esmaspäev, 18. juuli 2011

Pärast surma Jendalis

Koha autentsus on üks põhjusi, miks "Pärast surma Jendalis" lavastati Jänedal. Nimelt sain alles etenduse vaheajal aru, et Jendal(i) võib olla üks Jäneda võimalikest nimekujudest. Näidendi peategelane Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg oli olnud abielus Jäneda mõisaomaniku Johann von Beckendorffiga. Igatahes leidis R.A.A.A.M. sobiva materjali, mida Jäneda pullitalliteatris lavastada. Tekst telliti Urmas Lennukilt, kes selle kavalehe sõnul rohkem või vähem ajaloolistele allikatele tuginedes ka kirjutas.

Kahjuks on tekst koha- ja ajalooautentsuse hulgas tänavusuvise lavastuse nõrgim lüli. Näitlejad mängivad hästi ja lavastus on hea, aga teksti puhul mõjus hüplemine tõsiste monoloogide ja lihtlabaste naljade vahel esialgu lihtsalt publiku ärkvelhoidmisena, lõpuks jantlikult. Viidates nendelesamadele tekstis viidatud eesti keele neljateistkümnele käändele ja rohketele kõnekäändudele, tahaks kangesti kasutada vene algupärast "nje rõba nje mjasa". Et siis ... oleks, et oleks olnud tõsine sotsiaalkriitiline arutlus või vastupidi - külajant ... oleks aru saanud. Praegusel kujul nautisin lõpuks eelkõige võimalust näha Eestimaad - imeilusal laupäevaõhtul -, kui sõitsin ühtepidi Jänedale ja teistpidi sealt koju tagasi. Kunagisest mõisahärra prouast ja tema meestest oli endiselt üsna ükskõik.

Lavastusse olid kõik külmkapid ja mikrolaineahjud ja sardellid ja munad ja muruniidukid sisse pandud, et kahe täiesti erineva ajastu tasand Jänedal vaimudena kummitavale härrasrahvale selgeks saaks. Lavastajatöö on näidendit arvesse võttes aus.

Näitlejad, iseäranis Sulev Teppart ja Hendrik Toompere jrjr on ka väga ausad. Esimene pesuehtsa inglise härrasmehena ja teine tavalise eestlasena, kes peab vaimuderiigis mitmesuguseid isandaid teenima, aga lõpuks olulise virinata siiski haljale oksale jõuab.

Merle Palmiste mängitud peategelane ehk Mura polnud ka halb, kuid minus ta rohkemat huvi ei äratanud. Kardetavasti oli ta päriselt ka tähtsusetu (kergemate elukommetega) suurilmadaam, nagu tütar Tania (Marta Laan) teda iseloomustas, omades seetõttu võimalusi mingeid niite tõmmata. Mis siis? Niisuguseid on tänapäeval ka. Aga kas saja aasta pärast keegi nende motiividest ja põhjustest ka aru saab? Kahtlane.

Gorki mõjus teatavas mõttes võõrkehana ja teatavas mõttes mängis Rain Simmul üle. Ometi tundub mulle, et ilma Gorkita poleks Mura end võib-olla ka venelaseks pidanud ja et kavalehe järgi suur osa Gorki kõrval veedetud aastaist panid Mura vaimu just niimoodi tundma ja rääkima, nagu ta seda näidendis teeb.

Lennukilik aja, ruumi ja inimeste sasipundar, mida võinuks korduste arvelt kõvasti selgemaks muuta. Teatrietendus ei pea (hea tava kohaselt?) olema vähemalt kahevaatuseline ja kaks tundi pikk. Samas jällegi, kui lühem välja kukub, siis kas ikka on teksti autoril üldse nii palju öelda, et tasub ette võtta, mängida ja vaadata? Tõsi, olen kriitiline ja tean, et see tükk paljudele hoopis väga meeldib. Oma silm on kuningas.

1 kommentaar:

  1. Kirjutan sellele kriitikale kahe käega alla: ka mind häiris eelkõige just tekst. Minu arvates olid näitlejad sellega hädas, neil oli raske rääkida ja mõte kippus teksti sisse ära kaduma.

    VastaKustuta