Neljapäev, 28. veebruar 2013

Vertikaaltund ehk aitamise aeg

Aru ma ei saa, mis turundusvõte see Draamateatril on, et lavastustel vahetatakse nimesid? Möödunud aastal hakati lavastust "Umb ehk Hirmus veretöö läänemerel" müüma ühtäkki nime all "Jaan Umbi lugu", praegu on neil repertuaaris David Hare'i "Vertikaaltund", mis eelmisel kevadel välja tulles kandis nime "Aitamise aeg". "Vertikaaltund" pälvis mu tähelepanu sugugi mitte uue nime pärast, vaid sellepärast, et see on David Hare'i näidend. Olnuks varem võimalus, vaadanuksin ka "Aitamise aega". Nimi lavastust paremaks ega halvemaks ei tee. Pigem on kõneväärt see, et samal ajal on eesti teatris laval kahe David Hare'i näidendi lavastused ja et juhtumisi nägin ma neid üsna väikse vahega.

Linnateatri Taevalaval mängitav "Amy seisukoht" lõi "Vertikaaltunni" vaatamiseks nõudliku lähtepunkti ja selles võistluses jookseb Draamateatri lavastus lati alt läbi. Teksti autorile ma midagi ette ei heida, sest tahame või mitte, aga päris ilma võõraste riikide konfliktide ja siseasjade lahendamise üle seisukohtade omamiseta me läbi ei saa. Seega on näidend igati aktuaalne ja asjakohane. Autor paneb lavastaja küll keerulisse olukorda, sest üks oluline tegelane (Dennis Dutton - Pääru Oja) saab lavale tulla vaid alguses, olles seega tegelikult episoodiline tegelane, aga kandes ometigi seisukohti, milles tal toetajatest puudust ei tule ja mis raamistavad kogu näidendit. Kui vaataja Pääru Oja ja Hilje Mureli (politoloogiaõppejõud Nadia Blye) dialoogi ajal veel etendusse sisse elanud pole, läheb olulisim kaotsi. Davidhare'ilik - tuleb olla valmis pikaks ja mõttetihedaks vaatamiseks.

Teise episoodilise tegelase (Terri Scholes - Piret Krumm) etteaste on päris lõpus. Piret Krummi Terri ei olnud veenev. Või ei osta mind enam ära poiss-jättis-maha-lugudega?

Näidendi ja lavastuse põhiosa, kui nii tohib väljenduda, on kolme tegelase täita: juba mainitud politoloogiaõppejõud Nadia (Hilje Murel), tema kallim Philip Lucas (Taavi Teplenkov) ja selle isa Oliver Lucas (Tõnu Oja). Tekkiv armukolmnurk ei lase lavastusel politiseeruda, kuid vaatajana ei usu ma poolt sõnagi Nadia feministlikest veendumustest ega meeste korrutamisest, kui ilus Nadia ikka on. Ei-ei, mitte et Hilje Murel poleks ilus, vaid lavastaja ja kostüümikunstnik on teinud justkui kõik endastoleneva, et tema naiselikkust mitte rõhutada. Kui ma ei oleks elus päriselt selliseid tõsimeelseid feministe ja inimõiguste eest seisjaid näinud, siis ma võib-olla usuksin, et kirjanik pidas silmas niisugust naist, nagu Karusoo teda näidata üritab. Praegu jäi konflikt õhku rippuma. Vaatajana andsin kogu õiguse "ilma lahinguta" Tõnu Ojale, kes teeb tõeliselt särava etteaste.

"Vertikaaltundi" saab kindlasti paremini lavastada. Maris Balbati küsimusele vastates: üks väärt roll ei tee lavastust huvitavaks, aga teatrielamuse tagab seegi, vähemalt siis, kui näidend on iseenesest mõtlemapanev.

Teisipäev, 19. veebruar 2013

"Cancún" - veel üks Jordi Calcerani näidend

Natuke kulus aega, aga lõpuks ometi nägin "Cancúni" ära. See lavastus oli mulle kohe pärast Draamateatri repertuaari lisandumist silma jäänud. Näidendi autor Jordi Calceran on kirjutanud ka "Grönholmi meetodi". Kahes tekstis on sarnaseid võtteid ja tegelaste arvgi (neli) on sama, kuid sisu, käsitletavad teemad on küll psühholoogilised, ent siiski erinevad. Usun, et põhjus ei ole ainult minu kõrgetes ootustes, kuid "Cancúnist" jäänud järelmaik on pigem mittemidagiütlev.

Žanri poolest komöödias mängivad Draamateatri väga head näitlejad - Jaan Rekkor, Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste - ning külalisena Peeter Oja. Mängivad kahte abielupaari, kes naudivad parasjagu puhkust Mehhiko kuurortlinnas. Nii napi kokkuvõtte põhjal saaks järeldada kindlasti ühte: see on ilmselt suhtekomöödia, milliseid on suvetuuridel ja muidu ka ikka mängitud. Tegelikult on asi keerulisem. Esimeste stseenide palaganlikkus laseb midagi sellist tõepoolest aimata, aga Calceranile omaselt on "Cancún" siiski psühholoogiliselt peenem mäng, milles ei ole järgmist käiku ja veel vähem lõppu eriti lihtne ära arvata. Vaheajale minnes kaalusin kolme-nelja võimalikku stsenaariumi, aga ükski neist ei olnud see õige. Pinge ja põnevus säilib lõpuni. Õigupoolest peaaegu lõpuni, sest üldiselt väga hästi mängitud tükk kaotas suuresti väärtust lõpuga. Ma ei tea, kas venima hakkamise tingis tekst või oli see puhtalt lavastuslik-taotluslik, ent lõpuks tõepoolest ootasin, et etendus juba läbi saaks. Ausõna, see ei ole farss, täitsa intelligentne komöödia on, (kui nii tohib väljenduda), aga ...

Üks paar tähistab parasjagu oma 25. pulma-aastapäeva, korgitakse lahti šampus ja naine (Kaie Mihkelson) jääb purju. Ühest kogemata (või sihilikult?) puistatud minevikukillust algab oletuste jada, et mis siis, kui kõik oleks läinud kunagi ammu hoopis teisiti. Eks me kõik mõtleme mõnikord, et kui saaks aega tagasi kerida, teeks seda või teist, alustaks otsast peale. Calceran lasebki otsast alustada või vähemalt kujutleda. See on tegelikult ju täiesti ebareaalne, aga pinget kruttiv ja nauditav. Ometi hakkasin teise vaatuse keskel mõtlema, et kuidas ta ikkagi kavatseb loo ära lõpetada? Ei oskagi öelda, kas viga on näidendis, lavastuses või näitlejates. Lõppakord jäi nõrgaks.

Ometigi tahaks näitlejaid kiita, sest Draamateatrile omaselt mängivad jälle ainult võrdselt head. Selle näidendi puhul kumab kuidagi eriti selgesti läbi, et autor on kirjutades pidanud silmas konkreetseid näitlejaid. Seda keerulisem on teistel lavastajatel näitlejaprofiili tabada. Peeter Oja õigustab end igati. Tahan uskuda, et tema kaasamine ei olnud pelk turundustrikk. Pigem on probleem näidendi tekstis või ka lavastuses, mis viimases veerandis ära vajus. Kas niisugused olukorrad saavadki kuidagi lõikavamalt laheneda?

Laupäev, 16. veebruar 2013

Polygoni "Näha roosat elevanti"

Ma ei pööranud PolygonTeatri lavastusele "Näha roosat elevanti" esialgu üldse tähelepanu, kuid kui Danzumees oli kirjutanud ülivõrdeid täis loo, otsustasin asja uurida. Polygoni enda blogisse lisandus ühel päeval üks kirjavahetus esietenduse muljetel. 2011. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse võidutöö esmalavastamine on igal juhul ju tähelepanu väärt ning ühtäkki olin täis otsustavust ja veendumust, et pean seda nägema. Kui Danzumeest veel parafraseerida, siis võiks "Näha roosat elevanti" etenduse külastus olla kindel aasta parima teatriotsuse kandidaat.

Lavastus oli natuke ootamatu, natuke teistmoodi, eriline, aga ometi päris ja väga eluline. Algusest lõpuni pinev, sest Levy (Meelis Rämmeld) ja Simona (Liisa Pulk) elu ja mured on pealtnäha küll tavalised, kuid samaaegselt tihe ja fragmentaarsust taga ajav tekst hajutab usu, nagu oleks kõik lavalt paistev reaalne. Ainult et ei saa aru, mis täpselt on valesti või kes valetab. Üksikuna võttes oli kõik see, mis laval toimus, väga tavaline. Tervikpildi seisukohast kerkivad kohe küsimused: aga miks läheb nii, miks kolib roosa elevant tuppa, ennast näole ei anna, miks purunevad illusioonid ja miks osa meist peab nendega paremini toime tulema, kui mõni teine võib vastutustundetult ukse lukku keerata ja tingimusi seadma hakata? Piret Jaaksi näidend on kindlasti üks paremaid uusi eesti näidendeid, mille lavastust olen viimasel ajal nägema juhtunud. Sel võiks olla Eestist laiematki kõlapinda. Kuid tunnistan, roosa elevandi kujundlikkus oli mulle seni võõras.

Kadri Adamsoni kehastatud Katriin astub lavale esimese vaatuse lõpus ja tema ilmumisega lähevad kaardid korraks veel rohkem segamini. Äkitselt haarab ta etenduse ohjad pihku ja esialgu arusaamatud laused või küsimused omandavad tähendusi veel siiski, kui etendus on lõppenud. Katriini mures Simona puudumise pärast on samaaegselt hirmu, muret ja lootust. Katriin peab olema tugev, ta on juba neljakümnene naine, bioloogiline kell tiksub, aga elu on justkui maetud kesklinna korterisse. Ta püüab välja rabeleda, olla keegi, saada kellekski, kuigi muuta oleks vaja veelgi enam. Imepärane osatäitmine! Kadri keeras kõik tagurpidi, aga mündil ongi kaks külge.

Levy on kinnisvaramaakler, kes kolis sellesse korterisse pärast maja valmimist. Maja lähedalt pargist leidis ta endale tüdruku, kelle kui vigastatud tiivaga varblase enda juurde tuppa tõi. Talle meeldis see tüdruk, sest tüdrukule meeldisid pärisasjad. Mõned luukered on kapis, aga enamik on ammuilma välja roninud ja räägivad lahkesti endast - vägivaldsusest, alkoholilembusest, haiglasest asjade kultusest. Rämmeldi vaimsusega sulanduvad need omadused veenvalt ja kokkuvõttes sünnib veel üks suurepärane roll.

Simona osa on kõige keerulisem. Ta on kujutluslik ja peab Levy jaoks olema see väike varblane. Levy mälestustes hägustub varblase kuju ja leidmislugu üha enam. Simona satub üha rohkem segadusse ja Levy otsib oma endist Simonat. Pealegi ei tundu Simona jaoks üldse olevat probleem, kui Levy saab tema sõbrannaga lapse. Levy tunneb hirmu ja Simona poeb mõneks ajaks peitu. Kolmas leidlikult lahendatud hea roll.

Rävala puiesteel olevas amfiteatris, nagu PolygonTeater mängusaali nimetab, on Mae Kivilo kujundatud korterifragment. Kui roosat elevanti ees poleks, võiks seda lavastust pidada peredraamaks, aga võti selles ongi, et see on midagi palju enamat. Võib tinglikult vaadata isegi, et asjad ahendavad inimsuhteid, ajendavad kinnisideid. Kui asjad ja inimesed on vait, ei sega, otsivad rahu, peavad nad kas katki minema või tuleb neid enda ümber niimoodi ümber paigutada, et nad ärritaksid. Levy seda teebki. Olgu vastas Simona või Katriin - sellises rahutust tekitavas segaduses on keeruline vastu pidada.

Hea meel on, et sain sellest lavastusest osa. Südamest kirjutatud, tehtud, kujundatud, mängitud ja räägitud lood ei pea olema ilmtingimata positiivsed lood, aga loota ikka võib ja lõpp võibki õnnelik olla. Värskendav teatrikogemus on niikuinii tagatud.

Reede, 15. veebruar 2013

Lantimiskunstikoolis

Mõni aeg tagasi küsis sõbranna umbes kümneaastane laps mu käest mingi lavastuse kohta, et kes seal mängivad. Nimetasin mõne nime ja sain vastuseks pettunud pilgu. Kui täpsustada püüdsin, et keda tema siis näha tahaks, nimetas ta mitut noort näitlejat, kes kevadel lavakooli lõpetamise järel olid asunud tööle Linnateatrisse. Olin nõutu, sest ei meenunud ühtki sellist lavastust (ei Linnateatris ega mujal), kus see laps võiks oma lemmikuid näha. "Tõde ja õigus" on arvatavasti veel liiga pikk ja keeruline, hästi sobinuks "Seitse venda", aga seda ei mängita enam, "Prints ja kerjus" polnud tolle vestluse ajal veel lavale jõudnud. Tegelikult ei soovitaks ma talle ka "Lantimiskunstnikke", kus tema lemmikud kõik kenasti kohal on. See on juba jälle natuke suurematele.

Mis põhiline - "Lantimiskunstnikud" on noorte ja vallatute lavastus. Sündinud ja tehtud noortelt noortele. Aluseks võetud Neil Straussi autobiograafiline raamat-eneseabiõpik "The Game", täienduseks ja eestindamiseks on lavastusse pikitud ümberringi kogutud ja kogunenud materjali. See aitab luua ja säilitada aktuaalsust. Päevakajalisusest räägivad näiteks kellegi kogemata lausutud kommentaarid tasuta ühistranspordi kohta, heade peokohtade ülevaated. Etenduses, mida mina nägin, viidati ka ühele lavastust arvustanud-kommenteerinud ajakirjanikule.

Olen sageli leidnud noorte dramaturgide ja näitekirjanike tekstide puhul, et need kas lihtsalt ei paku seda midagi, mida otsin ja ootan, või on küündimatud. "Lantimiskunstnike" tekst on jahmatavalt terviklik ja täpne. Sissejuhatuseks tutvustatakse kolme noormeest, kes välimuse, tõekspidamiste, isegi hariduse tõttu ei saa naisi. Ometi on nii paljudel teistel kuttidel tüdrukuid lausa jalaga segada. Seda on ju kõikjal näha! Noormehed lähevad lantimiskoolitusele ning omandavad terve rea teoreetilisi ja praktilisi oskusi, kuidas tüdrukutele läheneda. Ühele korralikule loole kohaselt järgnevad kulminatsioonile probleemide sõnastamine, pööre, siis järeldused ja kokkuvõte. Need kõik on siin näidendis olemas. Ainus probleem on, et tunnen, et ma ei ole lihtsalt selle lavastuse sihtrühm. Teoreetiline osa muutus tüütuks ja igavaks, kuid tehnilisi võtteid (filmilik "tagasikerimine" ja "uuesti tegemine", telešõust inspireeritud formaat) saab ainult kiita. Kui loo kulminatsioon möödas oli, läks jälle huvitavamaks - tekkis seletamatu kahjurõõmus tunne, et näete nüüd ... jahmerdate, mis te jahmerdate, aga kodu mängite pärast ikka teistmoodi ja teistsuguste inimestega.

Hobuveski vanad seinad toetavad hästi sinna loodud baari- ja klubimiljööd. Lava keskel laiutab voodi, kuhu maanduvad järjest peaaegu kõik tegelased. Ainult mannekeene oli selle ruumi kohta mingil hetkel liiga palju. Mõnel teisel hetkel jällegi ilmestasid mannekeenid täiuslikult äravahetamiseni sarnast pealiskaudsust.

Näitlejad on kõik väga head, aga selle lavastuse täht on Maiken Schmidt. See hommikumantlis ema, kes on teinud parima ja kes on ammuilma kõigega leppinud, on samavõrd tarmukas, hoolitsev ja muretsev. Tüdruk, kes salamisi ootab ihaldatud noormehe armutõotust, meenutas olekult natukene "Vasaku jala reedes" olnud tüdrukut, kelle noormees töötas Statoilis.

Kõik oli justkui paigas, aga nii nagu sellised eneseabiteooriad aeguvad ja muutuvad kiiresti klišeedeks, mida kõik teavad ja keegi enam ei usu, muutus etendus korraks tüütuks. Terviku päästis nn uuele tasandile jõudmine. Hea lantija järgmine reegel võiks olla ... hmm ... enesetäiendamise reegel, et teda ei oleks võimalik lugeda nagu raamatut. Olgem ausad, tüdrukud ka arenevad - internetis on kõik kirjas. Lantija peaks olema kogu aeg sammukese ees. Nalja saab, lugu on hea, teema huvitav. Noored ja vallatud, teatrisse! Meie lemmikud mängivad.

Neljapäev, 14. veebruar 2013

"Amy seisukoht" - eluteatri katsumus

Näidendid, mis räägivad teatrist või on külgepidi sellega seotud, kisendavad lava järele. Hea lavastaja ja trupi koostöös on palju võimalusi ka väga hea lavastuse sünniks. David Hare'i "Amy seisukoht", mille Linnateatris lavastas Mladen Kiselov, räägib kunstide ja inimeste vastandumisest, (kunsti)sõdadest, mis sünnivad tänu inimestele, ja võitlusest armastuse ja aja nimel. Kõhklusteta on see mu praegune lemmiklavastus. Muide, ka Ajakirja Teater. Muusika. Kino kriitikud nimetasid "Amy seisukoha" hiljuti 2011/2012. teatrihooaja parimaks lavastuseks.

Linnateatri Taevalava ebatavalisel kammerlikul ruumil on täita kaks funktsiooni: ühest küljest kujutatakse suurt hulka näitlejate garderoobe (peegelseinad, lambid), teisalt aga inglaslikku vana maja. Garderoobides valmistuvad näitlejad lavale minekuks ja pärast etendust saabub sinna korraks kuulus näitlejanna Esme Allen (Anu Lamp), Shakespeare'i-aegses kostüümis. Esme elab Londoni äärelinnas majas, mis on sisustatud verandamööbliga. Seinu katavad Esme abikaasa maalid. Meest ei ole enam, ämm (Helene Vannari) on elus.

Üle pika aja tuleb emale külla tütar Amy (Sandra Uusberg), kaasas noormees nimega Dominic (Mikk Jürjens). Vanaemale tundub kohe, et poisil ei ole ei kombeid ega kasvatust. Emagi pole tütre valiku üle rõõmsam, ent haistab võimalust, kuidas väimehekandidaadist vabaneda. Vaataja poolehoid kisub samuti vanemate ja targemate poole, sest ilma kõigi kolme naise kinnitusetagi on Dominic lapsik (Amy on hinnagutes tagasihoidlikum, mööndes, et ta mõistab küll, et Dominic on temast nii palju noorem, lapselik). Sellel lapsikul või lapselikult tüübil on unistused, siht silme ees ja veendumused, millest ta ei ole niisama nõus taganema. Sellelt pinnalt saab alguse näidendi ja lavastuse tõeline konflikt, mis kandub teatrist saali ja Esme lavaelust pärisellu.

Amy täidab justkui määratud osa. Lapsena on ta ilmselt pidanud hoolitsema oma diivast ema eest ja mehe valikul lähtub alateadlikult juba kätteõpitud ja harjumuspärasest osast. Tema seisukoht on, et kõigi inimestega peaks proovima hästi läbi saada, inimesi peab armastama. Ei, see ei ole kerge.

Esme elus eksisteerib veel naabrimees Frank (Kalju Orro). Esialgu jääb mulje, et ju ta üritab rikkale diivale külje alla pugeda, kuigi kogu aeg räägitakse äriasjadega tegelemisest. Tegeletaksegi. Kuni Esme läheb teatrisse tagasi ja "avaneb" hoopis teistsugusena. Uues olukorras, uuelt lähtepositsioonilt ja uute inimestega (Toby - Kristjan Üksküla) on ta palju kindlam ja teistugusem. Elus on ta kõik kaotatud, aga selles kaotuses on tegelikult õiglust rohkem kui ebaõiglust.

Teater ja elu kipuvad ikka segamini minema. Viimasel ajal iseäranis, sest kõik on kogu aeg nii ära lavastatud ja selgeks kujutatud. Dominic leppis teatriga siis, kui selles hakati väljendusvahenditena kasutama talle arusaadavaid ja meelepäraseid vahendeid. Aga eks ta oli muutunud ka oli.

Väga head osatäitmised ja terviklik lavastus, mis puudutas sügavalt. Sümboleid, märke ja põimumisi tihedalt täis. Elu keeruline tee, mida mööda sammudes jäävad sügavad või vaevumärgatavad jäljed, aga igaüks elab just täpselt nii, nagu oskab või julgeb. Amy-sugused inimesed hoiavad koos terveid perekondi. Vahel harva, kui neid kohata õnnestub, vaatan imetlevalt järele. Nad võitlevad selle eest, mis neile on kallis, aga ainult haruharva ütlevad, mida tõeliselt tunnevad. Kuigi mitte kogu aeg, ei ole äärmuslikkuses õigupoolest midagi head.

Kolmapäev, 13. veebruar 2013

"Üksildane lääs" Tartus Sadamateatris

Jälle on Vanemuise ja Rakvere Teatri laval paralleelselt Martin McDonagh' triloogia kahe näidendi lavastused - "Leenane'i kaunitar" Rakveres ja "Üksildane lääs" Tartus. See oli nii ka 1999. aastal. Siis oli "Mägede iluduskuninganna" Tartus ja "Connemara. Üksildane lääs" Rakveres. Vaevalt et kaks teatrit nende näidendite lavastamises kuidagi kokku leppinud on. Trööstitus külaelus kajastub pigemini mingi ajastu märk. Kas oleme ehk ringiga sealsamas tagasi? Ja uus publiku põlvkond on samuti peale kasvanud.

Tanel Jonase "Üksildase lääne" lavastuse süda on Sadamateatri saali keskele loodud laval. Iir Hermeliini kujundus ilmestab parimal võimalikul viisil vaesust: kahte lavaserva palistab kivist müür, mis on ühtaegu nii sein kui ka soemüür. Müüride vahel on armetus seisus kahe venna kodu, mis muutub mängu (elu?) jooksul aina räpasemaks. Lavastuse kujundusest saab tegelane, kelle ülesanne on mängida inimeste pattude lunastajat.

Selles majas elavad küll kaks venda (Valene - Andres Mähar ja Coleman - Karol Kuntsel), kuid kõik külauudised tulevad tänu vendi pidevalt külastavale kirikuõpetajale (Riho Kütsar) ja tüdrukule (Kristiina-Hortensia Port) koju kätte. Samamoodi elatakse teisteski peredes. Peaaegu iga päev tuleb teateid kellegi surmast. Ikka on keegi kellelgi kogemata ajud segi tulistanud või on keegi end ära uputanud. Nii hull ei saa elu olla! Aga on.

Esimene vaatus möödub kahe venna tülide ja jumalasulase lepituspüüdluste taktis. Isa surma järel pärib Valene kogu isa raha, ostab endale pliidi ja tugitooli ning ütleb vennale, et neid ei tohi puutuda. Lavastuslikult on esimene vaatus tavapärane sissejuhatus. Teises vaatuses on paar kohta, mis tervikut lausa lõhkusid. Näiteks häiris, et isa Welsh luges oma hüvastijätukirja kohe ette. Kui vennad kirja enda kätte said, loopisid nad seda pealiskaudselt kui kuuma kartulit ühe käest teise kätte. Ometi läks kirja sõnum neile hinge ja keskenduti leppimisele. Mõjusam olnuks, kui kirja sisu avaldunuks siis, kui kiri vendadeni jõudis.

Teise vaatuse leppimise ja andestamise stseeni ajal avastasin end mõtlemast, et see on nagu "Padjamehes". Ilmselt oli põhjus koerakõrvades. Ma ei saa sinna midagi parata, aga mõned stseenid sellest vilksatavad mul ikka veel mõnikord silme ees. Nüüd tuleb korraks pisar silma. Lahkun saalist retoorilise küsimusega: "Kaua võib andestada?" Või ühiskonda üle kandes: "Kaua võib kannatada ja taluda?" Coleman kirjeldab irooniliselt, aga ülimalt täpselt: katoliku kirikus on asi lihtne, võid kellegi ära tappa või kellegi koeral kõrvad ära lõigata, sa saad selle andeks, kui kahetsed. Ma ei pretendeeri absoluutselt mitte millelegi, aga päriselus ei käi need asjad päris nii lihtsalt. McDonagh viskab vaatajale elu pahupoole (siin peab olema mõni palju rängem sõna) jalge ette ja katsutagu siis väärikalt edasi minna.

"Üksildase lääne" lavastus kõneleb küll, aga ma ei ole päris kindel, kas sellest, mida laval räägitakse, paistab väga selgelt välja seos siinsega, siin juhtuvaga. Lõppude lõpuks, mida see vaikne kannatamine ja leppimine annabki, kui juba tükk aega mängitakse teiste pillidega?

Teisipäev, 12. veebruar 2013

"Härra Amilcar" Vanemuises

See, et raha eest saab kõike ja et kõigel on oma hind, tuleb Vanemuise teatri "Härra Amilcaris" selgesti välja. Olgu tegemist lihtsalt töötu, tänavatüdruku või hoopis tippnäitlejaga. Kui elus ja inimestes pettunud pururikas mees otsustab endale palgata perekonna - õigemini abikaasa, tütre ja sõbra -, ei suuda ükski rolliettepaneku saanu vastu panna. Palk sobib. Kõik tingimused on lepingus täpselt kirjas. Paistab aus mäng.

Sisuliselt mängitakse kodu. Erinevus seisneb selles, et lavastuse autor, lavastaja, produtsent ja publik on härra Amilcar. Elus need asjad nii lihtsad ei ole, ja peagi selgub, et päris ilma komistamata ei saa ka teatris.

