Reede, 3. jaanuar 2014

NO-teatri "Kolmapäev"

Polnud tükk aega NO-teatris käinud. Viimati vaatasin Vene Teatris lavaka viimase kursuse "Enesetapjat". NO-teatri enda maja fuajee läbis suvel uuenduskuuri ja nüüd satub külastaja välisuksest sisenedes kohe kohvikusse. Sestap varusime aega ja otsustasime enne etendust klaasi veini juua ja midagi süüa. Söök maitses hästi, vein oli ka hea. Kohvi pidime küll väga kaua ootama, aga selleks ajaks oli kohvik juba saalitäie teatrikülastajatega täituda jõudnud. Üldmulje oli kohvikust siiski hea.

"Kolmapäeva" sisututvustus lubas eeldada, et tegemist on olmedraamaga, mis räägib nelja naise elust tööpäeva õhtul. Ühes rollis oli Kaie Mihkelson, aga ma ei saanudki aru, miks lavastaja (Lauri Lagle) tal mängida ei lasknud!? Muudkui ootasin, et nüüd ... aga ei. Üksainus kandev monoloog, kui ta puhtaks küüritud märja lina põrandale laiali laotas, tuletas meelde Michel Houllebecqi. Hiljem kavalehelt lugesin, et Houllebecqi tänati. Võib-olla oligi tsitaat mõnest tema raamatust. Täpselt meelde ei jäänud ja seetõttu on raske kontrollida. Aga seos Houllebecqiga tekkis otsesemalt ja kaudsemalt selle etenduse vaatamise ajal küll.

Etendus algab sellega, kuidas naised kiirustavad töölt koju. Igaüks jõuab lõpuks oma nurka - korterisse. Sisustuse järgi otsustades on inimesed erinevad ja tekib lootus, et järgneb eri lugude jutustamine, elude näitamine. Kui jaksasin veel märke tõlgendada, arvasin, et kojujõudmisele järgnenud müra väljendab üksiku inimese kadumist ümbritsevasse. Ei tea. Annan alla ja tunnistan, et ei küüni kõigi lavastuses kasutatud võtete mõistmiseni. Mööbel tõsteti kokku ja järgnes Mari Abeli mikrofoni jutustatud lugu keerulisest teismeeast. Inga Salurand keetis suppi ja rääkis justkui kellegagi teises toas. Eva Klemetsi tabletilugu oli kihvt, aga seda teksti oleks tahtnud kavalehelt lugeda, sest palju häid mõtteid läks sõnademassiivis lihtsalt kaduviku teed. Meenus üks samasugune monoloog ammusest "GEPist".

Olin tol õhtul hästi avatud ega oodanud ilmtingimata kaunist lineaarset lugu. Korralik performance sobinuks küll. "Kolmapäeva" puhul hakkas aga kunstilise terviku puudumine etenduse nautimisele mitmest küljest vastu töötama. Nagu öeldud, oleks siis vähemalt Kaie Mihkelsonile osa antud. Keanu Reeves läks must täiesti mööda. Üritasin tagantjärele mälu värskendada ja IMDB abil meelde tuletada, kes ta on või kus ta mänginud on. Pole näinud. Vist. Milleks see keha täisjoonistamine ja loeng? Hulk märke jäidki katki hammustamata.

Vabandust, ilmselgelt ei ole ma "Kolmapäeva" sihtrühm. Aga kes on? Kes on (praegu veel) NO-teatri sihtrühm? Ei saa öelda, et mitte miski ei meeldinud, aga seda, mis meeldis, oli vähevõitu. Ja ma tõesti ei tea kedagi, kellele "Kolmapäeva" soovitada.

1 kommentaar:

  1. Aitäh, tore lugeda, et ma pole ainus loll. Tegelikult kahtlustasin, et ega lavastajagi teadnud, millele ja miks ta viidata tahab. Mulle jäi mulje suurest tegemisest tegemise enese pärast... Elik olin oma valiku pärast törts kurb.

    VastaKustuta