Lionel Shriveri eelmine eesti keeles ilmunud raamat tekitas mus omajagu küsimusi. Tema järgmine eesti keeles ilmunud raamat - "Suur vend" - on üldiselt samuti tore lobe lugemine ja enamik sellest oli tõesti täitsa nauditav. Ameerikalikust moraliseerivast toonist vaatasin mööda ja elasin lihtsalt kaasa peategelase mõttevoolule. Leidlik oli, et "suur" on siin raamatus mitmetähenduslik. Ülekaalulisuse teema on igati aktuaalne ja vanem vend ongi suur vend, kes on neli aastat noorema õe jaoks eeskuju, iidol ja kaitseingel. Ajakirjanikutausta tõttu oskab Shriver üles korjata päevakohaseid teemasid. Paraku kadus selle raamatuga minu huvi Shriveri teoste lugemise vastu.
Nii jabura lõpuga raamatut ei teagi kohe teist nimetada! Lõpp mõjus nagu epiloog, mis oleks võinud jääda kirjutamata, sest sisuliselt nullis autor sellega eelnenud 330 lehekülge.
Olgu siis juba täielik utoopia, ebareaalne lugu. Või ka täiesti reaalne. Aga öelda, et kõik, mis ma kirjutasin, on vale, väljamõeldis, on lihtsalt arusaamatu. Mõni stseen (näiteks need, kus kirjeldatakse, milliseid maitsvaid roogasid Edison valmistas) oli ebausutav, aga üldiselt võib Pandora "programm" olla siiski edukas ja hea lõpuga muinasjutuna toiminuks kogu romaan siiski kenasti. Ilukirjandus ongi ILU-kirjandus. Milleks lugejat alahinnata ja rõhutada, et ärge seda lugu nüüd tõe pähe võtke või kodus järele proovige?
Kui jätta kõrvale Pandora ja venna suhted, on samavõrd olulised liinid raamatus Pandora pere (abikaasa ja selle lapsed esimesest abielust) ning Pandora ja tema venna lapsepõlvekodu eesotsas isa, vara surnud ema ja Hollywoodi meelelahutustööstusega. Peale selle veel edukas äri, mis näitab tänapäeva tarbimisühiskonna võlu ja valu ülekaalulise venna kõverpeeglis. Üks eeldab klantsajakirjadele poseerimist, "pildil" olemist ja laitmatut välimust, teine tõukab kõigest ja kõigist eemale, kujundab põlglikkust. Vaieldamatult olid õde-venda mõlemad andekad ja edukad inimesed, kes olid suutnud läbi luua USAs, kus erilistest ja silmapaistvatest inimestest pole puudus. Teisalt jällegi on seal võimalik ära kaduda, ilma et keegi sind teaks.
Pandora abikaasa ülitervislikud eluviisid mõjutasid paratamatult peresuhteid. Paistab, et sellelgi olid oma põhjused, aga sootuks selgem on, et selline põhimõttekindlus ainult peletab teisi inimesi.
Pandora näitlejast isa, kes oli aastaid pereseriaali armastatud kangelane, ei olnud jõudnud kuhugi. See liin on raamatus selgelt ületähtsustatud ja liiga palju ruumi saanud, sest teletähtede untsuläinud elusid on viimastel aastatel kirjanduses ja kinos juba piisavalt kajastatud. Midagi uut siit teada ei saa. Tekib hoopis tunne, et "Suure venna" hädad hakkavad peale keeruliste teemade rohkusest. Oletagem, et Shriver on püüdnud süüvida ülesöömise ja ebaõnnestumiste põhjustesse, aga põhjuseks võibki olla mis tahes.
Hoopis arusaamatuks jäi mulle õe-venna kiindumuses probleemi nägemine. Võimalik, et see on mingi Ameerika värk, millest ma lihtsalt midagi ei tea. Juba see, et Pandora otsustas venna pärast kodust ära kolida, oli ootamatu ja suhte proovikivi. Mida aeg edasi, seda veidram tundus, et Pandora silmis polnud midagi muutunud ja et Fletcher endiselt ootas, aga mind ei veennud peaaegu ükski Pandora mõtisklustest või dialoogidest Fletcheriga, mis osutasid jätkuvale kooselule vennaga.
Veel kord: kui seda lõppu polnuks, olnuks päris hea raamat. Teemasid oli veidi palju, aga allteksti võib soovi korral tõlgendada võimsa "Big Brother'i" kujundi kaudu ja siis jällegi lihtsamini ei saa.