esmaspäev, 14. oktoober 2013

Sarah Kane'i "Puhastatud" ja "4.48 psühhoos" Von Krahli Teatris

Mul on mitu sõpra, kellele ma ei julgeks ega tahaks kunagi soovitada vaadata Sarah Kane'i näidendite lavastusi. Tõenäoliselt ei jõua nad ka ise Sarah Kane'ini. Kuigi neile meeldib väga teater. Selline, kus räägitakse lugu ja kus lugu ise paneb mõtted liikuma, elule ja olule mingi uue, värske, teistmoodi pilguga vaatama. Sarah Kane ei ole minu arvates niisuguse teatri näide. Sarah Kane on moodsa linnaühiskonna paisete peegeldaja, mis paistab Eestis Kalamaja taustal hirmus friigilik. Kuigi Juhan Ulfsak lavastas "Puhastatud" ja "4.48 psühhoosi" tervikuks, ei tekitanud kumbki neist tunnet, nagu peaks lubatud "tumedamat laksu" siinses teatripildis kui midagi väga olulist käsitama.

"Puhastatud" venis talumatult pikaks. Liiga palju häiris ja ärritas, traumeeris. Kui mõistsin, et kõnealune lavastus läheb kategooriasse, kus markeeritakse kättesaadavate või kasutada olevate vahenditega mingit keerulisemalt lavastatavat stseeni, ideed või võtet, muutus vaheaja (ehk etenduse lõpu) ootamine juba lausa kinnisideeks. Ketšupipudelist voolav kunstveri, suurest rullist rullitav toidukile, kuni selleni välja, et soovahetuseks lahkutakse saalist, said määravaks, kui hakkasin mõtlema, et mu elus ei ole praegu see aeg, mil niisugune "mängimine" ja niisugused teemad kõige tähtsamad ja õigemad on. Andke andeks, aga see ei ole päriselu. Või kui on, siis mingi väga väikse osa pärisosa.

"4.48 psühhoos" oli parem, sest Taavi Eelmaa mängis hästi. Isegi nii hästi, et tema kaudu kahe näidendi tervikuks sidumine kahandas esimese osa väärtust. Tal polnud esimeses osas rolli. Kui koduaknast väljavaatamine tähendas soovi kuuluda nende hulka, kes tänavail ringi uitasid ja ratastega ringi sõitsid, elu mängisid, siis võinuks ta sealt aknalt ka puududa. Juhtunud poleks midagi. Niisamuti poleks ilmselt juhtunud midagi, kui esimese vaatuse "tegelased" poleks publikuna rõdule vaatama läinud või jäänud. Eesmärk näis olevat võimendada seina lõhkumisega efekti, et meie oleme nemad ja nemad on meie.

Kuigi üldiselt soovitatakse neid kahte lavastust koos ja terviklikult vaadata, pakun, et kes tahab Sarah Kane'ist aimu saada, võiks alustuseks ainult "4.48 psühhoosi" vaadata. On kindlam. Lühem ka. Ja kui ainult seda vaadata, siis jällegi jääb "Puhastatute" osalemine selles lavastuses arusaamatuks. Suletud ring.

Hinnang on subjektiivne. Juhtusin lugema ühte teist(sugust) arvamust ka. Ei saa kuidagi jätta kinni võtmast ühest lõigust:

"PAUS. Siinkohal ei saa mainima jätta seda noaga lõigatavat pinget ja emotsiooni, mis vallutas kogu Von Krahli teatri, baari ja siseõue kahe etenduse vahel. Publikuliikmed pigem ei vaadanud üksteisele otsa, raske oli leida vestlusainest. Tundus, et nii mõnelgi oli tekkimas migreen. Samas oli ka neid, kes blokeerisid kogu kogemuse huumori ja alkoholiga. Ohtralt oli aga neid, kes pahvisid hoolega suitsu teha, et kuidagi moodi mürgitada neid emotsioone ja seejärel nad enesest välja puhuda. Abjektsioon?"

Sellel õhtul, kui mina Von Krahli Teatris viibisin, midagi niisugust ei olnud. Mõni lahkus, mõni istus ülemise korruse laudade taha arvustusi lugema, mõni suundus vaheajal baari, mõni (nagu mina) jäi teist poolt rohkem sisemisest sunnist või põhimõtte pärast ootama ja vaatama. Võib-olla olen ma Kane'i jaoks liiga vana? Aga võib-olla ikka pigem see, mis ma alguses ütlesin: praegu ei ole see aeg, mil ma niisuguste probleemide üle mõelda tahan või viitsin? Sellise elu peegeldus ei mõjuta ega puuduta mind mitte mingil moel. Ja ma ei tunne end sellepärast halvasti või süüdi. Olgu, las ma eiran võib-olla probleemi. Aga mul ei ole soovi karjuda samal ajal "Vaiki!" ja "Räägi veel!". On vaid küsimus: "Milleks?"

Kane tekitas Lääne-Euroopas skandaali peamiselt 1990. aastatel ja veidi hiljem. Kuidagi kummastav on lugeda neid arvamusi, et (miks) Eestis pole teda lavastatud. Ja kui ongi (nt Rakvere Teatris "Neetud"), siis ei saavutata justkui loodetud kõlapinda. Nagu öeldud, mõjuvad tema tekstid, ja sellest johtuvalt lavastused, siinses kontekstis lihtsalt friigilikult, võõristavalt. Millegipärast oli Ulfsak oma lavastustesse 1990. aastaid vürtsikalt lisanud. Milleks? Ma ei saa ikka aru, miks Kane siin ja praegu?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar