Kolmas Jordi Calcerani näidend ei üllata enam suurt millegagi. Sisu, struktuuri ja keerdkäikude poolest sarnaneb "Leke" pigem "Grönholmi meetodiga", mis loob eeldused heaks komöödiaks, mitte palaganiks nagu "Cancún", kuid pärast etendust riidehoius kogemata kuuldud kommentaar - "mage" - iseloomustab vist parimal võimalikul moel nähtut ka minu jaoks.
Merle Palmiste oli selle õhtu täht. Mängis (loe: näitles) väga hästi, ja kuna roll võimaldas peeneid taktikalisi "trikke" teha, siis tegelikult jääb Carmeni valitud pool viimaste sekunditeni selgusetuks. Professionaal kahes mõttes - näitleja ja petturina. Jan Uuspõld tagasiastunud energeetikaministrina pakub Palmistele muidugi head partnerlust (jälle kahes mõttes). Nii et kui öeldakse, et komöödia teevad näitlejad, siis Palmiste ja Uuspõld suudavad seda igal juhul.
Ülejäänud rollidega on asi keerulisem, sest mina küll ei suutnud leida ühtki põhjust, miks Manolot pidi mängima Lauri Kaldoja ja Marianot Sulev Teppart. Manolo, nagu teda kirjeldasid Carmen ja Yolanda (Marta Laan), olevat jõhkard, aga kui ta ilmus välja palgamõrtsukana ja rõhutas korduvalt, milline professionaal ta on, tundus, et selle tüübiga on võimalik kõiges kokkuleppele jõuda. Jõhkrust küll kusagilt ei paistnud, rääkimata professionaalsusest. Lausa imekspandav, et kogenud poliitik (!) nii palju vaeva pidi nägema! Oma osa on siin kindlasti ka tekstil. Mariano paistis ilmselgelt liiga noor, et olla Carmeni isa, täielikult halvatud ja vedelikutoidul. Ja elada nii kuu aega selles katalaani ökodisainmajas!? Yolanda meeldis prostituudina rohkem ja mõjunuks ehk kihvtimalt, kui oleks kõnemaneeri säilitanud. See oleks vast rohkem rõhutanud nn oma-klassi-kaabakaid. Mitte et labane püstoliga vehkimine ja raha pommimine eliitprostituudile eriti iseloomulik oleks.
Mööngem, et "Leke" on äärmiselt eluline ja aktuaalne. Kui lavastustervik oleks parem, soovitaksin seda retooriliselt meie poliitikuil vaadata. Praegu jääb teater elule alla. Võib-olla elu ongi nii keeruliseks läinud, et seda on raske üle mängida? Igatahes jah, küsimus, kes kellele koti pähe tõmbab, püsib õhus viimase minutini. Huvitav on seejuures, et kõik teavad ju reegleid. Mäng on aus, sest kõik teavad, et vastasmängijad on petturid. Väikestest kelmidest saab aru, sest nende mängud ongi niisugused lihtsa raha saamise lootusel põhinevad, aga (endist) poliitikut on raske mõista. See tuleb nüüd küll näidendist, aga näib, et ta alahindab oma vastaseid. Sügavama teksti puhul koorunuks siit välja ehk valitseva klassi eluvõõrasus. Praegu jäi see igatahes tähelepanuta.
Vaadatav, ja võib-olla meeldiks rohkem, kui ei oleks "Grönholmi meetodi" kogemust. Autor kordab end, räägib lugu põnevalt, aga detailid jäävad tähelepanuta. Et mitte lõppu ära rääkida, ütlen ainult, et minu meelest võinuks lugu lõppeda siis, kui Carmen ja poliitik kohvritega uksest välja läksid. Võib-olla mulle lihtsalt meeldivad õnnelikud lõpud rohkem ...
reede, 31. jaanuar 2014
neljapäev, 30. jaanuar 2014
"8 armastavat naist", Rakvere Teater Tallinnas
Ilmselgelt olin vales kohas. Ma lihtsalt ei ole Rakvere Teatri "8 armastava naise" sihtrühm. Vene Teatri saalis on talvel kohutavalt külm ka. Aga see ei lugenud, sest suurte punaste pleedide virnad ootavad tänulikke külastajaid saalinurkades toolide peal. Lihtsalt see prantslase komöödia oli nii igav.
70-80ndatel võiks midagi niisugust ehk mängida, aga praegu ... Püüdsin alguses kujutleda, et prantslastele võiks selline nali iseenesest ju täitsa peale minna, aga üha selgemaks sai, et praegune lavastus ei meeldiks ka neile. Eili Neuhausi lavastuses puudub prantslaslik peen elegants, aga mis veel halvem, puuduvad karakterid. Pole mingit vahet, kes on tudeng, kes teismeline, kes ema, kes vanaema, kes teenija. Sama hästi võinuksid kõik tegelased keskpõrandale kokku tulla ja lugu rääkima hakata. Detailid, nagu näiteks see, et peretütar jõudis juba eelmisel päeval kohale, et isalt raha pommida, olid või muutusid siin lavastuses "uurimise" seisukohalt viiendajärguliseks. Et ühelgi naistest kõrvaltoas tapetud mehest kahju polnud, see oli rahalist olukorda ja komöödia ainest arvesse võttes isegi mõistetav, aga lõpus deklameeritud "lahendus", see tähendab jutt muinasjutust ja põgenemisest ja millest kõigest veel kõlas esiteks koledalt ja amatöörlikult, teiseks pani lihtsalt õlgu kehitama, sest kahe vaatuse jooksul ei olnud see kemplemine ja edasi-tagasi jooksmine mind eriti kellelegi kaasa tundma või elama suutnud panna.
Ainus hea asi kogu lavastuse peale oli Ülle Lichfeldti mäng. Tema oli Augustine'ile vähemalt karekteri loonud ja paistis ülejäänud seltskonnast seetõttu mitmeti silma. Ines Aru on hea komöödianäitleja. Oli nüüd ka täpselt samasugune nagu alati. Vabandust, aga ülejäänud kas lugesid oma teksti ette või püüdsid veidrates asendites vääneldes iga hinna eest publikut naerma ajada. Vist õnnestus ka natuke, kuigi mina mõtlesin peaaegu kogu esimese vaatuse, kas mul on ikka vaja siin olla ... olen ju täiesti vales kohas ... see ju ei meeldi mulle. Tasapisi harjusin vist ära ja teki sees hakkas soe ka. Teise vaatuse algus oli justkui parem, aga arvatavasti kujutasin endale seda ette, meeldis nii mõelda.
Hoopis rohkem tundus, et näitlejatele endile see materjal ei meeldi. Proovin mõista, et selliseid näidendeid ja nende järgi tehtud lavastusi on ka vaja, aga see ei põhjenda kehva lavastust ja (sellest tulenevat) kehva mängu. Võõras saal ei pruugi ka hästi mõjuda, aga "8 armastavat naist" on lavastatud ju eesmärgiga, et saaks kõikjal mängida, sh väiksemates rahvamajades. Kusagilt lugesin, et lavastusprotsessi käigus oli trupp käinud lasketiirus, kus lavastaja rääkis, et tema kardab tulistamist ja püsse ja et tal on tegelikult raske kujutleda, et ta lavastab nüüd paugutamisega näidendit. Miks ta seda siis lavastas? Püstolid oleks saanud täitsa vabalt ära jätta. Seda enam, et mees magamistoas oli tapetud noaga selga.
70-80ndatel võiks midagi niisugust ehk mängida, aga praegu ... Püüdsin alguses kujutleda, et prantslastele võiks selline nali iseenesest ju täitsa peale minna, aga üha selgemaks sai, et praegune lavastus ei meeldiks ka neile. Eili Neuhausi lavastuses puudub prantslaslik peen elegants, aga mis veel halvem, puuduvad karakterid. Pole mingit vahet, kes on tudeng, kes teismeline, kes ema, kes vanaema, kes teenija. Sama hästi võinuksid kõik tegelased keskpõrandale kokku tulla ja lugu rääkima hakata. Detailid, nagu näiteks see, et peretütar jõudis juba eelmisel päeval kohale, et isalt raha pommida, olid või muutusid siin lavastuses "uurimise" seisukohalt viiendajärguliseks. Et ühelgi naistest kõrvaltoas tapetud mehest kahju polnud, see oli rahalist olukorda ja komöödia ainest arvesse võttes isegi mõistetav, aga lõpus deklameeritud "lahendus", see tähendab jutt muinasjutust ja põgenemisest ja millest kõigest veel kõlas esiteks koledalt ja amatöörlikult, teiseks pani lihtsalt õlgu kehitama, sest kahe vaatuse jooksul ei olnud see kemplemine ja edasi-tagasi jooksmine mind eriti kellelegi kaasa tundma või elama suutnud panna.
Ainus hea asi kogu lavastuse peale oli Ülle Lichfeldti mäng. Tema oli Augustine'ile vähemalt karekteri loonud ja paistis ülejäänud seltskonnast seetõttu mitmeti silma. Ines Aru on hea komöödianäitleja. Oli nüüd ka täpselt samasugune nagu alati. Vabandust, aga ülejäänud kas lugesid oma teksti ette või püüdsid veidrates asendites vääneldes iga hinna eest publikut naerma ajada. Vist õnnestus ka natuke, kuigi mina mõtlesin peaaegu kogu esimese vaatuse, kas mul on ikka vaja siin olla ... olen ju täiesti vales kohas ... see ju ei meeldi mulle. Tasapisi harjusin vist ära ja teki sees hakkas soe ka. Teise vaatuse algus oli justkui parem, aga arvatavasti kujutasin endale seda ette, meeldis nii mõelda.
Hoopis rohkem tundus, et näitlejatele endile see materjal ei meeldi. Proovin mõista, et selliseid näidendeid ja nende järgi tehtud lavastusi on ka vaja, aga see ei põhjenda kehva lavastust ja (sellest tulenevat) kehva mängu. Võõras saal ei pruugi ka hästi mõjuda, aga "8 armastavat naist" on lavastatud ju eesmärgiga, et saaks kõikjal mängida, sh väiksemates rahvamajades. Kusagilt lugesin, et lavastusprotsessi käigus oli trupp käinud lasketiirus, kus lavastaja rääkis, et tema kardab tulistamist ja püsse ja et tal on tegelikult raske kujutleda, et ta lavastab nüüd paugutamisega näidendit. Miks ta seda siis lavastas? Püstolid oleks saanud täitsa vabalt ära jätta. Seda enam, et mees magamistoas oli tapetud noaga selga.
kolmapäev, 29. jaanuar 2014
Kadunud sõbra juhtum
Kui pärast pikka intro't lina lae alla ära kadus, muutus reaalsus unenäoks. Taevatrepp on vaieldamatult üks ägedamaid asju, mida Eestis lavakujunduses näinud olen. Inimesed, kes polekski nagu meie ajast pärit, räägivad väärtustest, otsivad midagi, mis meid ühendab. "Kadunud sõbra juhtum" oli ootamatult originaalne.
Sissejuhatus oli küll pikavõitu, kuigi filmi oli ääretult huvitav vaadata. Niipea kui kardin või lina eest ära tõmmati, avanes hoopis teistsugune, ja mõistatuslikum, maailm. Lavastuse väga suur pluss on kujundus. Isegi publik istub teistmoodi kui tavaliselt. Kostüümid ärgitavad mõtlema vastandlike asjade üle: esiteks sellest, et ajastu, kust tegelased pärinevad, oli ju õilsate tunnete ja tegude aeg, ja teiseks sellest, et ajastus, kus need praegu on, on õilsatest tunnetest saanud unistused. See muidugi ei tähenda, et selliseid tundeid ei otsitaks, et neid ei vajataks.
Sõprusega on keerulised lood, sest aeg-ajalt selgub ikka, et üks või teine sõber on kaugeks jäänud, ära ununenud, kuhugi ära kadunud. Igaühe oma Linnuteel käia pole kerge. Isegi Tallinn on mõnikord liiga suur.
Piiripealne sisu ja mäng sunnib etendust hoolega jälgima, ja kogu aeg kaasa mõtlema või vähemalt järje peale saama. Kõigepealt nuputasin, et mis nendega seal klaustrofoobilistes käikudes ometi juhtus, siis sain aru, et liiga palju ei tohi seoseid otsida. Etendus läheb omasoodu edasi ja jube kahju, kui midagi vahele jääb. Nii et jäin lihtsalt mängu jälgima. Näitlejatel oli võimalus tuua välja endast parim. Enim meeldis siiski külaline - Lauri Lagle. See, kuidas ta moodustas duosid Mirtel Pohlaga, aga ka Gert Raudsepaga, oli realistlik. Eriti hea oli jutt, mida ta rääkis lõpus videos, kui Mirtel teda tööst rääkima ärgitas. Mitte et seenevedelik ideaalseim kontrastne komponent oleks, aga eri maailmu see ometi võimendas. Marika Vaariku süsimust sifoon värviteleri ees mõjus igavikuliselt. Ta tõusis vaid mõnel harval korral püsti ja siis ka kohe taandus. Aga Rasmus Kaljujärvest ei saa hästi vormida seda tüüpi, kes ta seal oli. Tal on nii hirmus soe pilk ja romantiline püstol mõjub nagu kallis kingitus.
Ega tea, millest ja kas ma üldse aru sain, aga kogu aeg oli huvitav, isegi äge vaadata, ja mõjus oli ka. Kahtlustan, et Taavi Eelmaa oli kirja pannud rohkem kui looks vajalik. Lavastas sõber Juhan Ulfsak. Küllap neil on kõigele seletus. Igatahes mulle meeldiksid sellised sõbrad, keda mängisid lõpus lippudestseenis Rasmus Kaljujärv ja Gert Raudsep. Teistmoodi, aga hea. Pealegi kuulub "Kadunud sõbra juhtum" nende etenduste hulka, mis hakkavad alles natukese aja pärast näitama, missugune nende tegelik mõju on. Mitu päeva on möödas, aga nähtud etendus justkui kasvab mu sees. Lõpuks läheb lipp taevatreppi mööda üles.
Sissejuhatus oli küll pikavõitu, kuigi filmi oli ääretult huvitav vaadata. Niipea kui kardin või lina eest ära tõmmati, avanes hoopis teistsugune, ja mõistatuslikum, maailm. Lavastuse väga suur pluss on kujundus. Isegi publik istub teistmoodi kui tavaliselt. Kostüümid ärgitavad mõtlema vastandlike asjade üle: esiteks sellest, et ajastu, kust tegelased pärinevad, oli ju õilsate tunnete ja tegude aeg, ja teiseks sellest, et ajastus, kus need praegu on, on õilsatest tunnetest saanud unistused. See muidugi ei tähenda, et selliseid tundeid ei otsitaks, et neid ei vajataks.
Sõprusega on keerulised lood, sest aeg-ajalt selgub ikka, et üks või teine sõber on kaugeks jäänud, ära ununenud, kuhugi ära kadunud. Igaühe oma Linnuteel käia pole kerge. Isegi Tallinn on mõnikord liiga suur.
Piiripealne sisu ja mäng sunnib etendust hoolega jälgima, ja kogu aeg kaasa mõtlema või vähemalt järje peale saama. Kõigepealt nuputasin, et mis nendega seal klaustrofoobilistes käikudes ometi juhtus, siis sain aru, et liiga palju ei tohi seoseid otsida. Etendus läheb omasoodu edasi ja jube kahju, kui midagi vahele jääb. Nii et jäin lihtsalt mängu jälgima. Näitlejatel oli võimalus tuua välja endast parim. Enim meeldis siiski külaline - Lauri Lagle. See, kuidas ta moodustas duosid Mirtel Pohlaga, aga ka Gert Raudsepaga, oli realistlik. Eriti hea oli jutt, mida ta rääkis lõpus videos, kui Mirtel teda tööst rääkima ärgitas. Mitte et seenevedelik ideaalseim kontrastne komponent oleks, aga eri maailmu see ometi võimendas. Marika Vaariku süsimust sifoon värviteleri ees mõjus igavikuliselt. Ta tõusis vaid mõnel harval korral püsti ja siis ka kohe taandus. Aga Rasmus Kaljujärvest ei saa hästi vormida seda tüüpi, kes ta seal oli. Tal on nii hirmus soe pilk ja romantiline püstol mõjub nagu kallis kingitus.
Ega tea, millest ja kas ma üldse aru sain, aga kogu aeg oli huvitav, isegi äge vaadata, ja mõjus oli ka. Kahtlustan, et Taavi Eelmaa oli kirja pannud rohkem kui looks vajalik. Lavastas sõber Juhan Ulfsak. Küllap neil on kõigele seletus. Igatahes mulle meeldiksid sellised sõbrad, keda mängisid lõpus lippudestseenis Rasmus Kaljujärv ja Gert Raudsep. Teistmoodi, aga hea. Pealegi kuulub "Kadunud sõbra juhtum" nende etenduste hulka, mis hakkavad alles natukese aja pärast näitama, missugune nende tegelik mõju on. Mitu päeva on möödas, aga nähtud etendus justkui kasvab mu sees. Lõpuks läheb lipp taevatreppi mööda üles.
teisipäev, 28. jaanuar 2014
Sokrates. Pidusöök Prytaneionis
Näitlejad kutsuvad VAT Teatri lavastuses "Sokrates. Pidusöök Prytaneionis" vaatajad demokraatia hällilinna Ateenasse, et rääkida sündmustest, mis eelnesid 399. aastal eKr vanakreeka mõtleja Sokratese üle peetud kohtuprotsessile. Muidugi ka kohtuprotsessist ja surmamõistetu endale soovitud karistusest käia alles jäänud elupäevadel iga päev Prytaneionis pidusöögil.
Mehe jaoks, kes ei pidanud end nii targaks, et teiste õpetamise eest raha küsida, oli külluslik pidusöök kahtlemata karistus. Mehe jaoks, kes iga päev oli agoraal ateenlastele rääkinud voorustest ja õiglusest, ei olnud see aga võimul olijate arvates mingi karistus. Seda, et võimu ja vaimu koostöö võrdsetel alustel ei toimi, nägin hiljuti Draamateatris "Kollaborantides". Seda, et võimu ja vaimu koostöö ka demokraatliku ühiskonnakorralduse puhul ei toimi, nägin nüüd siin. Vana-Kreeka demokraatia erines tänapäevasest arusaamisest demokraatiast, kuid "Sokratese" lavastus võimaldab lihtsa ja leidliku piltlikkusega vaadata enda sisse ja enda ümber nii, et tekib tundmine, justkui oleks juurte juurde tagasi läinud ja taas meelde tuletanud, kes ja miks me oleme. Juhtub ju ikka, et pärast pikka pusimist on targem kõik kõrvale visata ja uuesti otsast alustada. "Sokrates" pani selliste asjade üle mõtlema.
Narelle Sissonsi ja Pille Kose kujundusega, kus seinu ja treppe katab liivakivivärvi kangas, luuakse tõetruu meeleolu agoraast, kus publik muutub justkui linnarahvaks. Kostüümidega rõhutatakse antiikset olustikku veelgi. Riided olid Vana-Kreekas väga olulised inimese positsiooni näitajad. Lavastuses on kostüümide vahetamine ja muutmine tehtud nutikalt lihtsaks, mis kompenseerib esitist eri tegelaste paljususest tingitud segadust. Peagi saab selgeks, et massist paistavad välja üksikud. Eesriide tõstmisega sõidab vaataja ajarongis minevikku ja lae alla rippuma tõstetud pärandipall koondab kõik lõpuks jälle kokku. Mõistmiseks ja mõtestamiseks saame kasutada oma teadmisi.
Võlub, kuidas Raivo Trass edastab Sokratesena oma mõtteid. Rahvas kuulab paljasjalgse vaiksel häälel rääkiva mehe sõnu ja süda hoiab tema poole. Võimu masinavärk leiab aga tee ka rahva südamesse, manitsedes parima oraatori abil filosoofis kahtlema. Ega praegugi teisiti pole: käsi peseb kätt ja igal häälel on kaal. Vana-Kreekas kaaluti küll musti ja valgeid ube. Sokratese vaikne kuju jätab osavalt õhku küsimuse, millal on õigus poolehoidjate nimel võidelda? Või lausa, et kas üksik inimene peabki kellelegi korda minema?
Enamik tegelasi kehastuvad ja ilmuvad lühemateks ja pikemateks stseenideks. Margo Tederi kanda on Ateena üliku Demagogos Anytose roll. Teiste kanda on mõni üldistatavam, mõni konkreetsem osa. Meeldejäävamad on Katariina Undi teisenemised: kohtunik, Demagogose raiskuläinud poeg, aga eriti Sokratese naine. Naise ahastus ja mure on nii tuttavad. See ahastus pole kahe tuhande aastaga üldse muutunud, kuigi naine peaks tänapäeval sõltumatum olema.
Kokkuvõttes tõeliselt meisterlikult tehtud lavastus. Vaatajale jääb teksti sügavuse tõttu mälestus kvaliteetselt veedetud ajast ja jälle natuke sirgemaks triigitud elu, sest sassi läinud lõngajupp sai lahti harutatud. Eriliselt hea meel on, et Aare Toikka võttis ise kätte ja kirjutas materjali näidendiks.
Mehe jaoks, kes ei pidanud end nii targaks, et teiste õpetamise eest raha küsida, oli külluslik pidusöök kahtlemata karistus. Mehe jaoks, kes iga päev oli agoraal ateenlastele rääkinud voorustest ja õiglusest, ei olnud see aga võimul olijate arvates mingi karistus. Seda, et võimu ja vaimu koostöö võrdsetel alustel ei toimi, nägin hiljuti Draamateatris "Kollaborantides". Seda, et võimu ja vaimu koostöö ka demokraatliku ühiskonnakorralduse puhul ei toimi, nägin nüüd siin. Vana-Kreeka demokraatia erines tänapäevasest arusaamisest demokraatiast, kuid "Sokratese" lavastus võimaldab lihtsa ja leidliku piltlikkusega vaadata enda sisse ja enda ümber nii, et tekib tundmine, justkui oleks juurte juurde tagasi läinud ja taas meelde tuletanud, kes ja miks me oleme. Juhtub ju ikka, et pärast pikka pusimist on targem kõik kõrvale visata ja uuesti otsast alustada. "Sokrates" pani selliste asjade üle mõtlema.
Narelle Sissonsi ja Pille Kose kujundusega, kus seinu ja treppe katab liivakivivärvi kangas, luuakse tõetruu meeleolu agoraast, kus publik muutub justkui linnarahvaks. Kostüümidega rõhutatakse antiikset olustikku veelgi. Riided olid Vana-Kreekas väga olulised inimese positsiooni näitajad. Lavastuses on kostüümide vahetamine ja muutmine tehtud nutikalt lihtsaks, mis kompenseerib esitist eri tegelaste paljususest tingitud segadust. Peagi saab selgeks, et massist paistavad välja üksikud. Eesriide tõstmisega sõidab vaataja ajarongis minevikku ja lae alla rippuma tõstetud pärandipall koondab kõik lõpuks jälle kokku. Mõistmiseks ja mõtestamiseks saame kasutada oma teadmisi.
Võlub, kuidas Raivo Trass edastab Sokratesena oma mõtteid. Rahvas kuulab paljasjalgse vaiksel häälel rääkiva mehe sõnu ja süda hoiab tema poole. Võimu masinavärk leiab aga tee ka rahva südamesse, manitsedes parima oraatori abil filosoofis kahtlema. Ega praegugi teisiti pole: käsi peseb kätt ja igal häälel on kaal. Vana-Kreekas kaaluti küll musti ja valgeid ube. Sokratese vaikne kuju jätab osavalt õhku küsimuse, millal on õigus poolehoidjate nimel võidelda? Või lausa, et kas üksik inimene peabki kellelegi korda minema?
Enamik tegelasi kehastuvad ja ilmuvad lühemateks ja pikemateks stseenideks. Margo Tederi kanda on Ateena üliku Demagogos Anytose roll. Teiste kanda on mõni üldistatavam, mõni konkreetsem osa. Meeldejäävamad on Katariina Undi teisenemised: kohtunik, Demagogose raiskuläinud poeg, aga eriti Sokratese naine. Naise ahastus ja mure on nii tuttavad. See ahastus pole kahe tuhande aastaga üldse muutunud, kuigi naine peaks tänapäeval sõltumatum olema.
Kokkuvõttes tõeliselt meisterlikult tehtud lavastus. Vaatajale jääb teksti sügavuse tõttu mälestus kvaliteetselt veedetud ajast ja jälle natuke sirgemaks triigitud elu, sest sassi läinud lõngajupp sai lahti harutatud. Eriliselt hea meel on, et Aare Toikka võttis ise kätte ja kirjutas materjali näidendiks.
pühapäev, 26. jaanuar 2014
"Külaline" Draamateatris
Lasin end imelikest arvamustest kõigutada ega kiirustanud kohe "Külalist" vaatama. Aga sügisel kuulsin siit-sealt üllatusest kiitvaid arvamusi. Kuni umbes nädal aega tagasi muu jutu sees jälle öeldi, et "Külaline" on hea. On küll jah! Tänu võlgneb Ingomar Vihmari lavastus eeskätt muidugi Éric-Emmanuel Schmitti tekstile. Rein Oja ei näe ka just väga sageli laval, veel vähem näeb teda koos Tõnu Ojaga.
Näidendi aluseks on 22. aprilli 1938. aasta õhtul ja öösel Viinis doktor Sigmund Freudi kodus aset leidnud reaalsed sündmused. Freud (Rein Oja) ei lahku kordagi lavalt, peab kõhklusi täis dialoogi külla tulnud Tundmatuga (Tõnu Oja). See on näidendi autor sõnul (nagu kavalehelt lugeda võib) Jumala ja Jumalasse mitteuskuva psühhoanalüütiku heitlus. Vihmari lavastuses on Tõnu Oja roll aga üles ehitatud nii, et kuni lõpuni pole selge, kes doktor Freudi vestluspartner ikkagi on. Seda enam, et lõpus jääb peategelane töölaua taha tukkuma. Võib-olla oligi uni, viimane katse alateadvuseski mõista, kes on Jumal maailmas, kus õiglust ei ole, aga ülekohus karjub inimeste pealuudest läbi?
Rein Oja oli nii oskuslikult grimeeritud, et kui poleks teadnud, et just tema mängib Freudi, poleks ma teda ära tundnud. Isegi hääl oli võõras. Super! Tõnu Oja Tundmatu seevastu oli tavaline, nii tavaline, et teda võiski vaadata peaaegu kui ilma rollimaskita. Mänguline maneerlikkus rõhutas pigemini Jumala kohmetust kellegi kehas või kujuga olemisest. Freudi tütart Annat mängib Kleer Maibaum. Sellest rollilahendusest on natuke kahju, sest praegu jäi Anna liigagi markeerivaks tütreks, kes viiakse ülekuulamisele. Lavastus sellest tervikuna midagi ei kaotanud, kuid võitnuks veelgi, kui Anna segadus ja tarkus selgemini välja joonistunuks. Natsi mängib Roland Laos. Tüüpiline nahkmantlis ja -kinnastes gestaapojooksik.
Näidendi sisu on siiski Freudi heitlus Tundmatuga ja "kõrvaltegelastena" piisab akna tagant tänavalt kostuvatest häältestki. Freudil õnnestub mõjutada gestaapo tentsiku alateadvust, kui ta osatab selle palju kõveramale ninale kui tema enda oma ja näitab samas vanaisa pilti. Mitte midagi pole maailmas muutunud, sest väiksed mutrikesed on endiselt süsteemi vastu jõuetud. Annal oli õigus. Iseasi kas analüüsivõime kompenseerib väiklusest tingitud käsuliinis millegi muutumist.
Ka kõige suurem inimene muutub rumaluse keskel abituks. Etenduse üks mõjusamaid kohti on see, kui Freud palub Tundmatut: "Aga tee ime!" Milleks küsida väikest imet, kui väljas on vaja suurt ja põhimõttelist imet? Kimp lilli on tobe. Sellest saab isegi Freud aru.
"Külaline" annab järelemõtlemiseks palju ainest. Ootamatu saalipaigutus näitab mitte ainult Freudi kabinetti, vaid ka teisel pool lava istujate-vaatajate nägusid. Paksud punased sametkardinad lisavad illusoorsust, kuid rõhutavad samas tihedalt kinni kaetud aknaid, eemaldumissoovi ümberringi valitsevast ebaõiglusest, julmusest ja jõhkrusest.
Näidendi aluseks on 22. aprilli 1938. aasta õhtul ja öösel Viinis doktor Sigmund Freudi kodus aset leidnud reaalsed sündmused. Freud (Rein Oja) ei lahku kordagi lavalt, peab kõhklusi täis dialoogi külla tulnud Tundmatuga (Tõnu Oja). See on näidendi autor sõnul (nagu kavalehelt lugeda võib) Jumala ja Jumalasse mitteuskuva psühhoanalüütiku heitlus. Vihmari lavastuses on Tõnu Oja roll aga üles ehitatud nii, et kuni lõpuni pole selge, kes doktor Freudi vestluspartner ikkagi on. Seda enam, et lõpus jääb peategelane töölaua taha tukkuma. Võib-olla oligi uni, viimane katse alateadvuseski mõista, kes on Jumal maailmas, kus õiglust ei ole, aga ülekohus karjub inimeste pealuudest läbi?
Rein Oja oli nii oskuslikult grimeeritud, et kui poleks teadnud, et just tema mängib Freudi, poleks ma teda ära tundnud. Isegi hääl oli võõras. Super! Tõnu Oja Tundmatu seevastu oli tavaline, nii tavaline, et teda võiski vaadata peaaegu kui ilma rollimaskita. Mänguline maneerlikkus rõhutas pigemini Jumala kohmetust kellegi kehas või kujuga olemisest. Freudi tütart Annat mängib Kleer Maibaum. Sellest rollilahendusest on natuke kahju, sest praegu jäi Anna liigagi markeerivaks tütreks, kes viiakse ülekuulamisele. Lavastus sellest tervikuna midagi ei kaotanud, kuid võitnuks veelgi, kui Anna segadus ja tarkus selgemini välja joonistunuks. Natsi mängib Roland Laos. Tüüpiline nahkmantlis ja -kinnastes gestaapojooksik.
Näidendi sisu on siiski Freudi heitlus Tundmatuga ja "kõrvaltegelastena" piisab akna tagant tänavalt kostuvatest häältestki. Freudil õnnestub mõjutada gestaapo tentsiku alateadvust, kui ta osatab selle palju kõveramale ninale kui tema enda oma ja näitab samas vanaisa pilti. Mitte midagi pole maailmas muutunud, sest väiksed mutrikesed on endiselt süsteemi vastu jõuetud. Annal oli õigus. Iseasi kas analüüsivõime kompenseerib väiklusest tingitud käsuliinis millegi muutumist.
Ka kõige suurem inimene muutub rumaluse keskel abituks. Etenduse üks mõjusamaid kohti on see, kui Freud palub Tundmatut: "Aga tee ime!" Milleks küsida väikest imet, kui väljas on vaja suurt ja põhimõttelist imet? Kimp lilli on tobe. Sellest saab isegi Freud aru.
"Külaline" annab järelemõtlemiseks palju ainest. Ootamatu saalipaigutus näitab mitte ainult Freudi kabinetti, vaid ka teisel pool lava istujate-vaatajate nägusid. Paksud punased sametkardinad lisavad illusoorsust, kuid rõhutavad samas tihedalt kinni kaetud aknaid, eemaldumissoovi ümberringi valitsevast ebaõiglusest, julmusest ja jõhkrusest.
laupäev, 25. jaanuar 2014
"Orvud" Draamateatris
Niisugust võimalust ei saa mööda lasta, kui ühel laval mängivad korraga Pääru Oja, Ivo Uukkivi ja ... Sten Karpov! "Orvud" on kui neile kirjutatud. Ja seda saab vaadata Draamateatri väikses saalis.
Heakene küll, Phillip (Pääru Oja) ei pea ilmtingimata nii habras, plastiline ja haavatav olema (hea tegelikult, et oli just niisugune) ja Haroldit (Ivo Uukkivi) võiks kehastada ilmselt ka mõni teine, aga Sten Karpov oli Treati osa jaoks põhjendatult Pärnust kohale kutsutud. Raske on praegu kujutleda selles hirmus vara lapsepõlvest ilma jäänud noormehe rollis kedagi teist.
Tänu Pääru Oja imelisele ümberkehastumisele ja suurepärasele rollilahendusele oli alates esimesest poolest minutist selge, et järgneb valusa elu lugu. Kõiges oma suurest vennast sõltuv, ometi väga abitu ja hirmul Phillip oskab ja tahab unistada ja näeb pisiasjades tumedate ribakardinate vahelt päeval paistvat päikest. Ta armastab süüa vaheldusrikkalt, kuid peab leppima tuunikalakonservi ja Hellmanni majoneesiga. Ta tahaks, et postiljon tooks talle National Geographicu, kuid peab leppima telemängus võidetavate auhindade vaatamisega. Ta tundub nii abitu ja väike. Nagu laps, kellel pole olnud võimalust suureks kasvada.
Phillipi vanem vend Treat on tarmukas noormees, kes ei karda midagi ega kedagi. Ta tunneb vastutust noorema venna ees, olemata aga kogenud vanemlikku hoolt ja armastust, teeb nii, nagu talle õige tundub. Väikevend saab alalõpmata karistada, aga Treati vales käitumises süüdistada ei saa. Temale langes kohustus ja ta võttis vastutuse. Võitleb nagu panter oma venna eest. Kumbki ei suuda ema vanu riideid minema visata. Phillip võib-olla sellepärast, et tal on neid vaja, Treat võib-olla sellepärast, et siis ta saab kujutleda, et ta ei vastuta kõige eest päris üksi.
Kord tassib Treat baarist koju purjus Haroldi, sest mehel on kallis ülikond ja uhke portfell. Kahjuks või õnneks osutub mees aga hulga kogenumaks. Tema jaoks on elu orbudekodus olnud elukool, mille lõpetamine ei heiduta teda mängimast ükskõik kui suurte panustega. Siinkohal saavad poisid justkui uue võimaluse. Üks haarab sellest nagu ajalehes allakriipsutatud võõrsõnadest, et nendele tähendusi leida, või National Geographicu aastatellimusest. Teine tõrgub, aga õige hinnaga on temagi võrgutatav ja vähemalt üritab. Aga tema elukooliharidus on oma jälje jätnud - uuest trepist üles astumine on keerulisem, kui arvata osatakse. Hoolitsusega harjunu laseb hea meelega enda eest hoolitseda, vastutaja ei lase nii lihtsalt end õpetada ja tema meetodeid kahtluse alla seada.
Kartsin, et lugu võtab väga halva pöörde, aga hoopis väga kurb hakkas. Pöördumatus ja igatsus teevad haiget. Ainuüksi teadmine, kui keegi on päris suure osa elust istunud toas ja igatsenud õhku ja inimesi, kui keegi pole talle kunagi öelnud, et paelte sidumisest päästavad mokassiinid.
Ja kavalehelt: ""Orbude" õnneks sattus ... Kessleri teksti otsa Pääru Oja. Pääru leidis näidendi 2013. a kevadel Tallinna Linnateatris Tom Stoppardi "Teekonnas" mängides. Nimelt, oli tal esimese vaatuse ajal nii vähe laval käimist, et jäi aega lava taga ajaviiteks näidendeid lugeda." Vaadake!
Heakene küll, Phillip (Pääru Oja) ei pea ilmtingimata nii habras, plastiline ja haavatav olema (hea tegelikult, et oli just niisugune) ja Haroldit (Ivo Uukkivi) võiks kehastada ilmselt ka mõni teine, aga Sten Karpov oli Treati osa jaoks põhjendatult Pärnust kohale kutsutud. Raske on praegu kujutleda selles hirmus vara lapsepõlvest ilma jäänud noormehe rollis kedagi teist.
Tänu Pääru Oja imelisele ümberkehastumisele ja suurepärasele rollilahendusele oli alates esimesest poolest minutist selge, et järgneb valusa elu lugu. Kõiges oma suurest vennast sõltuv, ometi väga abitu ja hirmul Phillip oskab ja tahab unistada ja näeb pisiasjades tumedate ribakardinate vahelt päeval paistvat päikest. Ta armastab süüa vaheldusrikkalt, kuid peab leppima tuunikalakonservi ja Hellmanni majoneesiga. Ta tahaks, et postiljon tooks talle National Geographicu, kuid peab leppima telemängus võidetavate auhindade vaatamisega. Ta tundub nii abitu ja väike. Nagu laps, kellel pole olnud võimalust suureks kasvada.
Phillipi vanem vend Treat on tarmukas noormees, kes ei karda midagi ega kedagi. Ta tunneb vastutust noorema venna ees, olemata aga kogenud vanemlikku hoolt ja armastust, teeb nii, nagu talle õige tundub. Väikevend saab alalõpmata karistada, aga Treati vales käitumises süüdistada ei saa. Temale langes kohustus ja ta võttis vastutuse. Võitleb nagu panter oma venna eest. Kumbki ei suuda ema vanu riideid minema visata. Phillip võib-olla sellepärast, et tal on neid vaja, Treat võib-olla sellepärast, et siis ta saab kujutleda, et ta ei vastuta kõige eest päris üksi.
Kord tassib Treat baarist koju purjus Haroldi, sest mehel on kallis ülikond ja uhke portfell. Kahjuks või õnneks osutub mees aga hulga kogenumaks. Tema jaoks on elu orbudekodus olnud elukool, mille lõpetamine ei heiduta teda mängimast ükskõik kui suurte panustega. Siinkohal saavad poisid justkui uue võimaluse. Üks haarab sellest nagu ajalehes allakriipsutatud võõrsõnadest, et nendele tähendusi leida, või National Geographicu aastatellimusest. Teine tõrgub, aga õige hinnaga on temagi võrgutatav ja vähemalt üritab. Aga tema elukooliharidus on oma jälje jätnud - uuest trepist üles astumine on keerulisem, kui arvata osatakse. Hoolitsusega harjunu laseb hea meelega enda eest hoolitseda, vastutaja ei lase nii lihtsalt end õpetada ja tema meetodeid kahtluse alla seada.
Kartsin, et lugu võtab väga halva pöörde, aga hoopis väga kurb hakkas. Pöördumatus ja igatsus teevad haiget. Ainuüksi teadmine, kui keegi on päris suure osa elust istunud toas ja igatsenud õhku ja inimesi, kui keegi pole talle kunagi öelnud, et paelte sidumisest päästavad mokassiinid.
Ja kavalehelt: ""Orbude" õnneks sattus ... Kessleri teksti otsa Pääru Oja. Pääru leidis näidendi 2013. a kevadel Tallinna Linnateatris Tom Stoppardi "Teekonnas" mängides. Nimelt, oli tal esimese vaatuse ajal nii vähe laval käimist, et jäi aega lava taga ajaviiteks näidendeid lugeda." Vaadake!
teisipäev, 21. jaanuar 2014
"Armastus tööpostil" Tallinnas
Poleks uskunud, et mind on veel võimalik Brežnevi-aegse komöödiaga väga heas mõttes üllatada. Rakvere Teater suutis, sest "Armastus tööpostil" on kõige ajaülesem nõukaaja peegeldus, mida ükskõik mis vormis näinud olen. Eks armastus olegi ajaülene ja inimesed ju põhiolemuselt ei muutu. Võime ja võimalus iseenda üle naerda tekitab nostalgiat, rääkimata igatsusest vanade heade vene filmide järele.
Lugu räägib sellest, kuidas Nõukogude Venemaa suure linna suures ametiasutuses, täpsemalt statistikabüroos, armuvad teineteisesse selle büroo naisjuht Kalugina (Tiina Mälberg) ja saamatu nohiklik kahe lapsega üksikisa Anatoli Jefremovitš Novoseltsev (Velvo Väli), kelle ülesanne on vorpida statistikaaruandeid, aga kehv majanduslik olukord ja auväärne staaž peaksid ammuilma olema talle andnud õiguse saada osakonnajuhatajaks. Kibestunud vanamutist direktor isegi ei kaalu sellist varianti. Abi ei paista ka sellest olevat, kui kohe alguses sekkub mängu Šveitsis käinud ja töötanud Juri Grigorjevitš Samohvalov (Erni Kask). Too usub esiti, et asjad kallil kodumaal käivad lihtsalt.
Sündmustik areneb paralleellugudena ja on sõbraliku sooja huumoriga niiviisi vürtsitatud, et lust vaadata. Peeter Tammearu on lavastuses rõhutanud huvitavaid detaile, mis karikeerivad tegelasi, aga ei ületa kordagi hea maitse piiri. "Armastus tööpostil" on äärmiselt intelligentne komöödia. Asutuse sekretäri laud on sündmuste keskel, aga nii tagasihoidlikult, et kõik näib olevat parimas korras. Sekretäri (Kertu Moppel) amet on juba kord selline, et ta peab teadma kõigest ja kõigist kõike. Teabki, aga pole mingi arutu tibi, vaid kaalutlev preili, kes tunneb muu hulgas hästi ka Samohvalovi-suguseid. Väga kihvt rollilahendus.
Ametiühinguaktivist Šura (Marin Mägi) peaks tavapäraselt tegelema raamatupidamisega, aga see ei sobi tema aktiivse asjaajaja loomusega kuidagi kokku. Nii ta siis muudkui organiseerib ja nuputab ja on valmis igal hetkel kõiges nõuga abiks olema. Peab ütlema, et see tuleb tal imeliselt välja.
Novoseltsevi toakaaslane Rõzova (Anneli Rahkema) on nõukogude naise võrdkuju. Elab elu, nagu elavad kõik naised, ja kaotab esimest armastust kohates kohe pea, sest lõunavaheaegadel poesabas passimine, hommikuti ja õhtutiti rongiga tööle ja koju loksumine ei ole just parim meelelahutus. Aga armumine on tema kui korraliku nõukogude kodaniku puhul muidugi taunitav. Novoseltsev ja Kalugina on vabad, nemad võivad.
Üllaid eesmärke toetab kujundusse lisatud Brežnevi ja Puškini portree. Puškini oma vahetatakse tööviljakuse paranemise tulemusel (Kalugina ja Novoseltsevi kokkusaamisel) veel ühe Brežnevi portree vastu välja. Õige kah! Ja I-le pannakse täpp peale siis, kui etenduse lõpus teatab Novoseltsev kõlaritest: "Kuna teie aeg on liikunud palju kiiremini kui meie oma, võite nüüd oma mobiiltelefonid jälle sisse lülitada." Velvo Väli sai möödunud aastal selle rolli eest Teatriliidu aastapreemia parima meespeaosa eest. Väga väärt vaatamine ja elamus!
Lugu räägib sellest, kuidas Nõukogude Venemaa suure linna suures ametiasutuses, täpsemalt statistikabüroos, armuvad teineteisesse selle büroo naisjuht Kalugina (Tiina Mälberg) ja saamatu nohiklik kahe lapsega üksikisa Anatoli Jefremovitš Novoseltsev (Velvo Väli), kelle ülesanne on vorpida statistikaaruandeid, aga kehv majanduslik olukord ja auväärne staaž peaksid ammuilma olema talle andnud õiguse saada osakonnajuhatajaks. Kibestunud vanamutist direktor isegi ei kaalu sellist varianti. Abi ei paista ka sellest olevat, kui kohe alguses sekkub mängu Šveitsis käinud ja töötanud Juri Grigorjevitš Samohvalov (Erni Kask). Too usub esiti, et asjad kallil kodumaal käivad lihtsalt.
Sündmustik areneb paralleellugudena ja on sõbraliku sooja huumoriga niiviisi vürtsitatud, et lust vaadata. Peeter Tammearu on lavastuses rõhutanud huvitavaid detaile, mis karikeerivad tegelasi, aga ei ületa kordagi hea maitse piiri. "Armastus tööpostil" on äärmiselt intelligentne komöödia. Asutuse sekretäri laud on sündmuste keskel, aga nii tagasihoidlikult, et kõik näib olevat parimas korras. Sekretäri (Kertu Moppel) amet on juba kord selline, et ta peab teadma kõigest ja kõigist kõike. Teabki, aga pole mingi arutu tibi, vaid kaalutlev preili, kes tunneb muu hulgas hästi ka Samohvalovi-suguseid. Väga kihvt rollilahendus.
Ametiühinguaktivist Šura (Marin Mägi) peaks tavapäraselt tegelema raamatupidamisega, aga see ei sobi tema aktiivse asjaajaja loomusega kuidagi kokku. Nii ta siis muudkui organiseerib ja nuputab ja on valmis igal hetkel kõiges nõuga abiks olema. Peab ütlema, et see tuleb tal imeliselt välja.
Novoseltsevi toakaaslane Rõzova (Anneli Rahkema) on nõukogude naise võrdkuju. Elab elu, nagu elavad kõik naised, ja kaotab esimest armastust kohates kohe pea, sest lõunavaheaegadel poesabas passimine, hommikuti ja õhtutiti rongiga tööle ja koju loksumine ei ole just parim meelelahutus. Aga armumine on tema kui korraliku nõukogude kodaniku puhul muidugi taunitav. Novoseltsev ja Kalugina on vabad, nemad võivad.
Üllaid eesmärke toetab kujundusse lisatud Brežnevi ja Puškini portree. Puškini oma vahetatakse tööviljakuse paranemise tulemusel (Kalugina ja Novoseltsevi kokkusaamisel) veel ühe Brežnevi portree vastu välja. Õige kah! Ja I-le pannakse täpp peale siis, kui etenduse lõpus teatab Novoseltsev kõlaritest: "Kuna teie aeg on liikunud palju kiiremini kui meie oma, võite nüüd oma mobiiltelefonid jälle sisse lülitada." Velvo Väli sai möödunud aastal selle rolli eest Teatriliidu aastapreemia parima meespeaosa eest. Väga väärt vaatamine ja elamus!
esmaspäev, 20. jaanuar 2014
Linnateatri "Kassirabal"
Kui katki võib olla hing, kui seda on kogu elu toitnud vaid hülgamine? Kas on palju palutud, kui see hing tahab jääda sinna, kus ta on harjunud olema? Linnateatri "Kassirabal" oli mõjus. Valgetes kleitides naised palusid õigust õnnele. Nad olid kirevamad, kui kujutleda suudaks, aga väga katki ja haavatavad. Laugaste vahel on avarust küll palju, värsket õhku ka, aga ikka on kõikjal igatsus, igatsus, igatsus.
Kihilisus teeb sellest näidendi, mida lavastades peab arvestama, et iga vaataja võib üles korjata midagi niisugust, mis ainult talle silma või kõrva jääb, igaüks leiab siit loo, mis ainult temaga räägib. Madis Kalmeti lavastuses on need tasandid soo kõikuval laudteel olemas. Tausta süvenemata võiks Hester Swane'is (Elisabet Reinsalu) näha tohutut hulka vastuolusid, mis ajavad närvi. Aga tema valge kleit tuletab kohe meelde, et kõik pole nii lihtne. Eriti siis, kui tundeid püüab taltsutada inimene, kes pidi väikse lapsena üksi jääma. Külarahvas räägib talle emast lugusid. Ta rapsib ja võitleb, püüdes seada enda sees kõik nii, nagu teaks ainult tema, et ema polnud niisugune, nagu nad räägivad. Ometi ta teab tõde. Mehele (Priit Võigemast) ei saa pahaks panna, kui ta pärast sellist kogemust otsib turvalist, õrna ja tavalist naist. Elatakse ju vaid üks kord.
Priit Võigemasti Carthage Kilbride'i murekoorem paistab jälle nendest ainult temal olevatest silmadest, aga ta on tugevamates ahelates kui need, kes maast madalast piiratud horisondiga harjunud. Ta ei suuda võidelda ei Hester Swane'iga, ta ei suuda sõbrunedega musta luigega. Aga ta armastas oma last ja niiviisi võttes oli Hester tema suhtes väga ebaõiglane. Kõik kokku ei kahanda siiski Carthage'i enesekesksust. Caroline Cassidy (Ursula Ratasepp) nägi selle oma süütute silmadega läbi, aga siis oli juba hilja. Pulmalaud muutub peielauaks ja maja tuleroaks.
Kõiki saadab kogu aeg kassnaise (Külli Teetamm) valvas kõrv. Mine võta kinni, kas kassnaise pulma kutsumine oli ikka nii õige otsus, kuigi üldiselt usutakse, et kutsumata jätmine toob õnnetust. Kassnaine teadis, aga mitte kõike. Kas kõik saavadki kõigest kõike teada?
Kibestunud emana teeb suurepärase rolli ka Anne Reemann. Justkui eristub ülejäänutest, tegelikult aga lajatab toore otsekohesusega kõige paratamatumate asjade pihta.
"Kassirabal" on eranditult väga heade näitlejatöödega väga hea lavastus. Kummalisel kombel ma ei mäleta mitte midagi vist viis-kuus aastat tagasi Jõgevamaal Kassinurmel sama näidendi põhjal tehtud lavastusest. Ülle Lichtfeldt oli peaosas ja väga hea oli seegi. Võrrelda kahte lavastust - suveteatri ja praegust Linnateatri oma - ilmselt ei saaks. Ent kardan, et ka see lavastus ei püsi kaua eredalt meeles. Hoolimata Madis Kalmeti detailideni rõhutatud tegelastest ja emotsioonidest on ses loos ühtaegu kammitsev ja raputav vägi.
Kihilisus teeb sellest näidendi, mida lavastades peab arvestama, et iga vaataja võib üles korjata midagi niisugust, mis ainult talle silma või kõrva jääb, igaüks leiab siit loo, mis ainult temaga räägib. Madis Kalmeti lavastuses on need tasandid soo kõikuval laudteel olemas. Tausta süvenemata võiks Hester Swane'is (Elisabet Reinsalu) näha tohutut hulka vastuolusid, mis ajavad närvi. Aga tema valge kleit tuletab kohe meelde, et kõik pole nii lihtne. Eriti siis, kui tundeid püüab taltsutada inimene, kes pidi väikse lapsena üksi jääma. Külarahvas räägib talle emast lugusid. Ta rapsib ja võitleb, püüdes seada enda sees kõik nii, nagu teaks ainult tema, et ema polnud niisugune, nagu nad räägivad. Ometi ta teab tõde. Mehele (Priit Võigemast) ei saa pahaks panna, kui ta pärast sellist kogemust otsib turvalist, õrna ja tavalist naist. Elatakse ju vaid üks kord.
Priit Võigemasti Carthage Kilbride'i murekoorem paistab jälle nendest ainult temal olevatest silmadest, aga ta on tugevamates ahelates kui need, kes maast madalast piiratud horisondiga harjunud. Ta ei suuda võidelda ei Hester Swane'iga, ta ei suuda sõbrunedega musta luigega. Aga ta armastas oma last ja niiviisi võttes oli Hester tema suhtes väga ebaõiglane. Kõik kokku ei kahanda siiski Carthage'i enesekesksust. Caroline Cassidy (Ursula Ratasepp) nägi selle oma süütute silmadega läbi, aga siis oli juba hilja. Pulmalaud muutub peielauaks ja maja tuleroaks.
Kõiki saadab kogu aeg kassnaise (Külli Teetamm) valvas kõrv. Mine võta kinni, kas kassnaise pulma kutsumine oli ikka nii õige otsus, kuigi üldiselt usutakse, et kutsumata jätmine toob õnnetust. Kassnaine teadis, aga mitte kõike. Kas kõik saavadki kõigest kõike teada?
Kibestunud emana teeb suurepärase rolli ka Anne Reemann. Justkui eristub ülejäänutest, tegelikult aga lajatab toore otsekohesusega kõige paratamatumate asjade pihta.
"Kassirabal" on eranditult väga heade näitlejatöödega väga hea lavastus. Kummalisel kombel ma ei mäleta mitte midagi vist viis-kuus aastat tagasi Jõgevamaal Kassinurmel sama näidendi põhjal tehtud lavastusest. Ülle Lichtfeldt oli peaosas ja väga hea oli seegi. Võrrelda kahte lavastust - suveteatri ja praegust Linnateatri oma - ilmselt ei saaks. Ent kardan, et ka see lavastus ei püsi kaua eredalt meeles. Hoolimata Madis Kalmeti detailideni rõhutatud tegelastest ja emotsioonidest on ses loos ühtaegu kammitsev ja raputav vägi.
pühapäev, 19. jaanuar 2014
Tund aega, et hinge minna
"Seisin seal selles tema naeratuse kullavihmas ...", ja läks hinge küll. Tegelikult ma muidugi ei seisnud, vaid istusin Draamateatri Maalisaalis ja vaatasin Viire Valdmat monolavastuses "Tund aega, et hinge minna". Meeldis see siirus, puhtus ja intensiivsus, kuidas ta mängis ja oli. Seisis sinaka tunnelina kujutatud laval publiku ees.
Naine peab minema haiglasse külastama lähedast inimest. Ta kaalub läbi kõik võimalused, kuidas ta seal täpselt käitub, mida teeb, kuidas on ja mida ütleb. Kohe alguses jääb kõlama, et "ma ei ütle ühtegi sõna, lihtsalt seisan". Naistel on ju tavaks kogu aeg palju rääkida. Mõnikord mõtleme selle üle järele ja taipame ehmatusega, et parem olnuks lihtsalt vait olla. Aga see nii on mitteootuspärane ja võib partneris tekitada küsimuse, et mis sul nüüd viga on. Suletud ring. Kas poleks mõttekas pisiasjade üle arutlemata jätta, oleks juttu ka vähem?
Lavakujundus, õigemini värvi- ja valguslahendus tuletas natuke meelde Tiina Mälbergi lavastatud ja mängitud "kevad ja suvi ja" Vihula mõisas. Kristel Leesmendi kirjutatud ja lavastatud "Tund aega, et hinge minna" on ses mõttes kui kinnitus keskealise naise maailmatunnetusest - külm sinine värv väljendab igatsust, aga elust on võimalik leida nii ilusaid kui ka vähem ilusaid hetki. Igatahes näib, et kellegi naeratuse kullavihm võib kriipivalt kadedaks teha.
Tagasivaatamine toob esile lootuse- ja heaoluhetked, aga ka süüdistamised ja pettumused. Soorollid on olemas, meeldib see meile või mitte. Kui poleks, oleks maailm ju lõpmata igav paik.
Millest ma aga aru ei saa, on põhjendus, mille eest see näidend Monomaffia teatrifestivali ja Eesti Teatri Agentuuri korraldatud mononäidendivõistlusel preemia sai: "Žürii tõdes, et mononäidend on seni Eestis olnud üsna haruldane žanr, pealegi on alati palju rohkem rolle kirjutatud meestele, kuid see preemiatöö pakub suure ja puudutava rolli just näitlejannale." Eee ..., kui on mononäidendivõistlus, ei tohiks ju olla argumendiks see, et mononäidend on harvaesinev asi? On muidugi õige, et pigemini kirjutatakse meestele.
Veidi jääb kripeldama monotüki tõsine toon. Mitte et näitlejal oleks monokomöödias kergem publiku tähelepanu köita, aga mulle tundub küll, et südamest naerma ajavat teksti on lihtsam vastu võtta kui tõsist monoloogi. Kui sageli ja kui paljud suudavad sõna-sõnalt ja mõttekild mõttekillu haaval jälgida teatritekstides olevaid võimsaid monolooge? Kõlama ja elama jääb ju ikka ainult mõni mõte. Minul jäi siit tegelase kohtumine turumüüja kullavihmase naeratusega - tundeigatsusega, kus elu on nagu päikese käes sädelev kuld. See oli ilus.
Naine peab minema haiglasse külastama lähedast inimest. Ta kaalub läbi kõik võimalused, kuidas ta seal täpselt käitub, mida teeb, kuidas on ja mida ütleb. Kohe alguses jääb kõlama, et "ma ei ütle ühtegi sõna, lihtsalt seisan". Naistel on ju tavaks kogu aeg palju rääkida. Mõnikord mõtleme selle üle järele ja taipame ehmatusega, et parem olnuks lihtsalt vait olla. Aga see nii on mitteootuspärane ja võib partneris tekitada küsimuse, et mis sul nüüd viga on. Suletud ring. Kas poleks mõttekas pisiasjade üle arutlemata jätta, oleks juttu ka vähem?
Lavakujundus, õigemini värvi- ja valguslahendus tuletas natuke meelde Tiina Mälbergi lavastatud ja mängitud "kevad ja suvi ja" Vihula mõisas. Kristel Leesmendi kirjutatud ja lavastatud "Tund aega, et hinge minna" on ses mõttes kui kinnitus keskealise naise maailmatunnetusest - külm sinine värv väljendab igatsust, aga elust on võimalik leida nii ilusaid kui ka vähem ilusaid hetki. Igatahes näib, et kellegi naeratuse kullavihm võib kriipivalt kadedaks teha.
Tagasivaatamine toob esile lootuse- ja heaoluhetked, aga ka süüdistamised ja pettumused. Soorollid on olemas, meeldib see meile või mitte. Kui poleks, oleks maailm ju lõpmata igav paik.
Millest ma aga aru ei saa, on põhjendus, mille eest see näidend Monomaffia teatrifestivali ja Eesti Teatri Agentuuri korraldatud mononäidendivõistlusel preemia sai: "Žürii tõdes, et mononäidend on seni Eestis olnud üsna haruldane žanr, pealegi on alati palju rohkem rolle kirjutatud meestele, kuid see preemiatöö pakub suure ja puudutava rolli just näitlejannale." Eee ..., kui on mononäidendivõistlus, ei tohiks ju olla argumendiks see, et mononäidend on harvaesinev asi? On muidugi õige, et pigemini kirjutatakse meestele.
Veidi jääb kripeldama monotüki tõsine toon. Mitte et näitlejal oleks monokomöödias kergem publiku tähelepanu köita, aga mulle tundub küll, et südamest naerma ajavat teksti on lihtsam vastu võtta kui tõsist monoloogi. Kui sageli ja kui paljud suudavad sõna-sõnalt ja mõttekild mõttekillu haaval jälgida teatritekstides olevaid võimsaid monolooge? Kõlama ja elama jääb ju ikka ainult mõni mõte. Minul jäi siit tegelase kohtumine turumüüja kullavihmase naeratusega - tundeigatsusega, kus elu on nagu päikese käes sädelev kuld. See oli ilus.
laupäev, 18. jaanuar 2014
Estonia "Faust"
Kui korraga mängitakse vähemalt kahes teatris ühe näidendi põhjal tehtud lavastusi, tekib küsimus, miks nüüd. Usun, et Estonia ja VAT Teatri "Faust" ei ole vist päris niiviisi vaadeldavad. Siiski on arvatavasti ka Estonia teatril Charles Gounot' "Fausti" lavastamiseks mingi põhjus. See on klassika, seekord tehtud moodsas võtmes. Ene-Liis Semperi lavakujunduses torkab silma tuttavlikku ja ennenägematut. Dmitri Bertman näib olevat olnud kunstniku ideedest võlutud, sest lavastuse kokkukõlamine on sellevõrra tagaplaanile jäänud.
Gounot' muusika pärast pole lavastuse piltidest moodustuv tervik või selle puudumine esmatähtis. Muljetavaldav kunstnikutöö röövib Estonia lavastuses vaataja meeled ja laval toimuv juhtub nagu filmis. Nii ehedalt mõjub hiiglaslik kirik ja nii kohutava-ilulikult tantsijad šokeerivate kostüümidega. Kuigi maskid olid varasemast tuttavad. Kui keegi küsinuks selle üheainsa stseeni põhjal, kes on lavastuse kunstnik, polnuks keeruline pakkuda, et Ene-Liis Semper. Vaatemängulisus on oluline.
Stseen järgneb stseenile ja kuna enamik meist ju teab "Fausti" sisu või seda, kes on Faust, kes on Mefisto, kes on Margarete, siis peaks lugu iseenesest tekkima. Dmitri Bertmani lavastuse harjumatud rõhuasetused võiksid olla mõjusamad, kui lugu ise hakkaks sellisena ka tööle. Pigemini vaatasin etendust ikka nii, et nüüd tuleb see koht, nüüd see jne.
Kõik korvab muidugi muusika, nagu juba mitu korda öeldud. Orkester Vello Pähna juhatusel. Margarete osa laulis nähtud etenduses norra sopran Anne Wik Larssen. Oleksin tantnud näha ka Ain Angerit Mefistona. Seekord laulis Mefisto osa Pavlo Balakin, Fausti osa Oliver Kuusik. Tegelikult oli Balakin väga äge selles rollis. Oliver Kuusikule ei ole vokaalselt midagi ette heita, aga tema olek ei veena noore Faustina.
Huvitav oli kavalehel lavastaja kommentaar: "Mulle näib kummalisena põhjus, miks Faust oma noorust tagasi soovib. Õpetlase, doktori ja juristina ei palu ta Mefistolt noorust selleks, et teha veel üks avastus või kirjutada raamat või leiutada see, mis veel leiutamata. Ta soovib noore mehe keha vaid selleks, et võrgutada Margarete ..." Tõepoolest! Ma ei ole ka selle peale kunagi niimoodi mõelnud.
Mõni aeg tagasi võtsin Goethe "Fausti" kätte ja hakkasin uuesti lugema. Täitsa huvitav oleks teada, mis mulje või mõju sellel nüüd on, kui esimesest lugemisest on paarkümmend aastat möödas. Aga siis tulid jälle kiiremad ja päevakajalisemad asjad vahele ja ette. Nii ta jäi. Kuna VAT Teatri "Faust" on ka peaegi kavas ära vaadata, peaks võib-olla tõsisemalt ülelugemisele mõtlema ...
Gounot' muusika pärast pole lavastuse piltidest moodustuv tervik või selle puudumine esmatähtis. Muljetavaldav kunstnikutöö röövib Estonia lavastuses vaataja meeled ja laval toimuv juhtub nagu filmis. Nii ehedalt mõjub hiiglaslik kirik ja nii kohutava-ilulikult tantsijad šokeerivate kostüümidega. Kuigi maskid olid varasemast tuttavad. Kui keegi küsinuks selle üheainsa stseeni põhjal, kes on lavastuse kunstnik, polnuks keeruline pakkuda, et Ene-Liis Semper. Vaatemängulisus on oluline.
Stseen järgneb stseenile ja kuna enamik meist ju teab "Fausti" sisu või seda, kes on Faust, kes on Mefisto, kes on Margarete, siis peaks lugu iseenesest tekkima. Dmitri Bertmani lavastuse harjumatud rõhuasetused võiksid olla mõjusamad, kui lugu ise hakkaks sellisena ka tööle. Pigemini vaatasin etendust ikka nii, et nüüd tuleb see koht, nüüd see jne.
Kõik korvab muidugi muusika, nagu juba mitu korda öeldud. Orkester Vello Pähna juhatusel. Margarete osa laulis nähtud etenduses norra sopran Anne Wik Larssen. Oleksin tantnud näha ka Ain Angerit Mefistona. Seekord laulis Mefisto osa Pavlo Balakin, Fausti osa Oliver Kuusik. Tegelikult oli Balakin väga äge selles rollis. Oliver Kuusikule ei ole vokaalselt midagi ette heita, aga tema olek ei veena noore Faustina.
Huvitav oli kavalehel lavastaja kommentaar: "Mulle näib kummalisena põhjus, miks Faust oma noorust tagasi soovib. Õpetlase, doktori ja juristina ei palu ta Mefistolt noorust selleks, et teha veel üks avastus või kirjutada raamat või leiutada see, mis veel leiutamata. Ta soovib noore mehe keha vaid selleks, et võrgutada Margarete ..." Tõepoolest! Ma ei ole ka selle peale kunagi niimoodi mõelnud.
Mõni aeg tagasi võtsin Goethe "Fausti" kätte ja hakkasin uuesti lugema. Täitsa huvitav oleks teada, mis mulje või mõju sellel nüüd on, kui esimesest lugemisest on paarkümmend aastat möödas. Aga siis tulid jälle kiiremad ja päevakajalisemad asjad vahele ja ette. Nii ta jäi. Kuna VAT Teatri "Faust" on ka peaegi kavas ära vaadata, peaks võib-olla tõsisemalt ülelugemisele mõtlema ...
teisipäev, 14. jaanuar 2014
"Härrasmees" Vanemuises
Olin kodutöö tegemata jätnud ega teadnud Sadamateatri uksest sisse astudes eriti midagi muud, kui et "Härrasmees" on monolavastus ja mängib Robert Annus. See on pigem harv juhus, kui ma ei tea näidendi autori nime või päritolumaad. Olin kunagi teadvustanud, et kui võimalus tekib, siis lähen vaatama. Selle teksti avastamine ja omaks teha tahtmine on ilmselt vähemalt samasugune õnn kui see, et mina nüüd ühte etendust vaatama juhtusin. Robert Annus üllatas, sest võib öelda, et ta ületas mänguga piiri, kus näitleja laval ei ole enam see inimene, kellena oleme teda rollivälisel ajal harjunud nägema ja kujutlema.
"Härrasmehe" lavakujundus küll lämmatas. Raske öelda, kas tegemist oli räpase osmiku, garaaži või hoopis elu kujutamisega. Esiotsa tegid laval olnud esemed ka müra: raadiokrapp mängis füüsilisest sekkumisest hoolimata edasi ja vanad lintmakid hakkasid soovi või ka mittesoovi korral kõnelema. Kardan, et on vaid aja küsimus, millal ma loobun praemuna söömisest. Vastumeelsus selle toidu suhtes suureneb minus pidevalt. Kui nüüd 33aastane mees Thomas Magill, keda Annus kehastas, alustuseks ühe muna praadis ja selle ära sõi, jõudsin mõelda, et enam hullemaks ei saa minna.
Ei läinudki, sest kui see algus välja arvata, läks etendus üha paremaks. Tempo muudkui tõusis ja sellega ühes rütmis suurenes ka pinge. Kuni ühel hetkel ei olnud sõnadel pildi ja elu seletamisel tegelikult enam tähtsust. Ümberkehastumisvõime ja pidevas dialoogis olemise eest teenib Robert Annus mu käest maksimumpunktid. Pole mõtet lisada, et haukuv koer oleks nagu päriselt mu ümber tiirelnud ja kohvikumelu ruudulise linaga laua ümber oli mitte ainult tõeline, vaid selline, nagu see on ühes küla- või väikelinna kohvikus.
Korraga tabasin ära: see on iiri värk! Miski meenutas jälle "Padjameest" - NO-teatri lavastust, mis ei unune iial. "Härrasmees" ilmselt igavesti ajukurdude vahele ei jää, aga piilusin kavalehte ja leidsin sealt hulga luuletuste sabast paarileheküljelise teksti näidendi autori kohta. Tekstile pilku peale heites märkasin sõna Dublin. Lugude jutustamise traditsiooni tagant paistab peaaegu alati Iirimaa kui sügavalt katoliikliku maa pahupool. Väikeste külade elanike tõrjutus ja vaesus laastavad. See ei ole noore mehe äng või enesekesksus, see on usk ja lootus pääseda. Aga haige ema juurest ei pääse kuhugi. Kõik läheb ükskõik kui suurest püüdlusest hoolimata viltu.
"Härrasmees" on keeruline näidend. Suurt hulka "kõrvaltegelasi" ei saa lavastusse panna ja kogu lugu jääb ühe mehe kanda. Robert Annus saab härrasmehe rolliga suurepäraselt hakkama. Pinge püsib, kuigi lõpu aimasin ära. Aga selles ei ole ometigi lavastaja või näitleja(d) või lavakunstnikud süüdi. Hea meel on, et see lavastus meil siin on.
"Härrasmehe" lavakujundus küll lämmatas. Raske öelda, kas tegemist oli räpase osmiku, garaaži või hoopis elu kujutamisega. Esiotsa tegid laval olnud esemed ka müra: raadiokrapp mängis füüsilisest sekkumisest hoolimata edasi ja vanad lintmakid hakkasid soovi või ka mittesoovi korral kõnelema. Kardan, et on vaid aja küsimus, millal ma loobun praemuna söömisest. Vastumeelsus selle toidu suhtes suureneb minus pidevalt. Kui nüüd 33aastane mees Thomas Magill, keda Annus kehastas, alustuseks ühe muna praadis ja selle ära sõi, jõudsin mõelda, et enam hullemaks ei saa minna.
Ei läinudki, sest kui see algus välja arvata, läks etendus üha paremaks. Tempo muudkui tõusis ja sellega ühes rütmis suurenes ka pinge. Kuni ühel hetkel ei olnud sõnadel pildi ja elu seletamisel tegelikult enam tähtsust. Ümberkehastumisvõime ja pidevas dialoogis olemise eest teenib Robert Annus mu käest maksimumpunktid. Pole mõtet lisada, et haukuv koer oleks nagu päriselt mu ümber tiirelnud ja kohvikumelu ruudulise linaga laua ümber oli mitte ainult tõeline, vaid selline, nagu see on ühes küla- või väikelinna kohvikus.
Korraga tabasin ära: see on iiri värk! Miski meenutas jälle "Padjameest" - NO-teatri lavastust, mis ei unune iial. "Härrasmees" ilmselt igavesti ajukurdude vahele ei jää, aga piilusin kavalehte ja leidsin sealt hulga luuletuste sabast paarileheküljelise teksti näidendi autori kohta. Tekstile pilku peale heites märkasin sõna Dublin. Lugude jutustamise traditsiooni tagant paistab peaaegu alati Iirimaa kui sügavalt katoliikliku maa pahupool. Väikeste külade elanike tõrjutus ja vaesus laastavad. See ei ole noore mehe äng või enesekesksus, see on usk ja lootus pääseda. Aga haige ema juurest ei pääse kuhugi. Kõik läheb ükskõik kui suurest püüdlusest hoolimata viltu.
"Härrasmees" on keeruline näidend. Suurt hulka "kõrvaltegelasi" ei saa lavastusse panna ja kogu lugu jääb ühe mehe kanda. Robert Annus saab härrasmehe rolliga suurepäraselt hakkama. Pinge püsib, kuigi lõpu aimasin ära. Aga selles ei ole ometigi lavastaja või näitleja(d) või lavakunstnikud süüdi. Hea meel on, et see lavastus meil siin on.
esmaspäev, 13. jaanuar 2014
"Ajuloputus" täiskasvanutele Nukuteatris
Ei tahaks psühholoogia terminite üle spekuleerida, sest ma olen selles valdkonnas täielik võhik, aga tavainimese arusaama järgi on sõltuvus hirmus asi. Nii ahvatlevalt hirmus, et võibki paista imearmsa ja naljaka lemmikloomana. NUKU teatri "Ajuloputuses" on sõltuvus armas ahv, kes oma olemasoluga nõrga inimese meeli toidab.
Lavastus on mõeldud täiskasvanutele. Ma ei ole jäägitu visuaalse teatri austaja, kuigi kui jätta sisu ja teemad kõrvale, võib visuaal olla väga võimas. Eesmärk peakski olema vaataja meelte avamine nii, et üksnes piltidest sünnib peas illusioon, mis laskub keskustelusse illusiooniga, millega mängitakse laval. Valgus ja varjud ja silmamoonutused on tegelased. Tegelikult algab asi sellest, et põhimõtteliselt ei ole mustkunsti- ja illusioonietendused mulle kelle tahes esituses meeltmööda. Visuaalne teater on siiski teistsugune asi ja Duda Paiva on väga kuulus nukulavastaja. Kujutlen, et näitlejalt nõuab mängimine nende vahtkummist nukkudega tavalisest suuremat või teistsugust keskendumist. Selle lavastuse juures segas aga ikkagi rusuv-sünge pimedus laval ja saalis. Oma sõltuvusega toime tulla ei ole ju lihtne ja ega sõltuvuses iseenesest midagi head ka pole. Ikka püütakse seda teiste eest varjata, enda ja teiste ees eitada. Mis värvide ja valgusega seda siis ikka mängima/näitama peab?!
Proovin kõrvale jätta selle, et mulle silmamoonutused ei istu. Jäävad sümbolid, mida "Ajuloputuses" on palju ja mis enamikus on väga tabavad ja kõnekad. Alates esimesest stseenist, kui Taavi Tõnisson kaelas rippuvat ahvi või sõltuvust toidab, aga tipnedes ikkagi hiigelsuurt pead kandva (!) arstiga.
Intervjuuvorm mõjus vaba mikrofonina või vestlusena nendega, kes mõistavad. Ahvideks kehastunud õed või sanitarid kujutasid ilmselt mõistmist. Videot võinuks vähem kasutada. Kas selle eesmärk oli isoleerida end ja oma sõltuvusi? Vähemalt etenduse neis osades, kus ahvid puuriga publikule lähemale toodi? Algus oli paar kohta, kus näidati vaimustunult aplodeerivat publikut. See ei näinud hea ja isegi mitte usutav välja.
Enamik lavastuses kasutatud ideid on tegelikult leidlikud ja head. Lugu kulgeb peaaegu lõpuni nii, et ei tea, kuidas läheb. Aga nii ongi. Enamasti peame enda sees ägedat võitlust ja käime kusagil ära, enne kui lõpuks selgub, kas kõik oli nii, nagu kokku lepiti. Karmi ja tõsise arsti kõrval assisteerisid õed, kelle olek pidi andma haigele signaali, et meie oleme sinu poolt, mie saame sinust aru. Inimene arvab, et ta vajab mõistmist, aga tegelikult vajab inimene sisemist tahet, soovi ja meelekindlust, milles peaks suutma ja tahtma teda keegi omakorda toetada. Meisterlik lähenemine, kuigi tervikuna mitte päris minu maitse.
Lavastus on mõeldud täiskasvanutele. Ma ei ole jäägitu visuaalse teatri austaja, kuigi kui jätta sisu ja teemad kõrvale, võib visuaal olla väga võimas. Eesmärk peakski olema vaataja meelte avamine nii, et üksnes piltidest sünnib peas illusioon, mis laskub keskustelusse illusiooniga, millega mängitakse laval. Valgus ja varjud ja silmamoonutused on tegelased. Tegelikult algab asi sellest, et põhimõtteliselt ei ole mustkunsti- ja illusioonietendused mulle kelle tahes esituses meeltmööda. Visuaalne teater on siiski teistsugune asi ja Duda Paiva on väga kuulus nukulavastaja. Kujutlen, et näitlejalt nõuab mängimine nende vahtkummist nukkudega tavalisest suuremat või teistsugust keskendumist. Selle lavastuse juures segas aga ikkagi rusuv-sünge pimedus laval ja saalis. Oma sõltuvusega toime tulla ei ole ju lihtne ja ega sõltuvuses iseenesest midagi head ka pole. Ikka püütakse seda teiste eest varjata, enda ja teiste ees eitada. Mis värvide ja valgusega seda siis ikka mängima/näitama peab?!
Proovin kõrvale jätta selle, et mulle silmamoonutused ei istu. Jäävad sümbolid, mida "Ajuloputuses" on palju ja mis enamikus on väga tabavad ja kõnekad. Alates esimesest stseenist, kui Taavi Tõnisson kaelas rippuvat ahvi või sõltuvust toidab, aga tipnedes ikkagi hiigelsuurt pead kandva (!) arstiga.
Intervjuuvorm mõjus vaba mikrofonina või vestlusena nendega, kes mõistavad. Ahvideks kehastunud õed või sanitarid kujutasid ilmselt mõistmist. Videot võinuks vähem kasutada. Kas selle eesmärk oli isoleerida end ja oma sõltuvusi? Vähemalt etenduse neis osades, kus ahvid puuriga publikule lähemale toodi? Algus oli paar kohta, kus näidati vaimustunult aplodeerivat publikut. See ei näinud hea ja isegi mitte usutav välja.
Enamik lavastuses kasutatud ideid on tegelikult leidlikud ja head. Lugu kulgeb peaaegu lõpuni nii, et ei tea, kuidas läheb. Aga nii ongi. Enamasti peame enda sees ägedat võitlust ja käime kusagil ära, enne kui lõpuks selgub, kas kõik oli nii, nagu kokku lepiti. Karmi ja tõsise arsti kõrval assisteerisid õed, kelle olek pidi andma haigele signaali, et meie oleme sinu poolt, mie saame sinust aru. Inimene arvab, et ta vajab mõistmist, aga tegelikult vajab inimene sisemist tahet, soovi ja meelekindlust, milles peaks suutma ja tahtma teda keegi omakorda toetada. Meisterlik lähenemine, kuigi tervikuna mitte päris minu maitse.
laupäev, 11. jaanuar 2014
Kolm vihmast päeva Linnateatris
Meenutus kolmest vihmasest päevast vihmaste päevade ajal. See on Linnateatri "Kolm vihmast päeva". Etenduse päeval ja õhtul sadas Tallinnas peaaegu lakkamatult vihma, kuigi oli jaanuar. See etendus tundus nii kontekstis olevat, et ma lihtsalt istusin väikeses saalis ja samastusin lavaeluga nõnda, et vaheaja lõppu ei jõudnud ära oodata. Umbes nii nagu siis, kui ei raatsi head raamatut kuidagi käest ära panna. Ometigi pole "Kolm vihmast päeva" mingi naljalugu.
Richard Greenbergi näidendi Eesti esmalavastuses mängivad Priit Pius, Maiken Schmidt ja Mikk Jürjens. Nad on Manhattani korteris, kord umbes kolmekümneaastased kahe sõbra ja äripartneri lapsed Walker, Nan ja Pip, siis aga samasugused kolmekümneaastased nende vanemad. Inimsuhteid endaealiste ja põlvkondade vahel lahatakse põhjalikult. Leidub ka päevik, mis võiks vähemalt ühest perspektiivist minevikule valgust heita, ent päevik on justkui salakood, mille lahtimuukimine on samavõrd keeruline, kui mõista lõpuni kõiki inimeste valikuid. Eriti kui praegused noored ei mõista iseendidki. Eemalt vaadates on pilt siiski pisut selgem.
"Kolmes vihmases päevas" on teatrimaagia, mis oskusliku lavastamise ja mängimise sümbioosina tagab elamuse, mida on raske põhjendada, kuid mille kohta on väga kerge hiljem teistele öelda, et tunne oli õige.
Palju juhtub juhuse tõttu. Või siis aitame kaasa, et tekiks juhus. Näib, et selle lavastuse puhul kehtib nii see, et viis, kuidas kolm päeva õiges koguses ja meelsuses saali kanda, on ainuõige, kui ka see, et aeg, koht ja inimesed kipuvad elus alalõpmata valed olema. Tegelikult me lihtsalt ei anna endale alati aru, et paremat aega ja kohta pole, rääkimata parematest inimestest. Huvitav oli näiteks see, kuidas mõnikümmend aastat on mõtlemist muutnud. Praegused noored mõistsid vanemate kokkujäämise otsust tingimusteta, kuid enese puhul justkui ei leidnud veel vajadust lõplikult paigale jääda.
Esimene ja teine vaatus erinevad üksteisest tänu näitlejate meisterlikule mängule. Esimese vaatuse unelev võõrdunud olek ja allaandmine vastanduvad täpselt teise vaatuse rock'n'roll'ile. Elluäratatud lugu on see seal Linnateatri väikses saalis.
Richard Greenbergi näidendi Eesti esmalavastuses mängivad Priit Pius, Maiken Schmidt ja Mikk Jürjens. Nad on Manhattani korteris, kord umbes kolmekümneaastased kahe sõbra ja äripartneri lapsed Walker, Nan ja Pip, siis aga samasugused kolmekümneaastased nende vanemad. Inimsuhteid endaealiste ja põlvkondade vahel lahatakse põhjalikult. Leidub ka päevik, mis võiks vähemalt ühest perspektiivist minevikule valgust heita, ent päevik on justkui salakood, mille lahtimuukimine on samavõrd keeruline, kui mõista lõpuni kõiki inimeste valikuid. Eriti kui praegused noored ei mõista iseendidki. Eemalt vaadates on pilt siiski pisut selgem.
"Kolmes vihmases päevas" on teatrimaagia, mis oskusliku lavastamise ja mängimise sümbioosina tagab elamuse, mida on raske põhjendada, kuid mille kohta on väga kerge hiljem teistele öelda, et tunne oli õige.
Palju juhtub juhuse tõttu. Või siis aitame kaasa, et tekiks juhus. Näib, et selle lavastuse puhul kehtib nii see, et viis, kuidas kolm päeva õiges koguses ja meelsuses saali kanda, on ainuõige, kui ka see, et aeg, koht ja inimesed kipuvad elus alalõpmata valed olema. Tegelikult me lihtsalt ei anna endale alati aru, et paremat aega ja kohta pole, rääkimata parematest inimestest. Huvitav oli näiteks see, kuidas mõnikümmend aastat on mõtlemist muutnud. Praegused noored mõistsid vanemate kokkujäämise otsust tingimusteta, kuid enese puhul justkui ei leidnud veel vajadust lõplikult paigale jääda.
Esimene ja teine vaatus erinevad üksteisest tänu näitlejate meisterlikule mängule. Esimese vaatuse unelev võõrdunud olek ja allaandmine vastanduvad täpselt teise vaatuse rock'n'roll'ile. Elluäratatud lugu on see seal Linnateatri väikses saalis.
reede, 10. jaanuar 2014
Lastefilm "Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus"
Koolivaheaja lõppu jäi kaunistama üks meeleolukas kinokülastus, kui vaatasime Solarise Kinos viimast eesti lastefilmi "Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus". Filmi headuse üle võib muidugi vaielda, aga kuna Eestis tehakse lastefilme nii vähe, siis üks traagelniitidega detektiivilugu on ikka parem kui mitte midagi. Paari kuu pärast peaks ETVs saama vaadata kuueosalist seriaali, ja ainuüksi filmi põhjal hinnates on põhjust seda igatahes oodata.
Lugu tuletab meelde Kalle Blomkvisti. Tegevus toimub Haapsalus, mis väikelinnana on ju hirmus tore koht, eriti suvel, aga millel on Astrid Lindgreniga ka otsene seos. Politseiniku (Tambet Tuisk) koju tulevad tema naise (Hilje Murel) kunagise pinginaabri lapsed suvitama ja ootamatult on lastenelikul põhjust hakata detektiivideks, sest üles on vaja leida üks tähtis dokument, mis peaks lõplikult tõestama ja kinnitama Valge Daami legendi.
See on juba järjestikku teine film, kus särab Lembit Ulfsak, kes kehastab nüüd vanakraamikaupmeest. Kihvt karakter ja tõelise lustiga mängitud osa! Südamlikult naljakad olid näiteks stseenid, kus ta näitab politseinikule kohti, kus varastatud kellad asusid, või kus ta juba teist korda kelli müünud proua (Ülle Kaljuste) juurde infot hankima läheb või kus nad lastega öösel raudteemuuseumis luku taga on ja pinkide all magavad.
Laste karakterid nii selged ei ole. See on ka märk, et materjal on pandud kokku ilmselt seriaali materjalist ja filmi enda kunstilisele tasemele niivõrd pole mõeldud. Kummaliselt kergesti loobub varateismeline külaline protestiaktsioonist ja kummaliselt äge häkker on teine külaline. Eriti meeldis ja paistis silma aga see, kuidas väikese koha elust ja võimalustest on tehtud kõiki moodsa maailma hüvesid ületav väärtus. Kohalikud lapsed loevad raamatuid keskaja sündmustest nende kodukohas ja külla tulnud lapsed võõrduvad justkui imeväel iPadist. Mu meelest see kaalub üles kõik filmi puudused. Kui mina oleksin laps, siis ma tahaks ka niisugust suvist seiklust Haapsalus.
