kolmapäev, 29. jaanuar 2014

Kadunud sõbra juhtum

Kui pärast pikka intro't lina lae alla ära kadus, muutus reaalsus unenäoks. Taevatrepp on vaieldamatult üks ägedamaid asju, mida Eestis lavakujunduses näinud olen. Inimesed, kes polekski nagu meie ajast pärit, räägivad väärtustest, otsivad midagi, mis meid ühendab. "Kadunud sõbra juhtum" oli ootamatult originaalne.

Sissejuhatus oli küll pikavõitu, kuigi filmi oli ääretult huvitav vaadata. Niipea kui kardin või lina eest ära tõmmati, avanes hoopis teistsugune, ja mõistatuslikum, maailm. Lavastuse väga suur pluss on kujundus. Isegi publik istub teistmoodi kui tavaliselt. Kostüümid ärgitavad mõtlema vastandlike asjade üle: esiteks sellest, et ajastu, kust tegelased pärinevad, oli ju õilsate tunnete ja tegude aeg, ja teiseks sellest, et ajastus, kus need praegu on, on õilsatest tunnetest saanud unistused. See muidugi ei tähenda, et selliseid tundeid ei otsitaks, et neid ei vajataks.

Sõprusega on keerulised lood, sest aeg-ajalt selgub ikka, et üks või teine sõber on kaugeks jäänud, ära ununenud, kuhugi ära kadunud. Igaühe oma Linnuteel käia pole kerge. Isegi Tallinn on mõnikord liiga suur.

Piiripealne sisu ja mäng sunnib etendust hoolega jälgima, ja kogu aeg kaasa mõtlema või vähemalt järje peale saama. Kõigepealt nuputasin, et mis nendega seal klaustrofoobilistes käikudes ometi juhtus, siis sain aru, et liiga palju ei tohi seoseid otsida. Etendus läheb omasoodu edasi ja jube kahju, kui midagi vahele jääb. Nii et jäin lihtsalt mängu jälgima. Näitlejatel oli võimalus tuua välja endast parim. Enim meeldis siiski külaline - Lauri Lagle. See, kuidas ta moodustas duosid Mirtel Pohlaga, aga ka Gert Raudsepaga, oli realistlik. Eriti hea oli jutt, mida ta rääkis lõpus videos, kui Mirtel teda tööst rääkima ärgitas. Mitte et seenevedelik ideaalseim kontrastne komponent oleks, aga eri maailmu see ometi võimendas. Marika Vaariku süsimust sifoon värviteleri ees mõjus igavikuliselt. Ta tõusis vaid mõnel harval korral püsti ja siis ka kohe taandus. Aga Rasmus Kaljujärvest ei saa hästi vormida seda tüüpi, kes ta seal oli. Tal on nii hirmus soe pilk ja romantiline püstol mõjub nagu kallis kingitus.

Ega tea, millest ja kas ma üldse aru sain, aga kogu aeg oli huvitav, isegi äge vaadata, ja mõjus oli ka. Kahtlustan, et Taavi Eelmaa oli kirja pannud rohkem kui looks vajalik. Lavastas sõber Juhan Ulfsak. Küllap neil on kõigele seletus. Igatahes mulle meeldiksid sellised sõbrad, keda mängisid lõpus lippudestseenis Rasmus Kaljujärv ja Gert Raudsep. Teistmoodi, aga hea. Pealegi kuulub "Kadunud sõbra juhtum" nende etenduste hulka, mis hakkavad alles natukese aja pärast näitama, missugune nende tegelik mõju on. Mitu päeva on möödas, aga nähtud etendus justkui kasvab mu sees. Lõpuks läheb lipp taevatreppi mööda üles.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar