Kolmapäev, 11. november 2009

Maarja kuulutamine

Kogemata märkasin eile, et "Maarja kuulutamine" esietendus Katariina kirikus täpselt aasta aega tagasi, s.o 10. novembril 2008. Omamoodi nagu sünnipäevaetendust nägin nüüd siis.

"Maarja kuulutamine" on theatrumlikult klassikaline väga hea teater. Ilmselt ei ole lavastuse tarvis näidendi teksti kuidagi kärbitud, samuti ei ole selle lavastuse puhul tegemist tänapäevastatud tõlgendusega. Näitlejad mängivad ajas ja ruumis elu. Elu keskaja Prantsusmaal, taustal saatmas Jeanne d'Arci lugu. Võib-olla on eestlasel lihtsam vaadata vene lool põhinevat tükki, sest Prantsusmaa ja keskaeg on nii kaugel. Ka usk ei ole eestlasele kunagi ülemäära tähtis olnud. Aga mulle hirmsasti meeldib, et Lembit Petersonis on eneseusku ja meelekindlust täpselt nii palju, et ajada oma rida ja saada suure töö eest ka tasutud.

Olen pidanud Theatrumit pigem kindla publikuga teatriks ja neile viimatisel teatriauhindade galal osaks langenud suure tunnustusega võib ehk kaasneda veidi liiga suur tähelepanu. Teatrisse satub publik, kes sinna muidu ei satuks ja kes võib kergesti pettuda. Sest nii ekstreemsetes tingimustes kolmevaatuselise etenduse vaatamiseks peaks endale väga selgelt aru andma, mille nimel seda kõike tehakse. Olgugi et väga hästi tehakse.

Mängukoht on peaaegu ainuvõimalik. See on lausa autentne. Kavalehel on paar pilti lossist, mida nähes valdas näidendi autorit dejavu-tunne. Theatrumi lavastuse mängukoht ei jää sellele kohale üldse alla. Pealegi tekib selles kohas olles tunne, nagu viibiks mõnes Lääne-Euroopa lossis või kloostris.

Näiteseltskonna kiituseks peab ütlema, et see on vähemalt tuumiku puhul ideaalilähedane ansambel. Teksti oleks saanud ju kärpida kohe alguses Pierre'i ja Violaine'i dialoogi arvelt, aga Lembit Peterson lavastajana seda loomulikult ei teinud. Nii saigi Rain Simmul olla laval ainult alguses. Aga ta oli seal nii jõuliselt, et kogu aeg oli tunne, et ta võib iga hetk uuesti sisse astuda. Ema (Mare Peterson) triikis ja silus, proovis ja lootis, aga elu läks ikka nii, nagu minema pidi. Maria ja Laura Peterson õdedena mängisid tõesti nii ehedalt kahte erinevat kannatust, et alati kui Laura suu lahti tegi, tundsin peaaegu, et kogu tema valu tuleb minusse. Maria Violaine ütles lõpus enne oma surma lause, mis mul nüüd juba teist päeva meeles mõlgub: "Nii ilus on olla elus!" Ma lihtsalt ei oska sõnadesse panna, mida tundsin Lembit Petersoni ennast vaadates, kuulates. Tahes tahtmata mõtlesin tänapäevale, et milline on tänapäeval mees, kes paneb uue noore mehe enda asemele ja usaldab sellele kogu oma elu ... Ma ei tea, kas sellist meest ongi? Kas selliseid mehi oli keskajalgi? Ja see uus mees on Jacques Hury (Andri Luup), kellest õhkub, et teda võib usaldada. Temas oli täpselt parasjagu lihtsust ja soovi rahus töötada, et mul hakkas temast kohati väga kahju, kui tema inimlikud tunded tõukasid leeprahaige eemale.

"Maarja kuulutamine" on suur lavastus, väga hea teatri näide. Materjali valikul ei ole lähtutud menutüki loomise soovist. Ometi on see nüüd nii palju tähelepanu pälvinud.

Üks asi veel. Tõnu Õnnepalu tõlge on vapustavalt hea!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar