Tennessee Williams on 20. sajandi (näite)kirjanduses nii kõva nimi, et mina tema teoste põhjal tehtud lavastusi vahele küll jätta ei raatsi. Liiatigi mind paelub ameerika kirjandus. Ingo Normeti (uuesti) lavastatud "Iguaani öö" Linnateatris jättis aga külmaks. Eelmist tema lavastust ma ei ole näinud, samuti ei ole ma näinud ka ühtki teist selle näidendi lavastust. Lugenud ka ei ole teksti ennast. Olin üpris puhas leht teatrisse minnes, kui välja arvata see elementaarne, mida Williamsist enne teadsin.
Kusagilt justkui lugesin, et selle Linnateatri lavastuse puhul on teksti mingis mõttes kärbitud, ära on jäetud mingi liin. Ei mäleta, kust seda lugesin ja kas ja mis see täpselt olema pidi.
Ei saa öelda, et etendus on halb. See on täpselt nii klassikaline teater, et kui käia aastas paar-kolm korda teatris või olla harjunud hästi klassikalisega teatriga, võiks vist vägagi meeldida. Tingimused heaks teatrielamuseks on täidetud: osatäitjaid on palju, esinevad Eesti parimad näitlejad, lavakujundus on ilus, värviline, keegi ei ropenda jne. Siiralt usun, et paljudele selline lavastus meeldib. Mina ootasin ja ootasin hetke, mil jõuaks kohale, miks see tükk on täna siin ja praegu lavastatud, aga seda hetke ei tulnudki.
Ainus teema, mis meelde jäi, oli kõiki tegelasi valdav üksinduse mure. Olgugi et tajun iga päev, kuivõrd üksi me maailmas oleme, mõjus "Iguaani öö" üksindus ja köidikuisse pandud iguaani silmis oletatav üksinduse ja hirmu peegeldus ikkagi nii, et see ei läinud mulle korda.
Näitlejad olid kõik head või väga head. Iseäranis Anne Reemann, kes tavaliselt on alati ühesugune. Selles lavastuses ei ole. Suurepärane roll. Piret Kalda kohta võib öelda, et tema lausa päästis mu jaoks selle etenduse. Ilma temata ei oleks ma ka pärast teist vaatust saanud ühtki head sõna kogu tüki kohta öelda. Alo Kõrve ja Priit Võigemast tõestasid jälle, kuidas näilisest kõrvalosast võib teha suure rolli. Ene Järvis oli samuti väga eriline. Rain Simmul ikka hea nagu alati.
Sõnaga, ei saa kokkuvõttes midagi ka näitlejatele ette heita. Järelikult kõik kivid lähevad lavastaja kapsaaeda? Kahju, aga need katkised inimesed seal laval jäid oma muredega ja omas üksinduses kaugeks. Selles loos oli käike ja sümboleid, mis tõotasid midagi rääkida, aga siis kukkus jälle lugu kokku. Näiteks koht, kus Simmul räägib, kuidas ta oma tüdrukutele näitab kohti, mida ei ole üheski turismibrošüüris või mõte sellest, et ta valis oma elus Jumala juurde tee juhatamise asemel tavalise giidi rolli.
pühapäev, 31. mai 2009
Päeva algus Niine tänaval
Teater on elu. Vähemalt Niine 11 etendatav "Startup" tõestab seda kindlasti.
Teatrifriigina ei saanud kuidagi lasta mööda juhust vaadata hommikul kell 8.15 algavat etendust. Aga õhtu- või ööinimesena oli etendusehommikul end ärkama sundides ainus mõte peas see, et olgu see viimane kord, mille pagana pärast peab nii vara hommikul teatrisse minekuks ärkama ... Nojah, tegelikult oli mul puhkus. Aga tööpäeva alguseks on see etendus tüüpilisele kontoriinimesele ideaalne. Täpselt sama lootusetud võivad olla ikka ja jälle algatatavad üritused leida midagi ülimalt originaalset, tulutõotavat. Teisalt on pärast sellist "koosolekut" peas kindlasti palju värskeid mõtteid. Inimsuhted ja sugudevahelised probleemidki on parajalt kajastatud. Gert Raudsep on teistest näitlejatest vanem ja ma jäin uskuma teda, kui ta ütles, et on pankroti üle elanud. Kas vahvliäri pankroti? Ehedad on ka kaks noort meest (Bert Raudsep ja Jaak Prints) oma värskete ideedega, alates sellest, et firmat luua peaks tänapäeval palju lihtsam olema.
Vürtsi lisas veel see, et olin eelmisel õhtul vaadanud NO-s etendust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ja hommikul nägin rongis Jaak Printsi. Mõtlesin, et vaeseke, minul vaatajana on raskusi ümberkehastumisega, mida need näitlejad veel tegema peavad ... Pärast vaatasin huvi pärast NO-teatri mängukava ja selgus, et samal õhtul mängivad nad jälle "Jänest" ja järgmisel hommikul "Startupi" jne. Sügav kummardus! Nad suudavad!
Ühe asutuse kõverpeegel. Rangelt soovitatav. Ja mina küll enam ei julge öelda, et see oli viimane kord, mil nii vara hommikul teatrisse oleksin nõus minema. Sest näiteks ühes blogis kirjutati "Startupi" kohta nii: "Hommik on liiga kallis aeg, et seda maha magada. Inimesed, püüdke päeva. Uni ei toida. Toidab ajurünnak ja idee, mis sellest sünnib. Ja muudab teie elu. Sellepärast ärgake kell 6.00." Ja tundub, et Mardil endal on hoopiski huvitavad ideed selle lavastusega seoses liikuma hakanud.
Teatrifriigina ei saanud kuidagi lasta mööda juhust vaadata hommikul kell 8.15 algavat etendust. Aga õhtu- või ööinimesena oli etendusehommikul end ärkama sundides ainus mõte peas see, et olgu see viimane kord, mille pagana pärast peab nii vara hommikul teatrisse minekuks ärkama ... Nojah, tegelikult oli mul puhkus. Aga tööpäeva alguseks on see etendus tüüpilisele kontoriinimesele ideaalne. Täpselt sama lootusetud võivad olla ikka ja jälle algatatavad üritused leida midagi ülimalt originaalset, tulutõotavat. Teisalt on pärast sellist "koosolekut" peas kindlasti palju värskeid mõtteid. Inimsuhted ja sugudevahelised probleemidki on parajalt kajastatud. Gert Raudsep on teistest näitlejatest vanem ja ma jäin uskuma teda, kui ta ütles, et on pankroti üle elanud. Kas vahvliäri pankroti? Ehedad on ka kaks noort meest (Bert Raudsep ja Jaak Prints) oma värskete ideedega, alates sellest, et firmat luua peaks tänapäeval palju lihtsam olema.
Vürtsi lisas veel see, et olin eelmisel õhtul vaadanud NO-s etendust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ja hommikul nägin rongis Jaak Printsi. Mõtlesin, et vaeseke, minul vaatajana on raskusi ümberkehastumisega, mida need näitlejad veel tegema peavad ... Pärast vaatasin huvi pärast NO-teatri mängukava ja selgus, et samal õhtul mängivad nad jälle "Jänest" ja järgmisel hommikul "Startupi" jne. Sügav kummardus! Nad suudavad!
Ühe asutuse kõverpeegel. Rangelt soovitatav. Ja mina küll enam ei julge öelda, et see oli viimane kord, mil nii vara hommikul teatrisse oleksin nõus minema. Sest näiteks ühes blogis kirjutati "Startupi" kohta nii: "Hommik on liiga kallis aeg, et seda maha magada. Inimesed, püüdke päeva. Uni ei toida. Toidab ajurünnak ja idee, mis sellest sünnib. Ja muudab teie elu. Sellepärast ärgake kell 6.00." Ja tundub, et Mardil endal on hoopiski huvitavad ideed selle lavastusega seoses liikuma hakanud.
neljapäev, 28. mai 2009
Kuidas seletada pilte surnud jänesele
Nüüd ma siis tean seda! Ootasin võimalust näha NO-teatri lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" kannatamatult ja suure põnevusega ning veelgi suuremate ootustega alates hetkest, mil nende kodulehele ilmus lavastuse tutvustus. See ootus muutus üha painavamaks, kui (ajakirjanduses) hakati juba nähtud ja nägemata etendustest rääkima. Nägemata etendusest sellepärast, et ma usun, et mitte kunagi varem ei ole Eestis ükski ajalehes ilmunud teatrietenduse arvustus saanud nii palju kommentaare kui seekord. Peamised kommentaatorid muidugi lavastust mittenäinud.
Selle pika ootamise järel pean mainima alustuseks ära etenduse suurima puuduse: pikkus. Võinuks olla vähemalt pool tundi lühem. Ometi mõjus kohati liiga veniv tempo lummavalt, sest ma ei mäleta NO-teatri repertuaaris lavastust, kus kärtsu-mürtsu pole. "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" paneb vaatama-kuulama hiirvaikuses, laval ei ropendata ega midagi.
Lahatavad teemad, milleks on kultuuri ja kunsti tegemisega kaasnevad probleemid, küsimused, kuidas ja mida teha, kellele teha, kas ja mida mõistetakse, panid mind küll tundma, et see lavastus annab igati võimaluse asju laiemalt vaadata ja näha. Kas kultuuri ja spordi teemade juhtimiseks piisab ühest ministrist, inimesest? Kellele tähelepanu rohkem on vaja?
Marika Vaarik oli super. Parimad kohad lavastuses mu meelest veel näiteks see, kui Sergo Vares helistas ja küsis, kas telekast pandi saade lindistama, siis veel jänesed kunstinäitusel, spordialade matkimised, Jaak Prints kogu etenduse vältel :), kappakusemise võistlus. Ja minu meelest oli igati asjakohane ja sugugi mitte üle pingutatud ka alasti Risto Kübar laval. Korraks küll mõtlesin, et no aitab juba, aga lõpuks oli see ikka ülimalt tabav ja detailideni paigas koht. Kokkuvõttes ühinen igati Otiga, et see lavastus "vajab vähemalt teistkordset vaatamist ja pikemat analüüsi, kui blogi võimaldab".
Selle pika ootamise järel pean mainima alustuseks ära etenduse suurima puuduse: pikkus. Võinuks olla vähemalt pool tundi lühem. Ometi mõjus kohati liiga veniv tempo lummavalt, sest ma ei mäleta NO-teatri repertuaaris lavastust, kus kärtsu-mürtsu pole. "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" paneb vaatama-kuulama hiirvaikuses, laval ei ropendata ega midagi.
Lahatavad teemad, milleks on kultuuri ja kunsti tegemisega kaasnevad probleemid, küsimused, kuidas ja mida teha, kellele teha, kas ja mida mõistetakse, panid mind küll tundma, et see lavastus annab igati võimaluse asju laiemalt vaadata ja näha. Kas kultuuri ja spordi teemade juhtimiseks piisab ühest ministrist, inimesest? Kellele tähelepanu rohkem on vaja?
Marika Vaarik oli super. Parimad kohad lavastuses mu meelest veel näiteks see, kui Sergo Vares helistas ja küsis, kas telekast pandi saade lindistama, siis veel jänesed kunstinäitusel, spordialade matkimised, Jaak Prints kogu etenduse vältel :), kappakusemise võistlus. Ja minu meelest oli igati asjakohane ja sugugi mitte üle pingutatud ka alasti Risto Kübar laval. Korraks küll mõtlesin, et no aitab juba, aga lõpuks oli see ikka ülimalt tabav ja detailideni paigas koht. Kokkuvõttes ühinen igati Otiga, et see lavastus "vajab vähemalt teistkordset vaatamist ja pikemat analüüsi, kui blogi võimaldab".
kolmapäev, 27. mai 2009
Mängud tagahoovis
Draamateatri välkprojekt (ainult 11 etendust, mis on Draamateatri puhul ebatavaline) "Mängud tagahoovis ehk Because" võiks küll mängukavas kauem olla. Aga täna on juba viimane etendus. Minu nähtud etendus pühapäeva õhtul oli kindlasti üks paremaid lavastusi, mida ma viimasel ajal vaadanud olen. Seda hoolimata sellest, et kartsin eelnevalt kõvasti, kas selline etendus sobib kuidagigi minu pühapäevase meeleolu ja tähtsa päevaga. Aga kõik oli lõpuks imelises tasakaalus. Ja ammu-ammu ei ole nii täiuslikku päeva mu elus olnud.
Tegelikult kardan üldse selliseid teemasid teatritükkides, sest tekst või lavastus võib osutuda liiga räigeks või ka rõvedaks. Selle lavastuse (ja näidendi) sisu oli aga omamoodi ootamatu. See peegeldas äärmiselt eredalt teismeliste hingeelu, dilemmasid jne, samas jällegi mäng kahel tasandil (14-17aastased noored vs. täiskasvanud juristid ja poisid-tüdrukud vs. mehed-naised) näitasid ehedamast ehedalt seda, kuidas paljud mõttemallid ei muutu ka vanusega.
Minu jaoks ei olnud see vägistamislugu, vähemalt mitte selle sõna füüsilises tähenduses. Ütleme nii, et selliste valikute, küsimuste, kahtluste ja mängudega ju üles kasvatakse. Päris kindlasti nendes tagahoovides või agulites. Kas sellel tüdrukul oli üldse päriselus kedagi, kes temast hoolinuks? Ei saa kuidagi mainimata jätta, aga Alina Karmazina ei ole veel kunagi nii hea olnud kui nendes kahes rollis siin! Ma täiesti siiralt uskusin, et ta ongi 14aastane, ja hiljem, et ta ongi see süüdistaja, kes on võtnud eesmärgiks iga hinna eest ühte teismelist seksuaalselt ära kasutatud tüdrukut kaitsta.
Üsna harva joonistuvad nii selgesti välja kõik erinevad karakterid. Iseäranis keeruline Märt Avandi kehastatud karakter. Ühest küljest külm ja kalkuleeriv manipulaator, teisest küljest jällegi ilmselt kolmest ülejäänust kogenuim, aga südames võib-olla üldsegi mitte nii julm ... Võib-olla peitub temas väga paljude lastekodulaste või erikoolidesse sattunud laste lugu - vägivald sünnitab vägivalda? Vastukaaluks Lauri Lagle kehastatud ilmselt armunud noormehe karakter. Ja Mihkel Kabel uudishimuliku teismelisena. Kristo Viiding on mu tõeline lemmik viimasest lavaka lennust ja seekord nägin ühtäkki, et ta on hämmastavalt sarnane Veiko Tääriga - näojooned, kehaehitus (kuigi on lühem), isegi mängumaneer.
Lavakujunduses kasutatud võrkaed tähistas imeliselt kahe maailma vahelist piiri. Ühel pool räämas tagahoov, teisel pool rikas valge puuaiaga maailm, kust ei puudunud kohvimasin lõhnava kakaoga. See ilus maailm mõistis oma reeglite järgi hukka teismelised mitte nii ilusas maailmas elanud noored. Mul oli nendest poistest lausa kahju - noored inimesed, kelle puhul on süü suurus on tegelikult vaieldav. Olgugi et ma saan ju vägagi hästi aru, mida selline juhtum 14aastase tüdruku puhul tähendab.
Oh, see lavastus pani mind kaasa elama nii, nagu väga harva teatris juhtub. Kõhus oli kogu aeg tunne, nagu oleksin ise seal ja elaksin kõigi nende inimeste hinges toimuvat omal nahal läbi. Veel hullemini mõjus mõni aasta tagasi "Padjamees". Viimane painab tänaseni ...
Mitte midagi negatiivset ei oska lavastuse kohta nimetada. Alina võiks olla küll üks teatripreemia pretendent järgmise aasta märtsis, niisamuti muusikaline kujundus.
Tegelikult kardan üldse selliseid teemasid teatritükkides, sest tekst või lavastus võib osutuda liiga räigeks või ka rõvedaks. Selle lavastuse (ja näidendi) sisu oli aga omamoodi ootamatu. See peegeldas äärmiselt eredalt teismeliste hingeelu, dilemmasid jne, samas jällegi mäng kahel tasandil (14-17aastased noored vs. täiskasvanud juristid ja poisid-tüdrukud vs. mehed-naised) näitasid ehedamast ehedalt seda, kuidas paljud mõttemallid ei muutu ka vanusega.
Minu jaoks ei olnud see vägistamislugu, vähemalt mitte selle sõna füüsilises tähenduses. Ütleme nii, et selliste valikute, küsimuste, kahtluste ja mängudega ju üles kasvatakse. Päris kindlasti nendes tagahoovides või agulites. Kas sellel tüdrukul oli üldse päriselus kedagi, kes temast hoolinuks? Ei saa kuidagi mainimata jätta, aga Alina Karmazina ei ole veel kunagi nii hea olnud kui nendes kahes rollis siin! Ma täiesti siiralt uskusin, et ta ongi 14aastane, ja hiljem, et ta ongi see süüdistaja, kes on võtnud eesmärgiks iga hinna eest ühte teismelist seksuaalselt ära kasutatud tüdrukut kaitsta.
Üsna harva joonistuvad nii selgesti välja kõik erinevad karakterid. Iseäranis keeruline Märt Avandi kehastatud karakter. Ühest küljest külm ja kalkuleeriv manipulaator, teisest küljest jällegi ilmselt kolmest ülejäänust kogenuim, aga südames võib-olla üldsegi mitte nii julm ... Võib-olla peitub temas väga paljude lastekodulaste või erikoolidesse sattunud laste lugu - vägivald sünnitab vägivalda? Vastukaaluks Lauri Lagle kehastatud ilmselt armunud noormehe karakter. Ja Mihkel Kabel uudishimuliku teismelisena. Kristo Viiding on mu tõeline lemmik viimasest lavaka lennust ja seekord nägin ühtäkki, et ta on hämmastavalt sarnane Veiko Tääriga - näojooned, kehaehitus (kuigi on lühem), isegi mängumaneer.
Lavakujunduses kasutatud võrkaed tähistas imeliselt kahe maailma vahelist piiri. Ühel pool räämas tagahoov, teisel pool rikas valge puuaiaga maailm, kust ei puudunud kohvimasin lõhnava kakaoga. See ilus maailm mõistis oma reeglite järgi hukka teismelised mitte nii ilusas maailmas elanud noored. Mul oli nendest poistest lausa kahju - noored inimesed, kelle puhul on süü suurus on tegelikult vaieldav. Olgugi et ma saan ju vägagi hästi aru, mida selline juhtum 14aastase tüdruku puhul tähendab.
Oh, see lavastus pani mind kaasa elama nii, nagu väga harva teatris juhtub. Kõhus oli kogu aeg tunne, nagu oleksin ise seal ja elaksin kõigi nende inimeste hinges toimuvat omal nahal läbi. Veel hullemini mõjus mõni aasta tagasi "Padjamees". Viimane painab tänaseni ...
Mitte midagi negatiivset ei oska lavastuse kohta nimetada. Alina võiks olla küll üks teatripreemia pretendent järgmise aasta märtsis, niisamuti muusikaline kujundus.
laupäev, 23. mai 2009
"Pea vahetus" NO-teatris
Tahaksin nii väga, et NO-teatris lavastatud "Pea vahetuse" ettekandmised ei piirdu nende mõne kevadise ja nelja augustisse lisatud mängukorraga! Saal on ju vaatajaid puupüsti täis. Ja õigustatult. Üle pika-pika aja haarasin etenduse ajal paberi ja pastaka järele, et sellest võrratust tekstist midagigi niiviisi talletada, et hiljem ei oleks vaja proovida ja proovida meenutada, kuidas ja mida täpselt öeldigi. Kuni Märt Avandi Jumala-monoloog mul jälle pisarad põski mööda alla voolama pani. Esimese vaatuse ajal nutmist ei osanud ma eriti millegi konkreetsega seletada, see oli lihtsalt selline emotsioon - veidi rändama läinud mõtetest ärganud üksi olla tahtmise ja järele mõelda tahtmise tunne. Vist seesama, mis pani mind nutma kunagi ammu-ammu, peaaegu lapsena, Vanemuise suurel laval etendunud tantsulavastuse "Kadunud naine minus" ajal. Aga teise vaatuse ajal oli kõik palju reaalsem. Vaheldumisi Priidu ja Märdi monoloogid (või nendevaheline dialoog?) küll elust, küll ilust, kokkuvõtvalt alguskokkukõlast. Kui veel mõelda, et selles lavastuses teevad kaasa ainult Raplast pärit inimesed ja üldse on selle loomise juures olnud ainult raplakad, tekib tahtmatult küsimus, mis tunne oleks kasvada ja kujuneda ühes tegelikult päris väikses linnas, kus pea iga laps, kes on su sõber või kes ka ei ole su sõber, oskab laulda, näidelda ja väidelda? Ei tea, kas enam, aga mõni aeg tagasi oli Rapla maakond vist üks agaramaid ja silmapaistvamaid väitluskeskusi Eestis. Süda on neil noortel kindlasti õige koha peal. Suur süda. Asi ei olegi selles, kas lasta kellelgi teisel oma hinges sobrada või mitte, vaid minu meelest eelkõige selles, et nad tahavad, et maailm oleks parem paik, et elus oleks ilu, oleks harmoonia. "Pea vahetus" on ilus ja harmooniline.
"Pea vahetus" ei ole kurb lugu. Selles publiku rohkusest peaaegu et õhutust saalist oli kosta päris sageli naerupurtsatusi. Olgugi et mina läksin oma mõtetega kuhugi nukrakstegevasse ellu rändama. Kuni selleni välja, et "ma ka ei viitsi enam lennukile minna". Saalis oli õhku vähe ja istumine ebamugavavõitu sellepärast, et parema kõlaga ruumi koorile ongi vist Tallinna teatritest keeruline leida.
Seda mina ei taipa, kuidas Priit saab niiviisi mängida, et tal on õigel hetkel silmad ka märjad ja läigivad ...
Teised kirjutavad: Piret, Kiku, Veiko, Danzumees, mismuhingepuudutab, Eliza Day, Kristiina, Kristi, linunn.
"Pea vahetus" ei ole kurb lugu. Selles publiku rohkusest peaaegu et õhutust saalist oli kosta päris sageli naerupurtsatusi. Olgugi et mina läksin oma mõtetega kuhugi nukrakstegevasse ellu rändama. Kuni selleni välja, et "ma ka ei viitsi enam lennukile minna". Saalis oli õhku vähe ja istumine ebamugavavõitu sellepärast, et parema kõlaga ruumi koorile ongi vist Tallinna teatritest keeruline leida.
Seda mina ei taipa, kuidas Priit saab niiviisi mängida, et tal on õigel hetkel silmad ka märjad ja läigivad ...
Teised kirjutavad: Piret, Kiku, Veiko, Danzumees, mismuhingepuudutab, Eliza Day, Kristiina, Kristi, linunn.
"Minu tädi" Linnateatris
Armastan teatrit. Armastan neid lõputuid võimalusi, mis näitekunstil on ükskõik missuguse teema lahkamiseks. Linnateatri "Minu tädi" on igatahes taas üks selline lavastus, mis seda tõestab. Geniaalne lavastus! Aleksander Eelmaa on valinud debüütlavastuseks tüki, mis on justkui talle lavastamiseks kirjutatud, antud, valitud. Ma peaaegu et tundsin, kuidas see tema peas lavalooks kujunes. Ja Liisi Eelmaast on nüüdseks saanud üks mu lemmikuid teatrikunstnikke. Nii meeldib tema rõõmus stiil.
"Minu tädi" on peaaegu mononäidend. Selles on omajagu ebaloogilisusi (kogu aeg samad riided, söök, väljas vastasmaja aknal istuv naine ja pargis koperdav puujalaga mees ...), aga need on kõik justkui raam inimese elu ümber. Märgid, millega markeeritakse. Nagu ka see, et inimestel on kapis oma luukered, et inimesed tulevad lapsepõlvest, mida nad võib-olla ei tahagi meenutada, aga ikka meenutavad, ja mis on neid ometigi kujundanud. Inimestel on unistused ja need unistused purunevad.
Jah, mulle meeldis kõik selles lavastuses. Meeldis, kuidas tulede kustutamine markeeris päevade vahetumist, kuidas alguses olid päevad lühikesed (läksid kiiresti), aga siis hakkasid venima. Ja elektrist kui valguseandjast sai mitme "tapariista" jõud. Asi läks kohati väga sürriks kätte, aga kogu näidendit läbiv must huumor on äärmiselt mõjus viis sellist teemat lahata, et publikut pihus hoida. Eriti veel suurepäraste näitlejate toel. Nii Andres Raag kui ka Helene Vannari on Linnateatri kolleegipreemiad nende rollide eest kuhjaga ära teeninud. See oli ka vist esimene kord, kui ma Andres Raagi näitlejameisterlikkust nii kõrgelt hindan.
Üks asi veel. Muusikalises kujunduses oli kasutatud umbes täpselt nelja pala, mida mängitati näiliselt vinüülplaatidelt. Üks asi on, et need palad olid klassikalise muusika niisugused suurteosed, mille igaüks vist ära tunneb ja millega seoses meil on, mida meenutada, teine asi aga, et need olid nii oskuslikult valitud.
"Minu tädi" suurim pluss on lavastus. Just niisugune lavastus, nagu see seal Linnateatri väikses saalis praegu on, hakkas niimoodi kõnelema, et midagi halba justkui polegi öelda. Samas näitekunsti imepäraste šedöövrite hulka see tükk ju ei kuulu.
"Minu tädi" on peaaegu mononäidend. Selles on omajagu ebaloogilisusi (kogu aeg samad riided, söök, väljas vastasmaja aknal istuv naine ja pargis koperdav puujalaga mees ...), aga need on kõik justkui raam inimese elu ümber. Märgid, millega markeeritakse. Nagu ka see, et inimestel on kapis oma luukered, et inimesed tulevad lapsepõlvest, mida nad võib-olla ei tahagi meenutada, aga ikka meenutavad, ja mis on neid ometigi kujundanud. Inimestel on unistused ja need unistused purunevad.
Jah, mulle meeldis kõik selles lavastuses. Meeldis, kuidas tulede kustutamine markeeris päevade vahetumist, kuidas alguses olid päevad lühikesed (läksid kiiresti), aga siis hakkasid venima. Ja elektrist kui valguseandjast sai mitme "tapariista" jõud. Asi läks kohati väga sürriks kätte, aga kogu näidendit läbiv must huumor on äärmiselt mõjus viis sellist teemat lahata, et publikut pihus hoida. Eriti veel suurepäraste näitlejate toel. Nii Andres Raag kui ka Helene Vannari on Linnateatri kolleegipreemiad nende rollide eest kuhjaga ära teeninud. See oli ka vist esimene kord, kui ma Andres Raagi näitlejameisterlikkust nii kõrgelt hindan.
Üks asi veel. Muusikalises kujunduses oli kasutatud umbes täpselt nelja pala, mida mängitati näiliselt vinüülplaatidelt. Üks asi on, et need palad olid klassikalise muusika niisugused suurteosed, mille igaüks vist ära tunneb ja millega seoses meil on, mida meenutada, teine asi aga, et need olid nii oskuslikult valitud.
"Minu tädi" suurim pluss on lavastus. Just niisugune lavastus, nagu see seal Linnateatri väikses saalis praegu on, hakkas niimoodi kõnelema, et midagi halba justkui polegi öelda. Samas näitekunsti imepäraste šedöövrite hulka see tükk ju ei kuulu.
reede, 22. mai 2009
Agatha Christie parim näidend - "Verdict"
Justkui soojendusena enne suuremat sorti teatrirallit Eestis vaatasin ühte ingliskeelset etendust. Nii klassikalist teatrit, kui teatrit üldse klassikaliseks nimetada saab. Näidendi autor ehk Agatha Christie on "Verdicti" nimetanud enda parimaks näidendiks.
Ma ei saanudki päris täpselt aru, millisest teatrist näitlejad pärit olid? Justkui pidi olema Berliner Grundtheateri lavastus, aga toetajate hulgas olid veel ka New World Theatre Club ja Creative Writing Club Luxembourg. Jäi mulje, et näitlejateks olid justnimelt kõikvõimalikke rahvusi esindavad kohalikud asjaarmastajad. See tähendas muidugi, et näitlejatööd olid ka väga-väga erineva "kvaliteediga". Suurim ebaõnnestumine minu arvates peategelast kehastanud mees ja parim rollitäitmine majapidajannat kehastanud naiselt, kes oli ühtlasi ka producer. Kahtlustan, et tema oli selles kambas ainus õppinud näitleja.
Siiski ei ole mul ühtegi halba sõna öelda, sest Christie näidend on tõepoolest ääretult pretensioonitu. Ja lavakujunduse nimel oli kõvasti pingutatud: äärmiselt tõetruult mõjuv raamatuid täis kuhjatud elutuba. Raamatuid oli selles toas tõesti palju! Neid oli kõikjal ja nende abil sai peaaegu kõike laval edasi anda - mis sa ikka teed, kui vaja kohmetust või närvilisust näidata, ikka võtad suvalise raamatu pihku ja hakkad seda lehitsema, või kui on vaja hakata asju pakkima hakata, ikka jälle paned raamatuid kotti ... Mulle meeldis see lugu. Kui esimese vaatuse lõpus korraks ka tekkis mulje, et see on christielikult kriminull, selgus ometi, et hoopis olulisem mõrvaloo lahendamisest on egoismi teema. Kahju tõesti, et peategelase kehastaja nõrk oli.
Ma ei saanudki päris täpselt aru, millisest teatrist näitlejad pärit olid? Justkui pidi olema Berliner Grundtheateri lavastus, aga toetajate hulgas olid veel ka New World Theatre Club ja Creative Writing Club Luxembourg. Jäi mulje, et näitlejateks olid justnimelt kõikvõimalikke rahvusi esindavad kohalikud asjaarmastajad. See tähendas muidugi, et näitlejatööd olid ka väga-väga erineva "kvaliteediga". Suurim ebaõnnestumine minu arvates peategelast kehastanud mees ja parim rollitäitmine majapidajannat kehastanud naiselt, kes oli ühtlasi ka producer. Kahtlustan, et tema oli selles kambas ainus õppinud näitleja.
Siiski ei ole mul ühtegi halba sõna öelda, sest Christie näidend on tõepoolest ääretult pretensioonitu. Ja lavakujunduse nimel oli kõvasti pingutatud: äärmiselt tõetruult mõjuv raamatuid täis kuhjatud elutuba. Raamatuid oli selles toas tõesti palju! Neid oli kõikjal ja nende abil sai peaaegu kõike laval edasi anda - mis sa ikka teed, kui vaja kohmetust või närvilisust näidata, ikka võtad suvalise raamatu pihku ja hakkad seda lehitsema, või kui on vaja hakata asju pakkima hakata, ikka jälle paned raamatuid kotti ... Mulle meeldis see lugu. Kui esimese vaatuse lõpus korraks ka tekkis mulje, et see on christielikult kriminull, selgus ometi, et hoopis olulisem mõrvaloo lahendamisest on egoismi teema. Kahju tõesti, et peategelase kehastaja nõrk oli.
neljapäev, 7. mai 2009
Tammsaare muuseum viib "Wargamäe Wabariiki" vaatama
Veel üks põnev ettevõtmine. Nimelt korraldab Tammsaare Muuseum 6. juunil bussiekskursiooni "Tammsaare jälgedes", mis algab hommikul kell 10.45 Kadriorust ja lõpeb Vargamäel. Päeva lõpetab kell 17.00 algav Linnateatri etendus "Wargamäe Wabariik". Pärast etendust sõidab buss tagasi Tallinnasse Kadriorgu.
Hind 590.- sisaldab: sõidukulud, mõlema muuseumi piletid ja giidid, kohvi Koitjärvel, sooja toidu Vargamäel enne etendust ning etenduse pileti.
Hind 590.- sisaldab: sõidukulud, mõlema muuseumi piletid ja giidid, kohvi Koitjärvel, sooja toidu Vargamäel enne etendust ning etenduse pileti.
VAT Teater mais Ungaris ja Leedus
6.-10. maini on Budapestis eesti kultuuripäevad. 7. mail täitub VAT Teatri üks suuri soove, mängida ungari kirjaniku Ferenc Molnari noorteromaani "Pal-tänava poisid" põhjal valminud samanimelist lavastust Ungari publiku ees. "Pal-tänava poisid" etendub Budapestis Merlini teatris eesti kultuuri päevade raames 7. mail kell 19.
12.-16. maini toimub tänavuses Euroopa kultuuripealinnas Vilniuses ASSITEJ rahvusvaheline festival "COOL". Eestist võtab osa VAT Teater lavastusega "Misantroop", mida mängitakse 13. mail kell 15 Vilniuse Rahvusteatri väikses saalis.
12.-16. maini toimub tänavuses Euroopa kultuuripealinnas Vilniuses ASSITEJ rahvusvaheline festival "COOL". Eestist võtab osa VAT Teater lavastusega "Misantroop", mida mängitakse 13. mail kell 15 Vilniuse Rahvusteatri väikses saalis.
kolmapäev, 6. mai 2009
"Tee" sümboliseerib kirjeldamatut elutahet
Olen avastanud end korduvalt juurdlemas selle üle, kust on inimesed pärinud elujanu, elutahte, elujõu, mis sunnib vastu pidama ja edasi elama ka kõige karmimates tingimustes, taluma talumatut piinamist, kannatama nälga jne? Tihtipeale on ju võimalus alla anda, st lastagi end surnuks peksta, tappa end ise ära ... Aga inimene elab üle. Elab edasi. Inimene ei anna alla. Alla ei tohi anda!
Lugesin öösel läbi Cormac McCarthy "Tee". Ma ei ole McCarthylt midagi muud varem lugenud ja tegelikult ei olnud isegi süvenenud, et alles aasta tagasi parima filmi Oscari võitnud "Ei ole maad vanadele meestele" aluseks on ka sama kirjaniku romaan. Igatahes "Tee" lugemise ajal mõtlesin, et meenutab kangesti William Faulknerit. Raamatu järelsõnas oligi kirjas, et McCarthy stiil on Faulkneri omaga väga sarnane, aga "Tee" olevat kõige vähem sarnane. No kui ma isegi selle raamatu puhul Faulkneri "lähedust" tundsin, siis mis need teised veel olla võivad?
"Tee" sisu on tegelikult väga absurdne ja ääretult masendav: kümme aastat tagasi hävinud maailm, kus midagi ei kasva, kõik on välja surnud. Välja arvatud üksikud inimesed, kes vahendeid ja viise valimata võitlevad elu eest. See on mehe ja tema kümneaastase poja rännak. Selle lapse elus ei ole mitte midagi muud olnud peale teelolemise. Nad on teel lõunasse. Räpased, näljased, pidevas võitluses külmaga. Aga nad ei kaota lootust, et kunagi sünnib maailm uuesti. Alla ei tohi anda!
"Teed" on tõlgendatud väga erinevalt, alates viidetest keskkonnaprobleemidele, aga autor ise on rõhutanud eelkõige just lihtsalt teel olemist. Hoolimata ängistavast masendusest, kirjeldustest, mis jäävadki vist kummitama, tajusin minagi seda raamatut eelkõige kui elutee kirjeldust. Elu oma raskusega, paremate ja halvemate päevadega, imedega, haigustega ja lootusega parema ja õnnelikuma tuleviku nimel. Omaette liin on ka lastel: poiss tahab kõiki lapsi aidata, endaga kaasa võtta, jääb muretsema kohatud inimeste saatuse pärast; ja päris lõpus ... Kümme aastat pärast katastroofi on maailmas veel üks rase naine. Elu PEAB ju edasi minema!
Hoolimata lühikestest lausetest ja veidi päevikut meenutavast stiilist, hämmastas mind ikkagi tohutult detailirohkus ja -täpsus, kuidas McCarthy kirjeldas majade, laeva jne läbituustimist.
Suur raamat!
Cormac McCarthy sai "Tee" eest 2007. aastal Pulitzeri preemia ja Kersti Unt sai selle raamatu eestindamise eest 2008. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtasutuse aastapreemia. Ei tea, mis mul viga on, aga mulle ei istu Kersti Undi tõlked. Mitte et ta poleks tunnustust väärt, aga mitmed asjad tundusid siin tõlkes ebaloomulikud ja konarlikult edasi antud. Marek kirjutab oma blogis: "Road'i oleks tõenäoliselt võimatu lugeda (seal on palju kohti, mis jäävad kummitama, muuhulgas lõik, kus mees ja laps leiavad lõkkes küpsetatud imiku... ja paljud mehe ning poisi vestlused, näiteks), kui romaan poleks kirja pandud väga ilusas ja poeetilises keeles." Võib-olla eestikeelses tõlkes ongi poeetilisust puudu?
Tänavu aasta lõpus peaks valmima ka film.
Lugesin öösel läbi Cormac McCarthy "Tee". Ma ei ole McCarthylt midagi muud varem lugenud ja tegelikult ei olnud isegi süvenenud, et alles aasta tagasi parima filmi Oscari võitnud "Ei ole maad vanadele meestele" aluseks on ka sama kirjaniku romaan. Igatahes "Tee" lugemise ajal mõtlesin, et meenutab kangesti William Faulknerit. Raamatu järelsõnas oligi kirjas, et McCarthy stiil on Faulkneri omaga väga sarnane, aga "Tee" olevat kõige vähem sarnane. No kui ma isegi selle raamatu puhul Faulkneri "lähedust" tundsin, siis mis need teised veel olla võivad?
"Tee" sisu on tegelikult väga absurdne ja ääretult masendav: kümme aastat tagasi hävinud maailm, kus midagi ei kasva, kõik on välja surnud. Välja arvatud üksikud inimesed, kes vahendeid ja viise valimata võitlevad elu eest. See on mehe ja tema kümneaastase poja rännak. Selle lapse elus ei ole mitte midagi muud olnud peale teelolemise. Nad on teel lõunasse. Räpased, näljased, pidevas võitluses külmaga. Aga nad ei kaota lootust, et kunagi sünnib maailm uuesti. Alla ei tohi anda!
"Teed" on tõlgendatud väga erinevalt, alates viidetest keskkonnaprobleemidele, aga autor ise on rõhutanud eelkõige just lihtsalt teel olemist. Hoolimata ängistavast masendusest, kirjeldustest, mis jäävadki vist kummitama, tajusin minagi seda raamatut eelkõige kui elutee kirjeldust. Elu oma raskusega, paremate ja halvemate päevadega, imedega, haigustega ja lootusega parema ja õnnelikuma tuleviku nimel. Omaette liin on ka lastel: poiss tahab kõiki lapsi aidata, endaga kaasa võtta, jääb muretsema kohatud inimeste saatuse pärast; ja päris lõpus ... Kümme aastat pärast katastroofi on maailmas veel üks rase naine. Elu PEAB ju edasi minema!
Hoolimata lühikestest lausetest ja veidi päevikut meenutavast stiilist, hämmastas mind ikkagi tohutult detailirohkus ja -täpsus, kuidas McCarthy kirjeldas majade, laeva jne läbituustimist.
Suur raamat!
Cormac McCarthy sai "Tee" eest 2007. aastal Pulitzeri preemia ja Kersti Unt sai selle raamatu eestindamise eest 2008. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtasutuse aastapreemia. Ei tea, mis mul viga on, aga mulle ei istu Kersti Undi tõlked. Mitte et ta poleks tunnustust väärt, aga mitmed asjad tundusid siin tõlkes ebaloomulikud ja konarlikult edasi antud. Marek kirjutab oma blogis: "Road'i oleks tõenäoliselt võimatu lugeda (seal on palju kohti, mis jäävad kummitama, muuhulgas lõik, kus mees ja laps leiavad lõkkes küpsetatud imiku... ja paljud mehe ning poisi vestlused, näiteks), kui romaan poleks kirja pandud väga ilusas ja poeetilises keeles." Võib-olla eestikeelses tõlkes ongi poeetilisust puudu?
Tänavu aasta lõpus peaks valmima ka film.
teisipäev, 5. mai 2009
Loengusari "Uus eesti teater" - Mart Kolditsaga
Eesti Teatri Agentuuri pressiteatest (ehk kui ma Eestis oleksin, siis tahaksin küll väga sellele loengule minna):
"Täna, 5. mail kell 16 toimub Tartu Ülikooli peahoone ruumis 228 vestlussarja "Uus eesti teater" viimane kohtumine. Madis Kolgi vestluskaaslane on lavastaja Mart Koldits.
Mart Koldits, kes on hiljuti ühinenud Eesti uuendusliku teatri kantsi Von Krahli Teatriga, omades eelnevat töökogemust psühhologismi lipulaeva Tallinna Linnateatri teenistuses, võtab sarja kokku nende kahe pooluse vastuolude ja koostöövõimaluste poole pealt, valgustades seeläbi postmodernismijärgse (post-postmodernismi) kultuuripildi vajadusi ja väljakutseid."
"Täna, 5. mail kell 16 toimub Tartu Ülikooli peahoone ruumis 228 vestlussarja "Uus eesti teater" viimane kohtumine. Madis Kolgi vestluskaaslane on lavastaja Mart Koldits.
Mart Koldits, kes on hiljuti ühinenud Eesti uuendusliku teatri kantsi Von Krahli Teatriga, omades eelnevat töökogemust psühhologismi lipulaeva Tallinna Linnateatri teenistuses, võtab sarja kokku nende kahe pooluse vastuolude ja koostöövõimaluste poole pealt, valgustades seeläbi postmodernismijärgse (post-postmodernismi) kultuuripildi vajadusi ja väljakutseid."
pühapäev, 3. mai 2009
Eesti teatrid mais Euroopa teatrifestivalidel
2.-10. maini toimub Saksamaal Heidelbergis teatrifestival Heidelberger Stückemarkt 09, kus tänavune ametlik külalisesineja on eesti teater. Festivali mängukavas on Endla teatri "Janu", Ugala "Poks" ja Nukuteatri "Nukumängu ABC".
Mänguajad on järgmised:
Poks (Boxen) 4. mail kell 21.00 ja 5. mail kell 11.00
Janu (Durst) 6. mail kell 21.00
Nukumängu ABC (Das ABC des Puppenspiels) 9. mail kell 11.30 ja 10. mail kell 15.00
Heidelbergi Stückemarkt on üks huvitavamaid nüüdisdramaturgia festivale Saksamaal, sel aastal toimub festival juba 26. korda. Lisaks saksa dramaturgiale esitleb festival igal aastal ühe välisriigi näitekirjandust. Sel aastal on Stückemarkti nn Euroopa-külaline Eesti. Näidendid, mis välja valitakse, pääsevad võistlusprogrammi läbi dramaturgidest, kirjanikest, teatritegijatest ja ajakirjanikest koosneva žürii sõela, mis tagab programmi kõrge taseme. Eesti esitas turule üheksa näidendi saksakeelsed sünopsised ja katkendid, millest žürii valis lõppvõistlusele kolme autori tekstid: Jim Ashilevi "Portselansuits", Andrus Kivirähki "Aabitsa kukk" ning Urmas Lennuki "Boob teab". Kokku pääses lõppvooru üheksa autorit, kelle tekstid loetakse ette täismahus ning kelle vahel läheb jagamisele neli auhinda kogusummas 23 500 eurot. Eesti tekstide tõlkija on Irja Grönholm, kes äsja võttis vastu Eesti Kultuurkapitali 2008. aasta tõlkeauhinna. ... Täpsemalt Eesti Teati Agentuuri uudisest.
30. aprillist kuni 23. maini on Brüsselis festival Kunstenfestivaldesarts. 9.–12. maini mängitakse Theatre 140-s Mart Kangro soololavastust "Can't Get No / Satisfaction", mis esietendus jaanuaris Kanuti Gildi SAALis.
Mart Kangro "Can't Get No / Satisfaction" on teadaolevalt esimene eesti lavastus, mis sellele festivalile kutsutud. Eestis saab lavastust näha juulis Noore Tantsu Festivalil Viljandis ning Augusti TantsuFestivali Tallinnas. Ees ootavad etendused Rotterdamis, Prahas, Pariisis ja mujal.
21.-30. maini toimub Hollandis Utrechtis teatrifestival Festival a/d Werf, kus 21. ja 22. mai õhtul mängitakse NO99 lavastust "GEP". 2007. aasta parim lavastus Eestis! Ja vist enim välismaistel teatrifestivalidel osalenud lavastus. Eero Epner on kirjutanud päris toreda artikli teatrifestivalidel tuuritamise kohta.
Ülalnimetatud viie lavastuse tutvustused eesti keeles: Poks, Janu, Nukumängu ABC, GEP ja Can't Get No / Satisfaction.
Mänguajad on järgmised:
Poks (Boxen) 4. mail kell 21.00 ja 5. mail kell 11.00
Janu (Durst) 6. mail kell 21.00
Nukumängu ABC (Das ABC des Puppenspiels) 9. mail kell 11.30 ja 10. mail kell 15.00
Heidelbergi Stückemarkt on üks huvitavamaid nüüdisdramaturgia festivale Saksamaal, sel aastal toimub festival juba 26. korda. Lisaks saksa dramaturgiale esitleb festival igal aastal ühe välisriigi näitekirjandust. Sel aastal on Stückemarkti nn Euroopa-külaline Eesti. Näidendid, mis välja valitakse, pääsevad võistlusprogrammi läbi dramaturgidest, kirjanikest, teatritegijatest ja ajakirjanikest koosneva žürii sõela, mis tagab programmi kõrge taseme. Eesti esitas turule üheksa näidendi saksakeelsed sünopsised ja katkendid, millest žürii valis lõppvõistlusele kolme autori tekstid: Jim Ashilevi "Portselansuits", Andrus Kivirähki "Aabitsa kukk" ning Urmas Lennuki "Boob teab". Kokku pääses lõppvooru üheksa autorit, kelle tekstid loetakse ette täismahus ning kelle vahel läheb jagamisele neli auhinda kogusummas 23 500 eurot. Eesti tekstide tõlkija on Irja Grönholm, kes äsja võttis vastu Eesti Kultuurkapitali 2008. aasta tõlkeauhinna. ... Täpsemalt Eesti Teati Agentuuri uudisest.
30. aprillist kuni 23. maini on Brüsselis festival Kunstenfestivaldesarts. 9.–12. maini mängitakse Theatre 140-s Mart Kangro soololavastust "Can't Get No / Satisfaction", mis esietendus jaanuaris Kanuti Gildi SAALis.
Mart Kangro "Can't Get No / Satisfaction" on teadaolevalt esimene eesti lavastus, mis sellele festivalile kutsutud. Eestis saab lavastust näha juulis Noore Tantsu Festivalil Viljandis ning Augusti TantsuFestivali Tallinnas. Ees ootavad etendused Rotterdamis, Prahas, Pariisis ja mujal.
21.-30. maini toimub Hollandis Utrechtis teatrifestival Festival a/d Werf, kus 21. ja 22. mai õhtul mängitakse NO99 lavastust "GEP". 2007. aasta parim lavastus Eestis! Ja vist enim välismaistel teatrifestivalidel osalenud lavastus. Eero Epner on kirjutanud päris toreda artikli teatrifestivalidel tuuritamise kohta.
Ülalnimetatud viie lavastuse tutvustused eesti keeles: Poks, Janu, Nukumängu ABC, GEP ja Can't Get No / Satisfaction.
Lohejooksja - vol. 2
Eile õhtul vaatasin ära ka "Lohejooksja" filmi. Nagu arvata oli - raamat on ikka parem. :) Tegelikult ei tohiks vist raamatut ja filmi nii väikese vahega vaadata.
Raamat on selline hästi tihe, filmist jäi mulje, nagu oleks tegemist ühe loo (või elu?) läbilõikega. Pealegi üsna positiivses toonis. Ameerikalikkust oli tunda ka raamatus, s.t peategelase Ameerika-unelm muutus peaaegu ainuvõimalikuks eluvormiks. Filmis on seda ameerikalikkust veelgi rohkem. Ja film lõpeb ühemõtteliselt õnnelikult, raamatu viimane lehekülg tegi oma lootusetuses mulle kõvasti-kõvasti haiget.
Otseselt miski filmi puhul ei häirinud. Selle üle on mul tegelikult hästi hea meel, sest raamatu põhjal olin üsna selgelt hakanud kohti ja inimesi ette kujutama. Samas jällegi olid välja jäetud mõned olulised liinid. Näiteks see, kuivõrd keeruline oli poissi Ameerikasse saada või et miks laps pärast enam ei rääkinud. Lemmikkoht nii raamatus kui ka filmis on see koht, kus Amir teatab äiale, miks ta poisi endaga kaasa tõi ja kes see poiss on. Äärmiselt tabav viis lüüa lõhe dogmades, traditsioonides, reeglites kinni oleva maailma ja selle elu vahel, kus ei kardeta tunnistada oma luukeresid kapis. Iseasi, kas see on hea või halb ...
Raamat on selline hästi tihe, filmist jäi mulje, nagu oleks tegemist ühe loo (või elu?) läbilõikega. Pealegi üsna positiivses toonis. Ameerikalikkust oli tunda ka raamatus, s.t peategelase Ameerika-unelm muutus peaaegu ainuvõimalikuks eluvormiks. Filmis on seda ameerikalikkust veelgi rohkem. Ja film lõpeb ühemõtteliselt õnnelikult, raamatu viimane lehekülg tegi oma lootusetuses mulle kõvasti-kõvasti haiget.
Otseselt miski filmi puhul ei häirinud. Selle üle on mul tegelikult hästi hea meel, sest raamatu põhjal olin üsna selgelt hakanud kohti ja inimesi ette kujutama. Samas jällegi olid välja jäetud mõned olulised liinid. Näiteks see, kuivõrd keeruline oli poissi Ameerikasse saada või et miks laps pärast enam ei rääkinud. Lemmikkoht nii raamatus kui ka filmis on see koht, kus Amir teatab äiale, miks ta poisi endaga kaasa tõi ja kes see poiss on. Äärmiselt tabav viis lüüa lõhe dogmades, traditsioonides, reeglites kinni oleva maailma ja selle elu vahel, kus ei kardeta tunnistada oma luukeresid kapis. Iseasi, kas see on hea või halb ...
Tellimine:
Postitused (Atom)