Laupäev, 13. august 2011

"Keisri hull" - kirjandusklassika

Jah, ma ei olnud "Keisri hullu" varem lugenud. Gümnaasiumis võinuks, aga kuidagi läks see minust mööda. Liiatigi mäletan, et Krossi "Kolme katku vahel" jäi tollal millegipärast pooleli. Ju ma ei osanud siis märgata või hinnata Jaan Krossi kirjutatu väärtust ja sügavust. "Keisri hull" on aga võrratu raamat! Esimesest leheküljest saadik oli tunne, et see varjutab nüüd küll kõik hea, mis ma viimastel aastatel lugenud olen. Ja lugenud olen ma peamiselt kaasaegset kirjandust. Surematu klassika! Ega ilmaasjata ei ole seda raamatut nii paljudesse keeltesse tõlgitud ja lausa eesti kirjanduse visiitkaardiks maailmas peetud.

"Keisri hull" on nn ajalooline romaan, tuginedes 19. sajandi alguse Võisiku mõisahärra polkovnik Timotheus von Bocki loole. Krossi romaan on justkui Timotheus von Bocki naisevenna Jakob Mättiku kirjutatud päevaraamat. Sellega loob kirjanik huvitava struktuuriga teose, pannes peategelase minajutustaja rolli. Minategelane saab niimoodi võimaluse rääkida Timotheusest seda, mida tema oluliseks peab, ja endast seda, mida oluliseks üles tähendada peab.

Timotheusest saab keisri hull kirja tõttu, mille ta kui Liivimaa maapäeval ette kanda plaanitud kõne oma sõbrale keiser Aleksander I-le saadab. Keiser peab tema kirja riigireeturlikuks ja Timotheus mõistetakse kui ohtlik kurjategija vangi. Timotheus ei ole nõus mitte mingil juhul armu paluma ega oma põhimõtetest ja veendumustest taganema. Ta jätkab oma tööd ka pärast vangist vabanemist, olenemata sellest, et tal on naine ja laps. Tema naine, kes on päritolulult lihtne talutüdruk, seisab kindlalt mehe kõrval, toetades teda kõiges, olgugi et enamikust Timo ettevõtmistest on nende perele pigem kahju kui kasu. Olles saanud hariduse, sattunud aadelkonda, teab Timotheuse naine Eeva tegelikult vägagi hästi, et ta ei hakka sinna mitte kunagi päriselt kuuluma. Raamatu lõpus tõdeb Jakob, et Eevast on saanud daam, aga sellel ei ole seltskondlikus plaanis mingit tähendust. Jakob vastandub Timole. Erinevalt Timost leiab ta, et igasugust teisitimõtlemist ja avalikku arvamuseavaldamist peaks vältima ja varjama. Juba päeviku esimestel lehekülgedel rõhutab ta, kui oluline on leida sellele päevikule ja muudele paberitele, mida võidakse tõlgendada kui riigivaenulikku materjali, peidukoht. Esialgu ei julge ta isegi mõelda, et Timo mõtted võivad olla õiged või vähemalt tänapäevases mõistes õiged. Ajapikku julgeb ta seda siiski endale tunnistada. Lugeja jääb mõtisklema, kumb on parem, kas iga hinna eest tõtt kõnelemine, usu kuulutamine või silmakirjalikkus?

Raamatu teine oluline teema on Jakobi naissuhted, millest ta kirjutab pikemalt vaid kahest - armastusest Jette ja Anna vastu. Jette mahajätmine jääb Jakobit eluks ajaks painama. Anna jääb talle silma just Jette pärast. Anna ema pihtimine surivoodil on painajalik.

Mõttetihe raamat, mis kompromissi ja kompromissituse üle arutledes on ajatu ja aktuaalne. Mõnikord tahtnuks öelda Timotheusele, et andku ometi alla, ja siis jälle Jakobile, et kuidas ta aru ei saa ... Naispeategelased (Eeva, Anna, Jette, Elsy) jäävad oma hoiakutes tagaplaanile. Küll ei saa seda öelda mõne vilksamisi esile kerkiva aadliproua kohta, kes julgelt oma suhtumist ja seisukohti välja näitavad. Aga nendes suhtumistes ei ole niikuinii midagi revolutsioonilist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar