Eile õhtul käisin White Liesi kontserdil. Võin nüüd vist väita, et olen selle noore bändi kõiki plaadistatud lugusid kuulnud, sest üks plaat neil ju valminud ongi. Žanri poolest on nende muusika puhul tegemist vist alternatiivrokiga. Vahet pole. Mõnus on.
Huvitav on, et plaadil kõlavad klahvpillid hoopis teistmoodi. Bändi kodukalt selgub, et klahvpillimängija liitub bändiga vaid esinemiste ajaks. Plaati kuulates meenutab nende muusika kohati väga Depeche Mode'i, aga saalis sellist tunnet kuidagi ei tekkinud. Sarnane on vast ainult laulja hääl.
Väga-väga lahedad poisid on! On tänavu juba mitu auhindagi võitnud ja nimetatud nt MTV Euroopa muusikaauhindade nominendiks kategoorias Best Push Artist. 5. novembril selgub tõde. :)
laupäev, 31. oktoober 2009
teisipäev, 6. oktoober 2009
"Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ja "Mental Finland"
Homme, 7. oktoobri õhtul kell 19.00 mängib Teater NO99 etendust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" Peterburis teatrifestivalil Baltiiski Dom.
Oktoobris mängitakse Kristian Smedsi lavastust "Mental Finland" tänavustes Euroopa kultuuripealinnades Vilniuses ja Linzis. Vilniuses Sirenose festivalil 16. oktoobril; Linzis on kaks etendust - 29. ja 30. oktoobril. Peale nende etenduste mängitakse "Mental Finlandi" veel kahel õhtul (22. ja 23. oktoobril) ka Strasbourgis Le Maillonis.
Oktoobris mängitakse Kristian Smedsi lavastust "Mental Finland" tänavustes Euroopa kultuuripealinnades Vilniuses ja Linzis. Vilniuses Sirenose festivalil 16. oktoobril; Linzis on kaks etendust - 29. ja 30. oktoobril. Peale nende etenduste mängitakse "Mental Finlandi" veel kahel õhtul (22. ja 23. oktoobril) ka Strasbourgis Le Maillonis.
pühapäev, 4. oktoober 2009
"Wargamäe Wabariigi" telesalvestus
Reede õhtul oli jälle põhjust mõelda end tagasi 21.-22. juunisse 2008, mil Vargamäel oli eesti teatri suurprojekt "Tagasi Vargamäele". Sellesse 21 tundi mahtus ju ka "Wargamäe Wabariik", mida nüüd ETV teatriõhtu raames näidati. "Tõe ja õiguse 2. osa" olen näinud ühtekokku vist neljal korral, "Karinit ja Indrekut" koos mõne kuu taguse ETV teatriõhtu raames näidatud etendusega viis korda ja "Vargamäe kuningriiki" kaks korda. Nii et Wargamäe Wabariigist oligi ainult üks mälestus enne reedet.
Üks asi on muidugi vaadata etendust päristeatris, eriti veel sellise ilmaga, nagu see oli teatrimaratoni ajal. Ülimalt tabav! Pilvedki liikusid täpselt õigel ajal ja õiges suunas, rääkimata taeva all lendavatest lindudest. Kõik oli nii päris. Teine oluline asi oli see, et kuna "Wargamäe Wabariik" oli neljast lavastusest viimane, mis lavastati, ja kuna neli lavastust tuli ette kanda üheainsa ööpäeva jooksul, lähtus põhilavastaja Elmo Nüganen põhimõttest, et ükski näitleja ei mängiks enam kui kahes lavastuses. Tõsi, ühe erandiga: Mart Toome mängis kolmes lavastuses. Aga peamiselt just sellepärast said projektis peale Linnateatri, Rakvere Teatri ja Endla näitlejate ka paljud teiste teatrite näitlejad. Mulle jäid eriti eredalt meelde Maria Klenskaja proua Kuusikuna ja Aarne Üksküla Pearuna. Kui nüüd tänavu suvel lavastust uuesti mängiti, asendati paljud külalisnäitlejad Linnateatri oma näitlejatega või mõne teisega. Mitte et tervik sellest kannatanuks, küll aga oli mul reede õhtul tunne, et olen näinud teist lavastust.
"Wargamäe Wabariigis" Indrekut mänginud Alo Kõrve on mu lemmik-Indrek, kui nii saab öelda. Tema olekust peegelduvad kõige selgemini Indreku mõtted, siseheitlused, küsimused ...
Selle lavastuse telesalvestus mõjub natuke nagu film. Panoraamvaated, mida võimaldavad mängukoha suurus, avarus ja laius, dokumenteerivad imekenasti Vargamäed. Seda Vargamäed, kus on tänu nendele viimaste aastate Vargamäe suvedele saanud põhjuse ära käia väga paljud eestlased. Selline see Eestimaa on.
Üks asi on muidugi vaadata etendust päristeatris, eriti veel sellise ilmaga, nagu see oli teatrimaratoni ajal. Ülimalt tabav! Pilvedki liikusid täpselt õigel ajal ja õiges suunas, rääkimata taeva all lendavatest lindudest. Kõik oli nii päris. Teine oluline asi oli see, et kuna "Wargamäe Wabariik" oli neljast lavastusest viimane, mis lavastati, ja kuna neli lavastust tuli ette kanda üheainsa ööpäeva jooksul, lähtus põhilavastaja Elmo Nüganen põhimõttest, et ükski näitleja ei mängiks enam kui kahes lavastuses. Tõsi, ühe erandiga: Mart Toome mängis kolmes lavastuses. Aga peamiselt just sellepärast said projektis peale Linnateatri, Rakvere Teatri ja Endla näitlejate ka paljud teiste teatrite näitlejad. Mulle jäid eriti eredalt meelde Maria Klenskaja proua Kuusikuna ja Aarne Üksküla Pearuna. Kui nüüd tänavu suvel lavastust uuesti mängiti, asendati paljud külalisnäitlejad Linnateatri oma näitlejatega või mõne teisega. Mitte et tervik sellest kannatanuks, küll aga oli mul reede õhtul tunne, et olen näinud teist lavastust.
"Wargamäe Wabariigis" Indrekut mänginud Alo Kõrve on mu lemmik-Indrek, kui nii saab öelda. Tema olekust peegelduvad kõige selgemini Indreku mõtted, siseheitlused, küsimused ...
Selle lavastuse telesalvestus mõjub natuke nagu film. Panoraamvaated, mida võimaldavad mängukoha suurus, avarus ja laius, dokumenteerivad imekenasti Vargamäed. Seda Vargamäed, kus on tänu nendele viimaste aastate Vargamäe suvedele saanud põhjuse ära käia väga paljud eestlased. Selline see Eestimaa on.
Ostermaieri lavaversioon "Teiste elust"
Berliini müüri langemise 20. aastapäeva puhul lavastas Albert Ostermaier Luxembourgi Théâtre des Capucins'is Florian Henckel von Donnersmarcki samanimelisel filmil põhineva "Teiste elu" (saksakeelne pealkiri "Das Leben der Anderen"). Lavastus on seda tähelepanuväärsem, et oktoobris-novembris ja tuleva aasta jaanuaris mängitakse seda üle kogu Saksamaa. Proovisin leida internetist ringreisi kava, aga ei leidnud. Hea lähtelehekülg on ehk see. Piletimüügisaitidelt on võimalik ka mitmesse linna pileteid osta.