Mihkel Ulmani stsenaariumis on kaks paralleelset maailma - keskaegne (1472-1474) ja tänapäevane (2013). Munkade alkeemilised katsetused kulla valmistamise eesmärgil ja selle tarvis lavastatud pildid on ehk natuke liiga karikeerivad, kuid mungad kõrvaltegelastena on isegi selgemini välja joonistatud kui peategelased. Peategelastest on siiski silmapaistev Priit Võigemasti fotograaf.
Lõpustseenis tõestab Tambet Tuisk taas kord, et tango on paari, mehe ja naise elu. Sümbolina jääb lõputants vaataja mõtetes elama. Film ise on tehtud selliselt, et kõik otsad jäetakse lahti. Klassikaks vast ei saa, aga ta on meil olemas.
Lugu tuletab meelde Kalle Blomkvisti. Tegevus toimub Haapsalus, mis väikelinnana on ju hirmus tore koht, eriti suvel, aga millel on Astrid Lindgreniga ka otsene seos. Politseiniku (Tambet Tuisk) koju tulevad tema naise (Hilje Murel) kunagise pinginaabri lapsed suvitama ja ootamatult on lastenelikul põhjust hakata detektiivideks, sest üles on vaja leida üks tähtis dokument, mis peaks lõplikult tõestama ja kinnitama Valge Daami legendi.
See on juba järjestikku teine film, kus särab Lembit Ulfsak, kes kehastab nüüd vanakraamikaupmeest. Kihvt karakter ja tõelise lustiga mängitud osa! Südamlikult naljakad olid näiteks stseenid, kus ta näitab politseinikule kohti, kus varastatud kellad asusid, või kus ta juba teist korda kelli müünud proua (Ülle Kaljuste) juurde infot hankima läheb või kus nad lastega öösel raudteemuuseumis luku taga on ja pinkide all magavad.
Laste karakterid nii selged ei ole. See on ka märk, et materjal on pandud kokku ilmselt seriaali materjalist ja filmi enda kunstilisele tasemele niivõrd pole mõeldud. Kummaliselt kergesti loobub varateismeline külaline protestiaktsioonist ja kummaliselt äge häkker on teine külaline. Eriti meeldis ja paistis silma aga see, kuidas väikese koha elust ja võimalustest on tehtud kõiki moodsa maailma hüvesid ületav väärtus. Kohalikud lapsed loevad raamatuid keskaja sündmustest nende kodukohas ja külla tulnud lapsed võõrduvad justkui imeväel iPadist. Mu meelest see kaalub üles kõik filmi puudused. Kui mina oleksin laps, siis ma tahaks ka niisugust suvist seiklust Haapsalus.
Mihkel Ulmani stsenaariumis on kaks paralleelset maailma - keskaegne (1472-1474) ja tänapäevane (2013). Munkade alkeemilised katsetused kulla valmistamise eesmärgil ja selle tarvis lavastatud pildid on ehk natuke liiga karikeerivad, kuid mungad kõrvaltegelastena on isegi selgemini välja joonistatud kui peategelased. Peategelastest on siiski silmapaistev Priit Võigemasti fotograaf.
Lõpustseenis tõestab Tambet Tuisk taas kord, et tango on paari, mehe ja naise elu. Sümbolina jääb lõputants vaataja mõtetes elama. Film ise on tehtud selliselt, et kõik otsad jäetakse lahti. Klassikaks vast ei saa, aga ta on meil olemas.
neljapäev, 9. jaanuar 2014
Von Krahli muinasjutud
Von Krahli Teatri lastelavastus on mõeldud lastele ja lapsemeelsetele vanuses 7-77. Tore, et sihtrühm on selgelt määratletud. Väga palju noorematele kui kooliealistele ei pruugi "Von Krahli muinasjutud" sobida. Nähtud etendusel hakkas paar väiksemat last pimedust kartma. Lavastuse iga detail annab tunnistust südamega ja ausalt tegemisest. Lastele meeldib ausus, ja tegelikult meile, suurtele, meeldib ju ka!
Võõras garaažis toimuv mäng on algusest lõpuni põnev, sest garaažis leidub ju igasuguseid ägedaid asju ja lastele meeldib uudistada. Lasteks kehastunud näitlejad (Liina Vahtrik, Ragne Veensalu, Ivo Reinok, Ott Kartau, Kait Kall või Tõnis Niinemets) jõuavad vana koli hulgas tuhlates hiina muinasjuttudeni, mille kokkumiksimise tulemusel sünnib muinasjutt muinasjuttudes, mis meile tuttavamas maailmas meenutab Tarzani lugusid. Tegelikult on muinasjuttude didaktiline pool igal pool ja igal ajal sarnane.
Õpetlikku leidub lavastuses tõepoolest palju ja vähemal või rohkemal määral tekib täiskasvanutelgi võimalus end kõverpeeglist vaadata. Näiteks koht, kus kõik nutavad ja juba ette muretsevad. See oli nii eluline! Kõigi jaoks koorus sealt lõpuks välja lihtne tõde, et targem on leida igast asjast see rõõmsam pool. Nii on palju lõbusam. Mu konkurentsitu lemmikkoht oli see, kui loomad lõkke ääres arutlevad, kui imelikud need inimesed ikka on: "Üks mees pidada elama hundi silmas!" Justkui suhtekorraldusõpikust pärineb stseen, kus kärnkonn osutub tugevamaks kui tiiger.
Pime noormees saab teada, et kõik inimesed polegi pimedad nagu tema, ja otsustab minna inimeste juurde silmi otsima. Ainus edasiviiv jõud ongi ju usk. Ott Kartau teeb suurepärase rolli! Areng imikust täisealise meheni on lahendatud haaravalt ja usutavalt. Valguse, pimeduse ja varjudega luuakse imepärased efektid, nii et isegi esireast vaadatuna paistab kõik tõetruu. Vihma sajab laval korralikult ja lompides on äge möllata. Lihtne värk, mis tuletab kõigile veel kord meelde muu elu sees ununema kippuvaid põhiväärtusi.
Võõras garaažis toimuv mäng on algusest lõpuni põnev, sest garaažis leidub ju igasuguseid ägedaid asju ja lastele meeldib uudistada. Lasteks kehastunud näitlejad (Liina Vahtrik, Ragne Veensalu, Ivo Reinok, Ott Kartau, Kait Kall või Tõnis Niinemets) jõuavad vana koli hulgas tuhlates hiina muinasjuttudeni, mille kokkumiksimise tulemusel sünnib muinasjutt muinasjuttudes, mis meile tuttavamas maailmas meenutab Tarzani lugusid. Tegelikult on muinasjuttude didaktiline pool igal pool ja igal ajal sarnane.
Õpetlikku leidub lavastuses tõepoolest palju ja vähemal või rohkemal määral tekib täiskasvanutelgi võimalus end kõverpeeglist vaadata. Näiteks koht, kus kõik nutavad ja juba ette muretsevad. See oli nii eluline! Kõigi jaoks koorus sealt lõpuks välja lihtne tõde, et targem on leida igast asjast see rõõmsam pool. Nii on palju lõbusam. Mu konkurentsitu lemmikkoht oli see, kui loomad lõkke ääres arutlevad, kui imelikud need inimesed ikka on: "Üks mees pidada elama hundi silmas!" Justkui suhtekorraldusõpikust pärineb stseen, kus kärnkonn osutub tugevamaks kui tiiger.
Pime noormees saab teada, et kõik inimesed polegi pimedad nagu tema, ja otsustab minna inimeste juurde silmi otsima. Ainus edasiviiv jõud ongi ju usk. Ott Kartau teeb suurepärase rolli! Areng imikust täisealise meheni on lahendatud haaravalt ja usutavalt. Valguse, pimeduse ja varjudega luuakse imepärased efektid, nii et isegi esireast vaadatuna paistab kõik tõetruu. Vihma sajab laval korralikult ja lompides on äge möllata. Lihtne värk, mis tuletab kõigile veel kord meelde muu elu sees ununema kippuvaid põhiväärtusi.
kolmapäev, 8. jaanuar 2014
Veel üks kurb film - "Jaht"
Nüüd on küll väikest pausi vaja. Viimased filmid, mida ma vaadanud olen, on kõik nii sügavad ja keerulised olnud. "Jahti" (Jagten) olin tegelikult ammu vaadata tahtnud, aga kinno õigel ajal ei jõudnud, kodus pole ka õiget hetke või tuju olnud. Mads Mikkelsen on mu üks lemmiknäitlejaid ja seda filmi on palju kiidetud.
Rahulikus väikelinnas kulgeb elu omasoodu. Lastevahelisest naljast algab aga tõeline nõiajaht, sest kohaliku lasteaia kasvatajat Lucast süüdistatakse ühe väikse tüdruku seksuaalses ärakasutamises. Ühest küljest on süüdistus äärmiselt ränk ja raske, teisest küljest tuleb lastega seotud juhtumeid lahendada äärmise delikaatsusega, kolmandaks mina küll ei julge täpselt öelda, kuidas ma samasuguses olukorras täpselt käituksin, ja neljandaks tuleb igal juhul pool valida. Milline pool? Kui mees pärast süüdistuse kuulmist sellest järgmisel hommikul oma elukaaslasele räägib, hakkab see esimese hooga naerma. Kui mehe elukaaslane aga lasteaia hoolekogu koosolekule kutsutakse ja talle mõista antakse, et Lucase kohta tehakse politseile avaldus, pole noor naine enam kindel, kuidas olla või mida arvata. Üksnes teismeline poeg näib isa tingimusteta uskuvat, aga selle eest teenib temagi ära linnarahva hukkamõistu.
Tagakiusamise ja üleüldise hukkamõistu taustal on Lucasel raudsed närvid. Kui kohaliku kaupluse omanik keelab mehe teenindamise ära, kõnnib ta sellest "müürist" haavata saamise hinnaga läbi ja ilmub jõulujumalateenistusele, kus ütleb ohvri isale näkku kõik, mis tal öelda on.
Täiskasvanud on veendunud, et väiksed lapsed ei valeta. Ja kui laps tunneb kimbatust või on õnnetu, siis lohutatakse teda ikka toonil, et ära muretse, sa tegid kõik õigesti. Ka psühholoog osutub siin filmis kõigest manipulaatoriks.
Samal jõuluõhtul läheb tüdruku isa siiski Lucasega lepitust otsima. Film tõmbub kramplikult kokku ja lugu kulmineerub juba aasta hiljem. Ega küla või koht, kus kõik tunnevad kõiki, nii lihtsalt ei andesta. Lucas saab jälle hoiatussõnumi. "Jahi" puhul on võimalik tõmmata paralleele meie "Kertuga", kuigi Kertu suhtes oli küla vastupidiselt heatahtlik. Samas on "Jaht" jällegi üks sügavalt masendav skandinaavia film. Kõigest hoolimata väga mõtlemapanev ja lähtekohta arvestades ka aktuaalne. Mõtlemiskoht. Kuigi jah, nüüd ma tahaks midagi helgemat. Mis sest, et helged teemad tunduvad tihtipeale triviaalsed.
Rahulikus väikelinnas kulgeb elu omasoodu. Lastevahelisest naljast algab aga tõeline nõiajaht, sest kohaliku lasteaia kasvatajat Lucast süüdistatakse ühe väikse tüdruku seksuaalses ärakasutamises. Ühest küljest on süüdistus äärmiselt ränk ja raske, teisest küljest tuleb lastega seotud juhtumeid lahendada äärmise delikaatsusega, kolmandaks mina küll ei julge täpselt öelda, kuidas ma samasuguses olukorras täpselt käituksin, ja neljandaks tuleb igal juhul pool valida. Milline pool? Kui mees pärast süüdistuse kuulmist sellest järgmisel hommikul oma elukaaslasele räägib, hakkab see esimese hooga naerma. Kui mehe elukaaslane aga lasteaia hoolekogu koosolekule kutsutakse ja talle mõista antakse, et Lucase kohta tehakse politseile avaldus, pole noor naine enam kindel, kuidas olla või mida arvata. Üksnes teismeline poeg näib isa tingimusteta uskuvat, aga selle eest teenib temagi ära linnarahva hukkamõistu.
Tagakiusamise ja üleüldise hukkamõistu taustal on Lucasel raudsed närvid. Kui kohaliku kaupluse omanik keelab mehe teenindamise ära, kõnnib ta sellest "müürist" haavata saamise hinnaga läbi ja ilmub jõulujumalateenistusele, kus ütleb ohvri isale näkku kõik, mis tal öelda on.
Täiskasvanud on veendunud, et väiksed lapsed ei valeta. Ja kui laps tunneb kimbatust või on õnnetu, siis lohutatakse teda ikka toonil, et ära muretse, sa tegid kõik õigesti. Ka psühholoog osutub siin filmis kõigest manipulaatoriks.
Samal jõuluõhtul läheb tüdruku isa siiski Lucasega lepitust otsima. Film tõmbub kramplikult kokku ja lugu kulmineerub juba aasta hiljem. Ega küla või koht, kus kõik tunnevad kõiki, nii lihtsalt ei andesta. Lucas saab jälle hoiatussõnumi. "Jahi" puhul on võimalik tõmmata paralleele meie "Kertuga", kuigi Kertu suhtes oli küla vastupidiselt heatahtlik. Samas on "Jaht" jällegi üks sügavalt masendav skandinaavia film. Kõigest hoolimata väga mõtlemapanev ja lähtekohta arvestades ka aktuaalne. Mõtlemiskoht. Kuigi jah, nüüd ma tahaks midagi helgemat. Mis sest, et helged teemad tunduvad tihtipeale triviaalsed.
teisipäev, 7. jaanuar 2014
The Broken Circle Breakdown
Pöffil publiku lemmikfilmiks nimetatud "The Broken Circle Breakdown" meeldis mulle rohkem kui "Kohutav ilu". Väga-väga meeldis. Kuigi see on üks äraütlemata kurb film. Armastust on algusest peale palju, aga lootust ei paista kusagilt. Ei taha öelda, et see on meie igapäev, aga kõrvalt näeme sellist elu aeg-ajalt ikka. Mõni film kisub pisaraid välja, mõni paneb tasakesi nutma, selle filmi vaatamise ajal tõmbus kõht valust kokku, pisaratest ma parem ei räägi. Hoolimata valust, kurbusest ja masendusest oli tervik väga täpne. Pärast filmi vaatamist kohtasin juhuslikult Solarises ühte vana sõpra. Vabandasin ja tunnistasin, et ma ei ole eriti adekvaatne praegu.
Belgia režissööri Felix van Groeningeni filmis on detailid osavasti teksti ja piltide sisse ära peidetud, aga need ilmuvad üksteise järel välja. Esimesest silmapilgust teineteisesse armunud Elise (Veerle Baetens) ja Didieri (Johan Heldenbergh) armastuse proovikiviks kujuneb lapse haigus. Didier, kelle elu ja sõbrad on ja olid bluegrass, ülistab Ameerikat kui uue alguse maad ja neab sedasama maad, kui Bushi administratsioon takistab arstiteaduse arengut. Olgugi et Belgias, kus tema elab, selliseid takistusi ei tehta. Filmi lõpus tõmmatakse otsad sümboolselt kokku. Belgia on üks väheseid riike Euroopas, kus eutanaasia on lubatud.
Muusikat on palju. Mõlemad hüvastijätulaulmised on karjuvalt valusad. Mitu korda tehtud armastusavaldused on õrnad, aga side on habras.
Üks koht jäi mu hinge kraapima. Kui laps tõstis surnud linnu maast üles, ütles isa talle, et linnud on lollid, sellepärast lendavadki vastu klaasi surnuks. Ja lisas seejärel: "Viskame ta nüüd minema." Võib-olla see oli tõlkeviga, aga pigem mitte. Võib-olla oli see üksnes Didieri mõttemalli järgi nii, et surnud linnud visatakse minema. Mina oleks selle linnu maha matnud. See, et ta lapsele ütles, et viskame minema, kõlas eriti õõvastavalt. Mu jaoks murdus filmi mõistmisel ja mõtestamisel esimest korda selles kohas midagi. Hiljem ta rääkis seda lugu Elisele. Lausa ootasin, et Elise midagi ütleks või arvaks.
Kahte väga erinevat inimest seob armastus, muusika ja laps. Ühe kaotus lööb suhtesse mõrad, mida püütakse lappida. Korraks tundub, et edasielamine on võimalik, siis kaob jälle pind jalge alt. Eredaks reaalsuseks saab teineteise toetamine ja hoidmine "heas ja halvas, kuni surm meid lahutab". Muidu flaamikeelses filmis on kõik laulud ingliskeelsed. Ka bändimeeste läbiviidud laulatus toimub inglise keeles. Jõuetus hapruses liiguvad kaks inimest teineteise poole, siis lahku, jälle abitult kokku. Loodavad parandada haiget saanud hinge ja muuta kõike endiseks. Aga endist ei saa, ei ole enam.
Pole seegi film pärgamata. Detsembri alguses võitis "The Broken Circle Breakdown" LUXi filmiauhinna. Euroopa Filmiakadeemia antis parima naisnäitleja auhinna Veerle Baetensile jne.
Belgia režissööri Felix van Groeningeni filmis on detailid osavasti teksti ja piltide sisse ära peidetud, aga need ilmuvad üksteise järel välja. Esimesest silmapilgust teineteisesse armunud Elise (Veerle Baetens) ja Didieri (Johan Heldenbergh) armastuse proovikiviks kujuneb lapse haigus. Didier, kelle elu ja sõbrad on ja olid bluegrass, ülistab Ameerikat kui uue alguse maad ja neab sedasama maad, kui Bushi administratsioon takistab arstiteaduse arengut. Olgugi et Belgias, kus tema elab, selliseid takistusi ei tehta. Filmi lõpus tõmmatakse otsad sümboolselt kokku. Belgia on üks väheseid riike Euroopas, kus eutanaasia on lubatud.
Muusikat on palju. Mõlemad hüvastijätulaulmised on karjuvalt valusad. Mitu korda tehtud armastusavaldused on õrnad, aga side on habras.
Üks koht jäi mu hinge kraapima. Kui laps tõstis surnud linnu maast üles, ütles isa talle, et linnud on lollid, sellepärast lendavadki vastu klaasi surnuks. Ja lisas seejärel: "Viskame ta nüüd minema." Võib-olla see oli tõlkeviga, aga pigem mitte. Võib-olla oli see üksnes Didieri mõttemalli järgi nii, et surnud linnud visatakse minema. Mina oleks selle linnu maha matnud. See, et ta lapsele ütles, et viskame minema, kõlas eriti õõvastavalt. Mu jaoks murdus filmi mõistmisel ja mõtestamisel esimest korda selles kohas midagi. Hiljem ta rääkis seda lugu Elisele. Lausa ootasin, et Elise midagi ütleks või arvaks.
Kahte väga erinevat inimest seob armastus, muusika ja laps. Ühe kaotus lööb suhtesse mõrad, mida püütakse lappida. Korraks tundub, et edasielamine on võimalik, siis kaob jälle pind jalge alt. Eredaks reaalsuseks saab teineteise toetamine ja hoidmine "heas ja halvas, kuni surm meid lahutab". Muidu flaamikeelses filmis on kõik laulud ingliskeelsed. Ka bändimeeste läbiviidud laulatus toimub inglise keeles. Jõuetus hapruses liiguvad kaks inimest teineteise poole, siis lahku, jälle abitult kokku. Loodavad parandada haiget saanud hinge ja muuta kõike endiseks. Aga endist ei saa, ei ole enam.
Pole seegi film pärgamata. Detsembri alguses võitis "The Broken Circle Breakdown" LUXi filmiauhinna. Euroopa Filmiakadeemia antis parima naisnäitleja auhinna Veerle Baetensile jne.
esmaspäev, 6. jaanuar 2014
"Tuvi" Sinilinnu kohvikus
Möödunud aasta teatrikülastustele pani detsembri eelviimasel õhtul punkti "Tuvi" Sinilinnu kohvikus. See on näidend ja lavastus teatrist ja teatritegemisest. Teater on selline koht, kus igaüks peab võitlema püünele pääsemise õiguse ja võimaluse eest ja kus vaatajad istuvad saalis ja ootavad, et neid üllatatakse, et etendused iga kord vaimustaksid. Väikeses teatris, kus "Tuvi" sündmused aset leiavad, on teatrijuhi mure pöördlava puudumise pärast suurem kui elu ja elu kajastamise kunst ähvardab matta inimese ja tema veendumused. Õnneks ainult ähvardab, sest katsest poliitikasse minna ei paista midagi tulevat. Kolmevaatuseline lavastus on ühtaegu tundlikult naeruvääristav ning võrdselt teatriinimestele ja vaatajatele osatav.
Näitlejate valik on lihtsalt uskumatu! Ainult parimad! Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Liina Olmaru, Nero Urke, Aarne Soro (Ugala), Mare Peterson, Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater), Elisabeth Peterson, Garmen Tabor, Ken Rüütel. Lava osa täidab pika seina ja publiku vahele jäetud kitsas riba. Veelgi uskumatum on see, kuidas nii palju näitlejaid sellele "lavale" ära mahub. Aga häid näitlejaid mahub ühele lavale ja ühte lavastusse palju.
Ei tahaks kedagi eraldi välja tuua, sest näib, nagu oleks Andri Luup näidendi kirjutamisel juba kindlatele osatäitjatele mõelnud. Kõik mängivad osi, mis kõige paremini neile sobivad. Kes on koomilisem, kes mõtlikum. Kiiresti tekivad seosed näitekirjanduse klassikaga. Krapp on ilmselt Becketti Krapp, Kaspar Velbergi kättemaksuplaani hauduv lavapoiss on ehk Streuli rekvisiitor, tuvi viitab Tšehhovi "Kajakale" (või hoopis Ibseni "Metspardile"?). Aga kui ka neid seoseid ei teki või pole, ei ole midagi lahti, sest teater ei ole ometigi siseringi kunst. "Tuvi" räägib samavõrd elust nagu meie igapäev. "Tuvi" ongi igapäev, kus keegi sünnib ja keegi sureb, keegi leiab ja keegi kaotab töö, keegi hoolib rohkem ja keegi hoolib vähem. Oskus hinnata ja näha tegelikke väärtusi või oskus tabada kõige olulisemaid teemasid on tunnistus andest. Seetõttu on ilus vaadata, kuidas midagi tehakse armastusega.
Maria Petersoni lavastajakäekiri on selge ja lihtne. Inspiratsiooni otsivad näitlejad peatuvad igaüks korraks, et oma tegelikku nägu näidata. Lavapoisi arupärimised jäävad tähelepanuta. Teda märkab üksnes pime tüdruk. Kui tuvi kastist välja lennata ei taha, osutub paratamatus reaalsuseks. Lavastuses küll pöördlavale kohta pole, kuid rekvisiite, märke ja nüansse on omajagu. Nende mõistatamine on hästi põnev ja vaatajaid tabab iseenda heatahtlik naer.
Need, kes leiavad, et teater algab kohvikust, satuvad Sinilinnus põnevate valikute keskele. Kohvikus pakutavat soovitan kindlasti proovida. Ja kui aeg-ajalt kerkib jälle üles teema, et just noortel pole midagi teatris vaadata, siis "Tuvi" on kindlasti üks neist lavastustest, mida mu meelest võiks teatripisiku tekitamiseks (ära) kasutada. See lavastus meeldib nii noorele kui ka kogenud teatrivaatajale. Võluv.
Näitlejate valik on lihtsalt uskumatu! Ainult parimad! Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Liina Olmaru, Nero Urke, Aarne Soro (Ugala), Mare Peterson, Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater), Elisabeth Peterson, Garmen Tabor, Ken Rüütel. Lava osa täidab pika seina ja publiku vahele jäetud kitsas riba. Veelgi uskumatum on see, kuidas nii palju näitlejaid sellele "lavale" ära mahub. Aga häid näitlejaid mahub ühele lavale ja ühte lavastusse palju.
Ei tahaks kedagi eraldi välja tuua, sest näib, nagu oleks Andri Luup näidendi kirjutamisel juba kindlatele osatäitjatele mõelnud. Kõik mängivad osi, mis kõige paremini neile sobivad. Kes on koomilisem, kes mõtlikum. Kiiresti tekivad seosed näitekirjanduse klassikaga. Krapp on ilmselt Becketti Krapp, Kaspar Velbergi kättemaksuplaani hauduv lavapoiss on ehk Streuli rekvisiitor, tuvi viitab Tšehhovi "Kajakale" (või hoopis Ibseni "Metspardile"?). Aga kui ka neid seoseid ei teki või pole, ei ole midagi lahti, sest teater ei ole ometigi siseringi kunst. "Tuvi" räägib samavõrd elust nagu meie igapäev. "Tuvi" ongi igapäev, kus keegi sünnib ja keegi sureb, keegi leiab ja keegi kaotab töö, keegi hoolib rohkem ja keegi hoolib vähem. Oskus hinnata ja näha tegelikke väärtusi või oskus tabada kõige olulisemaid teemasid on tunnistus andest. Seetõttu on ilus vaadata, kuidas midagi tehakse armastusega.
Maria Petersoni lavastajakäekiri on selge ja lihtne. Inspiratsiooni otsivad näitlejad peatuvad igaüks korraks, et oma tegelikku nägu näidata. Lavapoisi arupärimised jäävad tähelepanuta. Teda märkab üksnes pime tüdruk. Kui tuvi kastist välja lennata ei taha, osutub paratamatus reaalsuseks. Lavastuses küll pöördlavale kohta pole, kuid rekvisiite, märke ja nüansse on omajagu. Nende mõistatamine on hästi põnev ja vaatajaid tabab iseenda heatahtlik naer.
Need, kes leiavad, et teater algab kohvikust, satuvad Sinilinnus põnevate valikute keskele. Kohvikus pakutavat soovitan kindlasti proovida. Ja kui aeg-ajalt kerkib jälle üles teema, et just noortel pole midagi teatris vaadata, siis "Tuvi" on kindlasti üks neist lavastustest, mida mu meelest võiks teatripisiku tekitamiseks (ära) kasutada. See lavastus meeldib nii noorele kui ka kogenud teatrivaatajale. Võluv.
pühapäev, 5. jaanuar 2014
Eesti Kontserdi ja Hennessy uusaastakontsert 2014
Meil on üks kena traditsioon. Käime 1. jaanuaril Estonia kontserdisaalis Eesti Kontserdi ja Hennessy uusaastakontserdil. Aasta algus tõsisema muusika taustal mõjub kohe pidulikumalt ja pühalikumalt. Selle aasta esimene päev ei olnud ses mõttes teistmoodi. Eriline oli hoopis kontserdile eelnev, sest veetsime vahva pärastlõuna kallite sõprade juures. Taustaks mängis Bach. See omakorda tagas kontserdile minnes eriliselt hea meeleolu.
Kontserdi kava meeldis väga, kuigi tuleb tunnistada, et Rahmaninovi 2. klaverikontsert kõlas täpselt nii eriliselt arvatavasti just tänu Aleksander Gavriljukile. Hõljusin kusagile teise maailma ära ja leidsin end ühtäkki mõtlemast, et viimase aasta jooksul on mu jaoks pilt muusikamaailma suurtest nimedest tohutult selginenud. Meenus ka, et paar aastat tagasi ütles üks sõber, et ta jälgib pidevalt umbes saja viiekümne ooperisolisti tegemisi, ja lubas minuga lahkesti seda infot jagada. Kõike seda oli tol korral liiga palju. Praegu ma mõistan, mida ta teeb ja miks ta seda teeb. Olen võhik, aga pidevat avastamisrõõmu pakkuv maailm on justkui teismelise maailm, kus otsid paremat homset ja hõljud kahe äärmuse vahel. Veider, et need mõtted tabasid mind just Rahmaninovi 2. klaverikontserdi ajal.
Šostakovitši piduliku vahemängu eel lugesin kavalehelt, et see oli kirjutatud väga kiiresti, ja pärast Stalini surma. Tõlgendamisvõimalusi on arvatavasti palju. Nii- ja naapidiseid. Aga hiljuti nähtud "Kollaborandid" muutsid või mõjutasid kindlasti minu selle teose vastuvõttu. Lõpuks Poulenci "Gloria", kammerkooriga. Ma ei ole jäägitult koorimuusika fänn. Koorid võluvad mind enamasti eelkõige solistide pärast. Kaia Urb on tase omaette, kuigi seekord kadus hääl kohati orkestri taha ära.
Õhtujuht oli Mari-Liis Lill. Tema spontaansus ja vabadus mulle meeldisid. Võib ju viriseda, et vahetekstid olid väga lihtsad, aga ei tea, kelle tehtud need olid. Arvestades, et aasta-aastalt on Hennessy kontserdid üha enam seltskonnaüritused, kus enne kontserti ja kontserdi esimesel poolel saalis on fotograafide hulk varsti juba häiriv, siis ehk oligi sihtrühma silmas peetud ja püüti mõista anda, et mõelgem hetkeks, mida tähendab "raske". Nn seltskonnafotodel jäi tänavu esimest korda silma ka see, et peokülaliste kõrval poseerisid Hennessy reklaaminäod. Kallid korraldajad, mõelge kriitiliselt, kas ja kus võiks olla piir hea ja halva tooni vahel. Päris kõike ei saa ühte patta panna.
Lugesin hiljuti ühest artiklist vana-aastaõhtu ja uusaastapäeva tavade kohta, et seltskond, kus 1. jaanuaril viibida, on igal juhul tähtis. Palju head muusikat kuulata kõlab hästi, või mis?
Kontserdi kava meeldis väga, kuigi tuleb tunnistada, et Rahmaninovi 2. klaverikontsert kõlas täpselt nii eriliselt arvatavasti just tänu Aleksander Gavriljukile. Hõljusin kusagile teise maailma ära ja leidsin end ühtäkki mõtlemast, et viimase aasta jooksul on mu jaoks pilt muusikamaailma suurtest nimedest tohutult selginenud. Meenus ka, et paar aastat tagasi ütles üks sõber, et ta jälgib pidevalt umbes saja viiekümne ooperisolisti tegemisi, ja lubas minuga lahkesti seda infot jagada. Kõike seda oli tol korral liiga palju. Praegu ma mõistan, mida ta teeb ja miks ta seda teeb. Olen võhik, aga pidevat avastamisrõõmu pakkuv maailm on justkui teismelise maailm, kus otsid paremat homset ja hõljud kahe äärmuse vahel. Veider, et need mõtted tabasid mind just Rahmaninovi 2. klaverikontserdi ajal.
Šostakovitši piduliku vahemängu eel lugesin kavalehelt, et see oli kirjutatud väga kiiresti, ja pärast Stalini surma. Tõlgendamisvõimalusi on arvatavasti palju. Nii- ja naapidiseid. Aga hiljuti nähtud "Kollaborandid" muutsid või mõjutasid kindlasti minu selle teose vastuvõttu. Lõpuks Poulenci "Gloria", kammerkooriga. Ma ei ole jäägitult koorimuusika fänn. Koorid võluvad mind enamasti eelkõige solistide pärast. Kaia Urb on tase omaette, kuigi seekord kadus hääl kohati orkestri taha ära.
Õhtujuht oli Mari-Liis Lill. Tema spontaansus ja vabadus mulle meeldisid. Võib ju viriseda, et vahetekstid olid väga lihtsad, aga ei tea, kelle tehtud need olid. Arvestades, et aasta-aastalt on Hennessy kontserdid üha enam seltskonnaüritused, kus enne kontserti ja kontserdi esimesel poolel saalis on fotograafide hulk varsti juba häiriv, siis ehk oligi sihtrühma silmas peetud ja püüti mõista anda, et mõelgem hetkeks, mida tähendab "raske". Nn seltskonnafotodel jäi tänavu esimest korda silma ka see, et peokülaliste kõrval poseerisid Hennessy reklaaminäod. Kallid korraldajad, mõelge kriitiliselt, kas ja kus võiks olla piir hea ja halva tooni vahel. Päris kõike ei saa ühte patta panna.
Lugesin hiljuti ühest artiklist vana-aastaõhtu ja uusaastapäeva tavade kohta, et seltskond, kus 1. jaanuaril viibida, on igal juhul tähtis. Palju head muusikat kuulata kõlab hästi, või mis?
laupäev, 4. jaanuar 2014
Händeli "Messias" ja Bachi orelimuusika küünlavalgel, Jaani kirikus
Kirikumuusikat ja muusikat kirikus on viimasel ajal nii palju. On lihtsalt niisugune aeg, et sellest ei saa kuidagi küllalt.
Paar päeva enne aasta lõppu käisime Jaani kirikus kuulamas kontserdisarja "Kirikupühad Maarjamaal" raames Händeli "Messiast". Kirik oli rahvast täis! Kontserdist tegi otseülekande ka Klassikaraadio, mille kodulehel on katkend kavalehelt, aga mille sisu on ajaloolise faktina nii põnev, et tsiteerin siin ka:
Paar päeva enne aasta lõppu käisime Jaani kirikus kuulamas kontserdisarja "Kirikupühad Maarjamaal" raames Händeli "Messiast". Kirik oli rahvast täis! Kontserdist tegi otseülekande ka Klassikaraadio, mille kodulehel on katkend kavalehelt, aga mille sisu on ajaloolise faktina nii põnev, et tsiteerin siin ka:
""Messias" on siiski midagi hoopis enamat kui ühe helilooja kuulsaim teos. See üldse enim esitatud oratoorium on saanud omamoodi müüdiks, ajastu kultuuri monumendiks. Veelgi enam, tal on midagi öelda kogu õhtumaise kultuuri kohta. Just see, 1741. aastal loodud suurteos murdis lõplikult Londoni publiku ja ajakirjanduse vastuseisu Händelile, millega too oli juba kümmekond aastat tulutult võidelnud. Miski ei väljenda 1730. aastatel Händeli üle irvitanud inglaste meelemuutust paremini kui see, et 1759. aastal surnud sakslasest helilooja maeti tõelise rahvuskangelasena Londoni Westminster Abbey’sse, Inglise kuningate ja Briti Impeeriumi väärikaimate kodanike kõrvale. 19. sajandil kujunes "Messiast" inglaste rahvuslik sümbol."
Corelli barokkorkestri ja kammerkoori Voces Musicalesi saatel astusid solistidena üles Pirjo Püvi, Ivo Posti, Endrik Üksvärav ja Uku Joller. See oli mul esimene kord Händeli suurteost kuulata ja seetõttu puudub võrdlusalus. Igatahes sain suurepärase elamuse.
Ja nüüd, mõni päev pärast aastavahetust käisime jälle Jaani kirikus. Sedapuhku Bachi-nimelisel muusikafestivalil. Kontsert "Muusika küünlavalgel" algas kell 21. Ma ei ole vist mitte kunagi nii hilja õhtul kirikusse läinud. Kummastav. Ja Bachi muusika on imeilus! Ka see, mis seal Klaaspärlimäng Sinfonietta orkestri saatel kõlas. Orelit mängisid Peter van Dijk ja Piret Aidulo, soleeris Ka Bo Chan.
Selle kontserdi korralduslik pool jättis aga soovida. Jäi arusaamatuks, miks küsiti kolm eurot kava eest, mis koosnes festivali programmist (kontsertide loetelust koos esinejatega) ning Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhi paarilõigulisest tervitustekstist, kus nimetati festivali järjekorras teiseks, mitte kolmandaks. Kunstiline juht oli järgmisele leheküljele samuti paar rida kirjutanud. Üks kavas mainitud orelimängija polnud (Prantsusmaalt?) mingil põhjusel kohale jõudnud. Hollandlane täitis tema koha küll kenasti ära, aga tundus, et (ootamatult?) ette antud palad tal kõige paremini siiski ei õnnestunud. Keegi polnud vaevunud ka kavas parandust tegema. Küünlavalgusest ei saanud samuti rääkida. Mitte et ootaksin pärisküünlaid, aga enam hämarust võinuks ruumis siiski olla.
Corelli barokkorkestri ja kammerkoori Voces Musicalesi saatel astusid solistidena üles Pirjo Püvi, Ivo Posti, Endrik Üksvärav ja Uku Joller. See oli mul esimene kord Händeli suurteost kuulata ja seetõttu puudub võrdlusalus. Igatahes sain suurepärase elamuse.
Ja nüüd, mõni päev pärast aastavahetust käisime jälle Jaani kirikus. Sedapuhku Bachi-nimelisel muusikafestivalil. Kontsert "Muusika küünlavalgel" algas kell 21. Ma ei ole vist mitte kunagi nii hilja õhtul kirikusse läinud. Kummastav. Ja Bachi muusika on imeilus! Ka see, mis seal Klaaspärlimäng Sinfonietta orkestri saatel kõlas. Orelit mängisid Peter van Dijk ja Piret Aidulo, soleeris Ka Bo Chan.
Selle kontserdi korralduslik pool jättis aga soovida. Jäi arusaamatuks, miks küsiti kolm eurot kava eest, mis koosnes festivali programmist (kontsertide loetelust koos esinejatega) ning Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhi paarilõigulisest tervitustekstist, kus nimetati festivali järjekorras teiseks, mitte kolmandaks. Kunstiline juht oli järgmisele leheküljele samuti paar rida kirjutanud. Üks kavas mainitud orelimängija polnud (Prantsusmaalt?) mingil põhjusel kohale jõudnud. Hollandlane täitis tema koha küll kenasti ära, aga tundus, et (ootamatult?) ette antud palad tal kõige paremini siiski ei õnnestunud. Keegi polnud vaevunud ka kavas parandust tegema. Küünlavalgusest ei saanud samuti rääkida. Mitte et ootaksin pärisküünlaid, aga enam hämarust võinuks ruumis siiski olla.
reede, 3. jaanuar 2014
NO-teatri "Kolmapäev"
Polnud tükk aega NO-teatris käinud. Viimati vaatasin Vene Teatris lavaka viimase kursuse "Enesetapjat". NO-teatri enda maja fuajee läbis suvel uuenduskuuri ja nüüd satub külastaja välisuksest sisenedes kohe kohvikusse. Sestap varusime aega ja otsustasime enne etendust klaasi veini juua ja midagi süüa. Söök maitses hästi, vein oli ka hea. Kohvi pidime küll väga kaua ootama, aga selleks ajaks oli kohvik juba saalitäie teatrikülastajatega täituda jõudnud. Üldmulje oli kohvikust siiski hea.
"Kolmapäeva" sisututvustus lubas eeldada, et tegemist on olmedraamaga, mis räägib nelja naise elust tööpäeva õhtul. Ühes rollis oli Kaie Mihkelson, aga ma ei saanudki aru, miks lavastaja (Lauri Lagle) tal mängida ei lasknud!? Muudkui ootasin, et nüüd ... aga ei. Üksainus kandev monoloog, kui ta puhtaks küüritud märja lina põrandale laiali laotas, tuletas meelde Michel Houllebecqi. Hiljem kavalehelt lugesin, et Houllebecqi tänati. Võib-olla oligi tsitaat mõnest tema raamatust. Täpselt meelde ei jäänud ja seetõttu on raske kontrollida. Aga seos Houllebecqiga tekkis otsesemalt ja kaudsemalt selle etenduse vaatamise ajal küll.
Etendus algab sellega, kuidas naised kiirustavad töölt koju. Igaüks jõuab lõpuks oma nurka - korterisse. Sisustuse järgi otsustades on inimesed erinevad ja tekib lootus, et järgneb eri lugude jutustamine, elude näitamine. Kui jaksasin veel märke tõlgendada, arvasin, et kojujõudmisele järgnenud müra väljendab üksiku inimese kadumist ümbritsevasse. Ei tea. Annan alla ja tunnistan, et ei küüni kõigi lavastuses kasutatud võtete mõistmiseni. Mööbel tõsteti kokku ja järgnes Mari Abeli mikrofoni jutustatud lugu keerulisest teismeeast. Inga Salurand keetis suppi ja rääkis justkui kellegagi teises toas. Eva Klemetsi tabletilugu oli kihvt, aga seda teksti oleks tahtnud kavalehelt lugeda, sest palju häid mõtteid läks sõnademassiivis lihtsalt kaduviku teed. Meenus üks samasugune monoloog ammusest "GEPist".
Olin tol õhtul hästi avatud ega oodanud ilmtingimata kaunist lineaarset lugu. Korralik performance sobinuks küll. "Kolmapäeva" puhul hakkas aga kunstilise terviku puudumine etenduse nautimisele mitmest küljest vastu töötama. Nagu öeldud, oleks siis vähemalt Kaie Mihkelsonile osa antud. Keanu Reeves läks must täiesti mööda. Üritasin tagantjärele mälu värskendada ja IMDB abil meelde tuletada, kes ta on või kus ta mänginud on. Pole näinud. Vist. Milleks see keha täisjoonistamine ja loeng? Hulk märke jäidki katki hammustamata.
Vabandust, ilmselgelt ei ole ma "Kolmapäeva" sihtrühm. Aga kes on? Kes on (praegu veel) NO-teatri sihtrühm? Ei saa öelda, et mitte miski ei meeldinud, aga seda, mis meeldis, oli vähevõitu. Ja ma tõesti ei tea kedagi, kellele "Kolmapäeva" soovitada.
"Kolmapäeva" sisututvustus lubas eeldada, et tegemist on olmedraamaga, mis räägib nelja naise elust tööpäeva õhtul. Ühes rollis oli Kaie Mihkelson, aga ma ei saanudki aru, miks lavastaja (Lauri Lagle) tal mängida ei lasknud!? Muudkui ootasin, et nüüd ... aga ei. Üksainus kandev monoloog, kui ta puhtaks küüritud märja lina põrandale laiali laotas, tuletas meelde Michel Houllebecqi. Hiljem kavalehelt lugesin, et Houllebecqi tänati. Võib-olla oligi tsitaat mõnest tema raamatust. Täpselt meelde ei jäänud ja seetõttu on raske kontrollida. Aga seos Houllebecqiga tekkis otsesemalt ja kaudsemalt selle etenduse vaatamise ajal küll.
Etendus algab sellega, kuidas naised kiirustavad töölt koju. Igaüks jõuab lõpuks oma nurka - korterisse. Sisustuse järgi otsustades on inimesed erinevad ja tekib lootus, et järgneb eri lugude jutustamine, elude näitamine. Kui jaksasin veel märke tõlgendada, arvasin, et kojujõudmisele järgnenud müra väljendab üksiku inimese kadumist ümbritsevasse. Ei tea. Annan alla ja tunnistan, et ei küüni kõigi lavastuses kasutatud võtete mõistmiseni. Mööbel tõsteti kokku ja järgnes Mari Abeli mikrofoni jutustatud lugu keerulisest teismeeast. Inga Salurand keetis suppi ja rääkis justkui kellegagi teises toas. Eva Klemetsi tabletilugu oli kihvt, aga seda teksti oleks tahtnud kavalehelt lugeda, sest palju häid mõtteid läks sõnademassiivis lihtsalt kaduviku teed. Meenus üks samasugune monoloog ammusest "GEPist".
Olin tol õhtul hästi avatud ega oodanud ilmtingimata kaunist lineaarset lugu. Korralik performance sobinuks küll. "Kolmapäeva" puhul hakkas aga kunstilise terviku puudumine etenduse nautimisele mitmest küljest vastu töötama. Nagu öeldud, oleks siis vähemalt Kaie Mihkelsonile osa antud. Keanu Reeves läks must täiesti mööda. Üritasin tagantjärele mälu värskendada ja IMDB abil meelde tuletada, kes ta on või kus ta mänginud on. Pole näinud. Vist. Milleks see keha täisjoonistamine ja loeng? Hulk märke jäidki katki hammustamata.
Vabandust, ilmselgelt ei ole ma "Kolmapäeva" sihtrühm. Aga kes on? Kes on (praegu veel) NO-teatri sihtrühm? Ei saa öelda, et mitte miski ei meeldinud, aga seda, mis meeldis, oli vähevõitu. Ja ma tõesti ei tea kedagi, kellele "Kolmapäeva" soovitada.
neljapäev, 2. jaanuar 2014
"Kohutav ilu" ehk Euroopa parim film 2013
Filmi "Kohutav ilu" (La grande bellezza) eestikeelne nimi on eksitav. Sarnaselt Maria Ulfsak-Šeripovaga arvan, et "tohutu" või "suur ilu" oleks täpsem olnud. Allegooriline seos F. Scott Fitzgeraldi "Suure Gatsbyga" on täitsa olemas. Euroopa Filmiakadeemia valis just selle filmi aasta parimaks filmiks. Ma pole teisi nominente näinud, kuid see peaaegu kaks ja pool tundi kestev itaalia režissööri Paolo Sorrentino film on selge narratiivi puuduse tõttu natuke liiga äärmuslik, et kohe kõlama jääda. Nii et tahaks veel mõnda nominenti võrdluseks vaadata.
Ka on see on üks neid filme, mille liigitan kategooriasse "kinos vaatamise film": lausa nõuab suurt ekraani ja ideaalseid tingimusi keskendumiseks. Ei kujuta parimagi tahtmise juures ette, et suudaksin kodus kogu selle "kohutava ilu" korraga ära vaadata, ilma et tekiks mõte paus teha või muude asjadega tegelda. Pausi tegemise vastu räägib näiteks tõik, et kogu linateos on nii suur tervik, et jupitada lihtsalt ei saa.
Hästi lühidalt öeldes on see film tühisusest. Peategelane Jep Gambardella (Toni Servillo) elab suures ja luksuslikus katusekorteris, mis asub Colosseumi kõrval. Kohe alguses peetakse tema korteris pidu, mis meeleolu ja külaliste hulka arvestades on võrreldav mõne vabaõhuööklubi peoga. Kui Jep järgmisel hommikul oma majapidajannale vihjab, et tahab ära unustada, et tal on sünnipäev, saab selgeks, et see on (elule) tagasivaatamise film. Kummitama jääb üks peategelase mõte, et ta otsustas oma 65. sünnipäeval mitte enam teha asju, mida ta teha ei taha. Ikka üritab ka, aga tegelikult on selleks eaks juba ammu selge, et kas või mingigi positsiooni säilitamise pärast on platsi raske puhtaks lüüa.
Ma ei ole eriline itaalia kino sõber ja seetõttu tundus Sorrentino film mu jaoks eelkõige lihtsalt üks hea näide selle maa kinost. Roomas koos peategelasega uitav kaamerasilm pürib aga tasakesi minu kui vaataja silmaks ja Jepi peas vaatlevad mõtted sunnivad püüdlema väärtuslikuma homse suunas. Väärtuslikkuse mõiste on muidugi jälle suhteline.
Tänapäeval keskendutakse ilu puhul ikka välisele. Inimesed mõjuvad "Koledas ilus" väga koleda ja tühisena. Asjade ja akessuaaride hulk näib olevat pöördvõrdelises seoses inimese enda iluga. Valusalt ilmestub see filmi lõpus, kui hambutu rauk osutub vaatamisväärsuseks või vaikselt jõevett mööda liikuv kaamera näitab vanu kivisildu.
"Kohutava ilu" elukeerises jääb tagaotsitav inimene märkamatuks ja võib elada kahtlust äratamata luksuslikku elu. Elu laineharjal purjetajad vaatavad talle alt üles. Ei ütleks, et see film on üksnes Rooma koorekihi magus-mõrust elust. Esmapilgul küll, kuid tagantjärele mõeldes hoopis üldinimlikum ja mõistetavam, kui esialgu arvata julgeks. Ikkagi, vaadake kinos. Võib-olla peab mitu korda vaatama.
Ka on see on üks neid filme, mille liigitan kategooriasse "kinos vaatamise film": lausa nõuab suurt ekraani ja ideaalseid tingimusi keskendumiseks. Ei kujuta parimagi tahtmise juures ette, et suudaksin kodus kogu selle "kohutava ilu" korraga ära vaadata, ilma et tekiks mõte paus teha või muude asjadega tegelda. Pausi tegemise vastu räägib näiteks tõik, et kogu linateos on nii suur tervik, et jupitada lihtsalt ei saa.
Hästi lühidalt öeldes on see film tühisusest. Peategelane Jep Gambardella (Toni Servillo) elab suures ja luksuslikus katusekorteris, mis asub Colosseumi kõrval. Kohe alguses peetakse tema korteris pidu, mis meeleolu ja külaliste hulka arvestades on võrreldav mõne vabaõhuööklubi peoga. Kui Jep järgmisel hommikul oma majapidajannale vihjab, et tahab ära unustada, et tal on sünnipäev, saab selgeks, et see on (elule) tagasivaatamise film. Kummitama jääb üks peategelase mõte, et ta otsustas oma 65. sünnipäeval mitte enam teha asju, mida ta teha ei taha. Ikka üritab ka, aga tegelikult on selleks eaks juba ammu selge, et kas või mingigi positsiooni säilitamise pärast on platsi raske puhtaks lüüa.
Ma ei ole eriline itaalia kino sõber ja seetõttu tundus Sorrentino film mu jaoks eelkõige lihtsalt üks hea näide selle maa kinost. Roomas koos peategelasega uitav kaamerasilm pürib aga tasakesi minu kui vaataja silmaks ja Jepi peas vaatlevad mõtted sunnivad püüdlema väärtuslikuma homse suunas. Väärtuslikkuse mõiste on muidugi jälle suhteline.
Tänapäeval keskendutakse ilu puhul ikka välisele. Inimesed mõjuvad "Koledas ilus" väga koleda ja tühisena. Asjade ja akessuaaride hulk näib olevat pöördvõrdelises seoses inimese enda iluga. Valusalt ilmestub see filmi lõpus, kui hambutu rauk osutub vaatamisväärsuseks või vaikselt jõevett mööda liikuv kaamera näitab vanu kivisildu.
"Kohutava ilu" elukeerises jääb tagaotsitav inimene märkamatuks ja võib elada kahtlust äratamata luksuslikku elu. Elu laineharjal purjetajad vaatavad talle alt üles. Ei ütleks, et see film on üksnes Rooma koorekihi magus-mõrust elust. Esmapilgul küll, kuid tagantjärele mõeldes hoopis üldinimlikum ja mõistetavam, kui esialgu arvata julgeks. Ikkagi, vaadake kinos. Võib-olla peab mitu korda vaatama.
Tellimine:
Postitused (Atom)