"Rünnak Valgele Majale" sisaldab palju klišeesid, mistõttu on tegevuskäik suuresti ette teada. Samas ei ole põhjust režissöör Roland Emmerichile midagi ette ka heita, sest omas "žanris" ehk suvekinofilmide hulgas on film ju ok. Tabasin end korduvalt mõttelt, et demokraatia Ameerika Ühendriikide moodi on nagu ülemdiktatuur. Filmi lõpp on sellises lihtsameelsuses väiklane, aga (tänapäeva lääne) inimesed armastavad ja vajavad kangelaslugusid. Kuidas sa muidu ühte kassafilmi teed?! Lihtsalt elegantsem on, kui kangelane tuleb majarusude vahelt välja, lükkab riietelt tolmu maha ja asub seejärel ajakirjanikele intervjuusid andma. Filmis kujutatakse kena paksu värviga mitut karakterit alates Valge Maja giidist ja lõpetades USA mustanahalise presidendiga. Turvameheks pürgiv isa ja tema teismeline patrioot-tütar on aga mitmes mõttes ülepingutatud.