Teisipäev, 29. jaanuar 2013

Pedagoogiline poeem lavakoolitudengite esituses

Kairi Kivirähk lõpetab oma artikli NO-teatri "Pedagoogilisest poeemist" nende sõnadega: "Mis on teatrietenduse pealisülesanne? Tungida inimeseni, jagada emotsioone, olla kommunikatsioonis energiakiirte abil ja näidata, mida tähendab olla siin ja praegu. Need ülesanded said kirja oma linnukesed, kes ei tahagi ära lennata, vaid jäävad märkima ühte õnnestunud etendust." Ma siis alustan või jätkan sellest kohast.

"Pedagoogiline poeem" on lavakunstikooli 26. lennu esimene suur ja avalik ühine ülesastumine. Üks tuttav küsis mu käest hiljuti, et kas kannatab vaadata ... Pidin tunnistama, et ei ole kindel, kas sain küsimusest aru. Ma ei oska teatrisse niimoodi suhtuda, et kas kannatab või ei kannata vaadata. Teater peab puudutama ja palju sõltub ka vaatajast. "Pedagoogiline poeem" kannatab küll vaadata! Ja puudutab ka! Noored näitlejad, õigemini alles näitlejaks kujunejad, suutsid minu kui vaataja õhtu peaaegu sõnatute etüüdide, katsetamise, eneseotsingutega täita niimoodi, et mul ei hakanud kordagi igav. Seda peab ise nägema ja läbi elama. Nad mängivad ehedalt elulist mängu ja väga julgelt. Katsetamiste ja proovimiste tunne valdas mindki, lastes mõtetel punasel äsjapestud põrandal omasoodu ringi käia.

Koos lavakoolitudengitega on laval Marika Vaarik, kes kehastub juhendajaks ja õpetajaks. Nii tekib nähtavast-kuuldavast mulje, nagu oleks tegemist õppetunni või -protsessiga. Etüüdid, mis justkui juba lähevad, lõigatakse juhendaja poolt ühtäkki järsult ja vastuvaidlemist mitte sallival moel läbi, etüüdid, mis justkui kuidagi ei lähe, tehakse uuesti. Õppeprotsess on vaid asja üks külg. Kui arvestada, et lavastuse aluseks on ikkagi Makarenko "Pedagoogiline poeem" ja et valmistuti ekstreemsetes tingimustes, moodsatest kommunikatsioonivahenditest eemal, siis käivitub hoopis teistsugune ja karmim lugu, millest ei puudu viited ja vihjed ideelisele alustekstile. Kunstlikes, karmides tingimustes omandab mäng, ja miks mitte ka elu, palju tõsisemad reeglid. Inimesed kisuvad end peagi alasti. Selles lavastuses niisamuti.

Jäi mulje, et sellel kursusel on palju tüdrukuid. Vist sellepärast, et üsna kohe jäi silma paar tüdrukut, kes on näitlejatena kas andekamad või lihtsalt praegu silmapaistvamad. Poistega on asi keerulisem. Eredamalt jäid meelde need, kellel on lisaks näitlemisele veel mõni laval kasuks tulev oskus varrukast võtta. Arvuliselt on poisse-tüdrukuid vist ikka üsna võrdselt.

Esimese vaatuse kullimäng venis natuke liiga pikaks, aga teine vaatus kompenseeris mitmekordselt kõik selle, mis esimesest vaatusest kripeldama jäi. Teise vaatuse algul lauldud laulud andsid hoogu juurde, äratasid positiivsust. Mõne hetke pärast sai muidugi jälle selgeks, et nooruse segane rõõm võib lahtuda sama kirglikult, kui alguse sai. Teiseks vaatuseks olid peaaegu kõik alguse kohmetusest jagu saanud. Kokkuvõttes ei olnud isegi põhjust öelda, et Marika Vaarik noortest hirmus palju üle oli. Eks see räägi omamoodi meisterlikkusest, kui näitleja suudab partneri(te)ga niiviisi suhestuda, et tervik on tasakaalus ja rühmatööst ei kujune kellegi soolo.

