Neljapäev, 24. september 2009

Robert Wilsoni "Krappi viimane lint"

Eile õhtul avanes suurepärane võimalus näha Robert Wilsonit. Nimelt mängis ta kohalikus Grand Théâtre'is Samuel Becketti "Krappi viimases lindis". Lavastus oli ootamatu ja väga eriline.

Suure Teatri arrière-scène ehk tagalava (?) on üsna tüüpiline black-box tüüpi saal. Esimene tunne oli saali sisenedes, nagu läheks NO-teatri saali. Peamine erinevus seisneb vist eesriide olemasolus.

Wilsoni lavastus algas suure kõuekärgatusega. Valgusel oli selles lavastuses nii suur osa, et maailm muutus võrdlemisi tühja lava taustal kiiresti selgepiiriliseks must-valgeks eluks. Krappi nahk oli täiesti valge, silmad tundusid niimoodi eriti elavad ja tumedad, peegeldamas igatsust, üksindust, otsinguid. Etenduse teises pooles avas Wilson rohkem suud ja peab tunnistama, et punane keel valges näos oli ikka ülimalt sümboolne hallis vihmajärgses õhus.

Võrdlemisi suurt kasvu 70aastast meest mängiv Wilson istub alguses kirjutuslaua taga, tõuseb, võtab sahtlist kaks banaani, sööb need ära ja viskab koored põrandale. Samamoodi lükkab ja viskab ta hiljem põrandale magnetlintidega kaste ja magnetlinte. Mees räägib üsna vähe. Veerand tunni jooksul jõuab tekkida kahtlus, et äkki ongi Beckett seekord ilma sõnadeta lavale pandud ... Siiski mitte. Olles otsinud "raamatust" õige lindi viite välja, paneb ta lindi peale ja hakkab seda järjepanu kõiki emotsioone läbi elades üle kuulama. Linti, millel ta räägib 30 aasta tagusest aastast. Seejärel olles paar korda kapi taga viskipudelist julgust võtnud, hakkab salvestama uut linti. Sadu jõuab vahepeal lakata, korraks uuesti alata ...

Ma ei ole Becketti näidendit lugenud ega tea, kui palju Beckett on seal remarkidena lavastajale ette kirjutanud, kui paljut Wilson järginud on vms. Igatahes on see lavastus beckettlik. Jäime kojusõidul mõtlema, et kui "Krappi viimase lindi" esietendus oli 1958. aastal, pidi n-ö kuulatav magnetlint olema lindistatud ju 30 aastat varem. See on huvitav fakt, sest magnetlindid alles 1928. aastal vist tekkisidki. Või millele Becketti Krapp ikkagi salvestanud oli? Mitte et see on kõige olulisem asi selles näidendis. Kuidagi talletame me kõik oma mälestusi. Ja ühel hetkel muutuvad need jälle unistusteks.

Artikkel Robert Wilsonist Sirbis. Kümne aasta vanune küll, aga ikkagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar