Esmaspäev, 26. jaanuar 2009

Irja Kass, "Kuidas ma lähen"


Leidsin eile õhtul ühe blogisissekande, kus on tehtud lühike kokkuvõte Eesti Ekspressi artiklist 2008. aastal ilmunud parimate raamatute kohta. Selliste edetabelite üle võib alati vaielda ja reeglina ma neid ei järgi. Irja Kassi "Kuidas ma lähen" sattuski mulle kätte täiesti juhuslikult. Õigupoolest ma ei teadnud sellise raamatu olemasolustki. Aga üks töökaaslane oli just läbi lugenud ja soovitas. Kuna mul siin on eesti(keelse) kirjanduse valikuga, nagu on, siis olen tänulik peaaegu iga raamatu üle.

Raamatu algus venis või õigemini, ma ei saanud hästi järje peale. Aga kohe, kui tavapärased e-kirjad läbi, hakkab lugu niimoodi ja nii-nii sügavalt hargnema, et jäi vaid küsimus, kuidas Irja selles hirmsas seisundis ja nendes valudes kõike ometi nii hästi mäletas ... Tema mõtete sügavus oli nii lummav, et oleksin tahtnud, et see oleks täitsa tavaline ilukirjandusteos. Muidugi see polnud eesmärk ja raamatu väärtus ja headus ei ole nüüd kuidagi halvem! Must huumor, mis kõiki umbes 230 lehekülge läbib, ei lasknud minusugusel suurel hellikul, kes iga pisema kurva stseeni või romantilise hetke pärast nutta tihub, selle raamatu lugemise ajal nutmise peale mitte mõeldagi.

Omaette väärtus on raamatu kaanekujundusel! Nii esi- kui ka tagakaanel on väga tabavad fotod. Rääkimata mustast "raamist".

Kolm mõtet, mis muutsid selle raamatu tähendust mu jaoks kõvasti:

"Aga reisimine pikendab mu elu, sest mida rohkem koged, seda rohkem elad. Aeg on teatavasti üks huvitav asi, toimumise enda aeg on tagantjärele vaadates hoopis teiste mõõtmetega. Kui eluaegne muuseumivalvur nelikümmend aastat hiljem oma tööelu meenutab, tundub see talle arvatavasti nelja kuuna, kui mitte nädalana, aga me teame kõik, kui pikk ja sündmusterohke tundub lapsepõlves juba üks nädalgi, sest käidi näiteks seenel ja isa näitas kärbseseente "nõiaringi", või nähti esimest korda lammast või saadi mesilase käest nõelata." (lk 44)

See "mida rohkem koged, seda rohkem elad" on nii ilusti öeldud. Mäletan, kuidas ma koolivaheaegadel mõtlesin, et ei tohi mõelda, miks see jälle nii lühike on, vaid tuleb võtta igast päevast hästi palju, siis läheb aeg palju aeglasemalt.

"Isegi liiklussaared on ju kohati lausa nagu paradiisiaedadeks kujundatud, ja üleüldse, kõik-kõik on nii ilus, kui autoaknast välja vaatad ja tead: sidumisel läheb valusaks, aga alles kahekümne minuti pärast, ja kakskümmend minutit võivad väga pikad olla, kes teaks seda paremini kui ma ise. Ja kõik on nii roheline, aasad näevad välja nagu mõnel Monet' maalil, kui ma ka nende teiste lillede nimesid suurt ei tunne - peale ohaka ja rakvere raipe ja ristiku, millele keegi kunagi tähelepanu ei pööra peale mõne lehma. Ma ei taha iial enam öelda halba sõna lehmaniitude kohta. Need on Monet' kunstiteosed!
Ma polnud ilmselt varem ikka veel aru saanud, milline ime see kõik on, mis meid ümbritseb. Seejuures vaatlesin ma eelmisel aastal igavesti kaua ühte kirsiõit ja mõtlesin, et olen "loodusega üks", hähh. Kui erinevad nad kõik on, need õied, nagu inimese sõrmejälg, kiud nagu veresooned. Ja mina rebisin õie lihtsalt puu küljest ära, kes teab, oli äkki veel ta lemmikõis. Indiaanlased vabandasid alati, enne kui puu kallale läksid. Mina mitte, lihtsalt: krõks. Ei näinud puude tagant metsa, või õite tagant puud." (lk 142)


Kõigel on mõte. Kas meil on ainult aega ja tahtmist seda näha, otsida, ära tunda ...

Alates 175. leheküljest tekkisid paralleelid Franz Kafka “Metamorfoosiga”. Irjal on päris mitu võrdlust putukaga ja ilmselt oligi tema välimus, olek jne teiste inimeste jaoks sedavõrd võõrastav, et endal jääb üle vaid loota samasugustele õigustele ja võimalustele nagu tavalistel (tervetel) inimestel. Enesetunne ei saa ju enam väga ilus olla, pigem täis ahastust ja paanikat.

Muutusin vist jälle natuke paremaks inimeseks kui enne.

Laupäev, 24. jaanuar 2009

"Popi ja Huhuu" meeldib teismeliselegi

Eile õhtul tabas mind meeldiv üllatus: pool minutit pärast "Popi ja Huhuu" algust tormas teisest toast kohale 13aastane tütar ja sättis end samuti teleka ette istuma. Lähemal uurimisel selgus, et ta oli Draamateatri "Popi ja Huhuu" salvestust telekast varem ka näinud. Igatahes ma olin üllatunud, sest etendus, kus keegi sõnagi ei räägi, ei ole ju ometi see, mida teismeline hindab?!

Tõele au andes tuleb muidugi tunnistada, et "Popi ja Huhuu" salvestus on üks paremaid teatrilavastuste salvestusi üldse. Kui ei teaks, arvaks, et see ongi telelavastus. Tegevus toimub pigem nagu stuudios, mitte teatrilaval. Ega Draamateatri väikse saali lava muidugi ka teab mis suur ole. Meisterlikest näitlejatöödest pole mõtet rääkidagi. Ja Priit Pedajas on täiesti fenomenaalne lavastaja. See mees suudab teha kas väga häid asju või siis selliseid, mis oleks võinud parem lavale toomata jätta. "Popi ja Huhuu" on üks neist, mida ma mäletan end vaatavat seal Draamateatri väikses saalis ikka veel, ja väga eredalt, kuigi aega on ju möödas peaaaegu kümme aastat.

Mind valdavad selle loo puhul tegelikult hästi segased tunded. Üks kirjandusteaduslikke tõlgendusi on vist selline, et koer Popi on küll targem ja tugevam, aga sümboliseerides kuulekust ja allaheitlikkust, kuuletubki rumalust ja liiderlikkust sümboliseerivale ahvile. Ah, lugesin seda novelli nii ammu! Ja siin mul Tuglase novelle käepärast pole. Päris huvitav oleks üle lugeda. Sest vähemalt kõnealune lavastus on lihtsalt kurb. Kas peremees suri ära, et enam tagasi ei tulnud? Ja muidugi on elus vist ka nii, et targem ja tasakaalukam käitub sellises kriitilises olukorras (süüa ei ole jne) nagu Popi. Ja rumal tänapäevases tähenduses asotsiaalistub: lööb söömisele käega, hakkab jooma, läheb hulkuma jne. Vist.

Järgmisel reedel ETVs Rakvere Teatri "Suvekool". Seda ma pole teatris näinudki. Ja ülejärgmisel (6. veebruaril) Linnateatri "Palju õnne argipäevaks!". Kes näinud pole veel, siis vaadake kindlasti! Tänaseks päevaks on Tätte end minu jaoks ammendanud, aga "Palju õnne argipäevaks!" on kahtlemata väga-väga hea näidend, lavastus jne. Ehe klassika!

Neljapäev, 22. jaanuar 2009

Uno Loobist tehakse muusikal

Hardi Volmer lavastavat eeloleval suvel muusikali Uno Loobist. Peaosas Märt Avandi. :) Kardan, et ma ei suuda seda vahele jätta. Veidi pikemast samasisulisest artiklist selgub küll, et asi on küps alles Volmeri peas. Nii et mine võta nüüd kinni ...

Pühapäev, 18. jaanuar 2009

Aidi Valliku Anni-raamatud

Aidi Valliku "Kuidas elad, Ann?", "Mis teha, Ann?" ja "Mis sinuga juhtus, Ann?" on nüüd siis läbi. Õnneks. Mitte et mul oleks mingi kohustusliku kirjanduse nimekiri ees, aga tänapäeva noortekirjandusega meeldib end ikka aeg-ajalt kurssi viia. Tegelikult olulisim asi, mis mind nende raamatute puhul häiris, on täiesti arusaamatult ebaühtlane stiil, alates sellest, et esimene ja kolmas raamat on kirjutatud minategelase silmade läbi, teine seevastu jutustaja kaudu. Tahaksin küsida autorilt, miks? Kusjuures teine raamat ehk "Mis teha, Ann?" meeldiski mulle kõige rohkem.

"Kuidas elad, Ann?"

Iseenesest on jutt muidugi põnev, ma ei suutnud raamatut enne käest panna, kui läbi oli. :) Aga ilukirjanduslikku väärtust pole mitte mingisugust! Lisaks sellele oli rohkesti ebaloogilisusi sündmuste kulus, täiesti arusaamatuid karaktereid. Iseäranis häiris Villem. Ka minu, Villemist mitu aastat vanema inimese jaoks, oli ta mõttetu moraalitseja, seda eriti tema vanust arvesse võttes. Ei tea, aga tema selline kõrvaltvaatajakuju oli nii ebaloogiline ja võlts. "Kuidas elad, Ann?" lõpp oli etteaimatav. Paralleel ema päevikuga mulle väga meeldis. Kangesti meenus, kuidas ma ise sama vanana ema tunnistusi vaadates mõtlesin, et miks mina pean paremini õppima. Nii et laias laastus selline see murdeiga ju on. Aga ikkagi - kuidagi liiga pealiskaudne teos.


"Mis teha, Ann?"

Algul ehmatas, et enam ei olnud jutustajaks minategelane, aga terviklikult võttes meenus kangesti Sass Henno "Mina olin siin". Mulle meeldis, kuidas viidati eelmisele raamatule (mida Ann oli oma kevadisest kodust ärajooksmisest õppinud), mulle meeldis, et temast oli saanud hästi tore päris täiskasvanulikult mõtlev noor inimene. Väärtushinnangud tundusid kenasti paigas olevat ja selles osas oli just täpselt parasjagu didaktilisust. Üldse, lastekodu olustiku kirjeldused panid nii kõvasti kaasa elama, et ...





"Mis sinuga juhtus, Ann?"

Vot see raamat jäi käes venima. Kui eelmised kaks olid ühe õhtu lugemine, siis see vedeles mul öökapil päris mitu päeva. Hakkasin mõtlema, et ajendiks on olnud ilmselt Aidi Valliku koolis töötamise kogemus, paljudest erinevatest peredest pärit laste ja nende lugude tundmine. Samas jäid nagu kõik liinid kuidagi poolikuks.

Laupäev, 17. jaanuar 2009

Adolf Rühka ehk Risto Kübar

Eile õhtul oli ETVs jälle teatriõhtu. Võimalus vaadata "Adolf Rühka lühikest elu". Mul on veel väga eredalt meeles, kuidas istusime sõbrannaga Draamateatri väikse saali esimeses reas ja vaatasime ühte viimastest statsionaaris olevatest etendustest. Ma nagu ei olnud uskunud, et see midagi nii erilist on, et ilmtingimata ära vaadata tuleks. Kusjuures Draamateatri välja antud näidendiraamatu olin enne läbi lugenud. See minu puhul eriti tavaline ei ole. Ja näidend on minu arvates pigem keskmine, aga Ingomar Vihmar tegi lavastajana imet.

Igatahes selleks ajaks, kui mina "Adolf Rühkat" Draamas nägin, oli Risto juba tükk aega mu lemmiknäitleja. Ei teagi, miks. Aga tema hapruses, plastilisuses on midagi väga ainukordset. Ja tahame või mitte, aga sageli kipub olema, et veel jalgupidi lavakas olijate hulgas on väga vähe selliseid, kes selliseid suuri osi nagu Adolf Rühka nii hästi mängida suudavad. Vähemalt mulle tundub nii.

"Risto Kübar Adolf Rühkana annab vanematele kolleegidele silmad ette," kirjutati omaaegses Eesti Ekspressi arvustuses.

Salvestise ülisuur pluss on "Adolf Rühka lühikese elu" puhul kindlasti see, et tükk oli võetud lindile mustvalgena. Või oli Külli Reinumägi parukas ikka punane? Oi kui hästi see andis ajastut edasi! Üks huvitav tähelepanek veel. Teatris olin näinud Mari-Liis Lille, nüüd Mirtel Pohlat. Poleks ealeski uskunud, et nad seda rolli nii sarnaselt mängivad! Pelgalt hääle põhjal oleksin vist eile õhtul arvanud, et ongi Mari-Liis. Ometi on neil kahel näitlejannal ju väga erinevad hääled!

Järgmisel reedel "Popi ja Huhuu". Kes aitaks meenutada, kas Tiit Sukk ja Taavi Teplenkov olid selle lavastuse lavalaudadel oleku ajal umbes sama vanad kui Risto Kübar "Adolf Rühka" ajal?

Esmaspäev, 12. jaanuar 2009

Kumalasemesi või keelevägi

Mõlemad jäid vaatamata.

Reedeõhtuse teatriõhtu ehk "Kumalasemee" etenduse ajal jäin konkreetselt magama. Huvitav, kas suurem roll oli selles kõrvale joodud veinil ja nädalaväsimusel või oli see lavastus tõesti nii-nii igav? Igatahes ma ei kahetse praegu põrmugi, et omal ajal Saueaugule vaatama ei sõitnud. Selliseid oletusi pole tegelikult õige teha vist.

Aga 16. jaanuaril näidatakse "Adolf Rühka lühikest elu". See oli üks esimesi lavastusi, alates millest ma Risto Kübarat kui näitlejat armastan.

Teine saade, mida sel nädalal ootasin, oli "KeeleVägi". Vot selle ajal olin hoopis külas. Eks ootan teist saadet ...

Laupäev, 10. jaanuar 2009

Tänud, kallis seltsimees kolleeg, lektüüri eest!

Sellise sisuga SMSi saatis mulle eile üks armas töökaaslane. Olin talle mõni päev tagasi andnud lugemiseks Leelo Tungla "Seltsimees lapse". Pärast telefonis rääkis, et ta oli vaimustuses, arvas, et mina olen ilmselt natuke liiga noor, aga temal olid nii paljud asjad tuttavlikud ette tulnud, alates akende toppimisest ja kleepimisest. Tegelikult olen ma ju maakas ja mäletan väga selgesti, kuidas ema sügisel aknaid kinni kleepis. Võib-olla teeb seda veel praegugi?

Olin selle raamatu ostnud jõulude ajal Eestis olles, sõbranna lapsele kingituseks, proovides "salaja" enne ärakinkimist läbi lugeda. Ei jõudnud, aga veendusin, et tahan seda raamatut ka ise omada. Ostsin siis endale ka. Pärast selgus, et sõbranna oli ka juba jõudnud läbi lugeda ja ootavat nüüd kannatamatult järge.

Nii et ma olen viinud Leelo Tungla "Seltsimees lapse" kahe (kolme) tänuliku inimese lugemislauale. Kusjuures nad ei teadnud varem sellise raamatu olemasolustki.

Pikk sissejuhatus, aga kui rääkida, miks mulle see raamat meeldis, siis kõigepealt sellepärast, et kogu praeguses elulugude ja meenutuslugude kirjutamise maanias on "Seltsimees laps" konkurentsitult suurima ilukirjandusliku väärtusega teos. Kuigi raamat oli Rahva Raamatus laste- ja noortekirjanduse riiulis, ei ole ma kindel, kas lapsed ja noored on see õige sihtrühm. Olustiku mõistmise mõttes hakkab teos kindlasti minuvanuste ja vanematega paremini rääkima. Konkurentsitult lemmikkoht suhkrusabas seismisest tuletas nii-nii elavalt meelde lapsepõlves vorstisabas seismist, et jälle latt vorsti poest kätte saada.

Raamatu teeb mu jaoks heaks see, kui lõpp ei ole aimatav. Siin ma kogu aeg lootsin, et võib-olla Leelo ema lastakse siiski koju, võib-olla see on kõigest eksitus, nagu suured inimesed isekeskis arutasid. Ilmselt olen Hollywoodi filmidega ära hellitatud? Samas lootma ju tollal pidi!

Veel üks asi. Kogu raamatu vältel mõtlesin, et miks ometi ei saada aru, et lapsed on tegelikult palju targemad, kui me arvame.

Mina ootan ka järge! Huvitav, kas Leelo saab teada, kes nemad on? Sellekohane raamatu viimane lause tõi mulle küll pisara silma.

Esmaspäev, 5. jaanuar 2009

Esimene teatrikülastus sel aastal - "Detektiiv Lotte"

Laupäeva, 3. jaanuari õhtul vaatasime kogu perega Estonia saalis Vanemuise külalisetendusena ära veel ühe muusikalise lavastuse - Vanemuise lastemuusikali "Detektiiv Lotte". Ja nüüd on mul umbes kuupikkune teatripaus, sest eile tulime Eestist jälle ära. Nukravõitu on seda tõdeda.

Aga "Lottest", milles ei ole tegelikult midagi nukrat peale selle ehk, et mul olid veidi liiga kõrged ootused. Ilma lavastusest pikemalt rääkimata alustan sellest, et Maria Soometsa doktor Ave oli Vanemuise ballil nähtud Tommi ja Anni klipis palju parem, kuid kui see võrdlusalus puudus, oli ka "Lottes" siiski tegemist ühe parema karakteri ja osatäitmisega. Väga hea karakter oli Peeter Post. Lisaks veendusin taas, et Maarja Mitt on viimastest lavakatest üks mu lemmikuid. Tema kass Betty tegi "Detektiiv Lottest" midagi palju enamat kui lihtsalt muusikalise lastelavastuse. Imetlusväärne võime publikut enda kontrolli alla saada (kui nii on õige väljenduda)!

Peategelased Lotte (Gerli Padar) ja Bruno (Robert Annus) olid väga tõetruud. Pealegi ma ei väsi imetlemast Gerli lauluoskust. Minu lemmikkoht kogu lavastuses oli Bruno kiri emale. Väga-väga armas oli väike Rebane. Ja imearmsad suhkrupeediliblikad! Mu kõrval istus üks umbes paariaastane tüdrukutirts, kes ütles oma emale liblikate tantsu ajal vahetpidamata: "Nad on niiiii ilusad. Nad on niiii ilusad." Olid tõesti.

Lavastusest üldiselt rääkides - lavakujundus ja kostüümid olid suurepärased. Ütleksin lausa, et üks paremaid lastelavastuste lavasid üldse. Tegelikult ei midagi erilist, aga tunda oli, et vaeva oli kõvasti nähtud. Vanemuise eelmise "Lotte" ("Lotte reis lõunamaale") lava ja ruumikasutus on kindlasti võrreldamatu, aga arvestada tuleb, et ka žanrid on erinevad.

Muusika puhul kurvastas, et sõnadest oli kohati raske aru saada ja ka helipilt oli kokkuvõttes üsna igav. Mind plaati ostma ei ärgitanud kuidagi. Lihtsalt pajusaarelik. Kogu lugu tervikuna kippus vahepeal ära ununema, õigemini tegelikult ei olnud detektiivipaaril ühtki muud niidiotsa kogu etenduse vältel peale jälgede. Alles Bruno isa tõi elevust, kui juhatas dektiivid pahaaimamatult "valedele jälgedele". Muidu koosnes lavastus pärast jänestega kohtumist lihtsalt Lotte ja Bruno seiklustest.

Mul on igatahes hea meel, et Vanemuine sellise muusikali tegemise ette võttis, ja veel parem meel selle üle, et augustis tulevad nad uuesti Tallinnasse. Tartu on ikka tallinlaste jaoks, eriti väikeste lastega, veidi liiga kaugel.

Laupäev, 3. jaanuar 2009

"Nafta!" ETVs

Ma olen nii tänulik, et ETV vahendusel saab nüüd jälle väärt teatrietendusi vaadata. 2. jaanuari õhtul oli "Nafta!" ja järgmisel nädalal näidatakse "Kumalasemett".

Eliza Day kirjutas, et tema pettus, sest montaaž oli väga kehv. Ma arvan, et eks see üks ühe-kahe kaameraga üles võetud lavastus oli, võib-olla üldse mitte telekas näitamiseks salvestatud, vaid kuhugi arhiiviriiulile panemiseks mõeldud. Ja mulle tegelikult ei meeldi teatrit telekast vaadata. Iga ETENDUS ON ERINEV, kas või publiku erinevuse tõttu. Salvestuse vaatamine tähendab ju, et vaatan ühte etendust ühe publikuga. Siiski ei ole ma päris nõus, et kõik hea kaotsi läks. Pigem vastupidi, "Nafta!" puhul sai lugu tervikuks justnimelt teleekraanil. Nägin muidugi teatris ka alles ühte viimastest etendustest, mistõttu polnud võimalust üle vaadata jne. Imetlen ikka ja jälle, kuidas NO-teatris osatakse näiliselt lihtsate šketsilike lahendustega luua nii mitmekihilisi asju! Mirteli lauluoskus ei ole kaugeltki särav, aga see ei oma üldse tähtsust. Oh, selles lavastuses on nii palju tahke, et vaataks veel ja veel. Üldse, küsimus ei ole üldse naftas, "küsimus on ainult rahas" (nagu ütles tabavalt viidatud-tsiteeritud peaminister Ansip).

Muusika saatel uude aastasse

Hästi rahulikult ja mõnusalt läks seekord vana ja tuli uus. Õigem oleks vist öelda, et hästi klassikaliselt. Kõigepealt poistekoori jõululaulud, siis Verdi, millest juba kirjutasin.

Aasta viimaseks teatrimajja minekuks tuli aga hoopiski pidulik kleit selga ajada - no päris nii suurt ärevust muidugi polnud kui Tatjanal enne oma esimest balli, aga Vanemuise aastalõpuball 30. detsembri õhtul oli kõike väärt küll. Tänavune pidu kukkus Vanemuisel mu meelest väga hästi välja - õhtujuhtidena üles astunud Maria Soomets ja Robert Annus olid otse lastesaatest tulnuna armsalt kohmetud. Väga nutikalt seoti ball "samaaegse lastesaate salvestusega" ja veelgi parem osa oli tuntumate Maria ja Roberti rollide näitamine video vahendusel.

Draamatrupi revüüprogrammist ning ooperi- ja balletigalast meeldis enim balletigala. Ja Anne Veski läheb endiselt igas vanuses eestlastele hästi peale. (Teemaväliselt, aga) viimastel päevadel autoraadios mänginud Raadio Elmarist kostuv uuem Eesti muusika valdavalt masendab. Või mis uuem muusika?! Kas see on nüüd uus trend, aga jõulude ajal oli peaaegu iga neljas laul mõni üllitis perekond Sõnajalgadelt. Appi! Nii et ...

Ballilgi vaatasin jälle lühikest katkendit "Rujast". Vanemuise teatrisaalis suurelt ekraanilt. Varemalt juba kirjutasin, et mida enam seda etendust vaatan, ikka avastan midagi uut. Nii jälle!

Mitmendat päeva kummitab Paavo Nõgene lause: "Tartu on selgete mõtete linn. Tartu ei küsi, kas toetada või mitte, Tartu toetab!" :)

2009. aasta esimene päev lõppes konjakiga - Hennessy uusaastakontserdiga, mille sisuks oli tänavu Händeli muusika. Ei taha pikalt kirjutada, sest seda pidanuks ise nägema, kuulma, kogema. Väga-väga ...