teisipäev, 10. november 2009

Von Krahli Teatri "Kajakas"

Võiks peaaegu öelda, et Von Krahli Teatri taasetendunud "Kajakas" ei ole Tšehhovi näidendi originaalsusest midagi säilinud. Tegelikult on see lihtsalt vonkrahliliku ja kristiansmedsiliku kiiksuga tõlgendus. Palju-palju tänapäevasem, kui näitekirjaniku saja aasta vanune tekst tänapäeval olla saaks. Eriline. Maagiline. Lummav. Kuna nägin seda paari aasta vanust lavastust esimest korda alles nüüd, pärast mängukavas olnud pausi, on raske öelda, kas midagi on muudetud, kas paus on lavastusele kahjuks või kasuks tulnud. Üks on kindel - nende 3,5 tunni jooksul sünnib omamoodi teatriime. Ja mul on nii hea meel, et sain seda tunnistada.

Alustada tuleb muidugi näitlejatest, sest peale Von Krahli Teatri näitlejate on laval ju ka nende vanem põlvkond (Helgi Sallo, Lembit Ulfsak ja Aleksander Eelmaa). Põlvkondadevahelisest teineteise mittemõistmisest ja igavesest armastuse otsimisest algab teater (või elu?), mille laval mängivad justnagu isad ja pojad. Juhan Ulfsak Juhani ja Treplevina mängib selliselt, et paarikümne sekundiga on tal publik lõplikult pihku püütud. Märkamatult muutub näidend reaalsuseks. Kaasa ei elata enam mitte näidendi-Treplevile või näidendi tegelastele, vaid laval on pärisinimesed, pärismuredega, pärisunistustega.

Tiina Tauraite sai Maša rolli eest teatriliidu preemia. Miskipärast tundus mulle eile, et just tema puhul oli nüüd justkui midagi puudu. Lõpuks käis isegi peast läbi, et ta oleks Niinana paremini mõjunud. Elik mõtlesin, et Tiina Tauraite ja Riina Maidre võiks rollid ära vahetada. Mitte et praegune Maša halvasti välja kukkunuks, aga (vähemalt) selles lavastuses kerkivad Niina eneseotsingud ja kerkib Niina valu jõulisemalt esile. Tauraite mõjunuks ehk ehedamalt selles osas. Ei tea kah.

Lembit Ulfsaki täiesti äraspidine Arkadina mõjub ühest küljest koomiliselt, aga teisalt ongi see märk, et pole ju vahet, kas Treplev räägib emast või isast. Juhan Ulfsak ütleb alguses niisamuti, et tegelikult on ta mu isa, aga vahet pole.

Lugu taandub armastusele. "Armastab, ei armasta, armastab, ei armasta, armastab ..." kordab Juhan Ulfsak esimeste sõnadena kohe etenduse alguses ja need sõnad jäävadki kuuldamatult kaikuma kogu etenduse ajaks. Küll pihib armastusest võhivõõrastele inimestele Maša, küll lahvatab leek Trigorini (suure kunstniku) ja Niina (suureks kunstnikuks ihkaja) vahel, küll pöörab Arkadina mängleva naiseliku kergusega suhted jälle paika. Kuni Treplevi veekalkvel silmadeni välja, enne kui ta end maha laseb. Aa ja muidugi lihtsa inimese (Taavi Eelmaa) murede taustal.

Kogu lavastuses on üksainus üdini tšehhovlik stseen. Teises vaatuses. Selle lavastab töömees Jakov. Vastukaaluks esimese vaatuse alguses Treplevi püüule lavastada uusi vorme kasutades.

Võib-olla ei tohiks siiski öelda, et see "Kajakas" ei ole tšehhovlik. Võib-olla selline elulisus ja inimhingede valu ongi tšehhovlik. Geniaalne, kui keegi oskab seda edasi anda nii eriliselt. Ahjaa, kui Juhan Ulfsak tegi ühe sõrmenipsuga publiku omaks, siis see lavastus ise saab omaks kuidagi pikkamööda. Eile õhtul teatrist tulles ei olnud mul veel ühtki eriti selget mõtet peas. Nüüd juba tundub, et kõik kuuldu-nähtu on kindlalt naha vahele pugemas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar