R.A.A.A.M. osaleb oktoobris kahel välisfestivalil

R.A.A.A.M. osaleb oktoobris kahel välisfestivalil - Wrocławis ja New Yorgis.

11.-18. oktoobrini 2013 toimub Poolas Wrocławis teatrifestival Dialog. Seal mängitakse kahel korral "Antigonet". Etendused toimuvad:

- reedel, 11. oktoobril 2013 kell 19.00 ja
- laupäeval 12. oktoobril 2013 kell 18.00.

3. oktoobrist kuni 24. novembrini 2013 toimub New Yorgis monoteatrite festival United Solo festival. Seda on nimetatud maailma suurimaks monoteatrite festivaliks. Kõik etendused toimuvad Theatre Row saalis. R.A.A.A.M. osaleb tänavusel festivalil lavastusega "Soolo", mida mängitakse:

- teisipäeval, 22. oktoobril kell 19.00.

"Vaikse ookeani võitlus" ja "Rünnak Valgele Majale"

Pealtnäha ei ole need kaks filmi kuidagi koos vaadeldavad. Üks - "Vaikse ookeani võitlus" (Pacific Rim) - on hiidmonstrumite sõda Vaiksel ookeanil, mis räägib hea fantaasia korral loo sellest, mida tähendab võitlus loodusjõududega ja kuidas inimesed tsunamitest jagu saavad. Teine - "Rünnak Valgele Majale" (White House Down) - on märul, kus rünnatakse Valget Maja ja USA presidenti. Film on klišeesid täis, aga tegelikult täitsa tore suvine meelelahutus. Põhjus, miks ma mõlemast korraga kirjutan, on lihtne - vaatasin kahel järjestikusel päeval ja aitab vast paarist reast küll.

"Vaikse ookeani võitlus" tõukub režissöör Guillermo del Toro soovil jaapani robotikultuurist. Tegevus toimub Vaikse ookeani kaldal olevates linnades. Inimeste teadvusesse on kirjutatud, et maailmalõpp pole enam kaugel, sest pidevalt tuleb ookeanist koletisi-kaijusid, kelle vastu ei aita ükski relv. Üksnes ülisuured robotid suudavad nendega veel võidelda, sedagi siis, kui roboteid juhivad tugevad ja distsiplineeritud jäägrid. Häid jäägreid on vähe alles jäänud. Keeruliste robotite taga on niisiis inimesed ja kuigi film on stampe täis, on lugu ometi nauditav ja tehismaailm alles inimese võimuses. Süngust "võitluses" ei ole, põnevust ja inimese muret tuleviku pärast on aga ohtralt.

"Vaikse ookeani võitlus" on kuuldavasti väga suure eelarvega film. Õnneks on tulemus niisugune, et algusest lõpuni on põnev ja lugu terviklik. Isegi mitmetasandiline, sest mulle kangastus tõepoolest sürrealistlik tõlgendus loodusjõudude pealetungist. Tsunamid ja merest tõusvad jamad on viimastel aastatel päris ägedaks läinud.

"Rünnak Valgele Majale" sisaldab palju klišeesid, mistõttu on tegevuskäik suuresti ette teada. Samas ei ole põhjust režissöör Roland Emmerichile midagi ette ka heita, sest omas "žanris" ehk suvekinofilmide hulgas on film ju ok. Tabasin end korduvalt mõttelt, et demokraatia Ameerika Ühendriikide moodi on nagu ülemdiktatuur. Filmi lõpp on sellises lihtsameelsuses väiklane, aga (tänapäeva lääne) inimesed armastavad ja vajavad kangelaslugusid. Kuidas sa muidu ühte kassafilmi teed?! Lihtsalt elegantsem on, kui kangelane tuleb majarusude vahelt välja, lükkab riietelt tolmu maha ja asub seejärel ajakirjanikele intervjuusid andma. Filmis kujutatakse kena paksu värviga mitut karakterit alates Valge Maja giidist ja lõpetades USA mustanahalise presidendiga. Turvameheks pürgiv isa ja tema teismeline patrioot-tütar on aga mitmes mõttes ülepingutatud.

Mõlema filmi puhul üllatas, et polnud klassikalist läbivat armastuslugu. Nõnda mõeldes näib armastusliin olevat nüüdisaegses vikerkaarevärvilises suhterägastikus teisejärguline, üldisem õigete väärtuste austamine on rohkem hinnas. Ongi huvitavam. Mõnusad pretensioonitud filmid, kuigi "Vaikse ookeani võitlus" on nii tehniliselt kui ka idee poolest terviklikum. "Rünnak Valgele Majale" kätkeb tegevuspaiga tõttu ühest küljest korrektseid sõnumeid, teisest küljest aga kajastab kontsentreeritult trafarette, mille esitamisest paremat näidet kohe ei meenugi.

Pöörased tokerjad meenutavad Anija meeste sõjakäiku ja muud

Milline visuaal ja kokkukõla! Värvidemäng Anija mõisa pargi suurte tammede alla rajatud pöördlaval ilmestab lavastuse stseene ja need hakkavad kõnelema meie endi takust lugu. Anne Türnpu ja Eva Klemetsi lavastatud "Tokerjad, pööramäng Anija meeste mälestuseks" on hästi eepiline näitemäng, mis jääb tänavusest suvest meelde kui võimsaim teatrielamus. Just siis, kui tundub, et kogu aegruum on ära kasutatud, ilmub jälle midagi uut, veel võimsamat. Eestlane raiub lohel järjepanu päid maha, aga kohe kasvab uus asemele. Võõras raiub meie päid, aga eestlane ei jäta jonni, kasvatab ka uue. Suurvormilisust lisab imeliselt kõlav noorte segakoor Vox Populi, kinnitades, et (koori)laulus on uskumatult palju väge. Mis sellest, et sugugi mitte kaua aega tagasi oli eestlase selg verine, käed rakkus, nägu hall ja silmad näljast auku vajunud, eestlane ikka laulis ja laulab.

"Tokerjate" aluseks on Eduard Vilde "Kui Anija mehed Tallinnas käisid", aga pole unustatud, et teatrietendus peab kõnelema oma ajas. Tegijad otsivad muu hulgas vastust küsimustele, kuidas ja kas me sobitume Euroopasse ja maailma või kuidas meid laiemalt mõistetakse, kuidas oleme jõudnud siia, kus me parasjagu oleme. Eelkõige oleme teel.

"Tokerjad" on võimsate efektidega lavastus, kus üksikutel näitlejatel on ilma toetava ansamblita raske mõjule pääseda. Ansambel on võimas, kehastudes kujundite taustal nendeks, kellele ja kellega saab kaasa tunda, või nendeks, kelles nähakse variserlikku nahahoidjat, või nendeks, kes arvavad endast põhjendamatult palju. Bert Raudsep mängib Hans Tertsiust, kes tarmuka ja julge eesti mehena ajab taga õiglust, millele tal õigust pole. Hirmus hästi mängib! Ümberkehastumisvõime kõiki astmeid näitavad Ott Aardam, Lauri Kaldoja, Mart Koldits ja Kristjan Sarv, kelle täita on rollid alates pärisorjadest kuni Vene tsaarini välja. Sinna vahele mahub nii tähtsaid kirikutegelasi, aadlikke kui ka Vene saadikuid. Naised jäävad põhjendatult tagaplaanile, sest nende roll on tagajärgede ja tegeliku valu kujutamine. Helena Pruuli ja Maria Uppin kehastavad nooruse jõudu ja elu kordaminemise tähtsust. Õhtupimeduses ja augustiöös nende valu vaadates kihvatab ja karjatab vaataja meeltes selle sajandi hillitsetud raev. Maret Mursale jäävad tsarinna, kõrgi aadlidaami ja eesti ema rollid.

Etendus algab pärast päikeseloojangut. Alguses ei ole veel pime, kuid rehepeksustseen tungib luust ja lihast läbi, andes juba esimestel minutitel aimu ees ootavast võimsast teatrielamusest. Iga kujund on nii ilmekas, et tekib tahtmine veel mõnda teist etendust peale esietenduse vaadata. Seda ilu ja valu on korraga liiga keeruline meelde jätta, läbi mõelda ja enda sees kasvama panna. Aga ka lihtsalt vaatemänguna on "Tokerjad" igas mõttes lummav. Hing jääb korraks kinni, naerda saab ning tõrvikutega valgustatud teel ühtepidi mõisaaita minnes tärkab lootus, et kõik on võimalik ja alles ees. Pärast sama teed tagasi tulles ja tagasi vaadates on tõrvikuid justkui rohkem ning kangastub pilt, nagu ollaksegi teel Tallinnasse.

Tulen kunagi veel Anija mõisa kiviaia äärde piiluma, sest olen kindel, et Kristjan Sarve kummituslik kuju on endiselt mõisahoone katusel ja kinnitab, et ammu oli aeg orjarüü seljast heita. Harva juhtub, et kavalehele kogutud tsitaadid hakkavad rääkima. "Tokerjate" puhul hakkasid, ja näitasid me esivanemate ja meie endi taga vaba inimest, kes ei peaks kelleltki endale maad või õigust ostma. Meie vabadusel on rohkem värve kui mullavärv. Hea meel on, et kogu värviskaala siin nii otseses kui ka kaudses mõttes ära näidati. Ja muidugi - mulgipuder maitses pärast seda pöörast üht- ja teistpidi näidatud ajalooetendust väga hästi!

"Preili Julie" Kõue mõisas

Kõue mõis on sellel suvel olnud juba kahe väga hea lavastuse mängupaik. Mai lõpus mängiti "Lähedust" ja nüüd siis Roman Baskini lavastatud "Preili Julie". Ei oleks uskunud, et Strindbergi tekst niiviisi puudutada suudab ja tänapäeval sedavõrd aktuaalselt mõjuda võib. Pigemini ootasin võimalust maitsta Kõue mõisa restorani roogasid, sest esimesel korral seal käies oli peamaja ja ühtlasi restoran reserveeritud. Etendus võinuks pärast imelist õhtusööki õhtule punkti panna. Tegelikult jäi restoranist ja hiljem tihedas vihmas mängitud etendusest meie taasiseseisvumispäeva õhtut iseloomustama ja meenutama üks sõna - täiuslik.

Kui proovida kujutleda, milline on kohaspetsiifiline teater, siis "Preili Julie" on kindlasti hea näide. Mõisahoone nurga taga olev lava on ühtaegu nii teenijatubade, mõisa tagahoovi kui ka jaaniöö valguses sündiva hulluse mängulava. Sinna ei olegi midagi muud peale paari tooli, laua ja pesupali vaja. Valged linad ja riided kuivavad vaheldumisi nööril või ligunevad pesukausis. Inimesed samamoodi. Krahvitar Julie (Kersti Heinloo), Jean (Andres Mähar) ja Kristin (Kati Ong) demonstreerivad selles autentses ruumis klassikonflikti. Näidendi värskendatud tõlge hakkab väga heade näitlejatööde kaudu vaatajaga valusalt rääkima. Ainuüksi näitlejate pärast võiks "Preili Julie" seekordses lavastuses näha sarnasust Kurgjal mitu suve mängitud "Ihaga jalakate all". Süngevõitu sisuga lavastused, mida Roman Baskin nimetab kiredraamaks, ei pruugi üldse olla halb valik suve- või vabaõhuteatriks. Häid näiteid on ju veel.

Kersti Heinloo preili Julie on esmapilgul küps, vanamoodsat silmakirjalikkust, väiklust, kombekust vihkav preili, kes on hiljuti kihluse tühistanud. Ideaalid purunevad ja soov veel midagi päästa päädib uute kuritegudega (loe: isa järelt varastamisega). Ainus väljapääs on põgenemine. Kehtib senini, kuigi praegusel ajal on põgenemine asendunud tinglikumate tegevustega - kes vahetab nime, kes sulgeb suhtlusvõrgustiku konto ... Preili Julie jäi Siisikesest ilma. Alati kannatavad enim need, kes pole milleski süüdi. Heinloo rollilahendus on nii meisterlik, et jääb meelde kui üks selgemaid aristokraadi näiteid. Ta kehastab ka tänapäevast enesekindlat naist, kes kogeb (või nüüd juba teab iseenesestmõistetavalt?), et tasuta lõunaid ei ole.

Jean proovib võimalusteküllases maailmas leida teed helgesse tulevikku, teisisõnu rikkaks saada. Eks ta usub, et raha annab võimu ja teeb õnnelikuks. Väga ilmekalt mängib Andres Mähar välja ühest äärmusest (ennasttäis lakei) teise (alandlik lakei) kulgeva värvigamma. Ta on vajaduse korral macho, kuid siis jälle alandlik teener. Kusjuures alandlikkus on tema puhul kaheti mõistetav: see on tingitud argusest ja salakavalusest. Spekter on hämmastavalt lai.

Kristin kehastab aga teenijatüdrukut, kes oleku ja hääle poolest on väga tõetruu. Ajal, mil rikas, kõrgest soost majapreili laskub madala(ma)le, lootes pääseda seisuslikest kohustustest, ja vaene teenija Jean proovib vahendeid valimata saada kellekski tähtsaks ja suureks, on Kristin oma muutumatuses kui etalon, kes näib uskuvat vaid lunastusse. Ega temasugusel polegi midagi karta, sest koht kastirägastikus on tal sama hästi teada kui see, et tema ülesanne on sakste musta pesu pesta. Väga hästi tuleb välja.

Väga nauditav lavastus ja väga head näitlejatööd panevad vaataja hiirvaikselt istuma ja vaatama. Pinge on kogu aeg õhus. Aeg-ajalt vanal müüril kõndivad näitlejad on kui köielkõndijad eluteatri tsirkuseetenduses.

Restorani kohta veel niipalju, et seal pakutavat peab ise kogema ja maitsma. Varuge rohkesti aega (õhtusöögi kolmeks käiguks vähemalt kaks ja pool tundi), sest see on üks väheseid kohti Eestimaal, kus toit ja seda ümbritsev on nii ehe ja eriline, lausa taevalik, kus saab end liialdamata krahvi või krahvinnana tunda.

Järjepidevust hoides

Olen lõpmata tänulik, et elan sellel maal ja et mu ümber on inimesed, kes ei lase unustada, kui oluline on iga hetk, mil eestlaste ühtehoidmise tunne paneb südame seletamatul moel korraga nutma ja naerma. Mis peamine - hing laulab. Aitäh teile, mu kallid!

Tartu laululaval 19. augustil toimunud öölaulupeole läksin teadmisega, et üks väga kallis inimene laulab kooris. Ilm oli nii päeval kui ka õhtul imeilus ja arvestasime, et oleme kontserdil seni, kuni külm hakkab või väsimus võimust võtab. Repertuaari nimekiri ehmatas pikkusega, aga pole soojendavamat asja kui eestlaste ühtehoidmise tunne. Eestlased, mina nende hulgas, vajavad muidu paariruutmeetrilist isiklikku ruumi, ent laulupidudel võetakse üksteisel käest ja ümbert kinni. Nii ei saa ju külm hakata või ära väsida! Lihtsalt seisad või istud, vaatad ja kuulad, tunned oma vaikset eestlase moodi armastust ja tead, et mitte kusagil maailmas ei ole sellele jõule vastast. Mitte kusagil! Ja ma olin lõpuni. Ei tulnud mõttessegi varem ära minna.

Kogumulje kontserdist oli kirjeldamatult võimas! Sain aru, et inimesi oli kohale tulnud nii palju, et ei mahtunud sissegi. Kuna meie saabusime alguseks, siis saime sisse (veel) kenasti ja ülevalt nõlvalt allapoole liikuda ka. Päris ees oli tol hetkel ruumi küll.

Kava oli koostatud nii, et esimeses osas lauldi Tartu-ainelisi laule, seejärel tulid uuemad laulud, mis on ühte- või teistpidi seotud nooremate lauljatega, kes moodustasid põhiosa õhtu solistidest. Viimases (ja pikimas) osas olid isamaalised laulud, kaasa arvatud näiteks Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu. Üksnes Tormise tsüklit ei oleks tohtinud lõppu panna. See on küll hea, ja tegelikult oli väga hea mõte näidata laulukaarel samal ajal videopilti, aga selline muusika ei sobi viie-kuuetunnise isamaalise kontserdi finaali eellooks. Millegipärast arvan, et seda ei olnud hea esitada niiviisi ka kooridel, kes pidid pikalt oma järge ootama. Publikust pole mõtet rääkidagi. Sellest, kuidas rahvas aina lahkus, sündis sõnum, kuidas eestlane käitub, kui talle miski ei meeldi. Tõuseb püsti ja läheb ära. Lihtsalt.

Publik elavnes tuntavalt, kui lavale tuli Ott Lepland. "Kuula" oli ainus laul kogu kontserdi jooksul, mis läks kohe kordamisele. Olen nüüd paar korda vaadanud ka selle videosalvestust ega väsi imetlemast, milline vägi on selles laulus. Kogu õhtu (või öö?) tipphetked olid mu jaoks aga Oti lauldud "Eesti muld ja Eesti süda" ning "Eestlane olen ja eestlaseks jään". Koos Rein Rannapi klaverisoologa mõjus see nii, et ... Gerli Padari lauldud "Eesti lipp" oli samuti võimas. Sandra Nurmsalu "Väike Eestimaa" oli aga vist parim uus lugu. Vähemalt mina ei olnud seda kunagi varem kuulnud. Viis isamaalist laulu kõlasid ägedalt. Ja nii edasi. Seda pidi tundma, nägema ja kuulma. Seal pidi lihtsalt kohal olema.

Peo lõpetas "Ta lendab mesipuu poole". Ma ei tundnud sellel peol tegelikult üldse puudust ei Ivo Linnast ega Tõnis Mägist (kes laulis küll "Palvet"). "Ei ole üksi ükski maa" ühislauluna ei ole praegu laulduna ehk enam päris see, mis ta oli 25 aastat tagasi, ent kas ei ole tore, et meil on hulk noori lauljaid, kellel armastus Eesti vastu on kõigutamatult sügaval südames, kellel on julgust ja oskust väljendada muret Eestist lahkuvate sõprade pärast või kellel on tarmukust öelda meile "Elagu Eesti!" Meie president ju ei tänanud isegi 800-liikmelist koori ja soliste. Mulle meeldib, et noored suudavad ja tahavad seda kodumaa armastuse tunnet (edasi) kanda, et nemad tahavad praegu rääkida asjadest nii, nagu nemad elu näevad ja mõistavad, et nad rõhutavad väärtusi nii, nagu nemad oskavad. Ma olen ilmselt ise liiga noor, aga mul on siiralt hea meel, et me kestame edasi. See on järjepidevus! Mul on hea meel käia teel, mis kulgeb põldude ja metsade vahelt peaaegu nähtamatult, aga kindlalt tulevikku.

Imetluse ulmas "Minu Prantsusmaa"

"Minu Prantsusmaa" oli pärast ilmumist pikka aega raamatupoodide müügiedetabelite tipus. Keerutasin seda aeg-ajalt poes käes ega suutnud otsustada, kas ostan paberraamatu või elektroonilise eksemplari. Juuni lõpus kinkis selle raamatu mulle aga hoopis üks kallis sõber. Seejärel möödusid paar nädalavahetust rõdul päevitades ja "Minu Prantsusmaa" sireliveini aroomist joobudes.

"Minu Prantsusmaast" õhkub tohutul hulgal positiivsust. Pole just väga tavaline, et "reisist" ja "kogemustest" kirjutatakse ainult positiivselt, et elu on kui luule, mida võib sõrmeotstega puudutada ja milles on jäävat ja armastust rohkem, kui ette kujutada oskaks. Eia Uus kirjutab, elab ja naudib, ja lugeja naudib ka ... See raamat muudab unistuse romantilisest Prantsusmaast tõelisuseks. Palju keskendutakse küll Normandiale ja Pariisile, ent autor satub paaril korral ka Lõuna-Prantsusmaale. Prantsusmaa on suur ja eriilmeline, aga vanu losse on seal tõepoolest palju. Inimesed elavadki nagu muinasjutus, kui maja üks külg piirneb jõega ja selle asemel, et minna mööda teed edasi, tuleb võtta paat ja aerutada. Olen alati uskunud, et ilus loodus muudab inimesed ilusamaks ja rikastab. "Minu Prantsusmaa" muudab lugeja paremaks inimeseks! Igas lõigus, lauses, sõnas, isegi silbis on tunda autori armastust.

Kirsina tordil mõjuvad kunsti- ja kultuurijanust sündivad elamused. On tajutav, et autor on palju lugenud. See, millist muljet on talle avaldanud mõne kirjandus- või kunstiteose näiliselt teisejärguline detail, ja kuidas see siis reaalsuses, oma päriskeskkonnas meeli erutab, ajastutruult end aimata laseb, tegi lihtsalt kadedaks. Mina ei mäleta tihtilugu selliseid detaile, teiseks kujutan kirjelduste kaudu kogetud asju ja pilte hoopis teistmoodi ette ja kui need on juba kujutluses tekkida jõudnud, siis tegelikkuses neid asju, kohti või pilte kohates kipub olema nii- ja naapidiseid kogemusi.

Pisut on ikka negatiivset ka. Justkui möödaminnes mainib autor mõnel viimasel leheküljel bürokraatlikke jamasid, millest Prantsusmaal elades üle ega ümber ei saa. Jääb mulje, et need on viimane piisk karikasse ja just siis on õige aeg koju tagasi pöörduda. Eks ring sai täis ja oskus õigel ajal lõpetada on ainult kiiduväärt.

Raamatu menu põhjuseks ei saa olla mitte ainult eestlaste Prantsusmaa-armastus ja -igatsus, vaid kindlasti ka juba lugenute soojad soovitused, rääkimata võimalusest, et niisuguses koguses kauneid mälupilte ja elukirjeldusi võib tõepoolest üsna kindla peale sõpradele kinkida. Kirglikud prantslased elavad kirglikult, aga nad on moodsad. Seetõttu ei tundunud isegi lahutava perekonna elu väljakannatamatu. Autor püüdis küll vastastikust hõõrumist ja koosolemise talumatust edasi anda, aga see jäi suure armastuse taha aupaklikult varju. Õhuline ja kerge raamat. Nagu hea prantsuse vein, millel on ometigi alati iseloom.

Muusikal "Arabella" Birgitta festivalil

Lastele ja noortele mõeldud lavastustel on muidu tõsisema muusika või sisuga festivalide repertuaaris oluline roll - kasvatada uut publikut, järelkasvu. See eesmärk oli arvatavasti (kaudselt) ka tänavusuvise Birgitta festivali korraldajatel, kui etenduste loetellu lisati kaks "Arabella" etendust. Muusika kirjutas Olav Ehala, Aino Perviku lasteraamatu "Arabella, mereröövli tütar" põhjal kirjutas libreto Leelo Tungal, lavastas Margus Kasterpalu, kunstnikutöö tegi Rosita Raud, koreograaf oli Oleg Titov jne. Peaosas ehk Arabellana tegi kaasa Maria Soomets ja tema isa Taaniel Tina rollis oli Hannes Kaljujärv Vanemuisest. Lisaks veel mõni Linnateatri näitleja, Priit Volmer Estoniast, Tanja Mihhailova ja mustlasansamblid. Tahtmata kellelegi nendest tublidest ja toredatest inimestest liiga teha, pani lõpptulemus ikkagi õlgu kehitama. Üldmulje oli lihtsalt igav.

Muusikali puhul on oluline muusika, ja siinkohal tuleb kahjuks nentida, et Olav Ehala helilooming ei suuda enam parimagi tahtmise juures üllatada. Kõik oli ammukuuldud. Midagi "Kaotajatest", midagi omaaegsest "Nukitsamehe" filmist, midagi veel kusagilt. Lavastuse muusikalist poolt on väga hästi analüüsinud Alvar Loog Postimehes. Lisada oskaks ehk vaid, et Priit Volmer Raudpatsina lõi nii sarmi kui ka bassiga. Veiko Tubina räppiv kokk oli hästi lahendatud. Maria Soometsa ja Rain Simmuli harmoonia sobitus väidetavalt (!) positiivse lõpuga lavastusse.

Esimesest vaatusest jäi eredaimalt meelde Simmuli rändaja, kes mingil müstilisel moel viis teise vaatuse lõpuks kogu piraatide laeva meeskonna eesotsas Arabellaga lihtsalt transsi. Võib-olla olen ma liiga rikutud, aga tegelikult on ju piraadid tänapäevalgi olemas ja selles lavastuses jäeti neist ikka väga leebe mulje. Tänapäeval ei vehi ükski piraat pelgalt noaga ja kuigi "kohustuslik" püssipauk olnuks lavastuses ebaoriginaalne, mõjunuks see vähemalt tõsiseltvõetavalt. Lapsi ei tasu ka alahinnata, see tähendab, pole mõtet arvata, et nad ei tea (kas või Hollywoodi filmide põhjal), milline üks tõeline mereröövel välja näeb või kuidas end üleval peab. Vist ainus koht, kus võis tunda natukenegi hirmu, oli siis, kui Arabella oli Raudpatsi käes vangis, käed selja taha seotud ja suu kinni tõmmatud. Lavastuse lõpus neelas vajuv vesi kaks laeva - vabandust, aga see oli selle konkreetse lavastuse kontekstis pigem karjuv ebaõiglus kui hea lõpp!

Raudpats ja Rosita tulid mängu teises vaatuses. Nende etteasted mõjusid värskendavalt, kuid igava lavastuse üldmuljet ei suudetud sellega enam päästa. Dialoogid ja vastuolud ei viinud kuhugi välja. Tina vangi langenud ärimehe saatus jäigi lahtiseks. Raudpats ja Co. ähvardasid mehe ära tappa, aga siis arvasid jälle, et võib-olla on temast kastide tassijana hiljem kasu ... Hannes Kaljujärv on sisemise jõuga näitleja, mistõttu ta muidugi teeb laval nii, nagu on vaja, aga talle oli raske kaasa tunda või elada.

Pirita kloostri varemete vahelt vihmamärjas ja jahedas augustiõhtus kodu poole teed otsides jaksasin vaid mõelda, et miks seda muusikali oli vaja Birgitta festivalil ja kloostrivaremetes ette kanda? Tühi tunne mu sees polnud üldse mitte seletamatu, sest olgem ausad, nähtud lavastuses oli lavastaja jätnud näitlejad suuresti omapäi. Soometsa Arabella on pipilik, kui ta alatasa ütleb, et peab isa juures olema ega suuda kujutleda, kuidas isa ilma temata hakkama saab. Einoh, tõsiselt, kas tänapäeval lohutab kedagi seepeale veel teadmine, et ta isa on taevas ingel vms? Näitlejad näisid mängivat nii, nagu tekstiraamatus seisis. Head näitlejad saavad sellega suurema vaevata hakkama. Nii et ma kiidan näitlejate valikut, aga praegused lapsed väärivad palju paremat Arabella-lugu. Ka muusikaliselt.

Detsembris on "Arabella" Ugala teatri mängukavas.

"Hamlet" Rakvere linnuses

Roman Baskini lavastatud "Hamlet" Rakvere linnuse kapiitlisaalis on üks päris uudne ja moodne võimumängudesse sissevaade. Neile, kes klassikatekstidega mängimist ja trikitamist ei armasta, see muidugi ei ole, sest lavastuses on Shakespeare'i tekstiga väga vabalt ümber käidud - siit-sealt kärbitud ja ümber tõstetud. Ikka selle tõestuseks, et Hamlet elab ja mõrvad võimu pärast pole kuhugi kadunud. Siiski ei lähe elus kõik päris õlitatult. Rõhuasetuse poolest ägedalt päevakajalise "Hamleti" puhul hakkab kripeldama kõikuv tempo.

Saalis tervitab vaatajat suur ekraan. Kutsutakse üles valima ilmeksimatuid ning vahendatakse päevapoliitilisi sõnumeid ja riigimeeste öeldut. Võtmetegelane Hamlet Üllar Saaremäe kehastuses oli eelkõige kättemaksja, mitte õigluse eest seisja. Või pidi olema. Hamleti sisemine kindlameelsus ja õiglustunne põrkub jõhkrusega. Oma kohta ja rolli sobis palju paremini Indrek Saar Claudiusena. Tal ei näinud olevat muid illusioone, kui mängida võimulolijat. Lihtne! Üksnes tema monoloog "Mu süü on jälk ..." pani hetkeks kahtlema ja kõhklema, mis on päris ja mis on poliitika. Nii Hamlet kui ka Claudius on kindlalt pildil (üks opositsioonis, teine koalitsioonis). Gertrudi (Epp Eespäev) roll niiditõmbajana jääb pisut arusaamatuks, kuigi esimesele vaatusele tervikuna pole eriti midagi ette heita. Eluline thriller vaheldub pehmelt vajalike ja teada-tuntud "Hamleti" käikudega.

Teises vaatuses näisid aga tegijatel ideed otsa lõppenud olevat või mindi lihtsama vastupanu teed ja lähtuti sellest, et näidendi teise poole sündmused on niigi teada-tuntud ja nii võib neid ka lihtsalt markeerida. Esimeses vaatuses lepiti laua taga justkui tegevusplaan kokku, jagati ülesanded kätte ja hakati siis tegutsema. Teine vaatus mõjus kohati lihtsalt epiloogina, mitte tulemuste või tagajärgede analüüsimisena. Sealt jäi meelde stseen hauakaevajaga (mis on tähenduslikult ka mitmel lavastuse reklaamfotol). See oli tõepoolest õnnestunud. Tõnis Mägi ja Kärt Johansoni etteaste oli aga kummaline, sest kuigi Mägi esines mitte ainult vokaalselt vaid ka füüsiliselt nii, et vaataja pilk tardus, ei saanud ma Kärt Johansonist aru. Kas tal ongi nii nõrk hääl või oli tal sel korral hääl lihtsalt ära?

Monoloogid lisasid küll tekstile ja lavastusele sügavust, ent need ei haakunud enam hästi tänapäeva poeesiakauge ja proosalise rütmiga. Tekkis ka kahtlus, et teises vaatuses sai aeg otsa. Mitu olulist stseeni olid välja jäänud või suletud uste taha tõstetud. Sümbolina mõjusid need kui kuluaarijutud või tagatubades tehtud otsused, ent muutsid etenduse liialt eklektiliseks. Eriti, kui näidendi tekst pole tuttav.

Mängupaigana on kapiitlisaal hea valik, sest kuigi vaatajad on tihedalt üksteise kõrvale surutud, on nii mõõganäituse keskele paigutatud suur laud kui ka selle ümber sehkendavad ja oma nahka päästa üritavad poliitikud igikestvad. Hamlet saadab Ophelia kloostrisse, ja tundub, et selleks ei pea Ophelia tegelikult kuhugi minema. Rosencrantz ja Guildenstern elavad edasi. Filmilik lavastus, kuid minusugust rikutud vaatajat enam mürgitatud mõõgaga ei peta. Poliitikaga ammugi mitte.

Vanad ja noored Tammsaare juures Albus

Kevadel Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud Vallo Kirsi juhtimisel toodi tänavu suvel Vargamäel Tammsaare kodutalus lavale kirjaniku varasema loomingu aineline "Vanad ja noored", mis rehetare muldpõrandal ei tee kummardust mitte ainult meie rahvakirjaniku loomingule, vaid mõjub sõnumi kaudu ajatult. Seda Ugala teatri suvelavastust võiksid vaadata ühtviisi hästi nii vanemad kui ka nooremad teatrisõbrad. Tammsaare muutub lähedasemaks ja põlvkondade igavene vastuolu liigutab mõtteid elu käänulisi teid pidi palju kaugemale ja laiemalt kui lihtsalt rehetarest saunikute juurde või talust linna ja tagasi. Kohavaim on siin hästi oluline ja Albus peaks iga eestlane elu jooksul ikka mitu korda ära käima. Selles kohas on meie juured.

Lavastuses teeb kaasa mitu noort näitlejat - Klaudia Tiitsmaa, Madis Mäeorg, Rait Õunapuu, Kristian Põldma ja Adeele Sepp. Peale nende mängivad vanaperemeest ja -perenaist Peeter Jürgens ja Luule Komissarov. Julgelt võib väita, et Peeter Jürgens teeb ilmselt elu parima rolli, ja Adeele Sepa noorperenaine oma alalhoidlikkuses, rahus ja soojuses on samuti terviklikult lahendatud. Tema peamiselt vaikiv leplik kuju seisab kindlalt elutormis. Selles on armastus vanemate vastu, enesestmõistetav oma mehe poole hoidmine ja üksnes kõige kriitilisematel hetkedel sekkumine. Mis aga olulisim - lõputu soojus ja kurblikkus pilgus ja näos, kui noor naine südame all last kannab, kellest jälle uus põlv sirgub.

Noorperemees Kaarel (Madis Mäeorg) mässab oma noore mehe mässamisi, olles ehk liigagi jutukas ja pannes eneses kahtlema, sest niisugused jutumehed ei kipu tegudes sama kõvad mehed olema. Naabertalu jõukas peremees on vähese jutuga, kõrk, aga see-eest rikas. Kaarli uljus ei ole teps mitte pöördvõrdelises seoses tegudega: ajab end jonnakalt püsti ja täidab ühe unistuse teise järel. Üllatab ja kannab sõjakalt möödunud sajandi alguse noore põlve kartmatut vaimu, kuigi kõik juhtub, nagu eesti mehele kombeks, ikka tervise ja elu hinnaga.

Luule Komissarovile on jäetud ehk liialt üheplaaniline osa. Liiga palju kattub selles Laine osaga "Õnne 13-s", kuid hoolimata bravuurikusest paistab temast eestlase kohmetu olek ja tegelik siiras soov headest kavatsustest. Aga ta ei oska seda kuidagi välja näidata. Tema ütleb mitu korda otse välja selle, mida igaüks teab, aga sõnadesse panna ei julge (näiteks "Ärgu siis öelgu, et nad pole meilt midagi saanud."). Tema tõde rõhutab otsesõnu noorte ja vanade vastuolu.

Rait Õunapuu ja Kristian Põldma täita on mitu kõrvalosa. Klaudia Tiitsmaa esialgu kõrvalosana paistev roll on aga lavastuse teise (aja)tasandi seisukohalt võtmeroll. Tema vestlemised vanaisaga hoopis uuel ajal muudavad lavastuse sügavamaks. Tähelepanuväärne on, et sellel uuel ajal ei näi isegi laudpõrandates midagi iseäralikku olevat. Iseäralik on linnaelu, sest linnas elavad inimesed on puhtad ja säravvalged, kuigi vanaisa peab tolmuseid tänavaid elamiseks sobimatuks.

Meie, eestlaste, süda ja hing on turbases maamullas ja ükskõik, kui urbaniseerunud või kaugenenud me esivanemate tööst ja vaevast ka poleks, nende lugude ja elude kaudu on meil ometigi iseendale palju lihtsam lähemale jõuda. Vahel on raske nähtut ja kuuldut rakendada, selle ajatust mõista, kuid vanaisade  jutud, piip käes pobisemas, on ikka vajalikud. Raske töö vahel ja kõrval oli neil aega istuda ja mõelda. Praegu kipume kurtma, et üldse aega ei ole. Võib-olla on nii lihtsalt kerge öelda? Teisalt - üksteist polnud lihtne mõista neilgi, mis siis meist rääkida või meist ja neist ... "Vanad ja noored" võiks olla eestlaste elu sümfoonia. Imetlusväärne, et Tammsaare loomingust ei saa ikka veel küllalt. Pigem vastupidi, janu selle mõtestamise järele toob saalid täis. Südamega teater ongi elust suurem.

"Helene, Marion ja Felix" Kõltsu mõisas

Sellesuvise RMK teatripikniku lavastust "Helene, Marion ja Felix" etendati paar päeva tagasi üks kord ka Kõltsu mõisa aias, kus mängitud etendus kuulus tegelikult suviste ürituste sarja nimega "Kõltsu mõisa kontserdid".

Etendus algab suure vana tamme all üksiku trompetimängija etteastega. Teatripikniku ajal peaks metsa alt ilmuma kummituslike tegelastena veel teisedki eesti kirjandusloo silmapaistvad tegelased. Kõltsus matka ei olnud, oli pelk vabaõhuteatri raames meelelahutuse pakkumise eesmärk, sest kohe alguses sai selgeks, et sellel väljal tamme all lausutud sõnad ei kostu ilma kõrimikrofoni abita tagumiste ridadeni. Ei oleks kostunud esimestegi ridadeni. Niisuguse teatri suhtes olen ma aga skeptiline.

Positiivse poole peale läheb kirja imeilus suveõhtu, mida sai soovi korral seal aias piknikulinal istudes nautida. Kui oleks sadanud vihma või puhunud kõle tuul, poleks sedagi ilu olnud. Lavastus tervikuna polnud sugugi nii ilus ega läinud mu mõtteis positiivse poole peale kirja. Sulnis suvesumeduses heljusid Felix (Guido Kangur) ning talle külla tulnud Helene (Piret Kalda) ja Marion (Maria Avdjuško) unelevalt ringi, trimbates veini, püüdes kala, tukastades ja unistades armastusest. Tuglase teksti aineline lavastus näitas Tuglast pigem küljest, mis kedagi tema loomingut lugema ega selle vastu huvi tundma ei meelita. Mis veelgi halvem, minu jaoks oli see etendus näide sellest, kuidas on võimalik inimesi teatrist eemale tõugata. Kurb. Kõik mõjus lihtsalt pidetuna. Kui kohapeal tundus, et oli mõni hea hetk, siis nüüdseks on needki ununenud ja millestki eriti "kinni haarata" ei ole.

Kui näitleja püüab õngega kala nii, et kala ripub õnge otsas, siis tehku seda pigem nii, et kujuteldav jõgi on lava taga ja näitleja on seejuures seljaga publiku poole. Mingi kujuteldav vesi oli lava taga niikuinii, sest Felixi sõnul läks see mõningase sulistamise järel soojaks. Helene mees, keda üksteise võidu naeruvääristati, kõndis, trompet käes, ikka publiku taga ringi ja puhus oma pilli. Ootasin, et ta tuleks ja mängiks uuesti seal puu all, ja unistasin salamisi armastusest selle trompetimängija muusika vastu. Aga mu unistused ei täitunud muidugi.

Olgu, Tuglas pole nii ehk naa mu lemmikkirjanik, ent sada aastat hiljem heade näitlejate esituses (võrdlemisi kehvas seades - loe: lavastuses) mõjub tema looming uskumatult asjaarmastajalikult, kuigi ilmselt mitte eriti valesti. Eks selline see tollane moodne "linnakirjandus" oligi. Heljuv, otsiv ja õhuline. Teatripikniku lõpetuseks või millegi juurde sobiks ehk kenasti, aga mitte eraldiseisvana suure tamme turvatunnet pakkuva tüve juures. Natuke väheks jäi. Hoolimata sellest, et tegemist on Mati Undi lavastuse uuesti elule äratamisega.

Michel Houllebecq, "Kaart ja territoorium"

Michel Houllebecqi "Kaart ja territoorium" tuli meie koju kohe, kui see prantsuse keeles ilmus. Üksnes lugejat ei olnud, sest mina keeldusin prantsuse keeles lugemast, lootes salamisi, et küllap eestindatakse. Isegi inglise keeles olen Houllebecqi lugemise suhtes pessimistlik, see tähendab kahtlen oma võimetes. Tagantjärele mõeldes arvan, et inglise keeles olnuks täitsa ok. Selles raamatus ei ole nii palju pikki ja keerulisi lauseid, nagu oli näiteks "Elementaarosakestes". Ka ei ole Houllebecqi viimane romaan pealtnäha nii sõjakas ja kriitiline. Aga see on ainult pealtnäha. Stiil on veelgi peenem ja sõnum (kui seda üldse sõnastada saab) läheb palju rohkem korda, sest raamat räägib elust praegu. Teos ilmus algselt 2010. aastal tegevus toimub paarkümmend aastat hiljem ja selles viidatakse pidevalt aastatuhande esimesele kümnendile.

"Kaart ja territoorium" on romaan, mis osatab tänapäeval absurdsuseni jõudnud kunsti hinda, nüüdiskunsti mõjujõudu ja tähendust, aga ka kapitalistlike töösuhete paradigmat. Lihtsamalt öeldes on lääne ühiskond sõltuvuses propagandast, reklaamist, rahast. Kõik need teemad on üldmõistetavad ja äratuntavad. Olles hiljuti pisut süvenenud marksismi, tundsin, et "Kaart ja territoorium" oli tänu sellele algteadmisele palju lihtsamini loetav ja mis veelgi olulisem, justkui tõestus, et saja-aastased teooriad on meie ajal soovi korral kehtivad. Ainult et kui paljud on Marxi lugenud või kui palju üldse sellest filosoofiast räägitakse, kuivõrd tavalugeja seda hinnata oskab? Ehk et kas Houllebecq ei hüppa üle oma varju ja jääb hüüdja hääleks kõrbes? Eks ta jääks vist ka siis, kui saadaks täpselt aru, mida öelda tahab ja millest jutt käib.

Raamatu peategelane on noor kunstnik Jed Martin. Tema kulgemise ja elu ümber kõik keerlebki, ja päädib kirjanik Michel Houllebecqi jõhkra mõrvaga. Jed Martin peab kirjanikku oma sõbraks. Ma millegipärast korraks arvasin, et mõrvar on Martin, aga nii lihtne ja etteaimatav Houllebecq muidugi ei ole. Eksootiliste putukate eksport on eestlase jaoks võõras teema, aga tõenäoliselt siiski suur probleem. Kirjeldus kellegi keldris loodud jõhkrast "maailmast" loob justkui minimudeli inimeste maailmast. Houllebecqilikult aus, otsekohene, julm.

Pärast tagumise kaane sulgemist ei olnud ma tegelikult üldse kindel, kuivõrd ja kas see raamat mulle meeldis. Einoh, meeldis muidugi, aga kohe vahetult pärast lugemist ei olnud ma sugugi kindel, kas raamat jätab ka mingi sügavama jälje, paneb järele mõtlema. Meeldisid mingid käigud, teema üldiselt ja isegi tegevusliinide näiline absurdsus. Nüüd, mõni aeg hiljem tunnen, et "Kaart ja territoorium" on ikka eredalt meeles ja loetu raputas korralikult. Houllebecq ei saa lihtsalt külmaks jätta, vaieldamatult on ta üks olulisemaid autoreid mitte ainult Prantsusmaal, vaid ka laiemalt. Ka skandaalsus on tema puhul mitte ainult mõistetav, vaid lausa loomulik. Stiil võib meeldida või mitte meeldida, aga nagu alguses juba viitasin, on see konkreetne raamat pigemini lihtsalt loetav. Kujund maa-ala laialilaotamisest väiksele kaardile ning selle kujutamine kunstis on geniaalne. Lõpuks taandub kõik ikka armastusele. Või selle puudumisele.

Vallatud Vestid, kontsert Aruküla lauluväljakul

Olin kuulnud ja lugenud Vallatute Vestide naistepäevakontsertidest ja sellest, kuidas nad suve hakul Eestimaal tuuritasid. Nii et kui kogemata nägin kuulutust, et augusti algul on Aruküla lauluväljakul veel üks kontsert sarjast "Lugusid naistest ja meestest", mõtlesin, et nüüd oleks ju paslik võimalus Tanel Padarit, Ott Leplandi ja Jalmar Vabarnat koos esinemas näha. Ja nagu ikka - esimene eeldus, et ma kohale jõuaksin, on sobiv ilm. Ilm oli tol õhtul imeliselt suvine!

Kontsert ise oli aga täpselt niisugune, nagu eelnevalt lugenud olin ja oodata oskasin. Laulmise vahele räägiti lugusid ning tehti üksteisega ja üksteise üle nalja. Samas oli sellise ülesehitusega kontsert täpselt hea maitse piiril. Kui naljad oleks õige pisut teravamaks läinud, olnuks oht labasustesse kalduda juba päris suur, ja kui sõnalist osa oleks olnud rohkem, poleks see enam kontsert olnud, vaid midagi laululavadel toimuva estraadietenduse taolist. Armas hetk oli, kui artistid soovisid 12. sünnipäeva puhul õnne ühele kohalikule poisile. Võimalik, et ma ei kuulnud või läks midagi lihtsalt kaduma, aga selgusetuks jäi, kas neid oli eelnevalt teavitatud või hüüdis keegi lava ees olijaist, et sellel poisil on sünnipäev. Igatahes läks poiss koos raamitud fotoga lava juurde ja küsis kohe autogrammid sinna.

Igaüks laulis mõne oma laulu. Esialgu tundus, et lauldakse vaheldumisi järjekorras, aga tegelikult päris sünkroonselt laulmine ikka ei kulgenud. Muidugi, nagu Eestis kombeks - algul ei saa vedama, pärast ei saa vedama. Nii ka seekord. Kui kontsert läbi sai, olid nii lauljad kui ka pealtvaatajad nii hoos, et võinuks veel mitu tundi lisalugusid koos publikuga ja ilma laulda. Mõni lugu improviseeriti pea tundmatuseni ära, ja päris selgeks ei saanudki, kas Arukülas teatakse paremini Tanel Padarit või Jaan Tättet.

Lihtsuses peitub mõnikord tõde ja võlu. Igatahes mina läksin hea tujuga koju.

Regina Spektori kontsert Kadrioru lossi lilleaias

Regina Spektori muusika kuulamiseks suvises Tallinnas on raske leida Kadrioru lossi lilleaiast paremat kohta. Eks ilusaid kohti ole teisigi, aga esialgu uskumatuna tunduv kontserdipaik mõjub soojal suveõhtul nii kaunilt, et sellesse õhtusse näib tõepoolest sobivat veel üksnes külm valge vein ja/või La Muu jäätis ning just niisugune muusika, nagu teeb Regina Spektor. Päike siras augustiõhtuses taevas ja paar tundi peaesinejat oodates kulgesid vaikses jutuvadinas. Igatahes sai sellel õhtul minu jaoks veelgi selgemaks, et Õllesummerile ei vea mind (lähiaastatel) mitte üks vägi. Minu muusika ja kontserdid on sellised, kus kaunis muusika muudab Eesti suve muusikaks, mitte alkoholi- või grillilõhnaliseks.

Muide, Regina Spektori nime polnud ma kunagi varem kuulnud. Jõuad sa siis kõigest kõike teada. Seetõttu tuleb korraldajaid kiita, et nad panustasid julgelt meediakajastusse. Eelnevalt ajakirjanduses avaldatud artiklid, milles räägiti nii artisti seostest Eestiga kui ka üldiselt kontserdi toimumisest, olid minu kui võhiku jaoks tänuväärne materjal, tänu millele ma sellele suurepärasele kontserdile üldse jõudsin. Kontserdipaiga olin enda jaoks teadvustanud juuli alguses samas kohas toimunud Efterklangi kontserdiga. Sinna tahtnuks küll täitsa omaalgatuslikult minna.

Kuna ma lauljat ei teadnud, siis kuulasin nii igaks juhuks Youtube'ist enne paari-kolme laulu ja leidsin, et selline muusika peaks mu meeleoluga kenasti sobima. Kui nüüd keegi paluks mõnda laulu nimetada, siis ega ma ikka oskaks ühtegi nimetada. Otsiks jälle Youtube'ist. :) Aga tore oli, kuidas artist "tänan" püüdlikult välja hääldas, ja ühe laulu vene keeles laulis. Eks ta kohandas kava vast kontserdi toimumiskohale ja arvatavasti tuli sama kava ettekandele ka järgmisel õhtul Riias toimunud kontserdil. See pidi küll olema eelkõige plaadiesitluskontsert, aga väidetavalt oli lugusid ka varasemast ajast ja eelmistelt plaatidelt.

Publik näis lugusid teadvat, sest nägin ja kuulsin mitut enda läheduses seisjat kaasa laulmas. Mul tekitas see muusika aeg-ajalt kergeid külmavärinaid. Heas mõttes. Iseäranis meeldivad mulle aga kontserdid, kus kõik on kuidagi tasakaalus, see tähendab muusika pole ülevõimendatud ja pillid ei kostu üle artisti hääle. Regina Spektoril oli kõike täpselt õiges koguses. Liiga ruttu sai otsa ainult. Hoolimata sellest, et lisalugusid oli mitu-mitu. Kadriorg varjus õhtupimedusse ja tasakesi hakkasid kõik teed kodu poole otsima. Justkui muinasjutus olnuks.