Pühapäev, 8. november 2009

Cosi fan tutte

Olen nii "teatristunud", et pean teatrit peaaegu nagu teiseks koduks. Seetõttu olen ammu minetanud vajaduse teatrisse minnes kuidagi eriliselt riietuda vms. Üks väheseid erandlikke teatrimajasid on siiski Estonia. Võib-olla sellepärast, et juba see maja on suursugusem, aga võib-olla ka sellepärast, et need žanrid, mida Estonia laval etendatakse, ei ole mulle nii tavapärased ... Siiski avastan end enamasti alati Estonia saalis istudes mõtlemast, et peaks sagedamini muusikateatris käima. Draamat on nii palju ja lihtsalt ei jaksa.

Umbes 3,5 tundi kestnud etendusest hoolimata peaks "Cosi fan tutte" olema jõukohane ja piisavalt vaatemänguline ka kõige ooperikaugemale vaatajale. Teatraalsust on selles tükis ebatavaliselt palju ja muusikalises plaanis ei ole mingit põhjust Mozartit nt Verdi kõrval peljata. Kusagilt lugesin isegi kommentaari, et Verdi on küll parim ooperihelilooja, aga "Cosi fan tutte" tõestab, et Mozart on geenius.

"Cosi fan tutte" libreto on banaalne. Olgugi et teatavas mõttes ajakohane tänapäevalgi. Selliste "mängudega" olen mina kokku puutunud teismelisena. Täiskasvanuna ei ole ju põhjust iga hinna eest kellegi truudusetaset mõõta. Nii et tegelikult ma tubli poole esimese vaatuse teisest poolest igavlesin. Võis silmad kinni panna ja lihtsalt muusikat kuulata. Vaadata polnud laval meie lauljate ebatavaliselt aktiivsest liikumisest hoolimata suurt midagi. Kohv vaheajal mõjus turgutavalt ja teise vaatuse ajal lendas aeg kiiremini. Kuni lõpumoraalini välja. Nimelt selleni, kuidas naised armuvad tuhandeid kordi päevas - sellised nad juba kord on.

Absoluutselt võrratu on aga selle lavastuse kunstnikutöö. Inglasest lavastaja Walter Sutcliffe'i ja Liina Keevalliku mõttetöö vili. Vanaaegsed pildiraamid ja William Hogarthi maalid või nende fragmendid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar