teisipäev, 19. veebruar 2013

"Cancún" - veel üks Jordi Calcerani näidend

Natuke kulus aega, aga lõpuks ometi nägin "Cancúni" ära. See lavastus oli mulle kohe pärast Draamateatri repertuaari lisandumist silma jäänud. Näidendi autor Jordi Calceran on kirjutanud ka "Grönholmi meetodi". Kahes tekstis on sarnaseid võtteid ja tegelaste arvgi (neli) on sama, kuid sisu, käsitletavad teemad on küll psühholoogilised, ent siiski erinevad. Usun, et põhjus ei ole ainult minu kõrgetes ootustes, kuid "Cancúnist" jäänud järelmaik on pigem mittemidagiütlev.

Žanri poolest komöödias mängivad Draamateatri väga head näitlejad - Jaan Rekkor, Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste - ning külalisena Peeter Oja. Mängivad kahte abielupaari, kes naudivad parasjagu puhkust Mehhiko kuurortlinnas. Nii napi kokkuvõtte põhjal saaks järeldada kindlasti ühte: see on ilmselt suhtekomöödia, milliseid on suvetuuridel ja muidu ka ikka mängitud. Tegelikult on asi keerulisem. Esimeste stseenide palaganlikkus laseb midagi sellist tõepoolest aimata, aga Calceranile omaselt on "Cancún" siiski psühholoogiliselt peenem mäng, milles ei ole järgmist käiku ja veel vähem lõppu eriti lihtne ära arvata. Vaheajale minnes kaalusin kolme-nelja võimalikku stsenaariumi, aga ükski neist ei olnud see õige. Pinge ja põnevus säilib lõpuni. Õigupoolest peaaegu lõpuni, sest üldiselt väga hästi mängitud tükk kaotas suuresti väärtust lõpuga. Ma ei tea, kas venima hakkamise tingis tekst või oli see puhtalt lavastuslik-taotluslik, ent lõpuks tõepoolest ootasin, et etendus juba läbi saaks. Ausõna, see ei ole farss, täitsa intelligentne komöödia on, (kui nii tohib väljenduda), aga ...

Üks paar tähistab parasjagu oma 25. pulma-aastapäeva, korgitakse lahti šampus ja naine (Kaie Mihkelson) jääb purju. Ühest kogemata (või sihilikult?) puistatud minevikukillust algab oletuste jada, et mis siis, kui kõik oleks läinud kunagi ammu hoopis teisiti. Eks me kõik mõtleme mõnikord, et kui saaks aega tagasi kerida, teeks seda või teist, alustaks otsast peale. Calceran lasebki otsast alustada või vähemalt kujutleda. See on tegelikult ju täiesti ebareaalne, aga pinget kruttiv ja nauditav. Ometi hakkasin teise vaatuse keskel mõtlema, et kuidas ta ikkagi kavatseb loo ära lõpetada? Ei oskagi öelda, kas viga on näidendis, lavastuses või näitlejates. Lõppakord jäi nõrgaks.

Ometigi tahaks näitlejaid kiita, sest Draamateatrile omaselt mängivad jälle ainult võrdselt head. Selle näidendi puhul kumab kuidagi eriti selgesti läbi, et autor on kirjutades pidanud silmas konkreetseid näitlejaid. Seda keerulisem on teistel lavastajatel näitlejaprofiili tabada. Peeter Oja õigustab end igati. Tahan uskuda, et tema kaasamine ei olnud pelk turundustrikk. Pigem on probleem näidendi tekstis või ka lavastuses, mis viimases veerandis ära vajus. Kas niisugused olukorrad saavadki kuidagi lõikavamalt laheneda?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar