neljapäev, 5. veebruar 2009

Ingel, ingel, vii mind taeva ...

Kivirähk olevat näidendi "Ingel, ingel, vii mind taeva ..." kirjutanud Katariina Laugule. Mina kibelen selle näidendi pärast ostma endale Kivirähki viimast ilmunud näidenditekogu "Voldemar". Kujutan ette, et noore kommunistist naisvangi ja tema vangivalvuri teksti loeksin ikka ja jälle.

Mis mulle VAT Teatri lavastuse puhul enim muljet avaldab, on see, et üle pika aja nägin jälle teatris seda Marko Matveret, keda olin harjunud nägema siis, kui ta töötas veel kutselise näitlejana Linnateatris. Mul on hea meel, et VAT Teater ei ole "ostnud sisse" ühte paremat eesti näitlejat mitte sellepärast, et nimi müüb, vaid Marko tõesti sobib sellesse rolli kõige paremini. Võib-olla olen niiviisi kirjutades ja arvates lihtsalt sinisilmne? Jäägu mulle mu usk ja lootus. Vastupidine näide on alates uhketest photoshopitud plakatitest möödunudsuvine "Vihurimäe".

Igatahes "Ingel, ingel, vii mind taeva ..." lavastuses on Matvere mängitud vangivalvur selline, et hakkasin uskuma, et see ongi päriselt ka Marko. Olen meelevaldne, aga mulle hakkas meeldima mängimine mõttega, nagu see olekski tema enda lugu, ehk ühe täiesti tavalise mehe lugu, kes lavastuse (näidendi) esimeses osas on 35aastane, kes armub nooresse paarikümneaastasesse naiivsesse tüdrukusse, ja kes viimases osas on 49aastane. Ma hakkasin päriselt ka uskuma, et Marko on ise selles rollis oma elus. Ta on kohe sellist tüüpi nii inimese kui ka näitlejana. Temast õhkub mingitmoodi turvalisust. Ei tea. Igatahes järgmisel hommikul lennukis lugesin Postimehe viimaselt leheküljelt, et tal on sünnipäev. Jälle jäin mõtlema elu kulgemise üle.

Tsiteerin taaskord ühte blogi:

"Minu lemmik koht terves etenduses oli Matvere monoloog oma vanglast. Igal inimesel on oma vangla või mitu. Sa ei saa sellest välja, aga kui see peaks su ümber tuhaks põlema, jääb sinu sisse vaid suur must tühi auk haigutama. Selle koha pärast läheksin veel vaatama. Ja Katariina pärast läheksin ka veel."

Lugesin seda lõiku ja mõtlesin, et huvitav, kas see oli sama koht, aga minu lemmikkoht oli see, kus Matvere (vangivalvur) ütles, et tema tahaks ennast parandada, remontida, et saaks puhtaks. Tõesti, oleksin ainuüksi selle koha pärast valmis kas või kohe uuesti teatrisse minema.

Aga Katariina Lauk. Tema on vist ainus eesti näitlejanna, kelle puhul ütlen: "Uskumatu! Kuidas ta oskab?" Tõesti, mul ei tule meelde mitte ainumastki rolli, milles ta oleks ebaõnnestunud või lihtsalt mittemidagiütlev olnud. Ta on "päästnud" nii mõnegi suhteliselt kehva lavastuse. Viimane lause ei käi muidugi kõnesoleva VAT Teatri lavastuse kohta! Kivirähk kirjutas Katariinale teksti, mis laseb tal üle pika aja jälle lavalaudadel särada. Siia lõppu tahaks kuidagi ära mainida need seitse surmapattu, mis on selle loo taustaks.

Igatahes esmapilgul mittemidagiütlev pealkiri osutub lõpuks ülimalt ilusaks ja ainuvõimalikuks pealkirjaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar