pühapäev, 3. juuli 2011

Koletis kuu peal

Armeenia ajaloost teame meie, eestlased, vähe. Mina küll ei mäleta, et sellest oleks omal ajal koolis räägitud. Ma ei oska võrrelda, aga millegipärast tundub Armeenias I maailmasõja ajal ja järel aset leidnud genotsiid väga sarnane umbes samal ajal Kreekas toimunuga. Mõlemal juhul on süüdi türklased.

Madis Kalmeti lavastus "Koletis kuu peal" Linnateatris on kahe Armeenia genotsiidis ellujääja lugu, nagu võtab tabavalt kokku härrasmeest kehastav Aleksander Eelmaa, kellel - nagu hiljem selgub - on loos palju kandvam roll kui ainult jutustaja-selgitaja. Tema on tunnistaja. Kaks ellujääjat on Ameerikasse põgenenud Aram Tomasian (Priit Võigemast) ja tema naine Seta (Hele Kõrve).

Näidendi autor Richard Kalinoski on ameerika kirjanik. Tema kujutluspilt (eeskujulikust) ameeriklasest, kelleks Aram end peab, on tõetruu. Vähemalt mängib Priit Võigemast esimestes stseenides nii, et ei jää mingitki kahtlust, et ta tõesti arvab, et teda on petetud, kui ta on endale foto järgi naise "ostnud". Eks petetigi, kuid mida ta siis lootis? Orbudekodust talle naiseks saadetud 15aastane armeenlanna ei ole see, keda ta foto järgi ootas. Lisaks selgub, et tütarlaps keeldub vaikimast, kuigi see on põhilisemaid eeldusi, mida Aram naiselt ootab. Ta on saanud endale peaaegu kõigile ootustele mittevastava naise.

Hele ja Priit mängivad vapustavalt hästi. Hele muutub umbes kümne aastaga, mil lavastuse tegevus toimub, silmnähtavalt vanemaks, targemaks, kavalamaks, isegi manipuleerivamaks. Tõsi, päris 15aastasena on teda alguses kujutleda keeruline. Priit Arami rollis vanusega nii palju mängida ei saa, kuid tema puhul on alati imekspandav intensiivsus, millega ta mängib kulminatsioonides. Nii ka siin. Üks võimsamaid viimasel ajal teatris nähtud stseene on see, kus ta räägib oma perekonnaga juhtunust. Aga ka nn lapsetegemise stseenid. Minu jaoks on nad praegu oma kursuse (kui mitte põlvkonna) parimad! Liiatigi kui etenduses ei tõsta keegi kordagi häält.

"Koletis kuu peal" on kahe perekonnata inimese lugu, kellest üks ei taha esiti kuidagi mõista, et tema perekond on nüüd tema naine. Teine aga näeb, et ka täiesti tavalises maailmas on lapsi, kes peavad elama orbudekodus ja kes igatsevad armastust, perekonda. Ühte sellist poissi mängis nähtud etenduses Egert Kadastu. Mulle tundus, et just selle poisi elutarkus muutis Arami. Ja see, et Seta oskas poisi Arami juurde juhatada. Võib-olla oleks selle kohta tsitaat ka piiblis, aga Aram ei proovinudki otsida.

Väga mõjusad kaks vaatust Linnateatri väikses saalis, kus kaks näitlejat mängisid mu kõige sügamatel tundekeeltel ja kus mul jälle pisarad tasakesi põski mööda alla voolasid. Kõik oli väga õige ja valus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar