pühapäev, 18. november 2012

"Kontakt" Draamateatris

Kavalehe asemel sai enne etendust osta "Kontakti" näidenditeksti. Tulemuseks oli, et ma muudkui piilusin etenduse ajal raamatusse ja jälgisin, kui kaugel näitlejad laval oma teksti ettekandmisega on. Esimene mõte pärast oli, et "Kontakt" on nii näidendi kui ka lavastusena üsna tüüpiline uuem Eesti draamatekst. Näidendivõistluse "New Baltic Drama 2011" võidutööna kannab "Kontakt" edukalt toonase kultuuripealinnade programmi "Mereäärsed lood" ideed, rääkides kolme paari tegelaste lugusid Läänemere-äärsetes linnades. Kõik on vähem või rohkem katki ja otsivad üksindusest väljapääsu.

Kui ütlesin, et jälgisin, kui kaugel näitlejad laval oma teksti ettekandmisega on, siis mõtlesin seda, et kolme paari lood ei ole võrdsed. Enim kerkis esile Märt Avandi ja Marta Laane duett. Ühest küljest on see lugu viimistletum ja sügavam, teisest küljest on näitlejad siin kõige paremini suutnud tabada karaktereid. Pereprobleemide eest pakku läinud Anne (Marta Laan) leiab Kopenhaagenis tööd hulluks peetud Johani (Märt Avandi) tugiisikuna, olgugi et Johani hullus ei paista kusagilt välja ja olgugi et Johani jaoks tundub olevat hullumeelne olla sisserännanu hoolealune. Johan ei ole kuuest peategelasest ainsana eestlane. Ta on taanlane, kelle juurde teevad etenduse jooksul viisakusvisiidi ka taanlastest naabrid (Maria Avdjuško ja Martin Algus). Väikeste täiendustega kõlaks see lugu lühinäidendina võib-olla isegi valjemini kui praegu kahe teise loo kõrval "Kontakti" tasakaalust välja tirides.

Teist paari mängivad Kristo Viiding ja Kleer Maibaum-Vihmar. Ratastoolis olev Rene (Kristo Viiding) sunnib kangesti mõtlema Uku Uusbergi "Kuni inglid sekkuvad" autorilavastuses nähtud Nimi (Nime?) peale. Kuna see paar astub lavale esimesena, on loodudki nüüdisdraamalik järjepidevusliin. Viidingul on sõnatu roll ja see näib tema hooldaja tegelikult hulluks ajavat. Võib-olla ei aja kah. Inimesel peab olema võime kaasa tunda, et kedagi toetada, kuid see oskus peab kusagilt tulema. Peab mõistma. Ma ei ole kindel, et Kleer selles osas on parim valik. Ei, ma ei kahtle Kleeri võimes kaasa tunda, kahtlen hoopis selle tegelase väljamängimises.

Kolmas paar (Jaan Rekkor ja Ain Lutsepp) loob seose ühe varasema Uku Uusbergi lavastusega - "Pea vahetusega". Teadlane Georg (Ain Lutsepp) ja tema endine kolleeg, praegune ärimees (Jaan Rekkor) kohtuvad paaril korral Helsingis ja Stockholmis. Sunnitult, sest majanduslikult mõtlev endine kolleeg peab teadlase töö päästma. Peab, sest ega seal muud peale endale kasuliku äriprojekti pole.

Illimar Vihmari merepõhjakujundus on lummav. Annab lavastusele unistava hõngu ja paneb vaataja tundma end nagu õnneliku lõpuga muinasjutus. Mingi hõre meelsus jääb näidendist siiski domineerima ja seetõttu on "Kontakt" lavastusena rõhuv Eesti asi. Juhtusin lugema kusagilt lavastaja kommentaari, et teatrisse tulija peaks mõtlema, et Jumal on armastus. Eks armastus seobki.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar