kolmapäev, 31. juuli 2013

"Õlimäe õied", dokkfilm Ksenjast

Heilika Pikkovi mitme aasta vältel Jeruusalemmas Õlimäe Issanda Taevaminemise kloostris filmitud dokumentaalfilm "Õlimäe õied" üllatas lihtsuse ja aususega. Film räägib tundliku loo 82-aastasest Eesti nunnast ema Ksenjast. Tähelepanuväärne on seegi, et filmi originaalmuusika on kirjutanud Sven Grünberg.

Dokumentaalfilmidest, eriti kui need räägivad ühest inimesest, on keeruline pikalt midagi arvata või öelda. Nagu ka elulooraamatutest. Vaatad ära ja möönad, et inimeste elud on keerulised ja huvitavadki. Teisest küljest minust kui tavalisest inimesest keegi filmi tegema ju ei hakkaks. Järelikult peavad portreteeritavad millegagi silma paistma, nad peavad olema erilised.

Ema Ksenja elu on portreteerimist väärt igati. Hästi lühidalt võib öelda, et äge naine! Kirju (!) elu avaldub filmis kenasti. Õigupoolest on nii kirjut elu nunna puhul raske ette kujutada, aga eks kõigil ja kõigel ole põhjused. Kui ta seal kloostrimüüride vahel oma tagasihoidlikus toas ja elamises mälusopis nagu pildialbumites ja -kastides sobras, mõistsin, et rahu saamiseks on täielik eraldumine peaaegu ainuvõimalik. Iseäranis meie maailmas, kus nähtaval olemine ja suhtlemine on norm. Tõrksalt lausutud "Ma ei taha neid pilte üldse vaadata! Ma ei taha kohe üldse!" kannab siirast soovi ükskord ometi lehte pöörata. Ksenja igatseb veel vaid suurt skeemat - lõplikku eraldumist, vaikimist.

Neli kilpkonna ja aastate tasane kulgemine maal, kus kasvavad õlipuud. Seal ta nüüd elab ja sinna jääb. Aga see ei ole kõik. Jälg on maha jäänud, kuigi suure skeema luba on saamata. Vaid aukartus. Ksenja ees. "Õlipuu õites" on rohkem kui mõnes päevas, kus ju ometigi näib olevat kõik. Ksenja jäi meelde.

laupäev, 27. juuli 2013

Titanicu orkester Tapa raudteejaamas

"Titanicu orkestri" kirjutanud bulgaarlase Hristo Boytchevi sõnul on Tapa raudteejaam selle näidendi lavastamiseks ja etendamiseks ideaalseim koht. Kuidas R.A.A.A.M. näidendi leidis, räägib lavastaja Madis Kalmet. "Titanicu orkester" on kunstielamus, mille tagatiseks on ühtviisi nii koht, lavastus kui ka näitlejad. Võrratult ühtlane ansamblitunnetus ja -mäng veenavad vaatajat, et ruumi võib näha sõna otseses mõttes ning inimeste olemist ja elamist kui helide tekitamise viisi. Kõik on suhteline, ka olemasolu.

Neli paadialust, kes vanas raudteejaamas redutavad ja seda rongi ootavad, mis nad kas või järgmisse jaama viiks, ei kaota lootust, kuigi heal juhul saavad nad vaid rongiaknast visatud tühja taarat ja muud prügi sorteerida. Paralleelselt harjutatakse rongile minemist ja uude ellu sõitmist. Möödunud aegadel ei paista kellegi puhul midagi viga olevat, aga asi on käest läinud ja laval olijatel on rikkalikust pagasist (kellel kaks kõrgharidust, kellel laitmatu karjäär, kellel ilus armastuslugu, kellel patune elu seljataga) üpris vähe kasu. Isegi reisikohvrid on tühjad. Elu võib kulgeda ettearvamatut ja uskumatut rada ja pind jalge all hakkab tugevasti kõikuma. Kuidas jääda tugevalt kõikuval laeval inimeseks? Ja kas jääda?

Ühest rongist tuleb maha mees (Argo Aadli), kellel näib dirigeerimisoskust olevat rohkem kui seni nööre tõmmanud Metol (Margus Prangel). Või on tal lihtsalt reaalsustaju parem. Igatahes suudab ta pealekallatava alkoholi mõjul ja ettekäändel teistesse sisendada vajadust lõppakord puhtalt ära mängida. Üksnes õige tasakesi patsutab ta kamraadidele õlale, öeldes, et lugu on lõppenud.

Kurjas, trööstitus maailmas otsitakse jõudu ilust, sünnivad muinasjutud. Lummas unustab inimene sageli ümbritseva. Siingi lavastuses muutub tõeline kiiresti ebatõeliseks, ettekujutuseks ja vastupidi. Kujutluse "kui oleks ..., siis ..." võtavad kõik omaks. Igaüks haarab kinni millestki. Näiteks Doko (Guido Kangur) usub, et kadunud Katja müüb rongipileteid. Kui kõik on kadunud, hakkab üksiolek hirmutama. Doko jääb istuma, kuni mõistab, et kadunud saab olla kellegi või millegi jaoks. See ei tähenda, et vaid täielik üksindus on lõpp. Inimene on üksi sageli ka teiste inimeste seas.

Kaks ülejäänud tegelast - endine raudteelane (Raimo Pass) ja prostituut (Elina Reinold) - täiendavad tegelaste kooslust omakorda vastandlikkusega. Esimene on säilitanud imetabaselt väärikuse, kandes endiselt raudteelase vormiriietust ja sisendades teistelegi, et vormimütsil võib olla arvatust suurem mõju.  Tema on ka see, kes usub, et vaid korras raudteejaam sunnib rongid peatuma. Kujutluses sai tema süsteemis rongiga kust tahes Euroopa otsast Reykjavíkkigi sõita. Elina Reinold ainsa naisena on määratud täitma "naiselikke" järelevalve funktsioone. Tema peaks vastutama, et Doko ei saaks kunagi kaineks, ja tema on see, kes hindab üldises jõuetuses enim vastutulelikkust. Kaastunne säästab ega luba metsistuda.

"Ood rõõmule" kaigub kiviseinte vahel. Aknad on laudadega kinni löödud ja suurte teoste noodid lähevad üksteise järel igavikuteed. Mis kasu on neist, kui keegi ei mängi ... Suitsuses-tuhmis valgusvines seisev võlukapp ei too meid kunagi millegi parema juurde tagasi. Mõistatuslik kapp on ühtaegu lootuse ja tühjuse kehastus ning kapist väljuv ja sinna lahkuv noor mees ei erine mitte millegi poolest neljast rongijaamas redutavast närusest inimesest. Pelk illusioon, keda või mida igaüks laval ja saalis kujutab ette erinevalt. Ime. Maagiline realism. Nii ta läheb ... Mul on tunne, et see etendus püsib veel kaua meeles ning kolm viiulit ja tšello mängivad kuni päris lõpuni.

neljapäev, 25. juuli 2013

Mõnikord on kõik nii selge

Mõni suvi on nüüd vahele jäänud, mil ma Viinistule pole sattunud. Erinevatel põhjustel on seal teatris käimata jäänud ja muidu pole ka asja olnud või minna saanud. Tänavusuvine Viinistu-lavastus "Mõnikord on kõik nii selge" on nende noorte lavastus, keda võin pidada endast järgmiseks põlvkonnaks. Huvitav on ju teada ja vaadata, mida nemad mõtlevad, kuidas maailma ja elu näevad. Teisalt on tagantjärele põhjust väga rahul olla, sest lootsin ja ootasin head etendust ja sain väga hea elamuse.

Lavastus koosneb etüüdidest, mis on omavahel oskuslikult ja sujuvalt seotud. Mõni on kergemini mõistetav, see tähendab isikliku kogemuse kaudu oma ellu ülekantav, mõni teine aga tõetruu üldistav kajastus. Mõni on halenaljakas ja mõni on nukramaiguline. Näiliselt võiks näitlejate ja tegijate idee olla lihtsalt näidelda, näidata, mida nad oskavad. Tegelikult on lavastus palju keerulisem ja väga heas mõttes nüüdisteater, mis märkide keeles liigutab ja kannab publiku mõtteid ümbritseva vaimus. Kõik saab alguse üsna vanal ajal, kui seltskond toitus skandaalidest. Tänapäeva seltskonnad on teistsugused, aga skandaalsed olukorrad on ikka alles. Lõpuks kolitakse Kuule, kus elu vaikselt kuule veeretades nagu hernes edasi veereb. Etenduse parimad ja ilmselt mõjusalt meeles püsivamad stseenid olid 26aastase noormehe (Hendrik Toompere jr jr) retk poodi piima järele, kõrval- või kõverpildis Maarja Mitt mediteerimas ja kiiresti mõttekorda kaotamas, ning korteriühistu koosolek. Kõike saadab näitlejaks olemise hea taak, mis sunnib kohati südamest naerma.

Kertu Moppeli lavastust on siin-seal võrreldud kevadel Tartu Uues Teatris mängitud "Keskea rõõmudega". Võrdlusalust tegelikult on, sest ka lavastuses "Mõnikord on kõik nii selge" teevad kaasa peamiselt kursusekaaslased (tõsi, paari erandiga) ja eesmärk on jagada seda maailma, milles nemad elavad ja mida nad näevad. Mitte et see kuidagi eriliselt erineks meie omast, kuna me pole nende eakaaslased. Järelemõtlemispaus tuleb korraks teha küll, sest lavalt nähtu põhjal on neis küpsust ja arukust lihtsalt kadestamisväärselt palju. Ma usun siiralt, et see lavastus läheb korda ja hinge ning meeldib peaaegu igas vanuses vaatajale.

"Me kõik tuleme lapsepõlvest" kajastub siin tükis ehedalt ja armsalt. Erinevalt "Keskea rõõmudest"  on siin kõik läbi mõeldud, ka lavale mõeldud ja pandud. Mingis mõttes ei olegi neil aega lihtsalt olemiseks, vaatamiseks ja katsetamiseks. Kuigi mõnikord on kõik nii selge, et mõnikord kõik natuke liiga segane ka, ja katsu sa selles vikervärvilises elus kedagi haavamata või solvamata lävida ... Meenus ka "Hecuba pärast" - põhjus, miks näitleja midagi teeb. Kui hea meel mul on, et nad ikka mängivad!

laupäev, 13. juuli 2013

Eile nägin jälle Ameerikat

Mulle meeldib USA. Ei elaks seal vist kunagi, aga ühiskonnana see kõigi võimaluste maa mulle tõepoolest meeldib. Üllatab ka alati. Seekord käisin esimest korda San Franciscos, mis on kindlasti üks kihvtimaid linnu, kus kunagi viibinud olen. Ja veel kord Los Angeleses ja New Yorgis.

Kui Lufthansa A380 San Francisco lennuväljal maandus, oli tänavune ESTO ja LEP juba alanud. ESTO ei vaja ilmselt pikemat lahtikirjutamist, LEP tähistab aga Lääneranniku Eesti Päevi. Nende kahe sündmuse toimumine San Franciscos oli meie reisi tõukejõuks.

ESTO on kultuurisündmus mitmes mõttes. Väikese laulu- ja tantsupeoga nagu Eesti oma laulupeo minivariant. Aus asi, aga ei saa parata - kõigest hoolimata oodanuksin eestikeelsemat sündmust. Kuigi saan ju aru, et eesti keelt ja meelt on teisel pool maakera üha raskem säilitada. Kogu sündmus oli siiski tore, korraldus natuke lonkas, ent eks kogu asi toetub vabatahtlike tegevusele ... Suurim pettumus oli Jürgen Veber. Ei meeldi mulle illusioonietendused ja mustkunst! Aga veel vähem meeldis, et Veber oma puuinglise keeles püüdis "etendust" anda. Igav ja küündimatu. Laulupidu oli ilus. "Ärkamise aega" ei ole ma nii hea esituses kunagi varem kuulnud. Pisarad voolasid ja hea oli olla. ESTO lõpetamist tähistav rahvapidu oli ligi 40-kraadisest kõrbekuumusest hoolimata väga lahe. Kuigi mina õlut ei joo, oli kummastav näha ja mõelda, kuidas teisel pool maakera saab juua Saku õlut.

Sain aru, miks inimesed armastavad San Franciscot. Viie päeva jooksul ning ESTO ja LEPi sündmuste vahepeal jõudsime selle linnaga nii- ja naapidi tutvuda. Alcatrazil ei käinud, aga Golden Gate Bridge'il jalutasime küll, cable car'iga sõitsime ja kogesime mõndagi muud huvitavat. Linn mõjus euroopalikult. Olevat 1906. aasta maavärina tagajärjel puhkenud tulekahjus peaaegu täielikult hävinud ning on nüüd uuesti üles ehitatud. Moodne linn, kus just meie sealoleku ajal peeti ka geiparaadi. San Francisco oli nii-nii erinev sellest Californiast, mida ma tundsin. SF on euroopalik. Isegi pakse ameeriklasi pole seal peaaegu üldse näha. Paaril viimasel päeval sõitsime ka ümbruskonnas ringi - jalutasime Stanfordi ülikooli juures ja kaesime Silicon Valley tehnoloogiaettevõtete kontorite fassaade. Kui San Franciscos näitas kraadiklaas 68 kraadi Fahrenheiti järgi, siis mõnekümne miili kaugusel orus oli 110 kraadi.

Edasi lendasime Los Angelesse, kus esimene päev möödus teadusmuuseumis ja Universali stuudiotes. Lapsed olid vaimustuses. Mina millegipärast ei mäleta, et esimesel korral seal käies vaimustunuksin lõbustuspargist kui sellisest samal määral. Aga ma vana inimene ka juba ... Sellegipoolest soovitan võimaluse korral kõigil, kes LAsse satuvad, nn stuudiotuur ette võtta. Teiseks hommikuks olime jõudnud järeldusele, et elamustest LA linnaliinibussides ja metroodes sedapuhku piisab. Hollywoodi ja Beverly Hillsi minekuks valisime ekskursiooni. Meid veeti neli tundi mööda kuulsate ja ilusate elurajooni, ostutänavaid, LA kesklinna jne, räägiti kohtadest, mida poleks jõudnud ega osanud ise märgata. Jälle tõdesin, et ameeriklased oskavad ekskursioone korraldada!

Lend jätkus, ja maandusime Newarki lennuväljal. New York on vapustav linn. Esiotsa ehmatab, sest inimesi on palju, kõik kiirustavad kuhugi, räpane (nagu suurlinnade keskused ikka), aga kui õhtu kätte jõuab, muutub tuledesäras linn armsaks. Pooljuhuslikult sattusime Empire State Buildingusse ajaks, mil päike loojuma hakkas. Need hetked jäävad meelde. Jalutasime pärast Times Squire'ile ja märkasime ühe maja seinal suurt reklaami New Yorgi ainukese pöörleva põrandaga katuserestorani kohta. Otsus sinna sööma minna oligi sündinud! Järgmine õhtu oli sisustatud, paraku päike oli õhtusöögiajaks juba loojunud. Restoran oli aga aus. Kel võimalus, minge ka! Päeval uitasime niisama Manhattanil ringi ja kogesime Ameerikat. Viimasel päeval käisime moodsa kunsti muuseumis. Tahtnuksin näha "Rain Room'i", ent üle nelja tunni järjekorras seista tundus olevat utoopiline. Tutvusime siis lihtsalt ülejäänud majaga, kus olid jälle kõrgemad korrused huvitavamad.

New Yorgis olles kuulsime ja nägime uudistest, kuidas San Francisco lennuväljal oli reisilennuk alla kukkunud ... Vähem kui paari nädala jooksul juhtub maailmas nii palju asju. Kui nüüd veel ajavahega uuesti harjumisega toime tuleks, oleks kõik jälle nii, nagu poleks ära käinudki.

reede, 12. juuli 2013

"kevad ja suvi ja" Vihula mõisas

"Seni kui mu armastus kestab,
ma kirjutan nüüd Sulle seda raamatut."

Inimene teeb armastuse pärast kummalisi asju. Roosa veini pudel on märkamatult tühjaks saanud ja õhtuhämaruses märkasin järsku, et mingid puud on valgetes õites.

Esimene kaherealine jutumärkides tsitaat pärineb niisiis Tõnu Õnnepalu päevikust-luulekogust "kevad ja suvi ja". Teise lõigu olin jupp aega tagasi Vihula mõisas nähtud samanimelisele etendusele tagasi mõeldes kirjutanud. See esimene tsitaat oli seal etenduses muidugi ka. Oma seosetuid lauseid ei taha ka  enam ära kustutada. Ühe hetke mälupilt. Vihulas ei kulgenud kõik päris ootuspäraselt, kuid Tiina Mälbergi monoetendust oli hiliskevadisel õhtul seal küll väga õige ja hea vaadata.

Olen ilmselt selges vähemuses, kui ütlen, et Õnnepalu kirjanikuna mulle ei meeldi. Nimetet raamatut olin enne siit-sealt sirvinud, mõistmata tõsimeeli, miks üks mees peab midagi niisugust kirjutama. Et nüüd Tiina Mälberg need tekstid enda omaks tegi ja naiseliku elegantsiga ette luges, oli hoopis parem. Selles mõttes erineb mu arvamus peaaegu täielikult Danzumehe omast. Läksin üpris madalate ootustega ja üllatusin väga; minu jaoks oli ainuõige ja -võimalik, et neid tekste loeb ja räägib naine; kevade ja suve vahel, kui kõik tärkab, õitseb, kui inimesed armuvad ja juba armastavad, vajutasid kontrabassi sõrmitsemise vahele lausutud sõnad elu jätkuvusele justkui heakskiitva pitseri; väga loomulik on elu vajumine sügisesse ja uuesti talvesse.

Tiina Mälbergi pikk must kleit oli pidulik, klassikaline ja lihtne. Vaid mustvalged loodusfotod, mida lava taustaks kuvati, mõjusid hillitsetult. Kevadise ärkamise ja tärkamise ajal võib ju olla kurvastamist, ent nendes fotodes puudus särtsakus, suve õitsemine. Igatsust oli liiga palju. Igatsust on Õnnepalu tekstides ka liiga palju. Võib-olla ei ole mina igatseja tüüpi ... Ja kui Danzumehele meeldis alguses näitleja teatraalsus, siis mind see just segas. Etenduse edenedes vajusin seevastu üha enam loodud ja kujutletud maailma, ning mida sügise (ja talve) poole, mida enam valmis sai suvi, seda enam oli kõik nähtu minu ...

Kevade järele ei tohiks igatseda. Kevadest peab unistama. Õnnepalu igatseb, ja niisugune "hala" on arusaamatu. Hea küll, olen sellist hinnangut andes julm. Aga aus. :) Kui näitleja perspektiivist vaadata, siis see päevik on vaid pealtnäha staatiline. Ühe aasta märkmed näitavad palju pikemat arengut. Muutumist tahtnuks intensiivsemalt tajuda. Etenduse lõpp ja küpsemine pääsenuks veelgi enam mõjule. Isiklik tekst, mida ei saagi üldistavalt tõlgendada.