Pühapäev, 20. detsember 2009

Nüganeni "Ma armastasin sakslast"

Kui hooaja alguses teatas Linnateater, et rahapuudusel ei tooda sellel hooajal välja ühtegi uuslavastust, oli mure suur. Repertuaariteater peab hoidma oma publikut, aga seda on keeruline teha, kui uusi lavastusi peale ei tule. Häid lavastusi, mida Linnateatri repertuaaris on rohkem kui üks, võib ju mitu korda vaadata, aga kui kaua ... Igatahes olin mina tänavu sügisel olukorras, kus Linnateatri repertuaarist oli vaatamata vaid üks lavastus. Ja selle kohta ma ei tea, kas tahan seda üldse vaatama minna. Nii et ma justkui ei olekski siis enam selle teatri publik.

Suur oli rõõm, kui selgus, et Nüganen lavastab siiski. Ja jätkab Tammsaare lainel ehk: "Oleks tore, kui iga eestlane võiks öelda "minu Tammsaare"." Ta valis lavastamiseks Tammsaare romaani "Ma armastasin sakslast".

12. detsembril esietendunud "Ma armastasin sakslast" lavastust sobib ilmsesti kõige paremini iseloomustada sõnaga "ilus". Tegelikult peaks rääkima kõigepealt dramatiseeringust, sest Nüganen on sellest jätnud välja raamatu ühed kandvamad dialoogid ehk lõunalauavestlused majaproua ja majahärraga. Neid mainitakse üksnes möödaminnes. Nüganeni lavastus on seetõttu Oskari ja Erika duett. Ja väga-väga ilus duett. Olgugi et kurb ja olgugi et ma nutsin lõpus peaaegu lahinal.

Priit Võigemast teeb Oskarina suurepärase rolli. Kuidas ta liigub või tantsib stseenist stseeni, meenutajast armunud noormehe rolli on hõrk. Minu arvates ei ole Eestis teist meesnäitlejat, kelle silmad niiviisi märjaks võivad minna, kelle põskedelt võivad vajaduse korral voolata pisarad. Seejuures on ta Oskarina nii iseäralik, et kordagi ei meenu ükski teine tema mängitud suur ja hea roll. Täiesti võrdväärselt hea rolli teeb ka Külli Teetamm, kes kehastab Ericat. Väga mõnus aktsent ja suurepäraselt välja mängitud noore tüdruku mured! Priidu Oskar on väga detailitäpne eesti mees ja Külli Erica ehe saksa preili.

Parunit mängis eilses etenduses Kalju Orro. Minu lemmikparun on "Wargamäe Wabariigis" mänginud Volli Käro. Ja mul oli väga hea meel, et Kalju Orro parun oli nii sarnane, vastas täpselt mu ettekujutustele ja ootustele.

"Ma armastasin sakslast" on küll eesti noormehe ja saksa tütarlase armulugu, aga selles tekstis on tammsaarelikult palju ühiskonna probleeme. Pealegi on need ajatud. Korraks tekkis eile vajadus kavalehelt kiiresti järgi vaadata, mis aasta nende sündmuste ajal õigupoolest oli.

Nüganen ütles ühes intervjuus, et enam odavamalt ei saanud seda lavastust välja tuua. Ja täiesti hämmastav, kui ebaoluline on tegelikult lavakujundus või -kujundamatus, kui oluliseks muutuvad inimesed ja nendevahelised suhted, ajutisus. Armusin eile õhtul uuesti. Armastus peab ilus olema, ja ongi nii ilus, et läheb juba koledaks, kui tsiteerida Oskarit.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar