laupäev, 25. jaanuar 2014

"Orvud" Draamateatris

Niisugust võimalust ei saa mööda lasta, kui ühel laval mängivad korraga Pääru Oja, Ivo Uukkivi ja ... Sten Karpov! "Orvud" on kui neile kirjutatud. Ja seda saab vaadata Draamateatri väikses saalis.

Heakene küll, Phillip (Pääru Oja) ei pea ilmtingimata nii habras, plastiline ja haavatav olema (hea tegelikult, et oli just niisugune) ja Haroldit (Ivo Uukkivi) võiks kehastada ilmselt ka mõni teine, aga Sten Karpov oli Treati osa jaoks põhjendatult Pärnust kohale kutsutud. Raske on praegu kujutleda selles hirmus vara lapsepõlvest ilma jäänud noormehe rollis kedagi teist.

Tänu Pääru Oja imelisele ümberkehastumisele ja suurepärasele rollilahendusele oli alates esimesest poolest minutist selge, et järgneb valusa elu lugu. Kõiges oma suurest vennast sõltuv, ometi väga abitu ja hirmul Phillip oskab ja tahab unistada ja näeb pisiasjades tumedate ribakardinate vahelt päeval paistvat päikest. Ta armastab süüa vaheldusrikkalt, kuid peab leppima tuunikalakonservi ja Hellmanni majoneesiga. Ta tahaks, et postiljon tooks talle National Geographicu, kuid peab leppima telemängus võidetavate auhindade vaatamisega. Ta tundub nii abitu ja väike. Nagu laps, kellel pole olnud võimalust suureks kasvada.

Phillipi vanem vend Treat on tarmukas noormees, kes ei karda midagi ega kedagi. Ta tunneb vastutust noorema venna ees, olemata aga kogenud vanemlikku hoolt ja armastust, teeb nii, nagu talle õige tundub. Väikevend saab alalõpmata karistada, aga Treati vales käitumises süüdistada ei saa. Temale langes kohustus ja ta võttis vastutuse. Võitleb nagu panter oma venna eest. Kumbki ei suuda ema vanu riideid minema visata. Phillip võib-olla sellepärast, et tal on neid vaja, Treat võib-olla sellepärast, et siis ta saab kujutleda, et ta ei vastuta kõige eest päris üksi.

Kord tassib Treat baarist koju purjus Haroldi, sest mehel on kallis ülikond ja uhke portfell. Kahjuks või õnneks osutub mees aga hulga kogenumaks. Tema jaoks on elu orbudekodus olnud elukool, mille lõpetamine ei heiduta teda mängimast ükskõik kui suurte panustega. Siinkohal saavad poisid justkui uue võimaluse. Üks haarab sellest nagu ajalehes allakriipsutatud võõrsõnadest, et nendele tähendusi leida, või National Geographicu aastatellimusest. Teine tõrgub, aga õige hinnaga on temagi võrgutatav ja vähemalt üritab. Aga tema elukooliharidus on oma jälje jätnud - uuest trepist üles astumine on keerulisem, kui arvata osatakse. Hoolitsusega harjunu laseb hea meelega enda eest hoolitseda, vastutaja ei lase nii lihtsalt end õpetada ja tema meetodeid kahtluse alla seada.

Kartsin, et lugu võtab väga halva pöörde, aga hoopis väga kurb hakkas. Pöördumatus ja igatsus teevad haiget. Ainuüksi teadmine, kui keegi on päris suure osa elust istunud toas ja igatsenud õhku ja inimesi, kui keegi pole talle kunagi öelnud, et paelte sidumisest päästavad mokassiinid.

Ja kavalehelt: ""Orbude" õnneks sattus ... Kessleri teksti otsa Pääru Oja. Pääru leidis näidendi 2013. a kevadel Tallinna Linnateatris Tom Stoppardi "Teekonnas" mängides. Nimelt, oli tal esimese vaatuse ajal nii vähe laval käimist, et jäi aega lava taga ajaviiteks näidendeid lugeda." Vaadake!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar