pühapäev, 22. juuli 2012

Birkenruh' episood

"Birkenruh' episoodi" taaselustamise taga on inimesed, kes sisemiselt põlevad. Muidu ei oleks saanud sündida ühte nii head lavastust. Armastusega tehtud asjad on head, need paistavad kaugele ja kiirgavad armastust teistesse inimestesse. Birkenruh' mõisakohas lõhkusid vaikust suveõhtus vaid maja taga teel vuranud autod. Kõik muu oli päris - vana maja trepp, roostes lukk, sootuks lukus kuuriuks ja vana kaev. Nagu Underi ja Adsoni ja Tuglase ajal.

Loone Otsa näidend põhineb tõestisündinud lool, mis leidis aset Birkenruh' mõisas 1917. aasta suvel. Mõisasse tuli koos kahe tütrega suvitama Marie Under (Hacker), oodates sinna äsja Soomest naasnud Friedebert Tuglast. Kokku saavad aga nii Marie Underi abikaasa Karl Hacker, paaž Artur Adson kui ka tegelikult oodatud Tuglas. Abikaasa on ette kaotaja. Mida teevad aga Adson ja Tuglas?

Marie Underit mängib Kersti Heinloo, kes eraldi vaadatuna on oma rollis täpselt nii hea nagu alati. Temas ilmnevad selgesti kõik tahud: puhkust ihkav naine; pisut väsinud ema, kes põgeneb linnast ära maale; poetess, kes vajab inspiratsiooni; armastust otsiv noor naine; kirglik armuke. Tema abikaasa Karl Hackeri rollis on lavastaja Ingomar Vihmar ise. Teatavas mõttes on tal väike roll, sest ta on nii naise kui ka selle armukese poolt ammu maha kantud. Vaid lapsed tahaksid rahu ja neile meeldiks, et kõik elaksid õnnelikult ja rahus koos. Karl Hacker on nagu teisest maailmast ega mõista luuletajate ja kunstnike valu ja vaeva. Ott Sepa Artur Adson oli ootamatu. Mõjus esiotsa oma tahumatus ja lihtsas olekus liiga koomilisena, aga mine tea, võib-olla Adson oligi niisugune ... Pikapeale harjusin. Kokkuvõttes oli Adson oma asjalikkuses ja toimekuses lausa teravalt vastandlik boheemlasliku ja unistava Tuglasega. Under võis ju unistada ja nutta, ent just Adson sõnastas talle, et sel suvel juhtunu on vaid üks episood elust. See on möödas ja kaua seda taga nutta pole mõtet.

Kristo Viiding Tuglasena üllatas väga. Ühest küljest ei ole tal ammu enam ühtki kandvat rolli olnud ja teisalt on ta saanud mängida pigem teistsuguseid tüüpe. Birkenruh's meenus taas lavakaaegne Kristo. Tuglasena natuke uje, ent vägagi teadlik, et ta on kõige populaarsem mees. Võib-olla oligi tema ja Marie Underi armastus suur, tõsine ja siiras, kuid vähemalt tagantjärele tundub Adsonil olevat algusest peale õigus.

Jäävad veel Marie ja Karl Hackeri tütred Dagmar ja Hedvig, keda mängivad vastavalt Kati Ong ja Adeele Sepp. Mõlemad teismelised. Vanem tütar on juba eas, kus Friedebert Tuglas on temagi unistuste printsiks saada jõudnud, noorem tajub vaid abitust ja nõutust vanemate suhete lahendamisel. Mõlemad on omas elemendis ja jääb mulje, justkui peavad liiga vara suureks saama.

Selle suvelavastuse projektijuht Margit Eerik ütleb kavalehel:

"Kui pärast seda suve Kaunissaarest läbi sõites mõtleksid inimesed Birkenruh'st kui ühest olulisest paigast Eesti kultuurikaardil, peab MTÜ Tuulekell oma ettevõtmist kordaläinuks ja usub, et 95 aasta taguse suve taaselustumine oleks olnud meelepärane ka tolleaegsetele noorkirjanikele."

Kõige olulisem ja märkimisväärsem roll on "Birkenruh' episoodi" mängupaigal. See toetab uskumatult hästi teksti ja aitab luua täpse terviku. Inimesed ja lood annavad kohale tähenduse ja koht jätab mälestused.

2 kommentaari: