kolmapäev, 13. veebruar 2013

"Üksildane lääs" Tartus Sadamateatris

Jälle on Vanemuise ja Rakvere Teatri laval paralleelselt Martin McDonagh' triloogia kahe näidendi lavastused - "Leenane'i kaunitar" Rakveres ja "Üksildane lääs" Tartus. See oli nii ka 1999. aastal. Siis oli "Mägede iluduskuninganna" Tartus ja "Connemara. Üksildane lääs" Rakveres. Vaevalt et kaks teatrit nende näidendite lavastamises kuidagi kokku leppinud on. Trööstitus külaelus kajastub pigemini mingi ajastu märk. Kas oleme ehk ringiga sealsamas tagasi? Ja uus publiku põlvkond on samuti peale kasvanud.

Tanel Jonase "Üksildase lääne" lavastuse süda on Sadamateatri saali keskele loodud laval. Iir Hermeliini kujundus ilmestab parimal võimalikul viisil vaesust: kahte lavaserva palistab kivist müür, mis on ühtaegu nii sein kui ka soemüür. Müüride vahel on armetus seisus kahe venna kodu, mis muutub mängu (elu?) jooksul aina räpasemaks. Lavastuse kujundusest saab tegelane, kelle ülesanne on mängida inimeste pattude lunastajat.

Selles majas elavad küll kaks venda (Valene - Andres Mähar ja Coleman - Karol Kuntsel), kuid kõik külauudised tulevad tänu vendi pidevalt külastavale kirikuõpetajale (Riho Kütsar) ja tüdrukule (Kristiina-Hortensia Port) koju kätte. Samamoodi elatakse teisteski peredes. Peaaegu iga päev tuleb teateid kellegi surmast. Ikka on keegi kellelgi kogemata ajud segi tulistanud või on keegi end ära uputanud. Nii hull ei saa elu olla! Aga on.

Esimene vaatus möödub kahe venna tülide ja jumalasulase lepituspüüdluste taktis. Isa surma järel pärib Valene kogu isa raha, ostab endale pliidi ja tugitooli ning ütleb vennale, et neid ei tohi puutuda. Lavastuslikult on esimene vaatus tavapärane sissejuhatus. Teises vaatuses on paar kohta, mis tervikut lausa lõhkusid. Näiteks häiris, et isa Welsh luges oma hüvastijätukirja kohe ette. Kui vennad kirja enda kätte said, loopisid nad seda pealiskaudselt kui kuuma kartulit ühe käest teise kätte. Ometi läks kirja sõnum neile hinge ja keskenduti leppimisele. Mõjusam olnuks, kui kirja sisu avaldunuks siis, kui kiri vendadeni jõudis.

Teise vaatuse leppimise ja andestamise stseeni ajal avastasin end mõtlemast, et see on nagu "Padjamehes". Ilmselt oli põhjus koerakõrvades. Ma ei saa sinna midagi parata, aga mõned stseenid sellest vilksatavad mul ikka veel mõnikord silme ees. Nüüd tuleb korraks pisar silma. Lahkun saalist retoorilise küsimusega: "Kaua võib andestada?" Või ühiskonda üle kandes: "Kaua võib kannatada ja taluda?" Coleman kirjeldab irooniliselt, aga ülimalt täpselt: katoliku kirikus on asi lihtne, võid kellegi ära tappa või kellegi koeral kõrvad ära lõigata, sa saad selle andeks, kui kahetsed. Ma ei pretendeeri absoluutselt mitte millelegi, aga päriselus ei käi need asjad päris nii lihtsalt. McDonagh viskab vaatajale elu pahupoole (siin peab olema mõni palju rängem sõna) jalge ette ja katsutagu siis väärikalt edasi minna.

"Üksildase lääne" lavastus kõneleb küll, aga ma ei ole päris kindel, kas sellest, mida laval räägitakse, paistab väga selgelt välja seos siinsega, siin juhtuvaga. Lõppude lõpuks, mida see vaikne kannatamine ja leppimine annabki, kui juba tükk aega mängitakse teiste pillidega?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar