esmaspäev, 30. detsember 2013

Tallinna Poistekoori jõulukontsert Niguliste kirikus

Tallinna Poistekoori iga-aastane jõulukontsert Niguliste kirikus kandis tänavu alapealkirja "Valged jõulud". Neid meil teatavasti tegelikult ei ole, aga pretensioonitu nimi on esmatähtis, usun. Teine oluline asi on see, et tänavu on Tallinna Poistekooril 25. tegutsemisaasta.

Justkui juubelihooaja märgiks tundus seekordne kontsert võrreldes varem nähtute-kuuldutega kvalitatiivselt hoopis teisele tasemele jõudnud olevat. Olen Lydia Rahula poistekoori ikka päris mitu korda teisel jõulupühal laulmas kuulnud ja kindlalt võib väita, et selle koori headuses pole põhjust kahelda. Kontserdi kavalehel oli seekord kirjas lause: "Kontsertkoor on klassikaline segakoor (SATB), kus laulavad 10-15aastased poisid ja 16-40aastased noormehed ja mehed." 1988. aasta sügisel tegevust alustanud koori lauljad on vahepeal täiskasvanuks saanud ja tundub, et ikka laulma jäänud. See on nii tore, sest meeshääled andsid kontserdile väga palju juurde. Väga tore oli ka see, et paljude laulude puhul astus solistina üles rahvusooperi solist Urmas Põldma. Kooriliikmete hulgast astus mitme loo solistina üles ka Mikk Mäe.

Laulud ja lauluseaded olid senisest keerulisemad. Igati positiivne muutus, sest nii oli repertuaar ka mitmekesisem. Varasemast on jäänud silma-kõrva lastele mõeldud koorilaulude lapselikud lõbusad seaded. Neid oli nüüd vähem (kui õigesti mäletan, siis vist ainult "Läbi lume sahiseva" seade oli varasemast tuttav) ja koori roll oli mitme loo puhul üksnes solisti toetada.

Lõpetuseks soovisid esinejad publikut "Püha ööd" kaasa laulma ärgitada, aga nii professionaalse kooriga ilma proovi tegemata kaasa joriseda ei taha ega julge keegi - rikub veel ilusa asja ära. Nii me siis kuulasimegi hardunult "Püha ööd" veel ka päris viimase lisaloona. On kujunenud tavaks, et see kontsert on viimastel aastatel mitu päeva varem välja müüdud. See aasta polnud erand. Peab teadma ja tahtma minna.

pühapäev, 29. detsember 2013

Voices International - kontsert St Jeani kirikus

Jõulukontserdihooaeg sai tänavu alguse detsembri keskel, kui otsustasime minna St Jeani kirikusse kuulama ühe amatöörkoori iga-aastast kontserti. See koor oli Voices International. Koor koosneb väidetavalt enam kui 20 riigist pärit lauljatest ja seda juhib esimesest hetkest saadik uskumatu karismaga silma paistev Thomas Raoult.

Kavalehelt võis tutvustusest lugeda, et nad võtavad oma ridadesse laulma kõik, kes soovi avaldavad. Varasem (kooris) laulmise kogemus pole oluline, küll aga tuleb valmis olla regulaarselt toimuvateks proovideks ja kodus hoolega harjutada ja õppida. Möönan, et kokkukõla on kooril väga ilus. Ja mõni solist, keda kontserdi jooksul kuulata sai, oli ka kindlasti kõike muud kui asjaarmastaja.

Kontserdi kava oli väga mitmekesine. Esimesed kaks laulu olid puhas gospel, ja jõudsin juba mõelda, et kui nii edasi läheb, pean kiiresti mõnda sobivat momenti kasutama, et valesse kohta sattumine olematuks muuta, teisisõnu, et lahkuda. Õnneks gospeliosa sellega piirdus. Järgnes tõeliselt rõõmus kontsert vanemate ja uuemate jõululaulude ja traditsionaalidega. Paar laulu olid tšěhhi keeles. Uskumatult ägeda etteaste tegid mehed ühte austraalia traditsionaali esitades. Maskid ja kostüümid andsid rõõmust pakatavale esitusele palju juurde, sest palju ei jäänud puudu, kui publik kirikus kaasa oleks laulma hakanud. Tundus, et laulu finaali korrati paar korda lisaks. Tervest kontserdist jäi hinge tunne, et need inimesed tegelevad tõepoolest asjaga, mis neile rõõmu valmistab. Paar korda aastas oma rõõmu (tasuta) kontserdiga jagada on lihtsalt väga armas. Muusika pärast on jõulud vaieldamatult ilusamaid aegu aastas.

laupäev, 28. detsember 2013

Esimene kord. Metropolitan Opera "Tosca" kinos

Ole sa ooperisõber või mitte, kiire elurütmi juures on uusi asju ja kohti avastada väga vaevarikas. Kui poleks olnud mu elu kvalitatiivselt pöördumatult muutnud vajadust ühte eksamit hästi sooritada, siis puuduks mul arvatavasti praeguseni Metropolitan Opera etenduse vaatamise kogemus kinosaalis. Õnneks oli mul vaja õppida tundma Puccini "Tosca" helikeelt, ja õnneks etendus just Metropolitan Operas "Tosca". Nii siis läksingi Coca-Cola Plazasse ooperiülekannet vaatama.

Muljete ja kõhkluste järjekorras ... Otseülekannet ei saanud vaatama minna, küll aga sobis pühapäeval kell 12 ülekande kordus. Kassast piletit küsima minnes selgus, et saalis on vabad vaid esimesed kaks rida. Nagu öeldud, esmatähtis oli tol hetkel muusika. Võtsin, mis võtta oli. Saali ukse taga nägin mitut endast vähemalt paarkümmend aastat vanemat daami. Tegin kiiresti järelduse, et olen kindlasti kõige noorem inimene siin publiku hulgas. Läksin ruttu saali ja jäin sisenevat publikut silmitsema. Kokkuvõttes polnud olukord sugugi nii "hull", tuli nooremaidki. Ukse taga laual oli kavaleht osatäitjate nimedega ja ooperi sisukirjeldus. Eraldi oli täheldatud, et teatrietenduste ülekannetele ei lubata popkorniga. Kohviga võis minna küll.

Enne etendust reklaamiti ooperiülekannete hooaega ja näidati publikut. Mulle, kes ma jumaldan suuri ooperimaju, mulle, kes ma jumaldan muusikast suurt midagi taipamata kõrgele lae alla kaikuvat helide pillerkaari, avanes nüüd pilt nende inimeste nägudest, kes istusid New Yorgis saalis ja ootasid suurte ooperilauljate saabumist ... Minus võitlesid kaks vastandlikku tunnet: mida kõike oleksin nõus andma, et saaksin kord elus viibida ühel Metropolitan Opera etendusel, ja kuidas ma saan praegu teises maailma otsas mugavas kinotoolis istudes kuulata 15-eurose pileti eest ooperimaailma tippe. Ei oskagi öelda, kumb neist tunnetest võidaks. Kahjuks kipub igatahes rahvusooper kaotajaks jääma, sest tänapäeva tehnika toob palju väiksema raha eest koju kätte solistid, keda ma ei kuuleks live'is võib-olla kunagi. Nähtut ja kuuldut saab kirjeldada vaid ülivõrdes.

Lahendamata oli veel küsimus, mis saab vaheajal. Selgus, et kinosaalist võis vabalt välja minna ja maja peal ringi liikuda. Nagu teatris. Hoopis huvitav oli aga see, et etenduse vaheaegadel näidati ülekande raames intervjuusid solistide ja lavatehniliste töötajatega. Esimesel vaheajal näidati järgmise vaatuse lavakujunduse ülespanekut algusest lõpuni, teisel vaheajal oli pilt rohkem taustaks, aga seda kõike oli väga huvitav jälgida.

Mis lavastusse puutub, siis see oli üpris klassikaline ja peaks vastama ka kõige nõudlikuma ooperisõbra nõudmistele. Minu kui võhiku jaoks sündis aga uus lemmik - tenor Roberto Alagna. Polnud tema nimegi enne kuulnud, aga sellest ainumast korrast piisas, et nimi oleks kindlalt mällu sööbinud.

Elame võrratute võimaluste ajastul: mugavas kinosaalitoolis võib väga mõnusasti nautida maailma tippooperit. Helikvaliteet on hea, solistid on head, lavastus on hea. Kõik on olemas. Olen mõnikord vaadanud kodus ka balletiülekandeid ja Berliini filharmoonikute kontsertide ülekandeid. Pelgasin natuke kino, aga vähemalt päevasel ajal ja nädalavahetusel oli kõik ideaalne.

reede, 27. detsember 2013

"Kollaborandid" Draamateatris

"Kollaborantide" etendus Eesti Draamateatri suures saalis on mu viimase aja teatrielamuste hulgas vaieldamatult üks eredamaid, paremaid ja meeldejäävamaid. Esialgu oli lavastust plaanis mängida vaid üheksa korda, aga lisaetendusi muudkui lisandub. See lugu võimu ja vaimu vahekorrast on reaalsuse ja ebareaalsuse piirimail. Väga hästi lavastatud ja veel paremini mängitud.

Merle Karusoo lavastust mängitakse Draamateatri suures saalis ja see tuletab füüsiliste kujundite ja rollivalikute kaudu selgelt meelde eelmist Bulgakovi-ainelist lavastust, "Boulgakoffi", mida mängiti väikses saalis. Kuulsa kirjaniku rollis on ikka Hendrik Toompere jr, tema abikaasat kehastab Merle Palmiste. Stalin on Guido Kangur. Lava keskel hõljub hiiglasuur kroonlühter ja ka voodi on oma koha peal.

Mõte võrrelda Stalini ja Bulgakovi vahekorda võimu ja vaimu vahekorraga, on uudne. Seda reaalsem on tekstist peene ja nüansirikka mängu toel avalduv tõdemus, et niisuguse mängu võitja saab olla teadagi-kes või -mis. Isegi siis, kui on selge, et üks on (olnud) vaene, matslik, teine aga intelligentne aadlik. Au püsib visalt, ei murdu. Sümbolitena hakkavad kaasa mängima ootamatult ilmunud ametiauto ja autojuht (kui samal ajal jääb julgeolekutöötaja (Jaan Rekkor) oma ametiautost ilma), soe tuba (kui ammuilma pole enam köetud) ja lookas laud (kui sõbrad võivad sellest ainult unistada). Kas kirjanik näeb või ei näe tegelikke põhjusi, pole enam oluline, sest keelduda on võimatu ja võib-olla tärkab temas tõepoolest lootus, et tegelik jäme ots ongi nüüd tema käes. Ainult et milliste teenete eest? Või on kõik pelk kujutlus? Isegi näidend, lavastus, etendus? Kas ma üldse nägin seda? Nii nagu Bulgakovite korteris unistati soojast vanniveest, maitsvatest roogadest, võis kuulus kirjanik meelehärmis proovida unistada, karta ja soovida põgeneda lõputust õudusest. Pääsu pole. Eriti veel, kui mees, kellest sõltub kõik, lubab kõik korda ajada. Toimikuvirnad muutuvad kord-korralt kõrgemaks ja lahendust ootavad küsimused keerulisemaks. Ühiskorterisse peab mahtuma intelligents ja mitteintelligents, endised aadlikud ja praegused kommunistid. Vastupidamiseks on vaja tugevat vaimu juba koduski.

Ei oska hinnata, kas see on pigem lavastuse kui näidendi teene, aga rõhutatud pildid ja tegelased paigutuvad usutavalt õigesse aega. Side tänapäeva võimu ja vaimu teemadega on olemas - ja seda ma hindan teatri puhul enim -, kuid isegi episoodilised tegelased on eelkõige omaaegsed kujud. Arst teeb seda, mida peab, noor kommunist seda, mida vaja, julgeolukutöötajad seda, mida neilt oodatakse, rääkimata peategelastest. Molière'i naer kaigub laua, elu näitelava kohal, sest muidu ei peaks ju asjaosalised oma osas kuigi kaua vastu.

"Kollaborandid" on näide manipuleerimisest ja eneseteostusest. Ei tasu arvata, et sellised mängud oleksid praegu vähem peened. Teatrivaataja jaoks on selles lavastuses aga veel üks oluline asi - etendus areneb ja areneb, mõistmine tekib justkui spiraali pidi ning dialoogid kannavad infot, mis ronib kindlalt ajukurdude vahele. Üks verine stseen välja arvatud, on "Kolloborandid" tõsine psühholoogiline draama. Eeldasin, et see aeg ja need küsimused ei suuda mind enam millegagi ootamatult tabada, aga ometigi oli kõik justkui uuele tasandile liikunud.

Väga tore on tõdeda, et 2012. aastal Laurence Olivier' parima uue näidendi auhinna võitnud näidend jõudis eesti teatris lavale nii kiiresti. Ja ega teater ise õnnestunud lavastust vähem kiida. Aasta lõpus jagatud Draamateatri Antsude hulgas oli päris mitu just "Kollaborantidega" seotud. Uskuma peab, vastupidi lihtsalt pole võimalik. Muidugi on hirmus, kui kõiges näib oma käsi mängus olevat, aga alternatiivina saaks vist vaid välja jalutada. Millal on õige aeg tõdeda, et olen teinud kõik endastoleneva või et olen andnud endast parima? Vaadake!

kolmapäev, 25. detsember 2013

Eesti-Gruusia film "Mandariinid"

"Mandariinid" on jälle üks eesti film, mis mulle väga meeldis. Film on valminud tegelikult Eesti ja Gruusia koostöös, režissöörgi on grusiin Zaza Urushadze. Tegevus toimub 1992. aastal Abhaasias, kus on puhkenud sõda, sest Abhaasia tahab Gruusiast eralduda. Ometigi on sõjal "Mandariinides" teisene tähendus. Oluline on hoopis patsifism. Uskumatult täpselt on tabatud eestilik, mis inimeseks olemise võitluse kaudu muutub rahvusteüleseks manifestiks.

Gruusia eestlaste külla on jäänud kaks eestlast; Markus (Elmo Nüganen) ja Ivo (Lembit Ulfsak). Ülejäänud on sõja puhkemise ajal lahkunud. Mõlemal mehel on jäämiseks ja olemiseks oma põhjus. Rindejoon tuleb üha lähemale ja ühel päeval leiavad nad hulga surnute hulgast kaks hinge vaakuvat haavatut. Õnnetuseks on üks grusiin (Nika - Mikheil Meskhi) ja teine tšetseen (Ahmed - Giorgi Nakašidze). Filmi seisukohalt muidugi õnneks, sest nõndaviisi haavatuid ravides avaldub olemise õiguse lõppematu tõestusvajadus.

Võiks arvata, et sõjateema on filmiajaloos igati läbi mängitud ja räägitud, aga kummastaval kombel avaldub see siin ikkagi mingil täiesti sõjavälisel moel ja hoolimata reaalselt kostuvatest püssipaukudest, reaalselt põlema süttinud majast sünnib "Mandariinides" inimlikest küsimustest koosnev elu, mille eesmärk näib Markuse arvates olevat sõda mandariinide pärast, Ivo arvates võitlus oma perekonna eest ja kahe kohaliku (kuigi eri rahvusest ja eri usku) mehe meelest lihtsalt võitlus olemisõiguse pärast.

Mõni episoodiline tegelane vilksatab ka, kuid eelkõige on see ikkagi nelja mehe, suurepärase näitleja film. Naisteta film. Rõhutades ärevalt, et nendes piltides kehtivad soorollid endistviisi jäigalt. Võitlus ilusate oranžide apelsinide pärast on mehine võitlus. Võidab au, austus ja aukartus. Kõik muu on tühine tõmblemine. Elu ise on verine võitlus - võitlus väärtuste pärast ja nende nimel. Vahel tundub mulle, et üleüldise vabaduse taustal unustame väärtused lihtsalt ära. Mis on veel püha? Kas üleolekutundel on õigustust? Üldse ...

laupäev, 21. detsember 2013

Nancy Huston, "Murrangujooned"

"Loomingu Raamatukogus" ilmub väga väärt asju, aga kuna ma lühijutte ja esseesid palju lugeda ei armasta, siis ei saa minust vist kunagi selle raamatusarja tellijat. Aeg-ajalt ostan mõne e-raamatu ja loen. Nancy Hustoni "Murrangujooned" jõudsid vist küll kõik mu sõbrad enne mind läbi lugeda. Üks küsis kord, et kas tahad, ma toon sulle hea raamatu lugeda ..., ühe kalli töökaaslase laual nägin kord kapsastumas "Murrangujooni" ..., ja mu kallis abikaasa oli selle raamatu me ühest (tõsi - meil on neid mitu!) e-lugerist ammuilma läbi lugenud ... Minuni jõudis lugemisjärg alles sügistalvise basseinipuhkuse viimastel päevadel ja lõpetasin õhinaga kojulennul.

Ma ei tea, kui kellelgi veel pole jõulukinki mõnele kallile inimesele, siis ostke see raamat! "Murrangujooned" on küll kurb, aga väga inimlik ja isiklik, õiglane, aus ja ELUS raamat. Jõuluajal on selle raamatu teemad just need, millest peaks mõtlema. Ma ei valeta, kui ütlen, et ma ei ole mitte kunagi mitte midagi niisugust lugenud ja et mitte kunagi pole mind miski just niimoodi liigutanud. See on minu maagiline realism, mis on palju realistlikum, kui mis tahes sõnadega väljendada annab. Nendes lugudes (kuigi see raamat ei koosne lühilugudest) on armastust, maailmavaadet ja elutahke rohkem, kui ma kunagi olen kujutleda suutnud.

"Murrangujooned" on ühe perekonna lugu. Kunstiliselt huvitav seepärast, et ajas minnakse tagasi. Väärtusi ja valu kantakse edasi, aga hoopis olulisem on see, et kogu aeg tuleb elada (edasi). Peategelaste väärtushinnagutes peegeldub maailm, mida ma mõistan. Ja see on ju ometigi piisav, et ühte raamatut heaks pidada?! Sehkendaja on kirjutanud palju rohkem ja palju selgemini, kui mina praegu oskaksin.

Mu lemmiktõdemus, et "me kõik tuleme oma lapsepõlvest", raiutakse siin raamatus kivisse. Ja kui selle raamatu põhjal oleks Terrence Malick teinud filmi, saanuks sellest palju kõnekam ja parem film kui "Elupuu". Sügavamini enam minna ei anna ja lihtsamini poleks ka võimalik öelda või näidata. Nancy Huston on valinud stiili ja struktuuri, mis puudutab ja liigutab. Esimesest loost kuni viimaseni tahaks aina jõuda algpõhjusteni ... Aga kõike ei saa ära seletada. Lugege!

reede, 20. detsember 2013

Evelyn Waugh, "Pommuudis"

Evelyn Waugh' "Pommuudis" oli jälle üks neist raamatuist, mis alguses meeldis ja ei meeldinud ka. Mingi sisemine tung oli edasi lugeda, aga ometigi jäi kapiservale pikaks ajaks vedelema. Kui aega lahedalt käes oli, lugesin aga kiiresti lõpuni.

Kõigi tutvustuste ja sisukokkuvõtete järgi on see raamat ajakirjandusmaailma hiilgusest ja viletsusest. Täpselt nii ongi. Paras hulk ajastuhõngu ja kulunud Inglismaa ei paista eriti värskena isegi siis, kui saadik jõukast ajalehetoimetusest jõuab kolkakülla, kus ta peab iga hinna eest saavutama selle, et nende parim väliskorrespondent soostuks tulema lordi tiitlit vastu võtma. Seda, kui erinevad võivad olla väärtushinnangud ja kui lihtsalt saab elada, ei olegi vist võimalik elegantsemalt väljendada kui siin raamatus.

Tekst avanes kiht kihi haaval. Kui alguses mõjusid ajalehtede tõlgitud nimed kunstlikult, tarbetult ja tobedalt, siis peagi sai selgeks, et seeläbi on nime taga olevale sõnavahule võimalik osatada veelgi peenemalt. Uudis sündis telegrammi segasest sõnumist. Mida selgem telegrammi sisu on, seda halvem. Tänapäeval on sisukandja siis vast SMS või mõni muu sõnumivahetusteenus. Kuhugi pole kadunud ka ajakirjandusväljaannete omavaheline võidujooks, sest kõigi jaoks on oluline kajastada kõike olulist. Kas lihtsa maainimese jaoks on aga oluline tundmatus Aafrika riigis toimuv poliitiline võitlus, on iseküsimus. Kui ajakirjanduses seda propageeritakse, siis võib propagandamasin täistuuridel tööle hakata ning olulisemad ja lähedasemad probleemid saab "kinni katta".

Evelyn Waugh' see romaan on raamatuna küll õhuke, aga sisult üllatavalt tihe ja ajatu. Midagi eriti uut siit ei leia, kuid manifestlik deklaratsioon on terviklik ja küüniline. Olgugi et jahitud uudis pole mingi pommuudis, täidab see igati eesmärgi. Lõppude lõpuks ei muutu maailmas ikka suurt midagi.