"Pedagoogilise poeemi" lavastus osutus kokkuvõtteks palju positiivsemaks, kui ma oodata oskasin. Noorte hoog ja vaataja puuduvad ootused võimaldasid (maailma)valus ja (enese)otsingus näha füüsilisest alastiolekust ja isegi julmusest hoolimata näha nii palju loomulikku, et lõpuks sai kokku magusvalus, igatsuselaadne ootus. Selline teater ei ole Eestis enam uudne, aga mitte ka nii tavaline, et tüdineks. Mulle meeldib aeg-ajalt elu haprust näha ja siis seda kuidagi sõnastada püüda.

Laupäev, 26. jaanuar 2013

Draamateatri "Hävituse ingel"

Tõsi on, et kahe perekonna kohtumise algpõhjus jääb Eesti Draamateatri "Hävituse inglis" tagaplaanile. Hea ongi, sest tegelikult ma ikka kartsin küll, et Yasmina Reza näidendi teatrilavastuse puhul võib mõni aeg tagasi nähtud Polanski suurepärane film segama hakata. Õnneks on filmistsenaariumi rõhud pisut teise koha peal kui näidendil. Hendrik Toompere jr. lavastuses saavad meie oma näitlejad mängida, rääkida, tülitseda ja kõverpeeglit hoida ilma, et oleks vaja kahelda.

Draamateatri lavastus ei jäta muljet lihtsakoelisest luukerede kapist välja tirimise loost ega peretüli mahamängimisest. See on situatsiooni(tragi)koomika, mille algpõhjused on instinktiivses oma lapse kaitsmises. Laste tüli jääb lavastuses mitmel põhjusel tagaplaanile. Ferdinandi vanemate puhul selgub üsna kohe, et laps on neist vaid ühe projekt, teise igapäevaelu koosneb kohtuistungeist Haagis ja mitmesuguste äriettevõtmiste JOKK-skeemide eest võitlemises. Niisuguse positsiooni tulemusel on Ferdinandi isa Alain (Mait Malmsten) ammuilma minetanud igasuguse võimaluse maailma paremaks muuta. Bruno ema Véronique (Liisa Pulk) on ristivastupidisel seisukohal ja kuigi maailmaparandamine ei ole kahe perekonna tutvumise ja kohtumise põhjuseks, jätkub emotsionaalset sõnasõda kauemaks. Üheteistaastaste omavahelise arveteklaarimise üle pole vanematel midagi arutada, sest niikuinii on kahjunõuded kindlustusfirma(de) rida. Tinglik vastutaja on keegi irreaalne subjekt, kes on lepingutega määratletud. Inimene on tundeline olend ja tsiviliseeritud käitumismudel ei taha reglementeeritud maailma kuidagi sobituda, kui mängus on oma liha ja veri või ka ainult tõekspidamised ja miski, millesse on väga palju energiat panustatud.

Lavastus on hea, näitlejad niisamuti. Lahatavad teemad on eksistentsiaalsed ja isikliku suhestumise erinevused on tingitud vast kahest tegurist: vaataja vanusest ja elukogemusest. Lavastuses võinuks jääda ka tõsisemaks, kuid mulle tundub, et praegune koomiline alatoon on ühtviisi naeruvääristav kui ka pehmendav - kõike ei ole vaja kogu aeg nii hirmus tõsiselt võtta. Véronique kirjaniku ja inimõiguste eest võitlejana vastandub mitte ainult teisele paarile, vaid ka oma abikaasale Michelile (Ivo Uukkivi). Annette'i (Harriet Toompere) ja Alaini suhe tundub isegi harmooniline, kuigi mida etenduse lõpu poole ja mida rohkem rummi, seda enam vennastuvad mehed - justkui märgina tasakaalukusest - ja libastuvad naised.

Näitlejatööd on ühtlased. Lavastus on ansamblimängu poolest kindlasti viimase aja parimaid, mida ma näinud olen. Harriet Toompere purjus naine oli väga-väga hea. Mul ei tule praegu mõeldes ühtki teist eesti näitlejannat ettegi, kes nii hästi on "purjus olla" osanud. Mait Malmsten oli ainus, kelle puhul tundsin, et film hakkas segama. Christoph Waltzi ta üle mängida ei suuda! Ja kuigi Malmsteni käed-vaba-mobiiliseadmega ümberkäimine oli ülimeisterlik, kippus nende kõnede mõte ja tähtsus muu segaduse hulgas kaduma minema. Micheli ema telefonikõned kaotasid kaalu ja mõtte. Meeste vidinakultusele vastasid naised oma vidinakultusega vähemalt sama ägedalt. Iseasi, kas ja kuidas vidinad maailma paremaks muudavad. Nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses.

"Hävituse ingel" on üks nendest lavastustest, mis pakub teatrielamuse igale vaatajale. Eksistentsiaalsus paelub ning selles näidendis ja lavastuses on meie elu probleemid piisavalt sügavalt (aga mitte tüütavalt filosoofiliselt) lahti mõtestatud. Väga head näitlejad ja väga hea lugu tõotavad tragikoomilist õhtut. Vaataja saab selle, mida lubati.

"Deemonid", eesti film

Kallis sõbranna ütles hiljuti, et minu ja tema filmimaitse on väga erinev. Ta ütles seda siis, kui olin jõudnud paari lausega kiita "Deemoneid". Ei teagi, kas ta nüüdseks on selle filmi ära vaadanud ja seega ühe võrdlusaluse juurde saanud, ent eks ma muidugi möönan, et filmikunstiga on mul natuke omamoodi suhe. Maailma kinokunstist eelistan tõepoolest mõne erandiga vaid nn väärtfilme ja eesti kino puhul on põhjus, miks ma üldse kinno lähen, eelkõige näitlejais. "Deemonite" osatäitjad eesotsas Tambet Tuisuga on "müügiargument" missugune.

Ühemõtteliselt hasartmängusõltuvusest kõneleva filmi teevad väga heaks suuresti näitlejatööd. Ei mäleta, et oleksin jupil ajal näinud filmi, kus algusest peale kuni lõpuni välja on kogu aeg hambad huulde surutud. Etteaimatavus, teadmine, mis edasi juhtub, mängis "Deemonites" positiivselt kaasa, sest kogu aeg oli ootus ja lootus, et seekord võiks minna teisiti. Paar ilmekat stseeni (vana sõbraga kogemata õlleka akna taga kohtumine või telefonihelin sünnitusmajas) võtsid viimsegi lootuse, sest need olid lihtsalt talumatult valus-tõelised, kuritegelikud. Kõrvale võib nimetada paar hoopis teistsugust stseeni: Evelin Võigemasti sõnatu osa, kui Tuisk tunnistab, et on mängur, või Ene Järvise nõutu ja lootusetu ilme, kui selgub, et mänguautomaat polegi katki.

Risti-rästine põimitus stsenaariumis oli natuke häiriv. Tekitas tunde, et film venib. Tegelikult oli eesmärk ilmselt rõhutada ja mõista anda, et ohvrid on meie endi hulgast, täiesti tavalised inimesed. Sõltuvusse võib langeda nii meelelahutusmaailma heaks tegutsev noor andekas reklaamilooja, pensionär kui ka lihtsalt tubli töömees. Üllatavalt otsekoheselt ilmnes veel üks tõsiasi: vist igaüks teab kedagi sõltlast või kui ise ei teagi, siis teab kindlasti kedagi, kes teab kedagi ... Stsenaariumisse kirjutatud kunstiline võte toetas peategelaste segaduses olemist ja proovis vaatajat provotseerida samamoodi nagu kasiinosaali meelitav-virvendav valgusmuusika.

"Deemonid" on minimalistlik film, sest põhitegelased saab peaaegu ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kolm kasiinosõltlast ja nende lähedased. Kaasa tundma ja elama on suutelised isegi võõrad - Yoko juhuslikult kohatud sõber (Margus Prangel) ja baaridaam (Liina Tennossaar) olid tegelikult võõrad inimesed, kellest üks jäi vana sõbra suust kuuldud suvalist valet uskuma, teine oli kõike näinud, aga noort inimest ei saanud kuidagi hätta jätta.

Ma ei hakka juurdlema sellise filmi tegemise ajendite ja põhjuste üle. "Deemonid" on kahtlemata õnnestunud linateos. Vajalik ka. Meile näib ehk, et hasartmängusõltuvus on võõras teema, aga sõltuvus on sõltuvus ja näiteks alkoholismiga on ometigi igaüks kokku puutunud. Ohvrid on ühtviisi need, kes ikka ja jälle sammud kasiino poole seavad, kui ka need, kes sõltlasega koos elama ja olema peavad.

Pühapäev, 13. jaanuar 2013

Üleilmne armastus - 360 kraadi

"360" võib liigitada nende filmide hulka, kus teeb kaasa rida häid ja väga häid näitlejaid, aga sisu on nii tänapäevane või igapäevane, et ei oska esiotsa eriti midagi arvata. Ometi tunneb vaataja sellises filmis üsna kergesti ära kas iseennast või kellegi teise ja nõndaviisi siin ja praegu (kõver)peegliga vastamisi panek raputab.

"360" on tänapäeva elu ja armastuse kaleidoskoopiline peegeldus. Maailmas, kus tööasjus reisijail möödub palju aega lennukis või hotellitoas, ja neil, kes nii palju ei reisi, möödub ikkagi palju aega mõnes suurlinnas metrooga hommikul tööle ja õhtul koju kulgedes või mingil muul põhjusel ühest punktist teise kulgedes. Kõik on arvestataval määral mobiiltelefonist või praeguseks juba nutitelefonist sõltuvuses. Hiljuti kogesin, et lennujaamas, kus ma päris sageli ümberistumiseks peatun, on nüüd WiFi piiramatult tasuta kättesaadav. Nii mugav! Ühtlasi räägib see aga veel ühest võimalusest elada oma elu kus tahes. Niikuinii on suur osa elust arvutis ja internetis. Ja lisab samas elu hammasrattale veelgi enam kiirust. Aeg-ajalt tahaks maakera peatada ja maha minna.

Film koosneb episoodilistest lugudest erinevate inimeste elust. Osa neist on sellel karussellil alles algajad, osa juba vanad kalad, osa leppinud, osa uskmatud, osa siirad, osa valelikud. Tavalised inimesed. Liigne tavalisus määrab võib-olla, et mõne aja pärast pole "360-st" mitte midagi enam meeles, aga praegu pole põhjust kurta, sest kuigi kõverpeegilisse on ennegi vaadata tulnud, on see ometigi päris tore kõrvalpilk.

Liialdan, aga tinglikult on see ka film elu võimalikkusest Maal 21. sajandil. Nagu selgub, on küll võimalik. Väga värvikalt pealegi. Vahepeal ennustatud lõpp läks ka mööda, või noh ... karussell tegi ringi ära ja läks jälle uuele ringile. Kuidas näevad ja mida otsivad või vajavad praegused hästi noored inimesed? Kes teab ... Just lugesin artiklit sellest, kuidas noored töötajad muudavad täielikult tööd puudutavaid suhtumisi. Nii paljud asjad muutuvad peadpööritava kiirusega. Nagu filmiski, on vastuseid väga raske anda ja nende otsimiseks on üha vähem aega. Lihtsalt pöörled selle pöörase tempoga kaasa ja ega ju suurt midagi viga polegi.

Natuke teistmoodi filmi, aga isiklik ja lihtne püüd mõtestada, kuhu me teel oleme, miks meil üldse on keegi, kui meil tema või nende jaoks eriti aega ei jagu. Moraalireeglid on ammu muutunud, aga näib, et neid pole kellelgi aega sõnastada või korrastada. Aa, mõned väga head näitlejatööd ka ikka ju olid!

Polanski "Klaverimängija"

Kümme aastat tagasi võitis Roman Polanski "Klaverimängija" (The Pianist) kolm Oscarit. Vaatasin seda filmi hiljuti poolkogemata, aga nii hea oli, et kaks ja pool tundi oli kogu aeg pinge väga suur. Juhtus nii, et "Klaverimängija" oli järjekorras teine film, kus võtmeosa oli pianistil (vrd Haneke "Armastus"). Ma polnud üldse nii pika filmi vaatamisega arvestanud, kuid kahtlemata klassifitseerus kogu "Klaverimängijale" pühendatud aeg kvaliteetajaks. Ja mis veelgi huvitavam - kümne aastaga ei ole tegelikult filminduses midagi muutunud, sest ka praegu oleks "Klaverimängija" tõenäoline Oscarite nominent ja laureaat. Täiesti arvestatav konkurent "Armastusele". Hoolimata sellest, et juudi temaatika Teise maailmasõja kontekstis ei ole praegu filminduses nii aktuaalne.

Tegelikult ei teadnud ma selle filmi sisust ega taustast enne midagi. Adrien Brody klaverimängija rollis oli ühest küljest võluv ja väga tõetruu, teisest küljest aga näitas täielikult mitte ainult enda troostitust, vaid kogu ajastu ja olukorra lootusetust. Juutide kohtlemise temaatika kõrval kajastus justkui muu seas sõjaaegsete meeleolude muutus, inimeste ja riikide sõjast väsimine. Saksa ohvitseri käitumine sõja lõpus oli selle ilmekaim näide. Ellujäämiseks oli tõepoolest ainult üks võimalus - õnn, mis püsis inimestel, kes olid valmis kuidagi aitama, riskides ise samamoodi eluga. Sõjas ei ole ju vahet, kummal pool või kes sa oled.

See on ühe perekonna, ühe rahva, aga võib-olla ka ühe aja inimeste saatuse lugu. Arvasin, et olen selle aja lugudest natuke väsinud ja tüdinud, sest uut ja ennekuulmatut on enamasti võimatu teada saada, ka isiklik tõlgendusvõime on sellisele tasemele arenenud, et ma enam pigem ei imesta millegi üle ja kaldun arvama, et mis tahes belletristlikud või kinematograafilised versioonid on enamasti pehmemad kui päriselus aset leidnud sündmused. Polanski film oli aga vägagi üllatav, mõjus oma sünguses, realistlikkuses ja eheduses peaaegu nii, et raske oli kujutleda, et tegelikkuses võinuks miski veel hullem olla.

Kuni lõpukaadriteni. Miskipärast pettusin tsipa, kui selgus, et filmi aluseks on peategelase mälestused. Kahtlemata on tegemist väärt alusmaterjaliga, aga see fakt muutis filmi mu jaoks liiga ühe inimese positsioonilt vaadatavaks. Usun, et Polanski analüüsis neid mälestusi, redigeeris stsenaariumi jne, aga mina mõtlesin, et see on jälle lihtsalt üks lugu paljudest. Siis ma ei suutnud enam üldistada. Või oli mitmetunnine film hakanud vastuvõtuvõimele nõnda tugevat mõju avaldama, et tekkis alateadlik soov ära minna? Tjah, aga "Klaverimängijat" peab nägema!

Laupäev, 5. jaanuar 2013

"Armastus" ehk Euroopa parim film 2012

Artise kodulehel tutvustatakse Haneke "Armastust" (Amour) vastuolulise lausega: "Peenetundeline, kuid tohutu jõuga film, mis võib küll pisarateni liigutada, kuid on ühtlasi ääretult intelligentne ja aus draama teemal, millest enamik meist ei taha mõeldagi, veel vähem seda ekraanil näha." Ma ei tea, kas seda lauset kasutatakse kõikjal "Armastust" tutvustades või algab sisututvustus ainult sellel saidil nii. Polegi oluline. Jäin lihtsalt mõtlema, et kas lugeja jaoks kerkib esile lause esimene või viimane pool? Haneke on ilmselt režissöör, kelle nimi "maksab", ja potentsiaalne vaataja lähtub varasemast kokkupuutest Haneke loominguga. Alates "Valgest paelast" ei jäta mina vist küll ühtegi Haneke filmi vahele.

"Armastuse" põhiteema on vanadus. Mulle tundub, et teema, "millest enamik meist ei taha mõeldagi, veel vähem seda ekraanil näha", ei ole niivõrd mitte lihtsalt armastus või vanadus, vaid arvatavasti igaühe jaoks mingil määral tuttavlik olukord tervikuna, kui kedagi lähedastest tabab dementsus, abitus. Ja sellega paratamatult kaasnev iseennast tabav abitus, lootusetus, tundmatu uue olukorraga leppimise agoonia. Kuni ühe käsitluseni välja, mis seab õnneliku lõpu võimaluse kahtluse alla. Neid asju on vist üldse vähe, mille lõpp saab olla õnnelik.

Kokkuvõtlikult räägib Haneke film kahest endisest muusikaõpetajast, vanainimesest, kellel on seljataga aastakümnetepikkune kooselu. Film algab noore pianisti kontserdiga, pärast mida naaseb vanapaar koju ja avastab, et korterisse on vahepeal püütud sisse murda. Märgiline miski poeb salaja rahulikku argipäeva sisse ja järgmises kaadris on juba hommik söögilaua taga, kus Anne'i (Emmanuelle Riva) tabab tõsine haigushoog. Edasi liigub kõik ainult halvemuse poole. Georges (Jean-Luis Trintignant) täidab armastusest jõudu saades naisele antud lubadust mitte kunagi naist haiglasse saata. Puht tehniliselt võttes lisab filmile tohutut väärtust kahe peategelase suurepärane partneritunnetus.