Näidend nõuab näitlejatelt ülitäpset mängu, sest rollist tuleb välja hüpata mõnikord lausa poole sõna pealt. Marika Barabanštšikova üllatas väga. Parima rolli tegi aga Ott Sepp, kes ei kuulunud üldse Amilcari palgatud truppi, vaid kes "peretütre" (Liisa Pulk) peigmehena nõudis oma osa. Lepingulist suhet polnud tal kellegagi. Vaimustas Oti ümberkehastumisvõime rullnokast viisakaks ülikonnastatud noormeheks, et oma tüdrukuga koos olla ja tüdruku isale meelepärane olla. Kais Adlase "ema" ja "ämm" oli samuti hästi lahendatud - ei saanudki aru, kas ta mängib kaasa, täidab alltöövõtu korras vaid ühte osa Amilcari lavastuses, mis hakkab lavastaja kontrolli alt väljuma, või on tõepoolest Eléonore'i ema.

Niisugused komöödiad ei ole tegelikult päris minu žanr, aga "Härra Amilcari" puhul on tähelepanuväärne nii kujundus kui ka valgustus. Komöödia omandab žanrina mõõtmeid, mis lubavad mõtiskleda alltekstigi üle. Mängitakse suurele lavale paigutatud kahes kastis. Suur kast ja selle ümbrus tähistavad lava ehk härra Amilcari korterit, kus igal õhtul alates kella kuuest algab etendus. Aeg-ajalt tungib lavale keegi, kes ei pidanud seal olema, või öeldakse laval asju, mida Amilcari stsenaarium ette ei näinud. Nii muutub lava justkui proovisaaliks. Väikses kastis on osatäitjad rollivälistel aegadel. Tagaplaanile, nukkudeks surutud, et tulla oma etteasteks lavale.

Traditsiooniline teater, mis meeldib, kui minna teatrisse just sellist traditsioonilist teatrit otsima. Kõik on justkui olemas ja näidendi teema võiks praegust tarbimisühiskonda peegeldades olla samuti kõnekas. Ometi vajusin mõttesse, et umbes kolmekümne viie aastaga on maailm ja elu nii palju edasi läinud, et eneseväärikust ollakse nõus müüma juba madalama hinna eest. Või ma kujutan lihtsalt naiivselt ette, et leping on ikka kahepoolne?

Pühapäev, 10. veebruar 2013

Majapidaja ja professor

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele see raamat ei oleks meeldinud. Yōko Ogawa "Majapidaja ja professor" on üsna õhuke raamat, aga lugemine läks aeglaselt, sest kuidagi ei tahtnud leppida, et saab ruttu läbi.

Sisukirjelduse järgi otsustades ei ole "Majapidajas ja professoris" midagi sellist, mis lugema meelitaks. Arvud ja matemaatika pole justkui ilukirjanduse teema, aga kummalisel kombel on armastus numbrite vastu võimas kujund, mille abil armastuse olemust ja jõudu kirjeldada. Üks tühine number võib olla sama keeruline kui inimhing ja numbrite jäävus sama ilmekas kui andestamine või igatsus.

Selles romaanis on kolm põhitegelast - endine matemaatikaprofessor, tema uus majapidajanna ja majapidajanna poeg. Minategelane on majapidajanna, kelle puhul avastasin veidra ebakõla. Enda sõnul peaks ta olema umbes kolmekümneaastane (ütleb seda mitu korda raamatu jooksul ja tal on kümneaastane poeg, kes sündis siis, kui naine oli keskkooli viimases klassis), aga millegipärast oli mul lugedes kogu aeg tunne, et ta on pigem vanemaealine. Võib-olla on põhjus minu stereotüüpses mõtlemises, aga võib-olla oli see siiski autori teadlik tekstitehniline võte?

Enne seda majapidajat ei püsinud ükski teine majapidaja professori juures eriti kaua. Arusaadavatel põhjustel, sest suur osa inimesi ei suuda toime tulla palju vähem veidrate inimeste eest hoolitsemisega, rääkimata siis olukorrast, kus üks, muidu arukas inimene, igal hommikul tervitamise asemel küsib su jalanumbrit ja mäletab vaid viimase 128 minuti jooksul toimunut. Mõnikord on inimene valmis tegema rohkem, kui lepingus kirjas. Mis muidugi ei välista uusi probleeme. Majapidaja poega otsustab professor kutsuda Ruutjuureks, kuna poisi pea on ruutjuurekujuline (tõtt-öelda ma ei suutnudki välja mõelda, milline on ruutjuurekujuline pea ...).

Pesapalliteema jääb Eesti lugeja jaoks ilmselt kaugeks, aga tundub, et Jaapanis on pesapall väga populaarne mäng. Sellest näivat vaimustuvat peaaegu kõik. Pesapall hakkab raamatus tööle sümbolina, mille abil mõistavad kiindumust ja pühendumist kõik. Professor vaimustub pesapallist koguni nii, et kuigi ta pole pesapallimängu ise kunagi näinud, on tal sellest mängust tekkinud täiuslik ettekujutus. Kunagiste ajalehes avaldatud mängukokkuvõtete kaudu. Ja kui majapidaja ja selle poeg viivad professori pärismängu vaatama, taandub staadionilgi kõik ikka arvudeks ja arvudevahelisteks seosteks, selleks suurimaks armastuseks.

Tõlkijale oli see õhuke raamat arvatavasti paras pähkel, sest nende lihtsana näivate keeruliste matemaatiliste tõdede tõlkimine eeldab uurimist ja analüüsimist. Ilmselt tavalisest pisut teistsugust. Aga veel hullemad on ju pesapalliterminid. Hea meel on tõdeda, et tulemus on ilus. Aga eelkõige on "Majapidaja ja professor" armas ja südamlik lugu pühendumisest ja põhjalikkusest.

Laupäev, 9. veebruar 2013

"Anna Karenina" film

Mulle pigem meeldivad kunstiliselt sürreaalsuseni jõudvad filmid. Nende dekodeerimine on omamoodi põnev ja iseäranis kirjandusklassika kinolinale seadmisel tuleb uudne, kiiksuga lähenemine enamasti kasuks. Tegijate ja näitlejate järgi otsustades olid "Anna Kareninal" kõik hea filmi garantiid olemas. Kuigi ma ei ole kindlasti ainus, kes välistas eos võimaluse, et inglased suudavad vene hinge usutavalt tabada, harjusin tegelikult üsna kiiresti nii sellega, et näitlejad ei ole venelased, kui ka sellega, et päris nii ei saanud need asjad 19. sajandi Venemaal olla. Joe Wrighti "Anna Karenina" on üle lavastatud.

Olgu kohe lisatud, et ma ei ole eriline "Anna Karenina" fänn. "Madame Bovary" meeldib mulle palju-palju rohkem. Aga selles filmis mängivad Keira Knightley ja Jude Law!

Filmi hädad algavad Tom Stoppardi stsenaariumist. Mu meelest on see "Anna Karenina" rohkem Stoppardi "Anna Karenina" kui Wrighti oma. Alguses võttis natuke aega, et kogu teatraalsusega harjuda - selgus, et teatrisaalist algas pea iga uus pilt, mis omakorda tähendas, et tegelased on kas laval (ülejäänud seltskonna silme all alasti) või ise osa seltskonnast (saalis vaataja rollis). Ilmekas võte, sest paarisaja aasta jooksul on muutunud üksnes niipalju, et seltskonda on nüüd peaaegu igaühel asja. Kui varem oli seltskonnaelu kõrgklassi privileeg, siis praegusel sajandil on sellest saanud lihtrahva võimalus meelt lahutada. Aga see võte ei hakanud filmis tööle nii, nagu võinuks loota. Paar pilti filmielust: mees kõnnib valge kattega lavapõrandal, kuni jõuab ääretule valgele lumeväljale ... teine mees osaleb hobuste võiduajamisel, kuni hobune laval kukub ...

Keira Knightleyle ei ole midagi ette heita. Ta on nii ilus inimene ja ma olengi harjunud teda pigem kostüümidraamades nägema. Võib ju möönda, et ta on kogu aeg ühesugune, aga see ei sega. Anna osa oli ta lahendanud liiga hüsteeriliselt. Samas peab Anna paistma selle ühiskonna keskelt, kus ta viibib, ja siinkohal on viga juba lavastuses tervikuna ning vürst Vronskis. Aaron Taylor-Johnson ei sobi vürst Vronski ossa. Saan aru küll, et ta on inglaslik arusaam tänapäeva donjuanilikust mehest, aga raamatu-Vronski oli AADLIK. Taylor-Johnsoni kehastatud Vronski on blondeeritud lokkidega ilueedi, kes kuidagi ei kanna välja kõrgaadlikust mundrikandja osa.

Vastukaaluks on kaks väga head rolli. Jude Law teeb Kareninina ühe oma parima rolli. Mul kulus natuke aega, et aru saada, et see on Law. Ja teine oli "Kuninglikust armuloost" tuttav Alicia Vikander, kes "Anna Kareninas" mängis Kittyt.

Nii suurt romaani lavale seades peab paratamatult midagi võtma ja midagi jätma. Wright pole tahtnud midagi välja jätta (kuigi paratamatult jätab, ja siis juba mitte eriti õnnestunult) ja kokkuvõtteks jääb mulje, nagu joostaks romaanist kiiresti läbi. See jooks on väsitav ja tüütu. Keegi ütles või kusagilt lugesin, et lõpus juba oats, et tuleks see rong ometi rutem ... Avastasin end seda lugedes mõtlemast, et venis jah ja tüütuks muutus kah. Anna siniste seintega korteris pidigi olema võimeline ainult hullusteks. Milleks siis veel vaidlus või püüd midagi päästa?

Lapsest oli hirmus kahju. Aeg-ajalt tuleb ikka meelde lapse küsimus, et miks sa pead ära minema. Jälle üks võte, kuidas nüüdisaegsust toonitada. Aga rong ei jää tulemata. Kõik on endistviisi. Esialgu näib jäävat kah.

Tõnis Mägi ja Muusik Seifi kontsert

Kuulu järgi olevat Muusik Seifi hiljutine kahekontserdiline tuur Brüsselis ja Luxembourgis olnud bändi esimene välisreis läände nii, et bänd oli täiskoosseisus esindatud. Tegelikult ütles seda Tõnis Mägi isiklikult nii laval kui ka ERRi uudistele antud intervjuus. Luxembourgi-kontsert oli vägev, bänd sõna otseses mõttes avanes ja saalitäis rahvast võis rokkida nii, kuis jaksas.

Tõnis Mägi ja Muusik Seifi kontsert moodustas teise poole suurest Eesti-Soome rockiõhtust. Esimest poolt täitis soomlane Kauko Röyhkä. Jõudsime kohale siis, kui soomlane juba tükk aega laval kitarri tinistanud oli ja tõtt-öelda kujunes tema esinemise kuulamine eelkõige õhtusse sisseelamiseks. Kui Mägi ja Co. lavale tulid, vahetati justkui kanalit. "Kuldaja rock'n'roll" tõmbas publiku sekunditega käima ja ülejäänud õhtu oligi kui üks suur rock'n'roll. Laulud said otsa ja bänd pidi kaks korda lavale tagasi tulema. Teisel korral mängiti ja lauldi esimest lugu, sest muud lihtsalt enam polevat.

Ei tehta niisugust muusikat enam. Raske öelda, kas põhjus peitub raudses eesriides, mis pani loojad eriti loominguliselt tegutsema (kuigi väga-väga häid on ju teiseltpoolt raudset eesriiet ka omajagu), aga moodne infoühiskond muudab publiku kindlasti pealiskaudsemaks. Täna on iidol, homme tahaks midagi teistsugust. Vaheldust on kogu aeg vaja. Kuni tulevad jälle need kolmkümmend aastat tagasi laulnud ja mänginud mehed. Nad ei tekita isegi nostalgiat, nad lihtsalt on. Meeled saavad vabaks ja muusikast saab elu.

Laupäev, 2. veebruar 2013

"Torino hobune" - sada protsenti puhas kunst

Béla Tarri "Torino hobuse" (A torinói ló) kunstilises väärtuses ei ole põhjust kahelda ja sellel teemal ei ole ka põhjust pikemalt peatuda. Režissöörina on ungarlane selle filmi näol loonud teose, mis apokalüptilisuses sunnib mõtlema näiteks Lars von Trieri "Melanhooliale". Tähelepanuväärne on, et kaks nii võimast maailmalõpu meeleolu kirjeldavat filmi valmisid 2011. aastal. Ja teine tähelepanuväärne asi on veel - "Torino hobuse" mustvalge (hall?) vastandub "Melanhoolia" puhastele värvidele. Kas maailma lõpus on kõik hall või hoopis kirkavärviline?

Sattusin hiljuti lugema ühte teaduslikku artiklit Cormac McCarthy "Tee" maastikest. Mäletatavasti oli sealgi kõik surnud, hall ja kõle. "Torino hobuses" ei näe päevavalgusest hoolimata mitte kordagi päikest. Kogu aeg ja kõikjal on lakkamatu tugev tuul, mida saadab Mihâly Vigi ilmeksimatult äratuntav muusika. Seda muusikat kuuldes hakkab film kohe silme eest läbi roomama.

Ma ei ole eluski nii staatilist filmi näinud! Omaette lugu oleks väärt tegelikult protsess, kuidas ma "Torino hobust" vaatasin. Esimese hooga jaksasin vaadata umbes kolmandiku filmist. Oli juba hiline õhtu ja väsimus murdis vaataja jõuga maha. Paaril järgneval õhtul ei leidnud aga kuidagi aega ja tahtmist, et edasi vaadata. Film meeldis, aga nüüd oli ju teada, et selle jaoks on vaja olla õiges meeleolus. Esimese kolmandiku kaadrid olid kogu aeg silme ees. Siis tulid meile külalised ja muu hulgas tuli jutuks, et vaatasime vot-sellist-filmi, aga lõpuni vaadatud kuidagi ei saa ... Hakkasime kõik koos uuesti algusest vaatama. Lõpuni välja.

"Torino hobuse" aluseks on Friedrich Nietzsche kohta räägitav legend, kuidas ta Torinos 1889. aastal pekstava hobuse kaitseks välja astus ja kogu kogemusest sellise šoki sai, et ta kuni surmani enam sõnagi lausuda ei suutnud. Tarri film näib rääkivat sellest hobusest, õigemini hobuse peremehe saatusest, pakkudes halastamatu sissevaate leibkonna (inimkonna?) hävingusse. Tuulisel tühermaal elavate isa ja tütre argipäev on surmtüütult argine, kuid ometi realistlik - tänu tegevuse toimumisele enam kui sada aastat tagasi. Inimesi oli palju vähem ja sellised eikusagil paiknevad majapidamised absoluutselt ühesuguste hommikute, päevade ja õhtutega võib-olla tavapärane. Kuidagi sai mees endale tütre, kes tema eest nüüd hoolitseb, ja kuidagi satub talle külla teine mees, kes jutlustab maailma hukkaminemisest, kuidagi leiavad tee hurtsikuni mustlased, needes kõik ära.

Ei ole kerge olla inimene. Ma ei jõua kunagi ära imestada, millest tuleneb inimese elutahe, elujanu ... Kord lapsepõlves rääkis keegi vanem ja targem inimene, et kui hobune enam ei tõuse, ei ole temaga midagi teha. Võtsin seda tarkust sõna-sõnalt ja pole viitsinud hiljem süveneda ja uurida, millal see "enam" täpselt on. Igatahes ei ole hobusekannatus ju pelk sõnakõlks. Kui see katkeb, siis polegi enam midagi teha. Pöördvõrdeliselt rohkem kui sajandi tagusele ootamisele annab tänapäevane kiiresti-kiiresti ja rohkem-rohkem ikka sama tulemuse. Lõpu.

Raputav film, mis pakub vapustava kõrvalpilgu elule ja maailmale. Kui on kõle, siis nii vänget tunnet pole meie ühiskonnas enam jupp aega kogeda saanud.