Võimaluse korral soovitan tõesti vaadata. Kindlasti võiks eelnevalt vaadata filmi, kui varem näinud ei ole. Lavaversioon koosneb nelja peategelase monoloogidest, millesse on muu seas pikitud justkui äratundmiseks üksikuid sõnasõnalisi katkeid filmist, kuid mis on siiski pigem eri inimeste kaudu räägitud eel- ja järellood. Alates hotellitoas näitlejannat ootavast minister Hempfist, jätkates sellesama näitlejanna Sielandi balansseerimisega kunsti ja elu vahel ning Stasi kapteni Wiesleri pika monoloogiga segipaisatud korteris. Ja lõpetades kirjanik Dreymani ahastava tänapäevase reaalsuse peegeldamisega 20 aastat hiljem.
See viimane monoloog on peaaegu ainus tänapäevane osa lavastuses. Ja see on see, mis väga tabavalt osatab aja muutumisele, tõmbab "otsad kokku". Halli ja odava nõukogudeaegse hotellitoa sisustuse ja hirmul inimeste kõrval. Nüüd on Dreymani korteris valgest nahast mööbel, aga vahetpidamata helistav agent, kes tahab avaldada Dreymani elulugu, sunnib vägisi mõtlema, mis on müüri langemisest saadik muutunud ... Mine võta kinni, kumb on õigem, kas pidev salaluure ja Stasi (või KGB)arhiividesse talletatud viimne kui samm ja sõna või igat sammu jälgiv paparatso?
Nii et kui Wiesler tahtis, et teda pealt kuulataks, siis Dreyman soovis paarkümmend aastat hiljem kõigest hingest, et ta ükskord ometi rahule jäetaks.
Mis näitlejatesse puutub, siis ainus, millest ma aru ei saa, on naisnäitleja valik. Kas tõesti ei ole Luksemburgis ühtki ilusat noort näitlejannat? Filmi Christa-Maria oli kena noor naine, aga selles lavastuses ... Dreymani osasse sobis üsna hästi hallineva peaga mees, sest põhiosa oli tal ikkagi just 20 aastat hiljem.
Võimaluse korral soovitan tõesti vaadata. Kindlasti võiks eelnevalt vaadata filmi, kui varem näinud ei ole. Lavaversioon koosneb nelja peategelase monoloogidest, millesse on muu seas pikitud justkui äratundmiseks üksikuid sõnasõnalisi katkeid filmist, kuid mis on siiski pigem eri inimeste kaudu räägitud eel- ja järellood. Alates hotellitoas näitlejannat ootavast minister Hempfist, jätkates sellesama näitlejanna Sielandi balansseerimisega kunsti ja elu vahel ning Stasi kapteni Wiesleri pika monoloogiga segipaisatud korteris. Ja lõpetades kirjanik Dreymani ahastava tänapäevase reaalsuse peegeldamisega 20 aastat hiljem.
See viimane monoloog on peaaegu ainus tänapäevane osa lavastuses. Ja see on see, mis väga tabavalt osatab aja muutumisele, tõmbab "otsad kokku". Halli ja odava nõukogudeaegse hotellitoa sisustuse ja hirmul inimeste kõrval. Nüüd on Dreymani korteris valgest nahast mööbel, aga vahetpidamata helistav agent, kes tahab avaldada Dreymani elulugu, sunnib vägisi mõtlema, mis on müüri langemisest saadik muutunud ... Mine võta kinni, kumb on õigem, kas pidev salaluure ja Stasi (või KGB)arhiividesse talletatud viimne kui samm ja sõna või igat sammu jälgiv paparatso?
Nii et kui Wiesler tahtis, et teda pealt kuulataks, siis Dreyman soovis paarkümmend aastat hiljem kõigest hingest, et ta ükskord ometi rahule jäetaks.
Mis näitlejatesse puutub, siis ainus, millest ma aru ei saa, on naisnäitleja valik. Kas tõesti ei ole Luksemburgis ühtki ilusat noort näitlejannat? Filmi Christa-Maria oli kena noor naine, aga selles lavastuses ... Dreymani osasse sobis üsna hästi hallineva peaga mees, sest põhiosa oli tal ikkagi just 20 aastat hiljem.
Tellimine:
Postitused (Atom)