neljapäev, 5. veebruar 2009

Selliseid (mehi) enam ei sünni!

Ükskõik, kas pealkirjas viidatu all pidada silmas sellistes heroilistes näidendites nagu näiteks "Cyrano de Bergerac" olevat nimitegelast või Üllar Saaremäe sarnast näitlejat. Igatahes oli Rakvere Teatri "Cyrano de Bergerac" mul kolme päeva jooksul nähtud kolmest etendusest teine Kalju Komissarovi lavastatud töö. Võrreldes "Kangelasega" küll väga erinev, aga jälle väga hea. Siinkohal ei saa tänada ainult nimiosatäitjat, kuigi olen nüüd lõplikult veendunud, et Üllar Saaremäe on tänu ja kiituse parima meesnäitlejana kuhjaga ära teeninud. Peale selle tuli pärast etenduse lõppu tahtmatult meelde Üllar Saaremäe tänukõne, kui ta oma auhinnale NO-teatri saalis järele läks. Siis ta ütles tabavalt-teravalt-naljaga: "Ja tervitan Mart Kolditsa ema!" :)

Pille-Riin Purje kirjutas Sirbis pärast esietendust uskumatult armsalt ja tabavalt:

"Miks lavastatakse Edmond Rostandi värssnäidendit „Cyrano de Bergerac” siinmail enam-vähem iga 20 aasta tagant? Ilmselt vajab iga põlvkond oma Cyranod, kelle paradokslevale saatusele kaasa elades mõtestada armastuse, sõpruse, aukoodeksi ajaülesust. Või aegumist – juhul kui samastuda krahv de Guiche'i õukondliku künismiga."

Sirvisin enne kirjutama hakkamist teisteski teatriblogides kirjutatut ja avastasin väga palju väga sarnasid mõtteid. Alates mu enda loo pealkirjaga seonduvast. Sellest kirjutas H. postituses "Üllust ja eneseohverdust tänapäeval vist nii palju ei leidu":

"Sarnaneb kuidagi ka praeguse maailmaga, vaid selle vahega, et tollastel meestel oli ka õilsust ja üllast meelt end ohverdada. Nüüd seda enam ei juhtu, vaid enda paremale oksale upitamine on peamine. Ja need, kes seda ei tee, lüüakse “lahingus” lihtsalt maha."

Ma küll mõtlesin Saaremäe puhul, et vot kus on tal ikka diktsioon! Praeguste noorte näitlejate häda on tihtipeale just see, et istud küll väikses saalis või ruumis ja lausa esireas, aga sõnadest aru ei saa.

Ja veel üks suur-suur pluss lavastuse juures: kuigi mulle enamasti meeldivad kõiksugused klassikatõlgendused, olen ometi ütlemata õnnelik, et Rakvere Teatris lavastati see tükk nii klassikalise ja tekstitruuna, kui vähegi sai. Millised kostüümid! Milline imepärane värss! Kolm ja pool tundi kadus nagu lennates. Ja hing täitus harduse, õrnuse ja imetlusega.

Üllar Saaremäele absoluutselt võrdväärse partnerina ei saa kuidagi mainimata jätta Margus Grosnõid. Olen teda seni näinud vaid "Vargamäe kuningriigis", aga sealne Oti osatäitmine nii tähelepanuväärne küll ei olnud. Margus on "Cyranos" tõesti nagu päris.

Marin Mägi Roxane jäi mu jaoks kahjuks lõpuni nooreks tüdrukuks. Ei tajunud, et vahepeal oli 15 aastat mööda läinud. Aga noore Roxane'ina oli ta siiski väga hea. Üllatavalt hea ja täpne oli aga Tiina Mälberg. Tarvo Sõmerale oli lavastaja andnud küll hästi sobiva osa, aga karakteri kujutamine jäi nõrgaks. Ei teagi, kummal siin suurem süü on, kas näitlejal või lavastajal? Ruumi ju oleks mängida olnud küll.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar