neljapäev, 23. august 2012

Gilgameš, teist korda

Inimesed vajavad kangelasi. Möödunud suvel oli linn täis "Gilgameši" plakateid, millel suurelt üks "meie aja kangelane". Pärast teatripäeva auhinnasadu muutusid Von Krahli Teatri lavastuse peategelased ja parima meespeaosa eest auhinna võitnud Juhan Ulfsak ja Erki Laur ise kangelasteks. Värviline plakat vahetati tänavu suvel mustvalge kangelaste pildi vastu välja, lisanduseks vaid viie roosa templijäljendiga kinnitus, et uskuge, see on väärt lavastus. Peeter Jalakas kommenteeris pärast "Gilgameši" edu teatriauhindade galal: "... iseenesest paneb see kukalt kratsima, et avangardistid hakkavad preemiaid saama. Et mis siis juhtunud on? Et kas nad on muutunud klassikuteks või on siis ümberringi kõik segi läinud?" Võib-olla nii see kui ka teine. Vaatasin veel kord ja nüüd juba palju analüütilisema pilguga kui esimesel korral.

Muidugi on Jalakase "Gilgameš" hea lavastus. Kunstnikutöö ja muusikaline kujundus on erilised pärlid. Kõike toetab aga ruum. Lavastusel ei oleks niisugust mõju ja võimu, kui Kultuurikatla auk kohana kaasa ei mängiks. Vaatajale avanev pilt teeb juba enne etenduse algust ootusärevaks ja üllatusi jagub. Seda nii ruumi ärakasutamise kui ka tehniliselt nutikate lahenduste (kanuu, mägi, jumalate spaa, baar, diskosaal ...) mõttes. "Gilgameš" on ajas ja ruumis õige asi. Igavikuliste küsimuste küsimine ning nende vastused vonkrahlilikus võtmes on huvitavad ja kõnekad. Teistmoodi ka. Ulfsaki-Lauri rollide kooshindamine on küsitavam. Mõlemad on senise töö eest tunnustuse ära teeninud, kuid millegi nii ainulaadse ja erinevaga nad nüüd "Gilgamešis" hakkama ei saanud, et öelda, et teised seda ei suudaks. Tõsi, surelikkusega leppimist ei ole lihtne eriliseks teha. Varem või hiljem ja vähem või rohkem on igaüks mõelnud, et miks kõik lõpeb. Sestap võib-olla ma teen näitlejaile praegu liiga, kui julgen siin arvata, et ei tea, kas ikka oli piisavalt hea ...

Algab kõik ikka linnavalitsuse koosolekuga, mille peateema või teema, millest kaugemale ei jõuta, on linnapea võimul olemise juubeliaastapäeva tähistamine. "Kangelane", kellele omistatakse tänu kõige eest, ka selle eest, millega ei ole tal mitte mingisugust pistmist. Mis juhtub, kui on inimesi, kes peavad kangelasteks teistsuguseid inimesi ja nende teistsuguseid tegusid? Ootasin põnevusega, kas koosoleku tekstis (päevakorras) on aasta jooksul muudatusi tehtud, aga ei olnud. Kõik on endistviisi, linnapeagi on sama.

Mis juhtub õpi- ja arenemisvõimelise kangelasega? Gilgameš kohtub Enkiduga ja leiab sõbra, kellele on põhjust alt üles vaadata, kellega on hea koos edasi minna. Võitlus seedrimetsa koletisega on nagu võitlus tuuleveskiga. Illusoorne kangelane on lihtsalt üks mõttetu ambitsioonitu kuju. Jumalatega ei tasu nalja teha. Või eluga.

Von Krahli lavastuse tugevus peitub veel ka trupi ühtlaselt heas tasemes, mitte lavastuse avangardlikkuses. Vahet ei ole, kas mängida on suur peaosa või pisike kõrvalosa. Vajaduse korral tuleb iga näitleja rollist välja ja kehastub kohe kellekski teiseks.

Enne etendust jalutasime kultuurikilomeetril ja sõime jälle kord Mooni kohvikus kõhu täis. Kalamaja on mulle selle suvega palju lähemale tulnud. Kõike, mis seal on, peab enda jaoks kordama. Kummastav. Päikest polegi nagu olnud, aga meri on nii lähedal ja midagi kestvat on mõne koha vaates või mõne asja ülevaatamises.

1 kommentaar:

  1. siiski, üks pisike (ja just tänavusele aastale viitav) muudatus koosoleku-stseeni tekstis siiski oli ;)

    VastaKustuta