Nii kurb on seda kirjutada, aga näide sellest, kuidas üks lavastus aja jooksul muutub, sõna otseses mõttes "maha käib", on "Voldemar" Draamateatris. Leidsin vana kava vahelt pileti ja sellest saab järeldada, et esimest korda vaatasin "Voldemari" 18. oktoobril 2007. Lavastus oli esietendunud 25. märtsil 2007. Ei saa ka ära unustada, et omal ajal tunnustati "Voldemari" korralikult:
Andrus Kivirähk – algupärase dramaturgia auhind 2007
Taavi Teplekov (Lemmergas) – parim meeskõrvalosa 2007. aastal
Ardo Ran Varres – Eesti Autorite Ühingu preemia 2007 sõnalavastuse originaalmuusika eest
Mäletan, et ma ei olnud tookordsete teatri aastapreemiate ajaks veel Rakvere Teatri "Cyrano de Bergeraci" näinud ja tahtnuksin parima meespeaosa eest anda auhinna just Tiit Sukale, Voldemari rolli eest. Hiljem muidugi olin nõus tollase žürii otsusega, kui see auhind anti Üllar Saaremäele.
Aga eile nähtud etendus oli vaid aimatav vari paari aasta tagusest teatrisündmusest. Natuke ettevaatlikuks tegi seegi, et publikut oli vast ainult poole saali jagu. Kui ma esimestel minutitel pugistasin etteaimatavuse tõttu ehk liigagi palju naerda, siis üsna pea leidsin end lihtsalt istumas ja jälgimas seda üsna halli laval näidatavat pilti. Tõsi, aeg, millest lugu räägib, on hall. Aga Voldemar Panso ei olnud ju hall! Ka Tiit Sukk ei olnud paar aastat tagasi hall. See oli väga särav roll! Eile ma igatahes ei uskunud, kui ta hüüdis: "Elagu elu, mis põletab rinda!"
Merle Karusoo lavastus põhineb Andrus Kivirähki samanimelisel näidendil ja on selle esmalavastus. Tõtt-öelda ega eriti ei kujutagi ette, et peale Draamateatri seda näidendit veel lavastada võiks. Voldemar Panso on sedavõrd karismaatiline, et raske on kujutleda sellesse rolli praegu kedagi teist peale Tiit Suka, kes mängib kõigest hoolimata väga hästi. Tegelikult oli väga hea Panso mõni aasta tagasi ka Raivo E. Tamm Vanemuise "Teatriparadiisis". Aga tema ei sobi jällegi vanuse poolest noort Pansot mängima. Ja Kivirähki "Voldemar" on pealegi Tallinna-keskne.
Teised tegelased peale Voldemari on konduktor Viire Valdma, kes oli minu arvates paar aastat tagasi nähtud etenduses palju nüansirikkam ja karmim seltsimees kui nüüd. Niisugused täisid, nagu Voldemar teda tabavalt nimetab, oli ju tollane Stalini-aegne ja -järgne nõukogude ühiskond täis. Südame ajasid pahaks. Mari-Liis Lill on reisijana lihtsalt Helmi, aga peab mängima Voldemari "lavastuses" kõiki naistegelasi. Minu meelest õnnestub tal seejuures kõige paremini Voldemari ema mängimine. Üldse olen hakanud mõtlema, et sellise madala hääle tõttu on Mari-Liisi paremad ajad näitlejana ilmselt alles kümnekonna aasta pärast. Guido Kangur on praegu tippvormis ja pole olulist vahet, mida tal laval teha vaja on. Ta teeb seda ikka väga hästi.
Jääb veel Taavi Teplenkov, kes pälvis 2007. aasta eest parima meeskõrvalosa auhinna. Tema oli parim ka eilses etenduses. Ütleks lausa, et ainus kelle puhul oli säilinud kõik, mida esimesest vaatamiskorrast mäletan. Ja tema ümberkehastumisvõime on niikuinii võrratu. Seda tõestab ju näiteks "Kõik on täiski".
"Voldemari" lavastus on tegelikult väga kihvt oma mitmeplaanilisuses ja kujundlikkuses, alates tinglikust rongisõidust Kivimäelt Balti jaama. Peatused märgivad mitmesuguseid Panso elu pöördepunkte. Mõned neist on tähelepanuväärsemad (siis tuleb alati konduktor, kõnnib vagunist läbi, sekkub vestlusessegi), mõned vähem olulised. Vahele jääb ka näiteks ootamatu peatus, sest tuleb läbi lasta teine rong. See on täpselt küüditamiste ajal. Lõputu joomine, aga kaine peaga seda aega üle elada vist ei olnudki võimalik, rääkimata mõnest ööst. Anekdoodid on täpselt sellised piiripealsed. Kahju, et paljud nüansid jäid lihtsalt teksti sisse ega tulnud enam laval välja. Sellel lavastusel on olnud palju paremaid päevi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar