teisipäev, 13. august 2013

Vanad ja noored Tammsaare juures Albus

Kevadel Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud Vallo Kirsi juhtimisel toodi tänavu suvel Vargamäel Tammsaare kodutalus lavale kirjaniku varasema loomingu aineline "Vanad ja noored", mis rehetare muldpõrandal ei tee kummardust mitte ainult meie rahvakirjaniku loomingule, vaid mõjub sõnumi kaudu ajatult. Seda Ugala teatri suvelavastust võiksid vaadata ühtviisi hästi nii vanemad kui ka nooremad teatrisõbrad. Tammsaare muutub lähedasemaks ja põlvkondade igavene vastuolu liigutab mõtteid elu käänulisi teid pidi palju kaugemale ja laiemalt kui lihtsalt rehetarest saunikute juurde või talust linna ja tagasi. Kohavaim on siin hästi oluline ja Albus peaks iga eestlane elu jooksul ikka mitu korda ära käima. Selles kohas on meie juured.

Lavastuses teeb kaasa mitu noort näitlejat - Klaudia Tiitsmaa, Madis Mäeorg, Rait Õunapuu, Kristian Põldma ja Adeele Sepp. Peale nende mängivad vanaperemeest ja -perenaist Peeter Jürgens ja Luule Komissarov. Julgelt võib väita, et Peeter Jürgens teeb ilmselt elu parima rolli, ja Adeele Sepa noorperenaine oma alalhoidlikkuses, rahus ja soojuses on samuti terviklikult lahendatud. Tema peamiselt vaikiv leplik kuju seisab kindlalt elutormis. Selles on armastus vanemate vastu, enesestmõistetav oma mehe poole hoidmine ja üksnes kõige kriitilisematel hetkedel sekkumine. Mis aga olulisim - lõputu soojus ja kurblikkus pilgus ja näos, kui noor naine südame all last kannab, kellest jälle uus põlv sirgub.

Noorperemees Kaarel (Madis Mäeorg) mässab oma noore mehe mässamisi, olles ehk liigagi jutukas ja pannes eneses kahtlema, sest niisugused jutumehed ei kipu tegudes sama kõvad mehed olema. Naabertalu jõukas peremees on vähese jutuga, kõrk, aga see-eest rikas. Kaarli uljus ei ole teps mitte pöördvõrdelises seoses tegudega: ajab end jonnakalt püsti ja täidab ühe unistuse teise järel. Üllatab ja kannab sõjakalt möödunud sajandi alguse noore põlve kartmatut vaimu, kuigi kõik juhtub, nagu eesti mehele kombeks, ikka tervise ja elu hinnaga.

Luule Komissarovile on jäetud ehk liialt üheplaaniline osa. Liiga palju kattub selles Laine osaga "Õnne 13-s", kuid hoolimata bravuurikusest paistab temast eestlase kohmetu olek ja tegelik siiras soov headest kavatsustest. Aga ta ei oska seda kuidagi välja näidata. Tema ütleb mitu korda otse välja selle, mida igaüks teab, aga sõnadesse panna ei julge (näiteks "Ärgu siis öelgu, et nad pole meilt midagi saanud."). Tema tõde rõhutab otsesõnu noorte ja vanade vastuolu.

Rait Õunapuu ja Kristian Põldma täita on mitu kõrvalosa. Klaudia Tiitsmaa esialgu kõrvalosana paistev roll on aga lavastuse teise (aja)tasandi seisukohalt võtmeroll. Tema vestlemised vanaisaga hoopis uuel ajal muudavad lavastuse sügavamaks. Tähelepanuväärne on, et sellel uuel ajal ei näi isegi laudpõrandates midagi iseäralikku olevat. Iseäralik on linnaelu, sest linnas elavad inimesed on puhtad ja säravvalged, kuigi vanaisa peab tolmuseid tänavaid elamiseks sobimatuks.

Meie, eestlaste, süda ja hing on turbases maamullas ja ükskõik, kui urbaniseerunud või kaugenenud me esivanemate tööst ja vaevast ka poleks, nende lugude ja elude kaudu on meil ometigi iseendale palju lihtsam lähemale jõuda. Vahel on raske nähtut ja kuuldut rakendada, selle ajatust mõista, kuid vanaisade  jutud, piip käes pobisemas, on ikka vajalikud. Raske töö vahel ja kõrval oli neil aega istuda ja mõelda. Praegu kipume kurtma, et üldse aega ei ole. Võib-olla on nii lihtsalt kerge öelda? Teisalt - üksteist polnud lihtne mõista neilgi, mis siis meist rääkida või meist ja neist ... "Vanad ja noored" võiks olla eestlaste elu sümfoonia. Imetlusväärne, et Tammsaare loomingust ei saa ikka veel küllalt. Pigem vastupidi, janu selle mõtestamise järele toob saalid täis. Südamega teater ongi elust suurem.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar