algab Leningradi blokaadist ja päädib Nõukogude-aegse hirmuga. Ses mõttes meenutas see raamat mulle näiteks Oksaneni "Puhastust".

Makine'i stiil mõjub nagu muusika. Ääretult poeetiline sõnakasutus muudab ilusad hetked hapraks ja valusad momendid kurvaks-kurvaks. Aga see peabki nii olema, sest raamat on kõigiga rahu sõlminud meeste jutustus. Niikuinii pole enam tähtsust, kuhu see maailm teel on. Need mehed on väga erinevaid elusid elades sellelt rongilt maas. Südantsoojendavalt mõjus veel lõpus taksojuhi loobumine tasust. Vaevalt et Šutovi jaoks sellest žestist lootust tekkis, kuid ilukirjandusliku liialdusena oli see ometi tasakaalustav.

Teater NO99 Tampereen Teatterikesäl

2.-8. augustini 2010 toimuval Tampere Teatrisuve festivalil osaleb Eesti teatritest NO-teater, lavastusega "Kuidas seletada pilte surnud jänesele".

Mängitakse kaks korda: 3. augustil kell 19.00 ja 4. augustil kell 13.00.

See lavastus on minu meelest kindlasti üks viimaste aastate tähelepanuväärsemaid teatritöid Eestis. Pärast mitut gastrolli Euroopas on pälvinud ka rohkesti tähelepanu välismaa pressis. Nii et kes Soomes, siis julgen soovitada küll.

Pühapäev, 11. juuli 2010

Tänavune Rock A Field

Rock A Field toimub vabas õhus, sõna otseses mõttes võsas või metsas. Selle ühepäevase rokipeo esinejate nimekiri on igal aastal muljetavaldav. Pileteid hakatakse müüma juba siis, kui veel ühtegi esinejat avalikult välja kuulutatud pole. Ja vist alati enne festivali algust on üritus ka välja müüdud.

Käisin tänavu esimest korda ja ürituse korraldusliku poole pealt jääb vaid mõelda, millal Eestis suurürituste korraldamisel samale tasemele jõutakse? 20 000 inimest hallati nii ära, et otse lagipähe paistnud päikesest hoolimata oli pärast tolmusena bussis auto juurde sõites ainult üks mõte: nii äge! Autoga üritusepaigale lähedale ei saa. Parkimisvõimalust ei ole. Küll aga on selleks päevaks pandud üle riigi käima tasuta erirongid, mis veavad kontserdilisi lähedalasuvasse rongijaama, kust edasi tuleb minna eribussiga. Kes autoga liiguvad, saavad parkida auto ühte suurde P&R parklasse ja sealt niisamuti eribussiga üritusele sõita. Kohapeal on joogi-söögi ostmiseks kasutusel eraldi "raha", mida saab vahetada täpselt nagu valuutat.

Kontserdipäeval oli u 25 kraadi sooja ja ega seal võsavahelises "kausis" ilma päikesepõletust saamata tervet päeva väga olla ei õnnestunud. Üritus ise algas vist lõunaajal, aga meie läksime kohale umbes kella 17-ks. Parasjagu esines Gossip. Polnud neid varem vist kuulnudki, vähemalt teadlikult mitte, aga tore avastus oli see bänd päris kindlasti. Kui nad suurel laval lõpetasid, astus teisel, väiksemal laval minuti täpsusega üles järgmine bänd. Ja siis järgmisena suurel laval Kasabian. Sellest bändist sai mu selle päeva absoluutne lemmik!

Peaesineja oli The Prodigy, kuid neid me enam kuulama ei jäänud. Väsimus hakkas peale tulema ja eelkõige tahtsime kuulata-näha 30 Seconds To Mars. Kauaoodatud bänd tuli lõpuks lavale ja kuigi nad olid ainsad, kelle muusikat ma enne ka kuulanud olin, hakkas miski nende esinemises mulle esimesest minutist peale vastu. Häiris eelkõige, et nad ei laulnud ühtegi laulu ilma vahepeal rahvaga suhtlemiseta lõpuni. Võib-olla olin ma tõesti väsinud, aga võib-olla ei läinud nende šõu mu jaoks seal teiste järel õigesti käima ... Kahju natuke. Aga mul on hea meel, et nägin nad ära. Lõpuks organiseerisid nad ju enda seljataha lavale suure hulga fänne ja kui mõelda eelkõige fännitaride õnnele, mis neile kaela sadas, siis ... On ikka äge küll, et sellised bändid koju kätte tulevad.

Kolmapäev, 7. juuli 2010

Oksaneni "Baby Jane"

Kuidagi läks nii, et siis, kui lugesin ühtevalu järjest läbi Sofi Oksaneni "Stalini lehmad" ja "Puhastuse, jäi "Baby Jane" mul lugemata. Ja kui ma selle igas mõttes tänapäevase romaani paar nädalat tagasi läbi lugesin, ei osanud kohe eriti midagi arvata. Tänapäevane on "Baby Jane" nii teema kui ka tekstihulga poolest - võrdlemisi hõreda tekstiga õhukesepoolne raamat. Ja minu meelest on teksti vähesusest tingitud fragmentaarsus selle teose suurim miinus.

Teatavas mõttes võib "Baby Jane'i" kohta öelda, et see on armastusromaan, kuigi jutt käib lesbisuhetest, kuigi jällegi mitte ainult. See on üks katse kirjeldada omasooarmastajate mõttemalle, elustiili, rõõme ja muresid. Sofi ei ole selle teema kajastamises esimene ega viimane.

Meeldis, et peategelase (nime tal vist polnud või siis sobib see üldistav Jane?) raamatus kirjeldatud eluetapi kirjeldus on hästi ehe noore siira tütarlapse kiindumise lugu. Selliseid väiksest kohast suurlinna tulnud noori on ju päris palju ja edasine sõltub näiteks sellest, kellega nad kokku satuvad, kellest saavad nende sõbrad. Kogenematusest tekivad sõltuvussuhted, klapseldumine millegi või kellegi külge. Kuni närvihaigusteni välja. Ebastabiilsus on iseloomulik joon ka lesbide-homode hulgas, sest nendevahelised suhted on väga ajutist laadi. Ajutisust ja ebakindlust, toe otsimise vajadust on ka heteroseksuaalsete inimeste hulgas. Oksaneni teemavalik on väga hea, sest hoolimata fragmentaarsest stiilist on ta suutnud kirjutada nii, et see ei ole lihtsalt lesbiromaan. See on noorte katkiste hingede lugu.