Elu haprus kummitab peaaegu kogu filmi vältel - kogu aeg on hirm, et aga mis siis saab, kui mehega midagi juhtub või kui ta sureb. Harva külastab vanemaid ka tütar, aga nooremal inimesel on sellise olukorraga veelgi raskem leppida. Ta suudab vaid nutta ja vihastada vaheldumisi, väljendades nõndaviisi oma jõuetust. Peale vee kui läbiva sümboli juhib sündmuste käiku ka muusika. Vanapaar külastas filmi alguses Alexandre Tharaud' kontserti ja hiljem külastab pianist neid kodus. Mõlemale korrale järgnevad Anne'i jaoks tuntavad muutused halvenemise suunas. See on nagu hüvastijätt oma teise suure armastusega - muusikaga. Sümbolistlikkusest hoolimata on "Armastuse" lõpp mitte ainult ootamatu, vaid ka šokeeriv.

"Armastus" ei väärigi vähemat kui kuldseid palmioksi Cannes'ist ja Euroopa parima filmi tiitlit. Elu viimase peatüki kirjeldamiseks on praeguse seisuga raske paremat alternatiivi leida. Täiuslik! Ja seda ei peaks vältima. Ei saagi.

Teisipäev, 1. jaanuar 2013

Enne päikesetõusu ehk "Before Sunrise"

Kellel selle (!) aasta jõuluaja veetmiseks veel häid mõtteid pole, neil soovitan külastada piduehtes Viini. Estonian Air sinna siis vist enam otse ei lenda, kui üldse kuhugi lendab, aga ... jõuluehtes Viin on imeilus ja mu mälestused sellest kuu aega tagasi toimunud lühikesest reisist ikka värsked. Nagu kõik oleks juhtunud alles eile. Figlmülleris maitsesime tõelist Viini šnitslit, kogemata kombel sattusime Viini vanimasse kohvikusse. Armastus käib ju kõhu kaudu. Ootamatult kohtasime ka pandasid. Ainult muusikaelamuse valimisega panime pisut-pisut puusse, aga kontserdile saamise lugu ja kontserdipaik olid ikkagi väga-väga toredad. Tänu Lugemislaua blogile nägime ära ka suurepärase Klimti sünniaastapäevale pühendatud näituse Belvedere lossis.

Ja kui ma siis paari sõbraga pärast oma reisimuljeid jagasin, küsisid need nagu ühest suust, et kas ma olen näinud filmi "Enne päikesetõusu" (Before Sunrise)? Armumine paistis vist välja. Eelnev on niisiis taustalugu, kuidas ma selle filmini jõudsin.

Richard Linklateri film räägib sellest, kuidas kaks noort - Jesse (Ethan Hawke) ja Celine (Julie Delpy) - juhuslikult rongis kohtuvad ja äkkotsuse ajel öö Viinis veedavad. See on ehe armastusfilm, aga hästi päris, mitte lihtne mesimagus, nõretav hea lõpuga lugu. Kaks noort jalutavad linnas ringi ja räägivad. Lihtsalt räägivad. Klassitsistlik Austria pealinn mõjub romantiliselt ja armastusega kaasnevad imed: tänavaluuletajad ärkavad ellu, mustlasnaised ennustavad ja baarist antakse pudel veini ausõna eest. Siis saabub hommik ja üks peab istuma uuesti rongi, teine lennukisse. Kuidas ei tahaks, aga otsuseid ja valikuid tehakse sageli mingil seletamatul viisil. Öö saab läbi, seiklus niisamuti, kuigi võinuks seekord pigem jätkuda.

Filmi tegevus toimub suvel ja nagu filmides ikka on isegi turistidest pungil Viinis tänavad tühjad. Kogu maailm vaid kahe noore inimese oma. Olen üha enam mõelnud, et sellistes kohtades peab tänapäeval käima siis, kui ei ole turismitipphooaeg. Sageli ilmneb küll, et osa huvipakkuvaid kohti pole lahti või peab külma ja tuule eest pidevalt varju ja sooja otsima, aga tänavaluuletajaid on võimalik nüüd vist kohata küll ainult hooajavälisel ajal. Enne päikesetõusu.