Ma ei ole aastaid teatrist kirjutanud. Nüüd tekkis mingi sisemine soov midagi öelda. Juunis-juulis-augustis vaatasin pisut üle kahekümne etenduse, aga nendest veel ei kirjuta. Paar sõna lihtsalt sellest, mis mulle praeguses suveteatripildis silma on jäänud, millised mõtted tekkinud.
Arvatavasti on eesti suveteatritraditsiooni kohta seni parima uurimuse kirjutanud Kadri Rantanen. Tema magistritöö "Eesti suveteater aastatel 1995-2005" hõlmab küll teatavat ajavahemikku, kuid on kohati uskumatult hea lähtematerjal eesti teatri muutumise üle mõtisklemiseks. Ta nimetab suveteatriks lavastusi, mille klassifitseerimisel tuleb arvestada vähemalt kahe kriteeriumi - aja ja kohaga. Suveteatri mänguperiood on ajaliselt piiratud, piirdudes üldjuhul kolme kuuga (juunist augustini), mil statsionaarsed teatrid on suvepuhkusel.
Kuivõrd selline määratlus praegu kehtib, kui mitme nn statsionaarse teatri hooaeg on venitatud juuni lõpuni välja ja/või uus hooaeg algab juba augustis, Endla teater on aastaid mänginud juulis kogu repertuaari ning väikseid projektiteatreid ja lihtsalt projektipõhiseid lavastusi tehakse nii suvel kui ka talvel? Vaid "suvehooajaks" tehtud lavastused on mitmes suures teatris repertuaaris kõrvuti statsionaaris mängitavate lavastustega. Palju edukamaid väikseid suveprojekte leiavad mängukoha ja -aja talvehooajal ja vastupidi.
Medali teine külg on nn suveteatri kvaliteet. Teatrikriitikud olid 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses päris skeptilised: otsesemalt ja kaudsemalt öeldi välja, et suvel tehtav on kerge meelelahutus, mida pole mõtet hinnata, mille järele pole mõtet sõitagi. Vist kuni R.A.A.A.M.-i "Külmetava kunstniku portree" lavastuseni Viinistul. Sealt edasi muutus suvine teatritegemine tõsiseltvõetavaks asjaks ja suvel sündisid mitte ainult aasta parimad näitlejatööd, vaid ka parimad lavastused. Seda nii tavapubliku kui ka teatriarvustajate meelest. Ajakirjanduses jõuti lausa suveteatrilise portreteerimiseni. Danzumees kirjutas, et käesoleval suvel (juuni algusest kuni augusti lõpuni) oli mängukavas 165 lavastust. Ilmselt mõni rohkemgi. Igatahes pole kolmes kuus nii palju päevigi ja arvestatav hulk neist n-ö suveperioodil mängitavatest lavastustest on tegelikult sellised, mida saab vaadata ka muul ajal kui suvel. Kinoteatri eksperimenteerija Alissija on jõudnud käesoleval aastal ära vaadata üle 120 lavastuse. Tal on natuke vähem kui pool teed aasta lõpuni minna. Mul oli nende suvel nähtud paarikümne etenduse hulgas nii puht suveteatrit kui ka tavateatrit, ja sel suvel kippus küll mõte niipidi liikuma, et Draamateatri "Ivanov" ja TeMuFi "Toomas Nipernaadi" "võistlevad" eraldi kategooriates.
(Muusika)festivalide korraldajad elavat peost suhu ja mitu sellise ürituse korraldajat on tänavu kurtnud publiku vähesuse üle. Teatritegijad ei näi publiku puuduse all kannatavat. Ilma et oleksin statistikat teinud või sellist statistikat kusagil nägema juhtunud, arvan, et päris lageda taeva all mängitavaid lavastusi on küll vähemaks jäänud ja kinnist ruumi ei peeta enam kummist olevaks. Enamasti ei koge enam olukorda, kus pikale kitsale pingile surutakse nii palju inimesi, et sisuliselt tuleb istuda üksteisel süles. Kui teatripublikut on suvel vähemaks jäänud, siis tegijate entusiasm seda ei peegelda ja vaataja seisukohast on ju hea, kui suvisel ajal võib spontaanselt otsustada, kas minna õhtul teatrisse või mitte, mitte ei pea pool aastat ette oma suveõhtuid planeerima.
Mööda ei saa vaadata ka vihakõne žanrisse liigitunud või liigitatud teemast (vt Maria Ulfsaki ja Madis Millingu arvamused), kas imikuga ja/või koeraga on suvel teatrisse minna okei. Minagi olin imestunud, et "Kremli ööbikute" etendusel oli rohkem kui üks imik, kelle jaoks see kindlasti sobiv koht polnud, aga veelgi enam pani mind seal imestama tõsiasi, et täiskasvanud inimesed saalisid vaatuse ajal tribüünil üles-alla. Usun, et imikud või loomad on üksnes lakmus, mis peegeldavad publiku käitumise muutumist. Ja vaat publiku-uuringuid ei ole Eestis ju üldse tehtud! "Toomas Nipernaadi" mänguplatsil Toris olid väljas suured sildid, et tribüünile lubatakse üksnes kaanetatud topsidega. Herilaste pärast. Linnateatri "Vürst Gabrieli" etenduse ajal oli suur hulk vaatajaid tribüünil joogitopsiga. Suvine aeg ju, väitis minu ees kellelegi loa küsijale saaliteenindajagi. Telefoniga rääkimine ei ole vist enam probleem (kas arvukate sõnumsidevõimaluste juures ei räägi inimesed üldse vähem telefoniga?), küll aga ei näi vaatuse ajal telefoni näppijad taipavat, et helendav ekraan valgustab pimedas saalis sõnumineerija või surfaja nägu. Mis on publikukäitumise norm teatris? Teatris, kus on mh osalusteater (nt "Murru 422/2") ja sellised lavastused nagu nt "Pargivaht", kus enne etendust teatab lavastaja, et võite pildistada ja filmida, ja teatris, kus paus peab kandma. Nii nagu on vajalik toonitada mugavate jalanõude, soojade (ilmastikukindlate) riiete olemasolu või vihmavarjude keeldu, võiks selgelt öelda, kas imikutega pääseb saali või mitte. Ühest küljest oleks see kõigi vaatajate suhtes aus, sest eksperimenteerival ajastul on isegi kogenud vaatajal vahel raske otsustada, kuhu ta sattuda võib.
Lõpetuseks. Sõbrad-tuttavad küsivad mu käest aeg-ajalt, mida ma soovitan suvel teatris vaadata või mida ma ise kavatsen suvel vaadata. Mida kellele soovitada 165+ lavastuse hulgast? Ise lähtun sellest, et katsun võimaluse korral ära vaadata möödunud aasta(te) parimad palad. Eks "korratakse" igasuguseid asju, aga turumajanduse tingimustes ei mängita kaua tühjale saalile ei talvel ega suvel. Teine kriteerium on kahjuks või õnneks teatud teatrite või teatriühenduste lavastused. Kohavaimul on suveteatri puhul mu jaoks ka suur roll - korra suve jooksul tahaksin ikka Saueaugul ära käia või esimest korda elus mõnesse Eestimaa nurka sattuda. Ja lõpuks valib ja leiab igaüks niikuinii oma, kas või võimaluse näol veeta sõpradega suvepäev või paar koos teatriõhtuga. Suveteater on Eesti fenomen, pidevas muutumises, aga kestev.