pühapäev, 11. august 2013

"Helene, Marion ja Felix" Kõltsu mõisas

Sellesuvise RMK teatripikniku lavastust "Helene, Marion ja Felix" etendati paar päeva tagasi üks kord ka Kõltsu mõisa aias, kus mängitud etendus kuulus tegelikult suviste ürituste sarja nimega "Kõltsu mõisa kontserdid".

Etendus algab suure vana tamme all üksiku trompetimängija etteastega. Teatripikniku ajal peaks metsa alt ilmuma kummituslike tegelastena veel teisedki eesti kirjandusloo silmapaistvad tegelased. Kõltsus matka ei olnud, oli pelk vabaõhuteatri raames meelelahutuse pakkumise eesmärk, sest kohe alguses sai selgeks, et sellel väljal tamme all lausutud sõnad ei kostu ilma kõrimikrofoni abita tagumiste ridadeni. Ei oleks kostunud esimestegi ridadeni. Niisuguse teatri suhtes olen ma aga skeptiline.

Positiivse poole peale läheb kirja imeilus suveõhtu, mida sai soovi korral seal aias piknikulinal istudes nautida. Kui oleks sadanud vihma või puhunud kõle tuul, poleks sedagi ilu olnud. Lavastus tervikuna polnud sugugi nii ilus ega läinud mu mõtteis positiivse poole peale kirja. Sulnis suvesumeduses heljusid Felix (Guido Kangur) ning talle külla tulnud Helene (Piret Kalda) ja Marion (Maria Avdjuško) unelevalt ringi, trimbates veini, püüdes kala, tukastades ja unistades armastusest. Tuglase teksti aineline lavastus näitas Tuglast pigem küljest, mis kedagi tema loomingut lugema ega selle vastu huvi tundma ei meelita. Mis veelgi halvem, minu jaoks oli see etendus näide sellest, kuidas on võimalik inimesi teatrist eemale tõugata. Kurb. Kõik mõjus lihtsalt pidetuna. Kui kohapeal tundus, et oli mõni hea hetk, siis nüüdseks on needki ununenud ja millestki eriti "kinni haarata" ei ole.

Kui näitleja püüab õngega kala nii, et kala ripub õnge otsas, siis tehku seda pigem nii, et kujuteldav jõgi on lava taga ja näitleja on seejuures seljaga publiku poole. Mingi kujuteldav vesi oli lava taga niikuinii, sest Felixi sõnul läks see mõningase sulistamise järel soojaks. Helene mees, keda üksteise võidu naeruvääristati, kõndis, trompet käes, ikka publiku taga ringi ja puhus oma pilli. Ootasin, et ta tuleks ja mängiks uuesti seal puu all, ja unistasin salamisi armastusest selle trompetimängija muusika vastu. Aga mu unistused ei täitunud muidugi.

Olgu, Tuglas pole nii ehk naa mu lemmikkirjanik, ent sada aastat hiljem heade näitlejate esituses (võrdlemisi kehvas seades - loe: lavastuses) mõjub tema looming uskumatult asjaarmastajalikult, kuigi ilmselt mitte eriti valesti. Eks selline see tollane moodne "linnakirjandus" oligi. Heljuv, otsiv ja õhuline. Teatripikniku lõpetuseks või millegi juurde sobiks ehk kenasti, aga mitte eraldiseisvana suure tamme turvatunnet pakkuva tüve juures. Natuke väheks jäi. Hoolimata sellest, et tegemist on Mati Undi lavastuse uuesti elule äratamisega.

2 kommentaari:

  1. Tere lgp. Merleke.

    Lugesin juhuslikult Teie kirjutist 8.augustil toimunud etenduse kohta ja tahaksin mõnele pisidetailile tähelepanu juhtida.
    Antud etendus ei olnud mitte kuidagi seotud RMK suvise teatripiknikuga, seega ei saanud ka “kummituslikud tegelased kuskilt metsa alt” välja ilmuda.
    Kust olite Te võtnud, et Teid ootab ees matk? Piletid olid müügil Piletilevis ja seal oli väga täpselt kirjutatud, et pilet on etendusele, mis lavastati 1990 Mati Undi poolt, kes seal mängivad ja kui pikk on etendus. Te olite ostnud pileti etendusele, mitte RMK teatripiknikule, seega on kohatu viidata olematutele tegevustele (puudustele) , mida ju tegelikult ei pidanudki sel õhtul olema.
    Järgmisena küsiksin Teilt, et kust Te võtate, et näitlejate hääl, ilma mikrofonita, ei oleks kostunud esimeste ridadeni? Esimene rida oli 5m. kaugusel. Ütleme nii, et suht asjatundmatu reakene Teie poolt.
    Suunurgad kisub ülespoole ka nõuanne kuidas edaspidi laval kala püüda.
    Omavahel öeldes, eks see etendus, see tekst, ongi rohkem teatrigurmaanidele.
    Kui mahti, lugege ka artiklit Maalehest: http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/mis-on-flirdil-pistmist-arukusega.d?id=66585823

    Väike detail veel- saksofonimängijat ja saksofoni sellel etendusel ei olnud. Kurb, et Te saksofonil ja trompetil vahet ei tee. Neid pille õpetatakse eristama juba algkoolis.


    Lugupidamisega,
    Pille Lukin Kangur

    VastaKustuta
  2. Tere, Pille!
    Suur aitäh tagasiside eest! Tunnen, et pean omalt poolt veel paar rida selgituseks kirjutama. Alustan lõpust, sest ausõna, ma teen saksofonil ja trompetil vahet (parandasin selle vea oma postituses ära). Ei teagi, miks ma saksofoni mõtlesin ... Igatahes - trompetimäng oli väga hea!
    Võib-olla väljendusin segaselt, aga ma ei arvanudki (ega arva ka praegu), et "kummituslikud tegelased" oleksid saanud kusagilt metsa alt välja ilmuda. Sellest, et sel lavastusel on seos teatripikniku lavastuse või etendustega, lugesin kusagilt enne piletite ostmist. Praegu ei saa enam kontrollida, aga arvatavasti oli see kirjas just Piletilevis Tõesti, ei mäleta. Igatahes ei mõelnud ma seda ise välja, vaid lugesin usaldusväärsest allikast. Ka Teie viidatud Maalehe artiklis kirjutatakse, et mõlemal juhul (teatripikniku ja Kõltsu mõisa etenduse puhul) on tegemist Mati Undi lavastuse "elluäratamisega". Andsin endale aru, et ostsin pileti etendusele, mitte piknikule, aga kuna nähtud etendus mulle ei meeldinud või sellise tervikuna minu jaoks ei töötanud, siis tekkiski oletus, et teatripikniku raames võiks tulemus olla nauditavam. Lugesin praegu veel kord oma jutu läbi. Ma ei ütle kusagil, et ootasin matka. Võtsin etendust sellisena, nagu see oli ja nagu seda nägin.
    Mis aga puutub sellesse, et ilma mikrofonita poleks hääl esimeste ridadeni kostunud, siis ma istusin teises reas pingil ja kuna etenduse alguses oli heliga (mööngem – tõsiseid) probleeme, siis leidis hääle mittekostumine paraku reaalset tõestust. Kõrimikrofonide vihje ei olnud mõeldud etteheitena, sest mõnikord ei olegi muidu ju võimalik. Skeptiline olen, sest niisugused lavastused-etendused on mu jaoks eelkõige laululavadel mängitavad ringreisilavastused, mis päris kindlasti pole minu maitse.
    Omavahel öeldes, kõik ei saa kõigile meeldida. Peale teatrigurmaanide võib tulla etendust vaatama hulk asjatundmatuid tüüpe, kes tegelikult juba eos teavad, et Tuglas pole nende lemmik, või jäävad sootuks tukkuma, kui piisavalt naerda ei saa. Mõnikord pole võib-olla ka seda õiget meeleolu jne. Mulle paraku see lavastus sellisel kujul ei sobinud. Oma arvamuse võib muidugi enda teada jätta. Mina (seekord) ei jätnud.
    Õhtu oli siiski suviselt imeilus ja loodan siiralt, et mul õnnestub Kõltsu mõisas edaspidigi gurmeekultuuri nautida. Edu!

    VastaKustuta