neljapäev, 9. juuli 2009

Toatüdrukud prantsatavad vanni

Kui Eestis mõni lavastaja on, kes suhteliselt kehvast näidendist ja selle tekstist hea lavastuse luua suudab, siis on see Hendrik Toompere jr. Igatahes on Rakvere Teatri tänavuse suvelavastuse "Toatüdrukud" aluseks olev Jean Genet' samanimeline näidend üsna nadi. Aga nagu öeldud, Toompere suutis sellest teha vägagi nauditava lavastuse. Tasub Rakveresse sõit ette võtta küll, sest sellist performance'it ma kohe teist eesti teatris nimetada ei suudagi. Pealegi, õnneks mängitakse septembris-oktoobris ka.

"Toatüdrukute" lavastus on tõepoolest nüansirikas, viimse detailini paigas. Jälle kord sain veenduda, et Ülle Lichtfeldt on suurepärases vormis - nii füüsilises mõttes :) kui ka näitlejavõimete poolest. Väga häiris Mälbergi diktsioon, aga ta on tegelikult alati selline. Anneli Rahkema proua mulle ei meeldinud. Lichtfeldt mängib niisuguse lustiga vanemat õde, et etenduse teiseks pooleks ei saanud mina küll enam aru, kas laval toimuv on mängult või päriselt. Selleks ajaks oli ta ka kaks ülejäänut kaasa tõmmanud. Võimalik, et Rahkema eesmärk oligi näidata prouat, kelle iseloomust ei saa muudmoodi aru, kui et ongi selline ühest äärmusest teise kõikuv tüüp: kohati hästi naiivne, siis jälle parajalt üleolev, irooniline.

Eks see üks neist igavesest härrasrahva ja teenijate vastasseisulugudest ole. Kavalehe järgi on küll näidendi aluseks tõestisündinud juhtum Prantsusmaal, kus kaks õde-teenijannat tapsid ära perenaise ja peretütre. Ja ilmselt püüab Genet rääkida avalikult maailmast, mida ta väga hästi tundvat näib. Rakvere Teatri lavastuse teeb siiski heaks eelkõige ülimeisterlik lavastajatöö. Kujundus, žestid, pilgud, muusika, sõnad, riided - kõik on viimse nüansini paigas.

Teised kirjutavad: Danzumees, tädi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar