Keane'i kontserdist ootasin palju, kuigi ega ma selle bändi lugusid enne eriti ei teadnud. Kuulanud olin ja hiljem selgus, et meil on kodus isegi üks BlueRay Londoni-kontserdiga Royal Albert Hallis. Kui piletid siinsele kontserdile müüki tulid, said need paari tunniga otsa. Korraldaja otsis uue suurema saali, kus ma varem kunagi käinud ei olnud. Ja ausõna - rohkem ei lähe ka! Selgus, et see on plekk-katuse ja -seintega spordihall. Kui keegi veel kunagi räägib näiteks Saku Suurhalli koledast kõlast, siis see kõneleja ei ole päris kindlasti Däichalis olnud.
Kohale jõudes oli soojendusesineja juba laval ja see, mis sealt kostus, oli pehmelt öeldes väljakannatamatu. Igasugune huvi selle vastu, kes soojendaja on, kadus selles saalis täielikult. Murdsime end saali tagumisse nurka ja jäime kannatlikult ootama peaesinejat. Natuke rahustas, et Keane'i muusika on rahulikum kui soojendusesineja oma. Aga kui bänd lavale tuli, sai üsna pea selgeks, et sellest saalist ei pigista tõesti mingit muusikalist elamust välja. Õhtu päädis sellega, et läksime pärast kontserdi lõppu koju, panime BlueRay mängima ja vaatasime-kuulasime teise kontserdi otsa. Keane oli igatahes väärt palju parema akustikaga saali.
Siinset eesti kogukonda puudutas vähemal või rohkemal määral aga hoopis möödunudpühapäevane Ott Leplandi kontsert. Mind puudutas see kohe nii, et julgen end pidada nüüd peaaegu Oti fänniks. Võib-olla on järgnev liigagi ... Igatahes tuli Ott pühapäeva õhtul kohaliku klubi lavatagusest uksest lavale, istus valge klaveri taha ja alustas looga peatselt ilmuvalt plaadilt - "Võitmatu". Paar lugu sellelt plaadilt kostusid veel, sh juba singlina välja antud "Kodu", mille senini parim variant on mu meelest see. Kõlas teisigi vanu ja uusi, vähem või rohkem tuttavaid lugusid. Aga olulisim on siiski see, et kontsert ületas kõik mu ootused ja lootused! Ott oli küll laval vaid koos klaveriga, aga seda võimsam ja vahetum oli saali jõudnud emotsioon. Kõik ta häälevarjundid tulid imeliselt esile ja kuigi kiiremad lood (näiteks "Imede öö") kõlasid ehk liigagi aeglases aranžeeringus, ei häirinud mind kokkuvõttes miski. Niigi emotsiooniderikkale nädalavahetusele sai Oti kontserdil võimas punkt pandud. Teadsin kontserdi lõppedes kohe, et nüüd kulub paar päeva, enne kui jälle aru saan, mis pidi mu maailm õigupoolest pöörleb. Kui nii häid mõtteid ja tundeid on hing täis saanud, siis peab suund ju õige olema.
Väga hea on tunda end millegipoolest jälle palju rikkamana ja teada, et minu maailm on üks tore paik. Hetked ja inimesed loovad mu ümber armastust, ja ma armastan neid hetki ja inimesi selle eest. Aitäh, Ott, et olemas oled ja siirast eestlust eneses kannad. Ma ei tea, aga mina tunnen end su muusika keskel väga koduselt.
neljapäev, 29. november 2012
pühapäev, 18. november 2012
"Kontakt" Draamateatris
Kavalehe asemel sai enne etendust osta "Kontakti" näidenditeksti. Tulemuseks oli, et ma muudkui piilusin etenduse ajal raamatusse ja jälgisin, kui kaugel näitlejad laval oma teksti ettekandmisega on. Esimene mõte pärast oli, et "Kontakt" on nii näidendi kui ka lavastusena üsna tüüpiline uuem Eesti draamatekst. Näidendivõistluse "New Baltic Drama 2011" võidutööna kannab "Kontakt" edukalt toonase kultuuripealinnade programmi "Mereäärsed lood" ideed, rääkides kolme paari tegelaste lugusid Läänemere-äärsetes linnades. Kõik on vähem või rohkem katki ja otsivad üksindusest väljapääsu.
Kui ütlesin, et jälgisin, kui kaugel näitlejad laval oma teksti ettekandmisega on, siis mõtlesin seda, et kolme paari lood ei ole võrdsed. Enim kerkis esile Märt Avandi ja Marta Laane duett. Ühest küljest on see lugu viimistletum ja sügavam, teisest küljest on näitlejad siin kõige paremini suutnud tabada karaktereid. Pereprobleemide eest pakku läinud Anne (Marta Laan) leiab Kopenhaagenis tööd hulluks peetud Johani (Märt Avandi) tugiisikuna, olgugi et Johani hullus ei paista kusagilt välja ja olgugi et Johani jaoks tundub olevat hullumeelne olla sisserännanu hoolealune. Johan ei ole kuuest peategelasest ainsana eestlane. Ta on taanlane, kelle juurde teevad etenduse jooksul viisakusvisiidi ka taanlastest naabrid (Maria Avdjuško ja Martin Algus). Väikeste täiendustega kõlaks see lugu lühinäidendina võib-olla isegi valjemini kui praegu kahe teise loo kõrval "Kontakti" tasakaalust välja tirides.
Teist paari mängivad Kristo Viiding ja Kleer Maibaum-Vihmar. Ratastoolis olev Rene (Kristo Viiding) sunnib kangesti mõtlema Uku Uusbergi "Kuni inglid sekkuvad" autorilavastuses nähtud Nimi (Nime?) peale. Kuna see paar astub lavale esimesena, on loodudki nüüdisdraamalik järjepidevusliin. Viidingul on sõnatu roll ja see näib tema hooldaja tegelikult hulluks ajavat. Võib-olla ei aja kah. Inimesel peab olema võime kaasa tunda, et kedagi toetada, kuid see oskus peab kusagilt tulema. Peab mõistma. Ma ei ole kindel, et Kleer selles osas on parim valik. Ei, ma ei kahtle Kleeri võimes kaasa tunda, kahtlen hoopis selle tegelase väljamängimises.
Kolmas paar (Jaan Rekkor ja Ain Lutsepp) loob seose ühe varasema Uku Uusbergi lavastusega - "Pea vahetusega". Teadlane Georg (Ain Lutsepp) ja tema endine kolleeg, praegune ärimees (Jaan Rekkor) kohtuvad paaril korral Helsingis ja Stockholmis. Sunnitult, sest majanduslikult mõtlev endine kolleeg peab teadlase töö päästma. Peab, sest ega seal muud peale endale kasuliku äriprojekti pole.
Illimar Vihmari merepõhjakujundus on lummav. Annab lavastusele unistava hõngu ja paneb vaataja tundma end nagu õnneliku lõpuga muinasjutus. Mingi hõre meelsus jääb näidendist siiski domineerima ja seetõttu on "Kontakt" lavastusena rõhuv Eesti asi. Juhtusin lugema kusagilt lavastaja kommentaari, et teatrisse tulija peaks mõtlema, et Jumal on armastus. Eks armastus seobki.
Kui ütlesin, et jälgisin, kui kaugel näitlejad laval oma teksti ettekandmisega on, siis mõtlesin seda, et kolme paari lood ei ole võrdsed. Enim kerkis esile Märt Avandi ja Marta Laane duett. Ühest küljest on see lugu viimistletum ja sügavam, teisest küljest on näitlejad siin kõige paremini suutnud tabada karaktereid. Pereprobleemide eest pakku läinud Anne (Marta Laan) leiab Kopenhaagenis tööd hulluks peetud Johani (Märt Avandi) tugiisikuna, olgugi et Johani hullus ei paista kusagilt välja ja olgugi et Johani jaoks tundub olevat hullumeelne olla sisserännanu hoolealune. Johan ei ole kuuest peategelasest ainsana eestlane. Ta on taanlane, kelle juurde teevad etenduse jooksul viisakusvisiidi ka taanlastest naabrid (Maria Avdjuško ja Martin Algus). Väikeste täiendustega kõlaks see lugu lühinäidendina võib-olla isegi valjemini kui praegu kahe teise loo kõrval "Kontakti" tasakaalust välja tirides.
Teist paari mängivad Kristo Viiding ja Kleer Maibaum-Vihmar. Ratastoolis olev Rene (Kristo Viiding) sunnib kangesti mõtlema Uku Uusbergi "Kuni inglid sekkuvad" autorilavastuses nähtud Nimi (Nime?) peale. Kuna see paar astub lavale esimesena, on loodudki nüüdisdraamalik järjepidevusliin. Viidingul on sõnatu roll ja see näib tema hooldaja tegelikult hulluks ajavat. Võib-olla ei aja kah. Inimesel peab olema võime kaasa tunda, et kedagi toetada, kuid see oskus peab kusagilt tulema. Peab mõistma. Ma ei ole kindel, et Kleer selles osas on parim valik. Ei, ma ei kahtle Kleeri võimes kaasa tunda, kahtlen hoopis selle tegelase väljamängimises.
Kolmas paar (Jaan Rekkor ja Ain Lutsepp) loob seose ühe varasema Uku Uusbergi lavastusega - "Pea vahetusega". Teadlane Georg (Ain Lutsepp) ja tema endine kolleeg, praegune ärimees (Jaan Rekkor) kohtuvad paaril korral Helsingis ja Stockholmis. Sunnitult, sest majanduslikult mõtlev endine kolleeg peab teadlase töö päästma. Peab, sest ega seal muud peale endale kasuliku äriprojekti pole.
Illimar Vihmari merepõhjakujundus on lummav. Annab lavastusele unistava hõngu ja paneb vaataja tundma end nagu õnneliku lõpuga muinasjutus. Mingi hõre meelsus jääb näidendist siiski domineerima ja seetõttu on "Kontakt" lavastusena rõhuv Eesti asi. Juhtusin lugema kusagilt lavastaja kommentaari, et teatrisse tulija peaks mõtlema, et Jumal on armastus. Eks armastus seobki.
laupäev, 17. november 2012
Filmist "Puhastus"
Ootasin hiljuti ühes Hispaania lennujaamas Ryanairi lennukile pääsu ja noormees, kes kontrollis väravas pileteid, hüüatas meie Eesti ID-kaarte nähes, et ta oli just lugenud ühte raamatut Eestist, aga ei suuda kohe autorit ja pealkirja meenutada. Proovisime teda aidata, pakkudes umbropsu Oksase nime. Oligi nii olnud. See jutuajamine jäi meelde. Hiljem kodus otsisin Sofi Oksase kodulehelt üles, kas "Puhastus" on hispaania keeles ilmunud. Selgus, et on küll, ja mitte ainult hispaania, vaid ka katalaani, galeegi ja baski keeles.
Ma ei taha tegelikult väga sellel peatuda, kas ja kui hea raamat "Puhastus" on, kuid ülalkirjeldatud vahejuhtum kinnitab minu meelest veel kord, et Eestis kiputakse "Puhastuse" kõnekust ja mõju alahindama. Võib-olla me ületähtsustame ajaloolist süžeeliini? Kirjeldatud juhtumi valguses hakkasin mõtlema, et suurim erinevus raamatu ja filmi puhul paistab olevat see, et film "Puhastus" (Puhdistus) on oluliselt rohkem keskendunud üleüldisele naiste vastu suunatud vägivallale ja mõjub eesmärgipärasemalt ehk nüüdisaegsemalt. Filmis jäävad nõukogudeaegsed sündmused mitte niivõrd tagaplaanile, kuivõrd lihtsalt mingiks taustsüsteemiks, mille abil selgitatakse Aliide julgust ja soovi mis tahes pättidega toime tulla. Aga see näiline pluss muutis filmi jällegi mittemidagiütlevaks stampe täis mängufilmiks, millesarnaseid on ennegi tehtud.
"Puhastus" ei ole halb film. Ei ole ka nii hirmus ja õudusttekitav, kuigi siit-sealt lugedes võib niisugune mulje jääda. Kurvastab, et filmi tegijad on n-ö lati alt läbi jooksnud. Monumentaalse kirjandusteose ekraniseeringust oleksin oodanud kunstiliselt võimsamat filmi. Tundsin siiralt puudust näiteks kärbse sümboli kaduma laskmisest. Kärbes lausa ärritas mind lugedes! Filmi alguses näib Aliide kärbsega mingit lõputut võitlust pidavat, seejärel pole kärbseid enam kusagil ... Teine kujund, mis filmis tööle ei hakka, on külarahva viha Aliide vastu. Kord-paar Zara mainis, et majasein on täis soditud, aga kas ja mida ütleb üks soditud seinaga maja kaader vaatajale ... Jäävad arusaamatuks ka ütlused, et vägivalda on filmis palju. Ei olnud! Tõepoolest, vaatasin ja kehitasin õlgu, vist ainult üks koht oli painavalt jõhker. Jah, ma olen veendunud, et kõik oli, on olnud ja ON palju jõhkram, kui "Puhastuses" paista lastakse.
Näitlejate valikut saab põhjendada vaid sellega, et see on soomlaste film. Loomulikult on siis oluline, et võtmerollides astuvad üles soomlased. Segaseks jääb ainult, miks vähem või rohkem episoodilistesse rollidesse oli vaja eestlasi? Või ei ole siin- ega sealpool Soome lahte ühtegi teist näitlejat, kes suudab nii loomutruult Paša-sugust retsi mängida kui Kristjan Sarv? Ah mis ma ajan ... See on tegelikult natuke Taska Film ka - ju siis leping nägi ette, mitu protsenti saavad osadest endale eestlased. Rahvusküsimust kõrvale jättes peab tunnistama, et Laura Birn noore Aliidena meeldis väga. Hansu osas oli Peter Franzén, üldiselt ok, ent tema tingimusteta näiv murdumine muutis ta eriliselt ebaatraktiivseks. Kui raamatus võis veel Aliidet elu armastuse pärast natukenegi mõista, siis film külvas kogu olustikku lõpmatut lootusetust nõndamoodi, et ei jäänud kahtlustki, et see on ju kõigest film.
Tõenäoliselt ei vaata ma seda filmi rohkem enam kunagi. Aga ei kahetse, et vaatasin. Ja minu meelest ei olnud see sugugi halb film. Liiga tavaline, lihtsakoeline oli. Teisiti öeldes, "Puhastus" vääriks korralikku tõlgendust filmilinal, mitte ümberjutustust.
Ma ei taha tegelikult väga sellel peatuda, kas ja kui hea raamat "Puhastus" on, kuid ülalkirjeldatud vahejuhtum kinnitab minu meelest veel kord, et Eestis kiputakse "Puhastuse" kõnekust ja mõju alahindama. Võib-olla me ületähtsustame ajaloolist süžeeliini? Kirjeldatud juhtumi valguses hakkasin mõtlema, et suurim erinevus raamatu ja filmi puhul paistab olevat see, et film "Puhastus" (Puhdistus) on oluliselt rohkem keskendunud üleüldisele naiste vastu suunatud vägivallale ja mõjub eesmärgipärasemalt ehk nüüdisaegsemalt. Filmis jäävad nõukogudeaegsed sündmused mitte niivõrd tagaplaanile, kuivõrd lihtsalt mingiks taustsüsteemiks, mille abil selgitatakse Aliide julgust ja soovi mis tahes pättidega toime tulla. Aga see näiline pluss muutis filmi jällegi mittemidagiütlevaks stampe täis mängufilmiks, millesarnaseid on ennegi tehtud.
"Puhastus" ei ole halb film. Ei ole ka nii hirmus ja õudusttekitav, kuigi siit-sealt lugedes võib niisugune mulje jääda. Kurvastab, et filmi tegijad on n-ö lati alt läbi jooksnud. Monumentaalse kirjandusteose ekraniseeringust oleksin oodanud kunstiliselt võimsamat filmi. Tundsin siiralt puudust näiteks kärbse sümboli kaduma laskmisest. Kärbes lausa ärritas mind lugedes! Filmi alguses näib Aliide kärbsega mingit lõputut võitlust pidavat, seejärel pole kärbseid enam kusagil ... Teine kujund, mis filmis tööle ei hakka, on külarahva viha Aliide vastu. Kord-paar Zara mainis, et majasein on täis soditud, aga kas ja mida ütleb üks soditud seinaga maja kaader vaatajale ... Jäävad arusaamatuks ka ütlused, et vägivalda on filmis palju. Ei olnud! Tõepoolest, vaatasin ja kehitasin õlgu, vist ainult üks koht oli painavalt jõhker. Jah, ma olen veendunud, et kõik oli, on olnud ja ON palju jõhkram, kui "Puhastuses" paista lastakse.
Näitlejate valikut saab põhjendada vaid sellega, et see on soomlaste film. Loomulikult on siis oluline, et võtmerollides astuvad üles soomlased. Segaseks jääb ainult, miks vähem või rohkem episoodilistesse rollidesse oli vaja eestlasi? Või ei ole siin- ega sealpool Soome lahte ühtegi teist näitlejat, kes suudab nii loomutruult Paša-sugust retsi mängida kui Kristjan Sarv? Ah mis ma ajan ... See on tegelikult natuke Taska Film ka - ju siis leping nägi ette, mitu protsenti saavad osadest endale eestlased. Rahvusküsimust kõrvale jättes peab tunnistama, et Laura Birn noore Aliidena meeldis väga. Hansu osas oli Peter Franzén, üldiselt ok, ent tema tingimusteta näiv murdumine muutis ta eriliselt ebaatraktiivseks. Kui raamatus võis veel Aliidet elu armastuse pärast natukenegi mõista, siis film külvas kogu olustikku lõpmatut lootusetust nõndamoodi, et ei jäänud kahtlustki, et see on ju kõigest film.
Tõenäoliselt ei vaata ma seda filmi rohkem enam kunagi. Aga ei kahetse, et vaatasin. Ja minu meelest ei olnud see sugugi halb film. Liiga tavaline, lihtsakoeline oli. Teisiti öeldes, "Puhastus" vääriks korralikku tõlgendust filmilinal, mitte ümberjutustust.
pühapäev, 11. november 2012
"Seenelkäik" - juba kaks korda vaadatud
"Seenelkäiku" olen ma nüüd vaadanud kaks korda. Nendest üks kord Kesk- ja Ida-Euroopa filmifestivalil CinEast, kus film võitis publikupreemia. Võib ju olla, et eestlastest vaatajail oli selle publikupreemia määramisel oma kallutav osa, ent tuttav lätlanna ütles pärast filmi lõppu samuti tunnustavalt: "Äge film!" On jah äge, nagu väga sageli juhtub millegagi, mida on tehtud ilmselge naudinguga. Väike vint keeratakse peale ning piir nalja ja tõsise vahel hägustub. "Seenelkäik" tundub olevat just selline naudinguga tehtud asi. Vaataja võib seal näha nii valusat osatamist, väljanaermist kui ka sõbralikku tögamist. Korra vaatad, on hirmus naljakas, teist korda vaatad, on päris kurb. Või vastupidi.
See on üle pika aja jälle film, mis tundub olevat hakanud omaette elu elama. Valge kampsun on omandanud teatud kontekstis vabanduskampsiku tähenduse ja Raivo E. Tamme kehastatud peategelasest poliitik Aadu Kägust on saanud nn poliitbroileri võrdkuju. "Seenelkäik" on algusest lõpuni nüansitihe vaatamine. Igaüks leiab midagi. Isegi lapsed ja noored. Minu hilisteismeline ütles, et see on tema arvates parim Eesti film. Üks teine, natuke noorem laps kui minu hilisteismeline, hindas "Seenelkäiku" "1+1" Eesti variandi vääriliseks. Mina küll sellise paralleeli peale ei tulnud, aga nagu öeldud, naerutaja on "Seenelkäik" kindlasti ja lihtsuse kaudu tegelikult geniaalne film.
Mainitud välismaisel festivalil räägiti sissejuhatuseks, et seenel käimine on midagi niisugust, mida Ida- ja Põhja-Euroopas ikka sügisel tehakse ja millest on lõuna- ja lääneeurooplastel võib-olla keeruline aru saada. Kohalik kinnitas seepeale, et seenelkäik on neilgi juba au sisse tõusnud ja et tema olevat terve hommikupooliku metsas veetnud. Seenelkäiguga sõna otseses mõttes ei ole filmil "Seenelkäik" just palju pistmist, aga võib-olla on meie lootused reaalselt Oscarile kandideerida nõndaviisi suuremad, kui loota julgeme. Sellist seenel käimist harrastatakse vähemal või rohkemal määral Lääne-Euroopaski, ja kaldun arvama, et eriti Lõuna-Euroopas. Filmis saab kõik alguse jah seenemetsa minemisest, ent see on partei juhtkonnaga kooskõlastatud ettevõtmine, mis peaks toimuma metsas, kuhu üks õige seeneline ei lähe. Õige (Eesti) seeneline tahab käia seenel metsas, mida väga vähesed teavad. Selles filmis ei juhtu vist mitte midagi plaanipäraselt. Aadu Kägu partei suhtekorraldajad peavad ühte jama teise järel lahendama. Kõik hakkab kangesti Veerpalu juhtumit meenutama. Paradoksaalselt meenub aga juba "Seenelkäik", kui mõni aeg hiljem Kristen Michal televisioonis valges kampsunis esineb.
Kontrastsus, mis tekib looduse ja moodsa maailma vastandumisel, on muljerikas. Sügisene (seene)mets on eestilik ja puhas. Tallinna vaated mõjuvad vastandina aga suurlinnalikult. Inimene jääb looduses hätta. Niisamuti nagu suudab "suur mölakas" muusik Zäk vaid laval jõudu demonstreerida, lihtsa maainimesega kohtumise hirmus väriseb ta vaid autos, lukustatud uste vahel.
Omaette väärt on filmi viimased stseenid pressikonverentsi ettevalmistamisest ja pressikonverentsist endast. Sealne ülevõimendatus ei anna küll põhjust millekski muuks kui südamest naermiseks. Sõjakad ajakirjanikud leebuvad kiiresti (ühe erandiga, kes Zäki naljade peale demonstratiivselt püsti tõuseb, pastaka nurka viskab ja ruumist välja marsib) ning järgmise päeva ajalehtede kaanelugu kannab pealkirja "Vaprus päästis kindlast surmast". Kamoon! Aga see müüb. Olgugi et Aadu Kägu isamaalisusest nõretav monoloog, milles ta võrdleb oma metsa eksimist vabadussõjas võitlejate üleelamistega ja räägib, kuidas ta pimedas hirmuäratavas metsas mõtles, et need puud olid kunagi väikesed ..., oli kõige ehedam päheõpitud teksti ettelugemise näide. Pole midagi halba öelda, sest Raivo E. Tamm on niisuguse teksti rääkimisel kordi osavam kui meie tipp-poliitikud.
Ikkagi, nalja saab kõvasti, kuigi kurb on natuke ka. Võimu ja vaimu või hoopis vaimukuse ja vaimuhaiguse sümfoonia, mis räägib loo sellest, et looduse vastu me ikka ei saa, kuigi usume, et saame, ja kugi tahame nii väga.
Mainitud välismaisel festivalil räägiti sissejuhatuseks, et seenel käimine on midagi niisugust, mida Ida- ja Põhja-Euroopas ikka sügisel tehakse ja millest on lõuna- ja lääneeurooplastel võib-olla keeruline aru saada. Kohalik kinnitas seepeale, et seenelkäik on neilgi juba au sisse tõusnud ja et tema olevat terve hommikupooliku metsas veetnud. Seenelkäiguga sõna otseses mõttes ei ole filmil "Seenelkäik" just palju pistmist, aga võib-olla on meie lootused reaalselt Oscarile kandideerida nõndaviisi suuremad, kui loota julgeme. Sellist seenel käimist harrastatakse vähemal või rohkemal määral Lääne-Euroopaski, ja kaldun arvama, et eriti Lõuna-Euroopas. Filmis saab kõik alguse jah seenemetsa minemisest, ent see on partei juhtkonnaga kooskõlastatud ettevõtmine, mis peaks toimuma metsas, kuhu üks õige seeneline ei lähe. Õige (Eesti) seeneline tahab käia seenel metsas, mida väga vähesed teavad. Selles filmis ei juhtu vist mitte midagi plaanipäraselt. Aadu Kägu partei suhtekorraldajad peavad ühte jama teise järel lahendama. Kõik hakkab kangesti Veerpalu juhtumit meenutama. Paradoksaalselt meenub aga juba "Seenelkäik", kui mõni aeg hiljem Kristen Michal televisioonis valges kampsunis esineb.
Kontrastsus, mis tekib looduse ja moodsa maailma vastandumisel, on muljerikas. Sügisene (seene)mets on eestilik ja puhas. Tallinna vaated mõjuvad vastandina aga suurlinnalikult. Inimene jääb looduses hätta. Niisamuti nagu suudab "suur mölakas" muusik Zäk vaid laval jõudu demonstreerida, lihtsa maainimesega kohtumise hirmus väriseb ta vaid autos, lukustatud uste vahel.
Omaette väärt on filmi viimased stseenid pressikonverentsi ettevalmistamisest ja pressikonverentsist endast. Sealne ülevõimendatus ei anna küll põhjust millekski muuks kui südamest naermiseks. Sõjakad ajakirjanikud leebuvad kiiresti (ühe erandiga, kes Zäki naljade peale demonstratiivselt püsti tõuseb, pastaka nurka viskab ja ruumist välja marsib) ning järgmise päeva ajalehtede kaanelugu kannab pealkirja "Vaprus päästis kindlast surmast". Kamoon! Aga see müüb. Olgugi et Aadu Kägu isamaalisusest nõretav monoloog, milles ta võrdleb oma metsa eksimist vabadussõjas võitlejate üleelamistega ja räägib, kuidas ta pimedas hirmuäratavas metsas mõtles, et need puud olid kunagi väikesed ..., oli kõige ehedam päheõpitud teksti ettelugemise näide. Pole midagi halba öelda, sest Raivo E. Tamm on niisuguse teksti rääkimisel kordi osavam kui meie tipp-poliitikud.
Ikkagi, nalja saab kõvasti, kuigi kurb on natuke ka. Võimu ja vaimu või hoopis vaimukuse ja vaimuhaiguse sümfoonia, mis räägib loo sellest, et looduse vastu me ikka ei saa, kuigi usume, et saame, ja kugi tahame nii väga.
Tellimine:
Postitused (Atom)