neljapäev, 9. august 2012

Undiin Toomkiriku varemetes

Ain Mäeotsa lavastatud "Undiin" räägib Tartu Toomkiriku varemetes looduse ja glamuuri vastandumisest. Emajõe Suveteatri poolt juba mitmendat korda mängupaigana kasutatud toomkiriku varemed rõhutavad selles näidendis väga olulist looduse jõudu ja salapära, kuid Ain Mäeotsa seekordse "Undiini" teine vaatus on  šõuelemente nii täis pikitud, et laval toimuvat on raske tõsiselt võtta. Kolmas vaatus ei suuda enam tervikut päästa. Kolmetunnisest etendusest jääb hea lavastuse asemel järele meenutus palaganist.

Algab kõik hästi. Kalur (Egon Nuter) ja tema naine (Liina Tennosaar) räägivad võru murdes, ilmestades niiviisi midagi ürgset ja lihtsat, ka nende toidud on lihtsad. Kuni saabub rüütel (Juss Haasma), kes proovib end eelolevas abielus veenda. Undiini (Sandra Uusberg) nähes ununeb kõik, jääb ulm. See ulm muudab esimese vaatuse tõeliselt nauditavaks. Sandra Uusbergi ja Juss Haasma mäng on tõeline - noorte armastajate ennastunustav ime, kuigi Haasma rüütel paistab peaaegu totuna. Aga see ongi eesmärk, sest Undiin olla valinud selle kõige rumalama.

Teises vaatuses jõutakse lossi, kus Undiin peaks tutvuma õukonnaga. Kahjuks on teises vaatuses vint nii üle keeratud, et hakkab piinlik. Raivo E. Tamm kammerteenrina on tänapäevane üritusturundaja, kellel on sisulistest teemadest väga ähmane ettekujutus. Kuningas kaaskonnaga saabub musta Renault'ga, esitletakse kuninga ninal ilutsevat suurt soolatüügast ja daamide värvilisi tualette. Kõik räägivad, kui tähtis koht on kuninga elus Heraklesel. Undiin ei oska kingadega midagi peale hakata, hoiab neid lihtsalt käes. Kuninganna (Liina Olmaru) mõistab naiseliku vaistuga, et Undiin ei sobi sellesse keskkonda, ja soovitab Undiinil kiiresti kaduda. Teise vaatuse musta maagia trikkidega algavad ka rollivahetused, mida näitlejad tunduvad võtvat kui ärategemist vajavaid otsi. Need ei ole usutavad.

Kolmas vaatus peaks jälle tõsine olema, sest vahepeal korda saadetud teod nõuavad kui mitte karistust, siis vähemalt tagajärgi. Teise vaatusega loodud õhustikku on raske muuta ja nii kujuneb kohtumõistminegi pigem farsiks, rüütli mõrsja Bertha monoloog avab mõne esimeses vaatuses lahtiseks jäänud tahu, nagu näiteks selle, et Bertha oli rase. Pisaraid ei tule ja tegelikult ei mõju enam ka rüütli murdumine eriti usutavalt.

Need on mõnepäevase settimise järel kirja pandud mõtted "Undiinist". Imeilusal suveõhtul oli Tartus Toomemäel siiski väga ilus olla. Head ja väga head näitlejad mängisid seekord täpselt nii hästi, nagu lavastus lubas, kuid pigemini, jah, läheb sekordne "Undiin" kergema teatri poole peale kirja ja meelde jäävad ilmekad esimese vaatuse rollid. Ühes Postimehes ilmunud arvustuses on peaaegu sõna-sõnalt minu mõtted.

1 kommentaar:

  1. ....minu mõtted samuti, esimene vaatus haaras kaasa, mõtlesin endamisi no nüüd läheb asi veel paremaks aga tutkit ei läinud, hoopis hullemaks läks, just selle pärast ma suveteatris ei käinudki varasemalt, sest ei salli üle tagumiku tegemist, kuid Vanapagana etendus muutis kõik, see oli parim mida suvel näha sai, lootsin et nüüd saab kah midagi mis raputaks läbi ja annaks mõtteainet terveks suveks aga mindud oli lihtsama vastupanu teed, et meeldida absoluutselt kõigile, veidi tulevärki, paljas tütarlaps ringi silkamas jne. kerget meelelahutust saab mujalt kah. Lihtsalt nii head näitlejate paraadi vaadates julgesin uuesti minna, kuid pettusin...

    VastaKustuta